Kõik sõltub kuu seisust!

Kevadel puhuvad uued tuuled

2010-03-22T13:10:00.002Z

Sõnadel on jõud ja elul on kombeks asjad ise kenasti paika loksutada.

Kevad. Päikesepatareid laevad vaikselt, ilm tundub helgem. Igavene lumi võiks peale pikka ja ilusat talve nüüd lõpuks alla anda ja ruumi helerohelisele teha.

Alustades algusest. Sorteerides raamaturiiulit ja muud.

Katsun meeles pidada Einsteini tõdemust ja sellest igapäevaselt vaikselt ka lähtuda.

Elada saab kahte moodi. Üks on nii, justkui miski poleks ime. Teine, et kõik meid ümbritsev on imeline.

Kevadsoovid? Et inimesed rohkem seda imelist märkaksid! :)

Uus koduleht

2009-10-23T09:40:00.001+01:00

Kolisin oma näo- ja kehamaalingute kodulehe ümber teise keskkonda. Ootan külla nüüdsest http://maalingud.edicypages.com/

Vähem kui kuu veel!

2009-06-09T14:24:00.003+01:00

Aeg lendab ikka jubeda kiirusega. Alles oli veebruar, nüüd juba juuni algus. Mis siis vahepeal toimunud on? Palju, peamiselt ja valdavalt tööga seonduvat. Kuna eesmärk pühendab abinõu, siis viimased pool aastat ongi peamiselt töiselt aega veedetud, seda nii nädala sees kui ka nö hobidega tegeledes nädalavahetustel. Suvel saab puhata ja aega maha võtta tänu sellele.

Tulemuseks on see, et nüüd juba vähem kui kuu aja pärast saab Kanadaga lähemat tutvust tegema minna. See reis on nüüd küll kaua oodatud ja plaanitud, arvestades seda, et novembri lõpus lennupileteid ostes tundus juuli igaviku kaugusel. Nüüd siis laevapiletid ka bronnitud ja ettevalmistustööd kõvasti tehtud. Minu jaoks on pool ahvimõnust ju teadupärast eelneva "kodutöö" tegemine...

Igatahes 7.-28. juuli mind Maarjamaa pinnalt ei leia. Reisikirja katsun varem või hiljem ikka kirjutada ja ilmselt ka siia üles riputada.

Täpsemad plaanid? Sedapuhku ainult märgilised, sest kauakadunud sugulased on juba meie aega pika aja jooksul usinasti sisustada püüdnud. Vähemalt olen omad soovid edastanud ja kavatsen ka oma kiiksude jaoks aega leida. Tahaks ju ühte maailma suurimasse lõbustusparki Canada's Wonderland, sest seal on niii palju ägedeaid atraktsioone, et oma kiiremini-kõrgemale-kaugemale vajadusi rahuldada. Ja lootus leida uusi ägedaid maalinguraamatuid on muidugi ka. Ei, see tõesti ei ole kõik, aga ülejäänud asjad on tiba traditsioonilisemad ja eks neist räägib siis, kui juba ninapidi juures oldud on.

Viimasel ajal olen jõudnud muu hulgas järeldusele, et adrenaliininarkar minus elab edasi. Pikkade päevade jms kõrvalt tekivad eredamad mälestused ainult nendest hetkedest, mida saab iseloomustada kiiruse/kõrguse/kauguse vaatevinklist. Ühe tööülesande raames oli mul äärmiselt meeldiv võimalus ühendada ka töö funiga ehk siis harjutada pildistamist tsikli tagaistmelt. Areng oli kolme päeva jooksul (endale vähemalt) märgatav. Lisaks kiiruse ja vabaduse tunne. See tunne, et oled ikka elus. Aga kuna emotsionaalne mõõn on olnud juba pikka aega, siis lisaks tekitavad elusolemise tunde kummalised asjad, näiteks "Videviku" (korduv) vaatamine. See film mulle ikka kohe väga meeldib, sest see on niiii ilus.

Igatahes, nautige suve. Küll ta tuleb! :)

seda ja teist

2009-02-23T15:55:00.004Z

Mida teha siis, kui ühel hetkel on suur väsimus ja ei jaksa hästi midagi asjalikku teha, sest täielik blokk on ees? Siis tuleb ennast ära osta lubadustega teha toredaid asju. Kuna mulle meeldib hirmsasti planeerida meeldivaid asju (loe: ennekõike reisimist), siis hetkel on minu meelisajaviide suvise Kanada tripi osas kodutöö tegemine (kuigi tegelikult on sealpoolsete inimeste poolt asjad ilmselt juba liigagi organiseeritud...). Hämmastav, kui kiiresti aeg läheb - lennupiletid ostsime novembri lõpus, mil tundus suveni maa ja ilm olevat. Ja nüüd on märkamatult läbi saamas veebruar, mis tähendab, et neli kuud veel ja siis adjöö kolmeks nädalaks.

Siis on puhkus ja mäng. Kohe kolm nädalat ei ole asjalik. Niikaua trotsime (kevad?)väsimust ja sebime edasi.Tegelikult kevad juba tuleb, lindude vidinat on praegu Pärnus kodus olles elupuu täis. Ja kevadega tuleb päike. Ja mina töötan peamiselt päikesepatareidel, seega lootust on. Ehk siis saavad igasugused segased asjad ka selgemaks ja helgemaks, rohkem rööpasse. Ehk tekib ka enam viitsimist ja vaimu siia midagi kirjutada, sest muljeid ikka koguneb. Eks siis anname endale lubaduse, et jaanuarikuine Stockholmi kruiis saab ka ära kajastatud oma paljulubavast algusest väärika lõpuni, mille puänti kajastas meedia kolm päeva hiljem.

Seniks aga pikka liugu ja väärikat vabariigi aastapäeva tähistamist!

kõik müügiks

2008-12-18T10:18:00.003Z

Traagilistel hetkedel, kui arvuti otsustab pilti enam mitte ette võtta (õnneks küll vastupidiselt Murphy vana tavasuhtlusele) kaks päeva enne garantiiaja lõppu, on rõõmu küünilisele hingele väikestest asjadest. Jõgeval leidsin mingi lille/kingipoe klaasukselt parima reklaamteksti, mis oma lihtsuses ja loovuses oli jalustrabav (kahju et digikat kaasa polnud). Tekst ise oma lakoonilisuses oli järgmine:

Müügil:

inglid
päkapikud
elevandid

Kena jõuluootust teilegi!

Tagasi Eestisse

2008-12-11T10:18:00.008Z

Viimasel päeval tõusime vara, pakkisime asjad, sõime hommikust ja buss meid lennujaama viiski. Saabudes lagedana tundunud Korfu lennujaam oli rahvast paksult täis, check-ini sabad looklesid koos ootavate inimestega pikalt. Jututuju ei paistnud kellelgi olevat. Kõrval olevas sabas otsis Happy Traveli reisisaatja murelikult taga üht kadunud noort daami, kellest ka sõbranna suurt midagi ei teadnud. Meile teadmata jäigi, kas ta lennukile jõudis või mitte, sest telefoni ta vastu ei võtnud.

Lennureis oli unine, ärkamine peamiselt söögiajaks ja lisajoogiks. Mida Eesti poole, seda pilvisemaks ja sombusemaks akendest avanev pilt muutus. Kõige suurem reaalsusšokk oli see, kui Tallinna kohale jõudes teatas malbe stjuardessihääl: „Tere tulemast Tallinna lennujaama. Tallinnas on hetkel sooja üksteist kraadi“. 11 kraadi! Veidi üle kolme tunni tagasi oli õhusooja 37 ja tundus täitsa mõnus ju...

Peale pagasi kättesaamist ja väljas bussi ootamist tuli lõdisedes pakkida selga nii kampsun kui jope ja jalga kinnised kingad. Pärnu bussi peale jõudsime ka väga täpselt ja õige pea kodus taas olimegi.

Mulksuvat kohvrit trepist üles vedades tõdesin omaette, et eestlane on jah mingil määral vodkaturist, aga mitte ainult, ta oskab nautida head jooki.:)

Ja Korfule läheme me tagasi niikuinii! Omal käel ja praeguste juttude järgi arvestades siis ilmselt suurema seltskonnaga. Muide, vaidlen tõsiselt vastu neile, kes väidavad et Korful ei ole seitse päeva midagi teha. Kui tagasi läheme, siis plaanime olla nt kümme päeva. Euroopa üks suurimaid veeparke jäi ju ka külastamata...

Korfu saar on avastamist väärt!

BBQ kruiis ja viimane õhtu

2008-12-10T13:05:00.029Z

Laupäev oli meie ägeda reisi tõeliselt ilus lõppakord, kõige täiuslikum puhkusepäev, mida ette võib kujutada. Hommikul konstateerisime fakti, et juba ette on kahju siit saarelt ära minna. Hommikusöögilauas kaalus meiega BBQ tripil ühinemist veel paar grupiliiget, kellest lõpuks tulid kaasa Kristiina ja Maimu.

Kuna aega oli piisavalt, et natuke jalutada ja turistitada ehk siis otsida veel Metaxat, siis lahkusime hotellist mõnisada meetrit eemal asuva paadisilla poole juba veidi enne kümmet. Otsingud kandsid vilja, Ipsose seest leidsime laheda väikese alkopoe, kus kohalik papi purssis vaevu inglise keelt ja hinnad olid üllatavad. Otsustasime õhtul tagasi tulla.

Kruiisi kestus pidi olema 11-17, paadisillal ootasid 10.45 peale meie veel mõned inimesed. Kokku vast paarkümmend oli meid, paat oleks minu hinnangul mõnevõrra enam mahutanud, ca 30-40. Kõrghooaja lõpp meie õnneks seega – rohkem ruumi.

BBQ kruiisi korraldajaks olid kapten Homer ja tema poeg Nicolas, kes eelmainitud reisibürootädi mees ja poeg. Kapten ise oli juba omaette vaatamisväärsus kogu oma laheda suhtlemisstiiliga, milles rakendati kõikvõimalikke keeli koos kehakeelega, nii et kahtepidi mõistmist ei saanud olla kellegi jaoks, kui päevakava ja paikasid tutvustati. Ja ausalt, seda soovitan ma tõesti kogeda!

N-ö põhjaranniku kruiis hõlmas tutvustuse järgi Nissakit, Agnit, Kalamit, Koulourat, San Stefanot ja Kassiopit. Puidust stiilne laevuke sõitis rahulikult üsna ranniku lähedalt põhja poole, nii et meeleoluga väga hästi sobiva muusikavaliku taustal said kõik nautida nii päikest kui imeilusat rannikut koos eriomase kaljuse reljeefiga. Vahva on vaadata, kuidas kihilised erikujulised kaljud tõusevad veest, iga vähegi lamedama nuki peal kasvamas oliivipuud ja küpressid. Ja päike ja sini-sinine vesi! Väikesed ja suuremad hotellid mererannas, heal juhul oma väikese rannaribaga, samas ühe suurema hotelli ees oli rannaprobleem lahendatud laiema puust paadisillalaadse aluse ehitamisega, kus siis suvitajad päevitustoolidel ilma nautisid ja värskendamiseks vette sulpsasid.

Veidi enne Kassiopit oli esimene peatus, kus kõik aeti ujuma (swim, swim now all you) ja ilusat ainult meritsi ligipääsetavat randa nautima. Samal ajal valmistasid kapten ja ta poeg ette BBQ-d ning kandsid toitu rannale järsult tõusva kaljuseina roheluse varju. Vast veidi alla tunnikese sai ujuda ja fotosessioone teha, sest ümber nurga ronides leidsime ka vahva väikese koopa. Siis oli aeg juba sealmaal, et kapteni kõlav hääl meelitas kõiki sööma (eat, eat now all and drink). Lühikese ajaga oli valminud mõnus vabaõhu hõrgutis, mida rannal merd vaadates nautida – suur grillribi, vorstikesed, salatid, juurde piiramatult noort veini, mis siiski oli üsna hea ja toimis väga tõhusalt ning karastusjooke. Kogu seda söögiorgiat nautisid ka kohalikud herilased, keda oli palju – seega väike võitlussport lihatüki ja veini pärast käis asja juurde.

Samal ajal oli lahesopis veel kaks samal eesmärgil seal peatuvat laeva, kuid meie oma oli koos oma kapteniga kõige ägedam – piisavalt väike ja piisavalt individuaalne ehk siis kapten ja tema poeg tegelikult ka suhtlesid pidevalt kõigi reisijatega ja rääkisid huvitavaid fakte. Teised laevad olid veidi suuremad, seal kõlasid söögi- ja lahkumiskutsed suhteliselt monotoonselt läbi valjuhääldi.

Peale sööki suundus laevuke Kassiopi poole, mis on küllaltki vana sadamakülake. Kunagi on seal olnud Zeusi tempel, seda siis roomlaste valitsusaegadel, kuid tänapäeval on tegemist turistikeskusega, kus vanadest aegadest palju alles ei ole. Enne Kassiopisse jõudmist läbisime Agios Stefanose juures koha, kus Albaania rannik on Korfule kõige lähemal, meritsi lahutab neid kahte vaid paar kilomeetrit.

Kassiopis anti meile aega ringiuitamiseks veidi alla kahe tunni. Selle aja jooksul sai kiirelt põigatud paari sadamalähedasse suveniiripoodi ja otsitud sobivat rannariba. Rand ise oli omapärane – siledad lihvitud suured valged kaljuplaadid, mille peal siis peamine suvitamine toimus. Oli ka n-ö tavalist randa, kuid valisime siiski esimese – tundus huvitavam.

Laevale tagasi kiirustades sõitsime lähedal asuva merest kõrguva väikesema kaljulaiu/saarekese/rünga juurde, kus peal asus väike tuletorn. Kõikidel soovijatel oli taas võimalus ujuda, seekord viie meetri sügavuses vees. Selle triki tegime Kristiinaga koos ära – vesi on ju nii soolane, et vajuma kuskile ei hakka, samas adrenaliinilaks oli olemas, sest nii sügavas vees ei ole mina varem ujunud. Adrenaliininäljased said selle kihilise kaljulaiu peale ronida ja sealt ka vettehüppeid harrastada, kõrgust oli omajagu. Kapteni poeg näitas ette kõrgliiga taseme, sellest ka väga head kaadrid.

Nüüd liikusime mööda rannikut juba tagasi Ipsose poole. Vahepeal tehti veel üks ujumispeatus väga huvitava kitsukese rannariba juures, mis oli kohale toonud ka teisi analoogseid laevu. Ümber kaljurünkade ujudes sai mööda alla meetri laiust tunnelit koopasse, kus veesügavus oli vast paarkümmend sentimeetrit. Koopa põhja moodustasid täiuslikud ovaalsed ja siledad valged kivikesed, nagu spaa. Pime seal ei olnud – koopal oli veel üks kitsuke läbipääs, veealune, kust paistis sisse ka päikesevalgust, luues koopasse omalaadse ja ilusa rohekassinise valguse.

Koopasse ujudes snorgeldas üks laps mul niimoodi täpselt jala all oma ema julgustamisel, et tõmbusin korraks väikese kaljunuki vastu. Tundus, et kriipisin end kuskilt ära, sest nahk hakkas kipitama, hiljem selgus, et jalga kaunistasid ilmselt meduusikõrvetuse kublad, mis nädalaga ilusti tagasi tõmbasid. See oli ka ainus kokkupuude meie jaoks harjumatute tegelastega.

Tagasi jõudes olime kõik ääretult rahul, et selle kruiisi kasuks otsustasime. Mõnus seltskond, lahe kapten, ilus ilm, kokkuvõttes tõesti täiuslik viimane päev.

Hotellis sai kiirelt duši alt läbi hüpatud, end viimaseks õhtuks üles löödud ja siis koos Kristiina perega ringi kolama mindud, eesmärgiga jõuda hommikul leitud alkopoekesse ja varuda sealt viimaseks õhtuks sobival hulgal Metaxat.

Enne õhtusööki rikkusime meie grupi aktiivsema liikmeskonnaga hotelli basseini juures hoolega erinevaid reegleid, omasime klaastaarat, selle sees alkoholi, sööki Kalevi kommide näol jne. Metaxa on Korful muide väga mahe, erinevalt Eestis müüdavast. Mina, kes ma brändisõber ei ole, nautisin seda täielikult.

Õhtusöögil istusime Kristiina perega ühes lauas. Pere vanaema tahtis kangesti pilti teha hotelli kokaga kui ehtsa kreeklasega, sest ka tema vanaisa oli selle rahvuse esindaja olnud. Peale seda tundus mees ilmselt ka lihtsalt atraktiivne. Kui kokaga pilt tehtud sai, selgus, et tegemist ei ole mitte kreeklase, vaid suvel Korful kokana töötava Itaalia politseinikuga. Konsiiliumi ühisel otsusel nimetati emotsioonide adekvaatsuse huvides ehtne kreeka kokk ümber ehtsaks Korfu kokaks. Veidi peale pildi tegemist saabus laua juurde ettekandja koos jahutusnõus oleva valge veiniga – komplimendina kokalt. Et üllatused veel ei lõpeks, kutsus kokk Kristiina tütre endaga kööki pitsat tegema ja seda suurde ahju lükkama, nii et meie saaksime seda sündmust ka vääriliselt jäädvustada. Pildid olid loomulikult väga vahvad.

Kuna kokk oli samuti sarnaselt kohatud kreeklastele jutukas meesterahvas, kutsus ta meie seltskonna peale oma tööpäeva lõppu ka ehtsat itaalia jäätist sööma. Sinna me kahjuks ei jõudnud, sest hommikul oli vaja jõuda ju lennukile.

Küll aga jõudsime me edasi hotelli vastas asuvale veespordikeskuse kaile, kus ilmus taas välja sõber Metaxa, kellega koos sai öise vee kohal jalgu kõigutada, Ipsose ja mägiste külade tulesid nautida ning muljeid jagada. Viimane tõsine fotosessioon on õhtu lõpule ja Korfule nii iseloomulik, et piltide vaatamine toob muige suule siiani.

Meie Ivoga otsustasime veel viimast korda põigata sisse Odyssey-sse, mida hakati juba vaikselt sulgema. Sellest hoolimata kutsuti lahkelt sisse, peale pererahva ja meie seal kedagi enam söömas ei olnud. Lahkudes oli meel juba väga kurb, seda süvendas veelgi perenaise ja tema tütre lahkumiskallistus koos põsemusidega – tulge ikka tagasi.

Ja nii me viimast korda käsikäes Korfu öös hotelli jalutasime, pisarad kurgus, kumbki midagi öelda ei saanud ega tahtnud, sest ära minna oli liiga kurb. Viimane asi enne magamajäämist oli kokkulepe, et siia saarele tuleme me veel kindlasti tagasi, sest suur tükk südant jäi sinna maha koos heade mälestustega.

Paxos ja Antipaxos

2008-12-09T19:01:00.009Z

Tavalisest varasem ärkamine ja hommikusöök enne selle õiget aega. 7.40 korjab meid hotelli juurest peale reisibüroo buss, mis viib Kerkyrasse Paxosele ja Antipaxosele viivatele kruiisilaevadele.

Laeva peale koguneb õige mitu bussitäit suhteliselt uniseid suvitajaid, keda ootab ees üsna pikk loksumine (oli see 2,5 tundi äkki?) Korfu lähedal lõunas asuvate väikesaarteni nimedega Paxos ja Antipaxos.

Laevasõidu üheks suureks võluks on näha mere poolt Korfu rannikut ja Kerkyrat. Hommikuvalguses (noh, 9 on ikka suhteliselt hommik veel ju...) on linn ilus ja huvitav on näha vana kindlust mere poolt. Nagu kalju, täiesti ligipääsmatu.

Laeva reisisaatja tutvustab paikasid, millest möödume, vast kuues keeles, lugemine läheb sassi ja mõned on ka väga sarnased. Igatahes kreeka keel oli kindlasti esindatud, lisaks inglise, saksa, prantsuse, itaalia ja veel mõned. Samuti pakutakse aktiivselt bussireisi võimalust Paxosel, mida me nappi kohapeal veedetavat aega silmas pidades võtta ei plaani.

Hindadest ka: reisisaatja käest ostes maksis see kruiis 39€ (või oli see 38?), samas kohalikust reisibüroost märgatavalt odavam, 27€.

Kõigepealt möödusime Paxosest, vaatasime kuulsaid Siniseid koopaid (suured ja väga sinise veega jah), nautisime päikest laeva ülemisel tekil. Lisaks tutvustati St Nicholase ja Poseidoni koopaid koos vastavate legendidega. Antipaxose juures oli soovijatele ujumispaus – väga sügavasse vette oli võimalik lihtsalt hüpata või redelit mööda ronida. Seekord jätsin vahele, selle asemel küpsesime laevatekil, rõõmustasime mina kaasavõetud lehviku ja Ivo kohaliku külma õlle üle.

Antipaxos on lahe väikesaar – suveperioodil elavat seal veidi üle 20 inimese, talvel kuus.

Edasi liikusime Paxose poole. Gaiose sadamasse viis kitsas kanal, kust maabumise järel sai jalutada ca kilomeeter eemal asuvasse külla. Aega oli seal suhteliselt napilt, paar tundi, et ringi vaadata. Meie otsisime esmalt ühe väikese söögikoha, kus gyros pita maitses väga hea. Väike jalutuskäik viis esmalt jubeheade lõhnadega pagaripoodi, kust soetatud õunapirukas ja hiidcroissant jõudsid kõhtu alles Eestis – vahepeal lihtsalt ei olnud sellist kohta, kust oleks näljatunne tekkinud. Aga head olid nad isegi tagasi olles.

Sealtsamast sain endale ka väga head kohalikku jäätist suure vahvlituutu sees. Teadlik otsus jäätise degusteerimine reisi lõppu jätta hoolimata kuumadest ilmadest oli tingitud loomulikult minu suurest jäätiselembusest. Viimane just kõige odavam ei ole ja varasemate katsetuste puhul oleks jäätisele kulutatud summad olnud kordi suuremad.

Rannaribake oli Gaioses kitsuke nagu enamikes kohtades. Ivo keeldus algul n-ö ametlikule rannale minemast, sest rahvast oli seal omajagu. Veidi edasi jalutades leidsime lamedad kaljud, mida samuti hoolsalt päevitamiseks-ujumiseks-snorgeldamiseks kasutati. Ivo soovil sinna jäime, sest ujuma minna oli vaja. Kuna vesi on Korful ja ka Paxosel üliselge, teeb see sügavuse määramise mõnevõrra keeruliseks – põhi tundub olevat siinsamas, tegelikult on vesi kaugelt üle pea. Ivo sai end küll märjaks teha, aga kuna mina varbaga põhja ei leidnud eeldusel, et pea välja jääb, siis rohkem ta ujuma ei tulnud. Mina ikka tegin paar tiiru ära.

Lõpuks jõudsime ikka põhiranda, mis oli kiviklibune ja vees samuti kivine, kaetud libeda adruga. Vahepeal viisid vette paar valgete kivikestega „jalgrada“, mis oli ujuda soovijatest ummistatud. Kaugemale vette minnes, sai ikka täitsa krooli moodi liigutusi teha ilma, et keegi vastu pead oleks saanud samal ajal.

Paar tundi kulusid imekiiresti ja tagasimatk laevale tuletas meelde, kui soe täpselt väljas on. Tagasiteel ristus laev suuremate lainetega ja kolmandal tekil olles sai kogu seltskond rõõmsalt karastava pähelahmava veekoguse peale korduvalt kiljuda. Tugev loksutamine toob teadagi kaasa nii mõnelgi sisemise ilu väljendamise vajaduse. Teise laevaga samal päeval sama kruiisi tegevad meie grupi omad rääkisid, et neil oli esimene tekk ikka pehmelt öeldes paksult seda sisemist ilu täis olnud. Meil oli võimalik lisada oma teadmiste varasalve aga fakte, kuidas merehaigusega võidelda. Nimelt meie vastas istuvast malbest geipaarist üks osapool hakkas õigepea näost kergelt roheliseks muutuma. Vanem ja kogenum osapool käis seejärel kibekähku laeva baaris ja tõi esimesele tüübile pooliku klaasi läbipaistva vedelikuga ja coca-cola. Merehaige küsimuse peale, mis klaasis on, vastati napilt, et lihtsalt joo ja peale ühe lõnksuga allakallamist täpsustati – vodka. Alles siis korgiti lahti coca ja lubati peale juua. Tulemus: roheline värv asendus kenasti normaaltoonidega, mida kellegi näos nägema oleme harjunud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et üsna pikk ja loksuv sõit. Hea, et ära käisime, kuid samal moel tagasi ei läheks.

Õhtul tagasi Ipsoses läksime jälle tuttavasse reisibüroosse, et osta järgmiseks päevaks BBQ kruiis mööda saare kirde kallast Kassiopini. Meie grupist omal käel juba käinud kiitsid kruiisi väga. Hinnainfo: reisiesindaja kaudu 45€, kohapealsest reisibüroost 25€ koos piiramatu veiniga barbeque juurde.

Peale õhtusööki jälle Odyssey-sse, see vein on kurjast! Omaniku poeg oli saanud teise lapse, tähistamine oli hoogne. Ja kuna sealsetele inimestele meeldib suhelda ja nad teevad seda oma töö juures mõnuga, olime sealsele pererahvale juba üsna headeks tuttavateks saanud. Peale õhtusööki kostitati meid klaasikese lemoncelloga, „maja kulul, sest te meeldite mulle“, kõlas peretütre põhjendus. Kuna Ivol on hämmastav võime mahutata tööstuslikke lihakoguseid (peale just söödud rikkalikku õhtusööki), siis tellis ta ka seal endale prae. Mina piirdusin „ainult“ Odyssey üllatusega, mis kujutas endast jäätisevalikut erinevate puuviljade ja siirupitega. Ports oli küll selline, mis võttis põlve kergelt värisema. Kes Pärnu Steffanis sealseid jäätiseportse teab, võib ette kujutada, mida pakuti.

Hiljem taas tiir randa väikese ouzo ja Fantaga. Tulemuseks täis ja väsinud, aga õnnelikud inimesed, kes kiirelt magama vajusid teadmisega, et hommikul võib veidi kauem vedeleda ja lahtise aknaga kukelaulu kuulata.

Pantokrator ja Põhja-Korfu

2008-12-09T18:41:00.018Z

Täna on plaan vallutada Pantokrator oma 914 meetriga. Esmalt aga hommikul kohalikust reisibüroost läbi, et osta järgmiseks päevaks Paxose-Antipaxose kruiis – neid reise müüakse päev ette.

Kuna eelnevalt olid paar meie grupi liiget juba autoga ja rolleriga mäge vallutada üritanud, kuid teede tõttu mitte eriti kõrgele jõudnud, küsisime infot reisibüroo tädi käest. Tema sõnul viis mäkke ainult üks (korralik) tee, mida ta meile ka soovitas. Teiste kehvade teede kogemus oli tingitud tõenäoliselt samast ideest, mida meiegi algul plaanisime – sõita kõigepealt ümber saare kirde ja põhjaosa ning millalgi peale Kassiopit leida võimalus mäkke tõusmiseks. See ei oleks olnud parim võimalus, nagu hiljem mäe otsas all looklevaid teid vaadates tõdesime.

Korralik (ja minu meelest Korfu parima asfaltkattega) tee Pantokratori tippu läks üsna Ipsose lähedalt, veidi enne Barbatit. Viitadele väga loota ei maksa, parem on haarata kaasa saare kaart. Kuigi tee algus oli üsna künklik ja kitsas, muutus see mõnevõrra laiemaks ja oluliselt paremaks kõrgemale jõudes. Mäe otsa viibki lõpuks ainult üks tee, nii et suurema või vähema ringiga jõuavad kõik väiksemad teekesed välja selleni, mida mööda meie liikusime. Vist sellesama tee ääres oli peale kõikide asustusmärkide kadumist vast 700 m kõrgusel improviseeritud prügimägi. Meile jäi küll arusaamatuks, kuidas ja miks peaks keegi nii kõrgele vedama vanu külmikuid, diivaneid, pliite jmt.

Sõita niimoodi kõrgemale on väga lahe, sest peale mõnesaja meetri ja hunniku kurvide läbimise avastad järsku, et väga lühikese ajaga oled tõusnud ligi 100 meetrit. Aga kogu loodus on nii ilus, see, kuidas sa sõidad mööda oliivisalusid, vahepeal liiguvad vastu mõned kohalikud, kes viipavad (ja annavad signaali ka loomulikult J). Väikesed mägikülad on vaatamisväärsus omaette. Pisike koht, mis läbiva „maantee“ ääres, memmed-taadid istumas majakeste ees tee ääres, et mitte päevasest meelelahutusest möödasõitjate näol ilma jääda. Müstiliselt odav ouzo sealsetes tavernates. Täiesti hunnitud vaated. Tee, mis kohati nii kitsas nendes külades ja tavaliselt ikka järsu kurvi peal ka asub, meenutab heal juhul kellegi hoovi sõitmist, sest kahe maja vahelt mahub läbi vaevu üks auto. Kas ja kuidas seal bussid liiguvad, jäi mõistatuseks, samas bussiliiklus toimis – hullud Kreeka bussijuhid tegid seda, mida võis kohati pidada kaameli läbi nõelasilma ajamiseks.

Mida mäetipule lähemale, seda vähem oliivipuid ja küpresse ning seda enam kaljusid ja omapärast madalat rohelust. Viimane kilomeeter oli meie väikesele ATV-le liiast ja ta otsustas raskelt ohates, et kaks tema seljas on liig, et liikuda üles mööda minu elu kõige järsemat teed, mida oli karestatud iga 10-15 cm järel. Ivo otsustas, et temale meeldiks niikuinii vallutada mäetipp omal jalal – ja jalgsi ta edasi ka marssis. Esimene kurvi tagant tulev auto pidas kohe kinni, et talle küüti pakkuda.

Mäetipus oli elu päris aktiivne. Meie reisisaatja laitis maha mõtte Pantokratorile minna, sest seal ei olevat midagi huvitavat. Tema ka ei olevat käinud. Noh, vaidleme siis vastu. Liiklus oli päris tipus vägagi aktiivne – kes rolleriga, kes ATV, auto või isegi bussiga (müstika, kuid tõsi) sinna ennast viinud oli.

Vaade on muidugi uskumatult ilus, lahe... kehv on kasutada erinevaid omadussõnu, sest neid me kasutame ju igapäevaselt. Edasi ei saa hetkeemotsiooni ju anda miski, nagu ka foto on pelk vari ja jäljend tõelisusest.

Pantokratori tipust paistab pea kogu Korfu, samas kogu vaade on suure õhuniiskuse tõttu veidi udune, mis teeb selle omamoodi salapäraseks. Albaania ja Kreeka on nagu peo peal. Peale mäkketõusu ja esimeste fotode tegemist (ja veepudeli hoogsat tühjendamist) saab ringi vaadata seal asuvas Pantokratori kloostris, süüdata küünlaid ja nautida vaadet. Loomulikult teenib hästi ka kloostri kohvik, kus ülbe vaatega lauakeste taga saavad mäevallutajad nautida tavalisest mõnevõrra kallimaid jooke ja sööke. Aga isegi suhteliselt keskpärane frappé maitses hästi ja juttu nagu väga ei tahtnudki ajada – mis seal ikka rääkida, kui kaaslane su kõrval näeb sedasama ja saab aru, mida sa mõtled. Seda tuli küll tõdeda, et kohviku WC aknast avanes tõeline miljonivaade! Kokkuvõtteks: minge kindlasti Pantokratori tippu! Vaade on seda väärt (ainult võtke võimsam ATV kui meil oli).

Edasi liikusime alla põhjaranniku poole, esmalt suunaga Acharavisse, kus otsisime rannast mööduva tee ääres mõnusat söögikohta. Leidsime ühe, kus kohalikud kreeklased rikkaliku laua taga hästi aega veetsid ja otsustasime, et see on hea kvaliteedimärk. Taverna värskelt püütud kalast roog oli küll jumalik oma punase veini kastmega ja üle tee loksuv vesi koos keskpäevase kuumusega muutis puude varjus istumise eriti nauditavaks. Samas paljukiidetud rand oli vägagi kiviklibune ja otsustasime liikuda edasi parema ujumiskoha otsinguile. Vaade oli taas kord väga ilus, selline keskpäevane chill olemine. Millegipärast meenub mulle selle koha peale tagasi mõeldes suur ja soe valgus – valge kiviklibu rannas, mis päikese käes üsna silmipimestav, sini-sinine merevesi ja selge taevas. Täiuslik suvi ju!

Mööda rannikuäärt edasi liikudes jõudsime Sidarisse, kus asub kuulus Canal d´Amour ehk armastuse kanal. Selle nime taga on veest tõusvad kaljud, mis moodustavad omalaadsed fjordid, looduslikud kanalid. Legendi kohaselt pidid läbi kanali koos ujuvad armastajad igaveseks kokku jääma.

Reisisaatja sõnul on ka Sidari koos saare loodeosaga koht, mida ei ole vaja külastada. Kanali atraktiivsuse osas olen mõneti nõus, reklaam on suurem. Samas on seal vägagi palju suvitajaid ja ilus linnake. Armastuse kanali juures otsustasime ka meie pikema peatuse teha. Rannad on suhteliselt väikesed kahe kanali ääres, meie otsustasime end paigutada väiksema juurde. Vesi oli kõikidest senistest ujumiskohtadest kõige jahedam, põhjuseks ilmselt ranna avatus avamerele. Ivo harjutas hoolega ujumist, minul hakkas veidi jahe ja ma otsustasin pigem lamamistoole ekspluateerida ja päevitada. Jäime sinna paariks tunniks, et natuke tõeliselt suvitada ja vaadata, kuidas osad suplejad end kaljudel oleva saviga rõõmsalt kokku määrisid.

Kuna erinevad foorumid olid vihjeid jaganud, nagu asuks Sidarist veel veidi edasi loode poole üks imeilus neem, kuhu suvaliselt ei satuta, vaid mida tuleb teadlikult otsida, siis läksime järjekordsele avastusretkele. Mööda kitsukest kruusateekest seigeldes nägime ka otsitavat viita – Cape Drastis. Ja oi, küll seal on ilus vaade! Sinna tasub kindlasti sattuda, see on seda väärt. Peale esimesi fotoklõpse väntas meie juurde näost punane tüüp jalgrattaga, kes küsis, kas me teadsime, et siin SELLINE koht on, seejärel pakkus lahkelt välja, et teeb meist pilti. Paar kiiret seadistusliigutust ja ideaalsed fotod olemas. Suurepärane ajastus saabumisel. Tegemist oli fotograafiga, kas siis harrastaja või proff, see jäi teadmata. Ja edasi ta väntaski. Jalgrattaga liiklejaid nägime terve nädala jooksul vaid kuute – teed on nii järsud ja liiklus nii hull, et rattur oleks lihtsalt kõige nõrgem lüli selles kuumuses.

Arillase oliivifarm oli ainuke asi, mida selle nädala jooksul me ei leidnudki. Ühel ristteel suunda määrates nautis kohalik onu tooliga ilmselgelt õhtust meelelahutusprogrammi ja tundis mõne aja pärast huvi, kuhu me minna tahame. Farmi asemel jõudsime hoopis kuskil pärapõrgus asuva pesumajani. Väga otsida enam ei viitsinud, sest kell oli juba suhteliselt palju ja tuli tagasi hakata liikuma. Kui kilomeetrites tundub vahemaa tühine, siis arvestades mägiseid teid ja meie ATV-d kulus aega märgatavalt. Samas väike kiirus andis võimaluse ohutult nautida kogu ümbritsevat loodust.

Siirdusime tagasi rannikuäärde, läbides selleks kõige hullemaid külateid. Rodast edasi Kassiopini ja sealt juba üsna pimedas alla Ipsose poole, mis oli üsna hull sõit. Kassiopist kui ühest kuuldavasti kauneimast külakesest sõitsime läbi, väsimus tegi oma töö.

Tagasi Ipsosesse jõudsime veidi enne üheksat, tagastasime ATV ja vajusime kiirelt sööma. Peale värskendavat dušsi ja väikest kosumist läksime veel natuke jalutama, et vaadata kuldse miilina „Golden Mile“ tuntud külakese ööelu. Aga väsimus oli tõesti suur, ATVga sõitmine loksutas korralikult läbi. Pealegi oli hommikul vaja varakult tõusta, et Paxost ja Antipaxost uudistama minna. Seega head ööd ja kiire äravajumine.

Paleokastritsa ja Kesk-Korfu

2008-12-09T13:13:00.019Z

Hommik on teadupärast õhtust targem. Ärgates selgus, et organism on eelmisest ATV päevast nii piisavalt läbi raputatud, et saare huvitavamat põhjapoolt hästi ei jaksa vallutama minna. Selle asemel otsustasime suunduda Paleokastritsa poole, et teha üks chill ja mõnus puhkepäev.

Muide, rääkides Korfu teedest, mida mõnes kohas vägagi laidetakse, siis ütleks nii, et v.a see osa, kus teed on üsna kitsad, on valdavas osas teedel päris hea asfaltkate. Sõites läbi Korfu keskosa külakeste, mis jäävad n-ö turismitrajektoorilt kõrvale, võib leida nii päris hea kattega teid kui ka üsna kehvas seisukorras olevaid. Meie seiklesime turismiteedest kõrval küllalt palju, kuid väga negatiivset kogemust võrreldes Eesti teedega küll ei olnud.

Läbi kohalike külakeste Paleokastritsa poole sõites leidsime ka kohaliku Koum-Quati tehase (kohalik liköör, mida tehakse kumkvaadist ehk kääbusapelsinidest). Esimene peatus oligi sügaval poes, kus kõik seinad olid täis nii heledat kui tumedat Koum-Quati kui ka ouzot ja seda siis kõikvõimaliku kujuga pudelites ja suurustes. Võimalus oli ka eelnevalt degusteerida ja saada selgitust, mis vahe näiteks heledal ja tumedal likööril on ning mida kumkvaadi viljadest veel tehakse. Ja tehakse kõike, alates väga heast marmelaadist kuni siis suhkurdatud pakikesteni, mis suveniiriks hästi sobivad. Samas viljad seal on suhteliselt vintsked, huvitava maitsega küll. Mulle meeldivad liköörid ja marmelaad igatahes enam.

Sealsamas sai soetatud enda ja koduste peale mõeldes korralik loksuv suveniirilast. Ratsionaalse ja praktilise meelega eestlastena valiti ikka suuremad ja lihtsama kujuga pudelid, mis olid oluliselt odavamad, kui näiteks Korfu saare kujuga taaraväljundid.

Edasi suundusime Lakonesesse, kus asub Bella Vista ehk siis ilusa vaate küla. Vaade on võrratu juba järske tõuse tehes, paraku sai kõrgusehirm siin ühest osapoolest taas võitu ja päris külla sisse me ei jõudnudki. Veidi allpool aga sai Paleokastritsa ilu nautida küll. Järgmine kord läheme kindlasti lõpuni välja, sest sealt leiab Anglokastro kindluse (mis, nagu hiljem selgus, oli sel ajal, kui meie neid teid sõitsime, vist hoopis restaureerimisel olnud).

Paleokastritsas on samanimeline klooster, mis töötab alates 13. sajandist. Turistihordid olid seal meeletud, samas avanevad vaated on lihtsalt super. All lahes näeb ka laevakujulist kivirahnu, mille kohta legend räägib, et Alžeeria sõdurid soovisid kloostrit vallutada. Abti palvete jõul aga muudeti enne kloostrini jõudmist laev kivikujuks. Teine legend räägib sellest, et tegemist oli Achilleuse laevaga, millega ta oma armastatud Ithaka juurde seilas. Armukade Poseidon muutis laeva aga veidi enne kohale jõudmist kivirahnuks.

Kõikides kloostrites on usu kohaselt võimalik süüdata kaks küünalt – ühele alusele elavatele ja teisele surnutele. Küünalde maksumuseks on väike annetus nende jagaja juures olevasse kasti.

Tagasi alla Paleokastritsa külla sõites otsisime kõigepealt söögivõimaluse ja siis tegelesime aktiivse meelelahutusega.

Esmalt käisime merepõhja avastamas kollase allveelaevaga, millel mängis alustuseks... no mis te arvate, mis lugu? Tunniajase sõidu alguses olid inimesed laevadekil ja meeskond tutvustas rannikuääre vaatamisväärsusi, lõvipea kujulist rahnu, siniseid koopaid jne. Mõni aeg hiljem saadeti inimesed laeva alumisse ossa, mis koosnes suurtest klaasakendest. Seal oli hästi näha kaljune ja kalane merepõhi. Meeskond toitis kalasid, mistõttu inimestel vaatamist ikka jätkus. Selleks ajaks, kui tagasi sadamasse jõudsime, oli päris hästi läbiloksutatud tunne, samas sõit oli vahva. Hinnaks oli reklaambrožüüris, mis enne sööma minemist meile jagati, 10 €, kuid kuna kõrghooaeg hakkas juba vaikselt lõppema, siis reklaame jagav neiu lubas piletid müüa 8€, mida ta ka tegi.

Peale kollase allveelaeva loksutamist oli loomulikult ainumõeldav samm minna edasi sõitma klaaspõhjaga paadiga, et näha rannikut suunaga lõuna poole. 8€ oli ka siin pilet, kuid kui tahtsid kuulsale Paradise Beachile jääda ja et sind pärast uuesti peale korjataks, tuli käia välja veel 2€. Meie ei tahtnud ja kui selle rannani jõudsime, oli üsna hea meel, et nii otsustasime. Tegemist on ühe tüüpilise rannaga, kuhu ligi pääseb ainult mere poolt ja mis on absoluutselt ägedate viiruliste kaljudega ümbritsetud. Küll aga on rand ise paksu pehme klibukihiga kaetud, samasugune ka veepõhi. Nii et suletud koht, kuhu minna oma isikliku varustusega.

Rannikuala ise on aga Korfule omaselt ilus – kaljud kerkivad otse merest, vähegi horisontaalsemalt pinnal kasvavad juba oliivipuud ja küpressid. Lisaks koopad, mida on omajagu ja milles kõigis on erakordselt sinine vesi.

Peale Ipsosesse tagasi jõudmist ja järjekordse ülirikkaliku õhtusöögi sisse mahutamist läksime õhtusesse Kerkyra linna, mis kella üheksaks oli juba täielikult elule ärganud ja kihas inimestest. Lapsed olid välja mängima toodud, tänavaelu oli kõrghetkedes, kohvikud ülerahvastatud. Mõnus melu ja loomulikult soe õhtu. Leidsin koha, kus soetada endale ka pudel lemoncellot ja turistitades ka mõningaid oliivitooteid. Midagi ostes tasub kindlasti enne veidi ringi vaadata, sest kõrvallettidel olevad hinnad võivad märgatavalt erineda. Näiteks võrdlusena vaadatud ja hiljem ka ostetud oliiviseebid olid hinnaerisusega keskmiselt 1€ kuni 1,5€, samas ühes kohas 0,8€, kust need ka soetatud said.

Pikema uitamise järel pakkisin oma seeliku hõlmad kokku nagu korralik kreeklane kunagi, ATV selga ja läbi öise saare tagasi Ipsosesse. See oli ka ainus aeg, kui mõtlesin hotelli jäänud pikkade käistega pluusi peale, sest õhtul ATVga kimades on tuul üsna jahe.

Lõuna-Korfu

2008-12-09T12:49:00.021Z

Päris huvitav on tõusta keset turiste täis kuurorti, lüüa lahti rõduuks ja kuulda kaheksa paiku kukkede optimistlikku kiremist. Väga lahe igatahes.

Hommikusöögi ajal jõuame otsusele, et ei rendi kolmeks päevaks mitte autot, vaid ATV. Ja selle otsuse eest saame ennast kiita kogu sõidu aja. Kehtivad nimelt paar lihtsat liiklusreeglit – kiirem lastakse mööda ja suurem lastakse läbi. Suurema all peetakse silmas näiteks busse ja sina tagurdad oma autoga niikaua, kuni buss mööda mahub. ATV on palju praktilisem – selle saab vajadusel sõna otseses mõttes kõrvale tõsta. Kohalikud bussijuhid peavad olema hullud, et sõita sellistel teedel ja veel niimoodi sõita! Vaatad suurt bussi, vaatad 180 kraadist kurvi ja mõtled, et no way ta sealt pöörama mahub. Aga piisava ergutava kreekakeelse karjumise ja signaaliga ta pöörabki ja ei rihigi parkivaid autosid ära.

Hoolimata liikluse hullusest oli see minu jaoks mõnusalt korrastatud kaos ja isegi ATVga laveerides ei tekkinud kordagi hirmutunnet, et keegi sulle sisse sõidab. Ja signaal on loomulikult kõneviis – sellega tervitatakse, kutsutakse korrale, tänatakse jne.

ATV rentisime hotelli lähedalt 30€ päev. Ei olnud kõige odavam, aga vähemasti nägid need sellised välja, et elavad ka meie kolmepäevase kasutuse üle. Pagasikast oli loomulikult tänuväärne lisand, sest pikkade päevade jooksul sai nii mõndagi varandust seal hoiustatud, s.t ka seljakotti, mis omakorda tegi tagapingil Ivo istumise oluliselt mugavamaks. Kuna ma sõitsin ATVga esimest korda, võtsime kõige lahjema, ainult 50 kuubikulise. Väike tubli sõber oli meil, kes igale poole meid kohale venitas, samas järgmisel korral võtame kindlasti võimsama masina – saar on ikkagi väga mägine.

Esimese ATV päeva plaan oli tutvuda saare lõunaosaga. Päris Kavoseni me ei jõudnud, ütlen etteruttavalt ära. Saamaks oma esimesse sihtpunkti ehk Mon Repo paleesse, sain harjutada ATV juhtimist – mööda põhilist n-ö maanteed Kerkyrasse ja seal läbi linna. Päris huvitav oli!

Mon Repo Palace on Kreeka kuningaperekonna suveresidents, mis asub Kerkyra juures. Ilus ja metsik park/aed on seal, kus kasvavad lisaks traditsioonilistele oliivipuudele ja küpressidele ka kõikvõimalikud muud puud-põõsad-taimed. Ivo näiteks leidis nii tamme kui paju. Kuuma ilmaga hea varjuline koht jalutamiseks, lisaks ilus palee. Sealt lähedalt leiab ka Paleopolise varemed 5. sajandist.

Veidi edasi asub Kanoni, kust avaneb hea vaade lennujaamale ja sealsetesse kohvikutesse viiakse lennukite maandumist ja õhkutõusmist vaatama ning hommikukohvi jooma bussitäite kaupa turiste. Korfu lennujaama maandumisrada saab alguse juba veest, seega saime ka meie pildile lennukid, mis otse üle pea vihisesid.

Kanoni on ka Pontikonisi ehk Hiiresaar, mis on väidetavalt üks kõige enam pildistatud Korfu vaatamisväärsusi. Iseenesest jäi fenomen kui selline veidi mõistetamatuks, kuigi vaade on ilus ja saareke armas, saarel asub klooster ja algselt on see tuntud kui Odysseuse saar. Samas viiakse Kanonist saarekesele paadiga inimesi, kes kohe ka tagasi tuuakse.

Kanonist edasi liikudes tegime tutvust liiklusega Kerkyra tänavatel ja mõningase ekslemise järel leidsime ka sildi, mis juhatas edasi Peramasse ja sealt juba Achilleioni paleesse, mis ehitatud Austria valitsejannale Elizabethile ehk Sissyle. Palee on suurejooneline, samas külastajatele on avatud vaid esimene korrus. Paleed ümbritseb suurejooneline aed, millest leiab palju skulptuure. Olulisemad on loomulikult Achilleuse kujud, „Surev Achilleus“ ja „Achilleuse triumf“. Aiast avaneb ka võimas vaade nii Kerkyrale, Pantokratorile, Pontikinossile jne. Mulle meeldib jätkuvalt looduspilt, kus vaadetes domineerib ühtlane pehmena tunduv oliivisalu, milles kõrguvad küpressid.

Palee sissepääs on 7 €, kuid minu jaoks korvas juba selle aia nägemine piletihinna.

Edasi liikusime veel lõuna poole Benitsesesse, kus sõime lõunat (eesmärk iga päev proovida erinevat rahvusrooga) ja käisime merekarbimuuseumis (Shell Museum, 4€). Muuseum ise on suhteliselt väike, kuid sealt leiab huvitavat vaatamist küll nii suur kui väike inimene. Väikestest karpidest kuni hiiglaslikeni välja, haiskeleti jne.

Meie kõige lõunapoolsemateks kohtadeks jäid sellel reisil Messongi ja Moraitika vanad kalurikülad, mis omavahel kokku kasvanud. Sealt leiab ka jõe, mille juures paadimees valmis kohe üle viima. Mulle meeldis sealne rahulikum soe ja lilleline keskkond, lärmakaid itaallasi, keda mujal oli kuhjaga, oli seal märgatavalt vähem.

Järgmisena viis tee saare läänerannikule Korrisia järve juurde, kus rannas tegime ka ujumispausi. Korfu on ainust Kreeka saar, kus olemas nii järv kui ka jõgi. Järve ja merd eraldab seal ainult põhimõtteliselt tee laiune ala. Järv ise küll suurem asi vaatamisväärsus ei ole, sest on suhteliselt umbe kasvanud ja mudane, küll on aga ilus sealne mererand, mis oma lainete tõttu on surfarite ja muude lendavate/hõljuvate veealuste üks lemmikkohti. Tegelikult on surfarite paradiis pea kogu saare lõunaosa, kus laine suurem ja tuul avatuse tõttu tugevam. Ujumine oli päris keerukas, sest põhi oli kiviklibune ja laine nii tugev, et sinu püüdlused kuskile poole ujuda ruineeriti kiirelt. Täielik kaldale uhutud situatsioon. Samas rand on liivane.

Kuna õhtu hakkas vägisi kätte jõudma, siis liikusime edasi Pelekase poole, et leida Keisritroon, kust teoreetiliselt peaks olema näha pea kogu saar ja lisaks imelised päikeseloojangud. Päris kohale me ei jõudnud, sest Ivo väike kõrgusehirm sai nendel serpentiinilaadsetel teedel võitu. Pole hullu, sinna läheme järgmine kord! See-eest leidsime tõeliselt hunnituid vaateid teel Pelekase poole.

Veidi hiljem õnnestus meil läbi Kerkyra linna tipptunni taas Ipsose poole sõita. Liiklus mulle ikka väga kohe meeldis – sõiduridasid 1, lisaks autode vahel seiklevad rollerid (igal Korfu elanikul on ilmselt roller, vähemalt selline korralik oldscool masin), ATV-d, seega kokku lugesime vahepeal suisa viis „sõidurida“ koos parkimisega, mille korral seisid autod kahel pool tee ääres, lisaks taas rollerid ja ATV-d, mis tundusid parkimise osas mitte motoriseeritud sõidukite alla kuuluvat.

Õhtul vaagisime plaane järgmiseks päevaks ja otsustasime minna Pantokratorit vallutama.

Kerkya linn

2008-12-09T12:21:00.016Z

Peale mõnusat hommikusööki, mille ajal ärkavat saart vaadata ja merd nautida, teeme algust oma kultuuriprogrammiga. Selle päeva otsustame veeta Kerkyra linnas.

Kerkyra bussiliiklus on huvitavalt korraldatud – on olemas Blue Bus ja Green Bus. Esimese liinid on n-ö kohalikud ehk sõidavad Kerkyras ja lähemates kuurortides tiheda graafikuga (ca 2-3x tunnis), Green Bus on aga liin, mis liigub üle kogu saare. Green Busi pilet on võimalik osta ainult bussist, Blue Busi puhul erinevatest marketitest/putkadest. Blue Busi viimane peatus enne Ipsost on Dasias. Green Bus liikus läbi Ipsose ca 1x tunnis ja selle peale me esmalt saada üritasime. Paraku oli soovijaid teisigi ja peale ei mahtunud, uut bussi aga oodata tundus mõttetu.

Seega jalutasime Dasiasse, kus üritasime leida kirja Stazi, mis peaks ideeliselt olema iga bussipeatuse juures. Kreekapäraselt tuleb mängu tingiv kõneviis ning väike ekslemine ja kohalikelt uurimine viis meid lõpuks täiesti suvalise nurgapealse juurde, kus ühtegi peatuse silti küll ei olnud. Küll aga oli puidust teadetetahvli peale surmakuulutusi. Seal siis ootasime koos ühe kohaliku neiuga BB-d, mis õige pea ka tuli. Bussipiletid, mille ostsime eelnevalt ühest järjekordsest toiduputkakesest, maksid à 1,3€.

Kerkyras on BB lõpp-peatus Sanrocco väljaku juures ja kuna linnake ise on suhteliselt väike, siis eksimisvõimalust kartma küll ei pea. Tänavad on väga lahedad oma roheluses rõdudega, samas just nende väljanägemine tekitas meis paar korda segadust oma asukoha määramisega. Kuna tänavad on enamasti väga kitsad ja ei kanna alati ka silti, siis võib südamerahus mööda kõndida õige mitmest, pidades neid meie mõistes hoovideks. Siis avastadki ühel hetkel, et oled kaardi pealt vaadates hämmastavalt kaugele jõudnud.

Kõigepealt jalutasime Uue kindluseni, mille tagant leidsime ka Kerkyra turuplatsi, mida reisisaatja sõnul olemas ei ole. Kuna eelnevalt oli foorumites palju juttu sellest, et võimsama mulje saamiseks tasub külastada Uut kindlust enne Vana kindlust, siis nii ka tegime. Väikese seiklemise tõttu lähenesime kindlusele tagantpoolt, kus on väiksem sissepääs, hiljem väljudes nägime ka uhkemat peasissekäiku. Ehitis ise on ääretult massiivne ja seal seiklemine võttis aega vast tubli tunni. Ülevalt saab hea vaate nii linnale kui ka Vanale kindlusele (seal on vaade muidugi veel võimsam). Kuna eelnevalt uurides-puurides veebist hinnainfot oli seda väga raske leida, siis panen siia kirja meie kulutused erinevatele piletitele jmt – äkki on kellelegi abiks, kes ka omal käel reisi planeerib. Uue kindluse (New Fortress) sissepääs oli 3€.

Peale seda võtsime suuna Vana kindluse poole. Arvestades keskpäevast kuumust on vältimatud päikesekaitsekreemid ja ohtralt vett. Vee puhul on väikese pudeli ostmine üldiselt üsna mõttetu. Väike pudel maksab ca 0,5€, samas suur 1,5l olenevalt kohast alates 0,8€. Kõige soodsam on osta loomulikult kuuesed pakid nt hotelli, sest päevas kulub mitu pudelit ja ühe saab hommikul külmkapist enne pikka päeva kohe kaasa haarata. Vee sixpacki hind pudeli kohta oli ühes meie kuurorti marketis veidi üle 0,3€.

Vana kindlus (Old Fortress) on vaieldamatult võimas ehitis. Arusaadav on ka see, miks türklased Korfut ei suutnud vallutada (fakt, mille üle korfulased väga uhked on). Piletihinnaks oli 4€ ja ajaliselt kulus meil pea kogu territooriumi läbijalutamiseks vast 2,5 tundi. Kindluse alal on erinevad muuseumid ja ka Korfu ülikooli hoone. Erinevatest tasanditest üleronimine suures kuumuses oli päris kurnav, vähemasti veepudel muutus iga pausiga järjest kergemaks...

Kuigi kindluses toimusid osalised renoveerimistööd, ei seganud see sugugi üldmuljet. Kindluse tipust avaneb lihtsalt võrratu vaade Kerkyrale kogu selle stiilipuhtuses – mulle meeldib, et ei ole ülepingutatud klantslikkust, vaid valdavad on lihtsad ja funktsionaalsed majad. Erinevalt klassikalisest „ilust“ on seal teistsugune, mõnusam aura ja teistmoodi ilus kõik.

Kindluse vallutamine nõudis nii mõnegi puhkepausi, milleks pakkusid suurepärast võimalust seal kasvavad puud. Kõõludes „siestat pidades“ puudevarjus kindluse äärel, saab ülevaate all asuvast jahisadamast ja väikesest rannaribast.

Peale Vanast kindlusest lahkumist otsisime linnast mõnusa jaheda kohvikus, kus cafe frappèd ja kohalikku õunapirukat jäätisega nautida. Jääkohv sai vähemasti selle reisi ajaks minu vaieldamatuks igapäevaseks kaaslaseks, mis värskendas ja oli mõnusalt külm.

Keha ja vaimu kosutamise järgi kolasime ringi, et leida üles parlamendihoone ja raekoda ning St. Spiridoni ehk saare kaitsepühakule pühendatud uhke kirik.

Linna ja Vana kindluse vahele jääb La Spianada ehk Esplanaad, mis algselt tekitas sinna lisakaitse tsooni suure väljaku näol. Praeguseks on see üks rahvast kihav koht koos purskkaevude ja ilusa pargiga. Seal juurest leiab ka võimaluse sõita mööda linna hobukaarikuga, mida meie pidasime küll veidi kalliks ettevõtmiseks (üks kaupmees küsis „soodushinnaga“ 50€).

La Spianada juures on ka Liston, mis on ehitatud prantsuse stiilis vastaval valitsusperioodil ja St. Michael ja St. George´i palee.

Peale „kohustusliku“ programmi läbimist kolasime veel vanalinna väikestel armsatel tänavatel, mis on turistilõkse täis: palju kohvikukesi ja veel rohkem nänni pakkujaid. Kui lõpuks väsimus sai võitu, läksime taas BB peale ja sõitsime Dasiasse, et seejärel all Ipsosesse jalutada.

Õhtu jätkuks õhtusöök ja seejärel peale õhtust „infotundi“ reisikaaslastega Odyssey-sse veinile. „Infotund“ jutumärkidega selle pärast, et lisaks hommikusele reisisaatja jutule kogunes iga õhtuga üha suurem seltskond meie käest küsima, mida teha, kuidas teha ja kuhu minna. Õhtune Ipsos oma tulede, soojuse ja merega kutsus jalutama ning mere ääres kivil istudes ouzot nautima.

Vaiksemal ajal enne magamaminemist oli kuulda tsikaadide laulu, mis nii väga Durrellilik.

Saabumine, Ipsos

2008-12-09T12:12:00.009Z

Ärkamine Pärnus kell 1.00, et kell 2 alustada liiklemist Tallinna lennujaama poole. 4.30 peaksime TezTouri letist kätte saama oma voucherid, ligi 10 minutit hiljem saabub rõõmsameelne rastasoenguga noormees, kes teeb leti lahti. Lugemiseks kaasa ka ajakiri, mis omakorda tekitab leti ees rõõmsat sekeldamist – nimelt osadel Stiilidel on kile sees ka lõhnatester, mis daamid hulluks ajab.

Peale check-ini ja turvakontrolli saab juua rahulikult veel minu jaoks hirmvarajast kohvi ja mahla ning oodata pardale pääsu.

6.30 stardib lennuk, kus pooled on HT ja pooled TT reisijad. Pikakoivalistele on odavate tšarterlendude nuhtluseks kitsad istmevahed, aga kuna mul on hea omadus igas asendis igas liikuvas sõidukis magada, siis läheb lend kähku. Vahepeal pakutakse kerget hommikusööki ja õige pea hakkavad paistma all mäeharjad ja sealt edasi juba ca kell 10 Korfu.

Jõudmaks Ipsose kuurordisse, kus asub meie ajutine kodu, läheb aega rahulikus pühapäevases tempos pool tundi. Reisisaatja viib bussis viibivat seltskonda kurssi kohalike oludega ja hotelli tavadega.

Hotellis tuleb veerandtunnike aega parajaks teha, et tuppa pääseda ja peale seda protseduuri on esimene käik loomulikult randa. Õhk on ca 37 kraadi, vesi küündib pea 30ni. Paradiis peale vihmast ja külma Eestimaa hommikut! Päikest nautida ja ujuda saab umbes neli tundi, siis saab rannamõnudest isu täis – no ei ole sellised kohapeal pikutajad.

Ülejäänud päeva kasutame selleks, et tutvuda lähemalt väikese Ipsose ja pakutavate võimalustega. Vähemalt on olemas ülevaade nii auto- kui ATV rentijatest ja hindadest, kohalike reisibüroode pakutavast (loomulikult märgatavalt soodsamad kui läbi reisikorraldaja sama asja tellida), nende supermarketitest, mis meie mõistes on väikesed poekesed jmt.

Juba esimesel päeval teeme tutvust Odyssey-ga, mis on otse meie hotelli kõrval asuv väga armas pererestoran/tavern (pereettevõtmised on valdav osa saare ettevõtetest). Perenaise soovitatud roosa majavein, mida on traditsiooniliselt saada 0,5 l ja 1 l kannudes on väga hea ja see on lisaks mõnusale aurale ja toredale pererahvale üks põhjus, miks õige mitmel õhtul jõuame veel vähemalt klaasiks veiniks Odyssey-sse. Majavein on alati oluliselt soodsam kui klaasiga tellitav, mille hind on ca 2-3 €, samas 0,5 l kann on ca 4-5.

Ööseks tööle pandud konditsioneer tekitab hommikuks tunde, et kangesti tahaks sooja. Edaspidi jääb konditsioneeri pärusmaaks jahutada tuba maha enne magama minemist ja edaspidi rahulikult puhata.

Korfu reisikiri: eellugu

2008-12-09T11:51:00.005Z

Minu armastus Korfu saare vastu sai alguse, nagu ilmselt tuhandetel teistel Durrelli fännidel, ikka raamatust „Minu pere ja muud loomad“. See, kuidas Korfu saarest rääkiva raamatutriloogia esimeses osas avatakse uks sellesse võluvasse maailma sellise loomuliku elegantsiga, on äärmiselt kütkestav. Ja sama vaimustavalt kirjeldatakse saart ka järgnevas kahes raamatus, vürtsitatult loomupärase mahlaka dialoogiga. Ma ei mäleta enam täpselt, millal lugesin neid raamatuid esimest korda (tõenäoliselt kuuendas klassis?), kuid sellest ajast alates on raamaturiiul hoolsalt erinevate Durrelli teostega täienenud (kuigi ajapikku on mõni neist paraku omastatud tundmatuks jäävate raamatusõprade poolt...).

Sellel suvel oli ammune plaan võtta aeg maha just Korful jõudnud kõikide ülemate jõudude kaasabil sinnani, et augusti viimasel nädalal ehk 24.-31.08 läksimegi Ivoga sooja suve otsima ja selle ka leidsime.

Mõned üldised faktid Korfu saarest:
• Kreeka saar, mis asub Ioonia mere saarestikus.
• Lähimateks maismaanaabriteks Kreeka ja Albaania, viimane sealjuures kõige lähemal asuv naaber.
• Saare pindala on 592 ruutkilomeetrit (võrdluseks: Hiiumaa on 989 km2).
• Põhjast lõunasse võib saare pikkust mõõta ca 62 km, laiusesse ca 30 km, kõige kitsam koht vaid 2 km.
• Pealinn kannab saarega ühte nime – Kerkyra ehk Korfu linn.
• Saarel elab 120 000 inimest, Kerkyras 40 000.
• Kõrgeim mägi on Pantokrator, tõlkes The All Mighty, 914 m.
• Kreeka õigeusk
• Maksab euro
• Eesti ja Kreeka asuvad samas ajavööndis
• Korfu on kõige rohelisem Kreeka saar, kus kasvab 4,5 miljonit oliivipuud
• Sajab harva, kuid kogu see rohelus saab eluks vajaliku vee õhuniiskusest, mis on väga kõrge – ca 70%.

Tänu kehvale suvele oli soojaihalejaid teisigi ja soodsa pakkumise leidsime lõpuks TezTouri lehelt, kus mitte just eriti paljulubava nimega Mega Hotel **+ pakkumine sisaldas 6500.- eest nii lennupileteid, kütuse lisatasu, lennujaama transfeere, hommiku- ja õhtusööke ehk siis üllatavalt palju. Lende korraldas FlyLal – viisakas teenindus, minnes hommiku- ja tulles lõunasöök, samas kitsad istmevahed nagu enamikel tšarterlendudel.

Miks ikkagi paketireis, kui niikuinii plaanisime ise saarel ringi vaadata? Sest see pakett oli soodsam, kui eraldi lennupiletid osta (Eestis korraldasid otselende ju ainult Happy Travel, kes lõpetas tegevuse, ja TezTour). Ja hotellis ju lõppude lõpuks ainult ööbitakse.

Kohale jõudes konstateerisime fakti, et hotell on tagasihoidlik, kena, puhas ja korralik, mererand on tõesti vaid 10 meetri kaugusel ehk sõna otseses mõttes üle tee, hommikusöök kontinentaalne koos väikeste lisadega vorsti ja juustu näol ning õhtusöök liigagi rikkalik. Skeptikutele teadmiseks, et õhtusöök sisaldas alati kolme käiku, eelroog, põhiroog ja magustoit ning minule kui naisterahvale oli see liig mis liig. Ivo muidugi rõõmustas, sest lihasõbrana ei öelnud ta kunagi ära lisa poolest portsjonist, mis pearoast tema taldrikule jõudis. Kokkuvõttes: viisakas ja lihtne koht, hea asukohaga (Kerkyra 14 km, lähim suurem kuurort Dasia ca 2 km) ja päris hea rannaga (kiviklibune, kuid paar meetrit vette ja ees ootas täiesti liivane põhi, mis kõikide kirjade järgi ka merisiilikutevaba).

Kõigest lähemalt päevade kaupa, sest omal käel seigeldes igavuse üle kurta kohe kindlasti ei saanud, seevastu sai palju teha ja näha. Peale reisi kokkuvõtteid tehes jõudsime järeldusele, et ei mõista inimesi, kes ütlevad, et sellel saarel ei ole seitse päeva midagi teha. Meie oleks hea meelega veel 2-3 päeva kauem olnud ja lisaks aktiivsele ringiliikumisele ka natuke niisama lebotanud. NB! Ei ole tegemist kurtmisega, me pole kumbki suuremad rannaspeesitajad, meie jäime oma puhkusega täiesti rahule – ise tehtud, hästi tehtud .

Kuna eelnevalt sai kodutööd tehtud omajagu, siis toon siinkohal välja ka mõned minu jaoks kasulikuks osutunud veebileheküljed:
www.agni.gr – kohalik reisibüroo, aga päris huvitavat infot saare võimaluste kohta
www.corfu.biz
www.corfunet.com
www.allcorfu.com
www.justcorfu.co.uk
www.travelinfo.gr

Googeldamine aitab loomulikult leida sobivaid infokilde ka erinevatest foorumitest.

Kreeka kohta on olemas ka Berlitzi reisijuht, hea pisike raamat kaasa võtta ja nt kohalike toitude nimetusi täpsustada vajadusel. Korfu kohta oli seal kirjas küll paar nappi lehekülge. Oluliselt põhjalikuma ülevaate nii tekstiliselt kui ka pildiliselt andis kohapealt soetatud Korfu Tourist Guide.

Korful kohapeal leiab mitmeid erinevaid saare kaarte, millel küll osade kohtade kirjapilt on loovalt muutuv. Meie kulutasime selle nädalaga korralikult läbi kaks kaarti, mis liiklemisel abiks olid.

Ametlik teadaanne

2008-10-30T12:48:00.002Z

Ametlik teadaanne kõigile neile, kes on küsinud, miks ma blogis enam kirjutanud ei ole. Selle nimi on puhas laiskus. Aga katsun siiski edaspidi tasapisi update´da ka seda keskkonda.

Lugemishuvilistele panen siia õige pea üles Korfu reisikirjelduse, võibolla on sealt võimalik natuke abi leida enda reisi planeerimisel. :)

update

2008-03-05T18:34:00.004Z

Tempo magnifico. Tegelikult ikka veel elus, aga vahepeal on mõnusalt hästi kiire olnud.

Miss Valentine 2008 võttis oma aja. Ei, tegemist ei ole missivõistlusega, vaid hoopis Eesti tuntuima rahvusvahelise iluvõimlemisturniiriga, mille kommunikatsioonipoolt aitasin korraldada. Tulemus: iluvõimlemisest tean nüüdseks julgelt rohkem kui kuu aega tagasi, lisaks evin teadmisi sellest, kui raske töö ja eneseületus on võimlemises sellise taseme saavutamine nagu Eesti tüdrukutel on. Ütlemata ilus show ja väga toredad inimesed ka sinna juurde liidetuna andsid hästi positiivse emotsionaalse laengu.

Ja suveks on juba esimesed näomaalingud üritustele ka broneeritud. See on tore, kui tegemist jagub.

Prokuratuuris käisin ka eile taas selle autojama pärast. Hea on olla süüdimatu korduvalt kriminaalkorras karistatud noormees, kelle jaoks tegude põhjendused on ütlemata loogilised ja autoomanikud lihtsalt pidurdavad tõprad, kes takistavad masterplaani. Tüüpidel tekkis lihtsalt idee ju sõita öösel Antslasse, kus oli kellegi vanaema maja, et seal pidu edasi panna. Aga transporti ei olnud ju. Ega nad paha pärast ometigi. Blaah.

Kevad tuleb. Ja reedel saab jälle Pärnusse. Pole seal poolteist kuud käinud ja see on kaua. Tahan väga. Ülehomme. Varsti.

Geenidoonorlusest ehk toetades Eesti teadust

2008-01-25T12:37:00.000Z

Eile käisin andmast oma panust Eesti geeniteadusesse ehk siis harrastamas geenidoonorlust. Idee on iseenesest hea ja kahtlemata ka kunagine realisatsioon, kuid siiani tuleks teha esmalt märkus teavistuskategoorias. Nimelt tegutsetakse geenidoonorite otsimise nimel juba kolm aastat, aga reklaam on minimaalne, pidid olema mõned plakatid bussides (bussiga sõitsin viimati jumal teab millal), perearstide käest saavat soovi korral infot (arsti juures käisin ka viimati vist poolteist aastat tagasi) ja kõige olulisem infokanal olevat Eesti Geenivaramu koduleht, mis seda teavituse põhjalikkuse ja info adekvaatsuse seisukohast vaadatuna kahtlemata ka on. Aga siiski, inimene ei eksi sellele lehele ju niisama, stiilis et vaataks, mis ilm täna on, mida Postimees ja Delfi kirjutavad, noh, ja kuna nüüd veel veits aega on, siis äkki kiikaks, mida uut ja põnevat on Geenivaramu kodukal. Suunama peab sinna kuidagi avalikumalt, kallikesed! Reklaam ei tee halba, kuuldavasti mingi PR fima pidavat sellega sel aastal ka tegelema hakkama. Eks siis paistab, mida nad välja mõtlevad.

Mina sain oma info nagu eelmisest postitusest selgub, Verekeskusest. See kanal töötab. Ja võimalus seal kohe ka aeg kirja panna on muidugi mõnus, laiskade paradiis. Olgem ausad, kui paljud ikka lähevad koju ja viitsivad hakata ise helistama? Liigne pingutus. Mugavus on kõige võti ehk siis too kandikul kätte ja topi sisse ka.

Igatahes, 50 ml verd on nüüdseks teaduse hüvanguks loovutatud ning enda eluviisidest minu ja mu esivanemate haigustest põhjalik ülevaade antud.

Mis on selle asja boonus minu jaoks? Põhjalik vanemate küsitlus garanteeris mulle kahtlemata põhjalikumad haiguslood ja potentsiaalsetest ohtudest teavitamise, kui tavasituatsioon, kus selle peale eriti ei mõtle. Noh, ja tulemus on loomulikult ootuspärane - kõik mu vanavanemad on surnud südamehaiguste tõttu. Nagu tüüpilised eestlased ikka paraku. Aa, ja kunagi ca 10-12 aasta pärast on tõenäoliselt teadlased valmis meisterdanud ka minu geneetilise info, mida ma siis saan soovi korral teada. Edu neile sellel alal!

Kuigi see tekst tundub nüüd küll suht propagandana, siis tegelikult - miks ka mitte minna geenidoonoriks ja anda üks väike panus ja ca 1,5 tundi oma elust teaduse hüvanguks? Dokumenteerid iseenda ja oma vanemate kohta olulist infot, saad targemaks, kommi ja pastaka ka :)

Doonorlusest

2008-01-16T15:21:00.000Z

Hommikul dušši all olles tekkis idee, et peaks minema verd andma. Tehtud. Viimasest korrast lihtsalt päris pikka aega möödas ja väike hirm nahas, sest tol korral ei saanud suht algaja verevõtja soont korralikult kätte - tulemuseks mõlemas käes kokku kolm auku, suuuured sinikad ja ei mingit tulemust.

Sedapuhku läks kõik õnneks ladusalt, selline hea kerge ja veidi eufooriline tunne ka ikka garanteeritud - igaühele pidavat erinevalt mõjuma, mõni on pärast hirmus väsinud ja raske on olla. Minuga koos oli samal ajal verd loovutamas veel üks noormees, kes rääkis, et tal sama lugu - sisuliselt peaaegu omamoodi sõltuvust teitav tegu, selle enesetunde pärast. Ainult et treppidest marssida üles koju neljandale korrusele on pärast raske.

Seega üleskutse - minge ka doonoriks, kes veel ei ole! Hea enesetunne on vähemalt garanteeritud teadmisest, et tänu sinule võidakse päästa kellegi elu. Ja võibolla vajad sina kunagi just samasugust elupäästmist.

Ahjaa, geenidoonori projektis lubasin ka osaleda, selles, mida Eesti Geenivaramu korraldab, et saada teada rohkem eestlaste kohta. Miks ka mitte - seal peaks olema ka võimalus enda geenide kohta täpsemat ülevaadet saada, pärilikkuse jmt osas. Gildi 8 Tartus on see aadress, kuhu võib pöörduda, kui on soovi ka projektis osaleda. Verekeskusest sain juba "kodutöö" materjalid ehk siis ankeedi, mis tuleks enne kodus ära täita infoga iseenda ja vanemate/vanavanemate haiguste osas. Võtan need Pärnusse kaasa ja uurin otsestest allikatest. Seega üleskutse number kaks - geenidoonoriks! Aitame arendada Eesti Geeniavaramu projekti ja aitame teadlasi!

Feeling guuuuuud.

Autovargad vol2- Loogika it is.

2008-01-15T20:22:00.000Z

Täna käisime jälle politseis, taas kord mingi formulari täitmine ikka selle autoärandamiskatse pärast.

Tore ju, et olidki needsamad tüübid, keda I. nägi. Tore ju, et nad üles tunnistasid ja andsid üles ka oma kaasosaliste nimed, keda oli oodatust veel enam. Tore ju, et õiglus on teoreetiliselt jalule seatud. Sama tore on see, et mõne kuu möödudest peaks prokuratuurist helistatama ja uus kohtumisaeg kokku lepitama, et lihtmenetluse või kokkuleppe (või mis iganes see termin ka olema peaks) korras süüdlastelt see õnnetu kahjusumma välja mõista. Samas praktika on uurija sõnul ikka see, et seda kahjutasu võid sa unes näha, sest kui tüübid leiavad, et neil ei ole võimalik maksta sulle seda närust tonni (minu puhul siis), siis nemad seda ka ei maksa. Lootus on, et kunagi. Läheb potentsiaalsesse "pensionifondi" nagu ka eelmisel korral varastatud automaki summa, kus tüüp saadi kätte, mõisteti kahjutasu välja ja seda kahjutasu võib nüüd rõõmsalt juba hasartse huviga oodata.

Mitte et ma selle tonni pärast nüüd oluliselt vaesem oleksin, aga see on lihtsalt irooniline - lõhud, varastad, teed mida iganes ja pärast on sul veel õigust ülearugi. Õigussüsteemi eripära. Politsei võib küll olla tasemel ja tabada pätid, aga viimastele jääb siiski õigus. Nagu ka see loogika, et kui keegi sulle nt koju sisse murrab ja sa juhtumisi sellel ajal kodus oled, siis sa ei tohi talle nt panniga vastu pead virutada, vastasel juhul kaebab sissemurdja sinu kohtusse kehavigastuste tekitamise eest. Vastu võib hakata ainult samaväärse relvaga. Haa.

Õiglusest rääkides. Uurija küsis mitu korda, kas ikka autouksed olid kindlasti lukus. No olid küll. Mul ju kesklukku ei ole ja kontroll on alati harjumuspärane peale igasuguseid jamasid, mis ette on tulnud. No igatahes. Tüübid olid väitnud, et nemad ei olevat sisse murdnud, sest autouks oli lahti. Esiteks - kes või mis seletaks sel juhul muukimisjäljed ukselukul? Ja teiseks - mis krdi vabandus see veel on? Ise nagu ei tuleks selle peale, et kui näeks juhuslikult tänaval lukustamata ustega autot, siis otsustaks üritada seda varastada ja lõhuks veidi. Vähese loovuse viga või mis?

Niisiis, ootame protsessi jätkumist. Autopede, nagu ma olen, oma tupsu huvide eest seisan ikka! :D

Autovargad põlema!

2008-01-10T19:42:00.000Z

Põhimõtteliselt noh!

Täna öösel ajas I. mind üles, sest oma magamatuse juures oli ta poole nelja paiku hommikul kuulnud tuttavat autoukse kõlksu ja avastas, et mingid viis tüüpi üritavad mu tupsut ärandada. Politsei tuli õnneks kiiresti ja kaks tüüpi (99% tõenäosusega siis needsamad) saadi kätte. Järgnes värvikas öö politseinike, uurijaga, kes nägi välja nagu parimas mõttes Jorch Adniel ja DNA-eskperdiga. Pool ööd väljas tuulduda või politseijaoskonnas viibida on täpselt see, mida üks tüdruk tahta võib.

Haiged värdjad, murda sisse, lõhkuda ja õnneks olla niipalju väikese ajuga, et mitte osata autot käivitada tänu mingile mikrokiibile. Tuli otsa teile, krdi haiged tüübid!!! Tõsiselt! Ma ei soovi muidu teistele igasuguseid jamasid, aga nüüd aitab küll, see on 3,5 aasta jooksul siinkandis juba 3. kord - esimene kord pandi vanast tupsust makk pihta, teinekord rikuti praeguse tupsu kõrvalistuja poolse ukse lukk ja seekord siis üritati autot ära ajada. Kui sellega veel midagi peaks juhtuma, siis ma tean, kus üks tüüpidest elab - juhtumisi sisuliselt meie kõrvalmajas, nagu selgus. Ja siis oleks parem, kui sellel tüübil oleks ikka pagana hea elukindlustus.

Kuri, väga kuri.

2008

2008-01-07T19:38:00.000Z

Ahoi.

2008 on juba nädal aega tiksunud, nii et aru pole saanudki. Igatahes - edukat uut kõigile!

Aasta lõpp on alati jubekolekiire - hakkama on vaja saada jõuludega Eesti erinevates otstes, pidada maha üks hea sünnipäevapidu, tähistada mõne toreda tuttava samaväärset üritust, koguda end aastavahetuseks ja aastavahetusest. Ühesõnaga, pidune kaduv nädal ja veidi peale igal aastal.

Jõulude ajal olime Pärnus, see on minu ekstra tingimus, sest need pühad on minu jaoks tähtsad, eriti just perekonnaga koosolemise osas (enne käisime ikka maal ka loomulikult). Ei, ma ei ole religioonis kinni, ei ole isegi mitte ristitud. Seega põhimõtteliselt tegeleme paganliku söögiorgiaga, kingituste jagamise, jõulusauna ja mõnusa olemisega. Idülli iseloomustab meie pere puhul alati üks sõna - jõulupaanika. Jõulupaanikua (või mis iganes ürituse ettevalmistamisega kaasnev paanika) tabab nõrgemaid liikmeid alati umbes kell neli õhtul, kuigi eelenvalt ollakse veendunud, et sel aastal peaks kõik organisatoorsed tööd juba varakult tehtud olema. Jõulupaanika üks oluline osatäitja on minu isa, kes veendunult keeldub kuuske/kuuseoksi tuppa toomast varem kui 24. detsembri pärastlõunal. See omakorda mõjub kaunikesti traumeerivalt meie pere naisliikmete närvikavale, kes selleks ajaks on kenasti jõudnud maja ära koristada ja saavutanud teoreetilise veendumuse asjade õigeaegse sujuvuse kohta. Siis tuleb kuusk koos kerge jõulusodiga ja keerab temperamedile vindi peale. Kokku on kõik see nauditav traditsiooniline kompott, ilma milleta ei oleks perekondlikke traditsioone :D

Sünnipäev 26. detsembril omab omi plusse ja miinused. Kõik on ennast jõuludest ülesöönud ja jaksavad seega tarbida ohtralt alkot ja minimaalselt sööki, rõhudes peamiselt marineeritud kurgile, juustule ja napoleoni tordile (rääkides siis traditsioonilisest maailma kõige paremast napoleoni tordist, made by my mom). Negatiivne on kahtlemata see, et hoolimata vabast ja punasest kuupäevast kalendris ei ole olenevalt nädalapäevast suurt kuskile välja minna, kui nt tahaks. Nädalavahetus enne pidutseda ei saa, siis on jõulupaanika, nädal hiljem aastavahetus. Seega tuleb teha sõbralik kompromiss, panustada heale seltskonnale ja sama heale ajaviitele. Sel aastal hoolitses ürituse kunstiliste vormide eest P, kes kinkis mulle Twisteri, mida me siis väikese kvaliteetseltskonnaga "degusteerisime" pool ööd. Järeldus: tunnike-paar Twisterit päevas on hea koormusega jõu- ja joogatrenni eest küll. Ja kuidas krt peaks seda mängima väikesed lapsed? Üks asi on lihtsalt jäsemete pikkus, teine ilmselt meie endi rikutud mõtlemine :D

Jõuluajal sünnipäeva pidajana on kõige tüütum asi üldse saada 3-1s sõnumeid stiilis "häid jõule, palju õnne sünnipäevaks ja ilusat aastavahetust". See on nõme. Kui tahad saata sõnumit, siis pigem eralda vähemalt viimane osa sealt! Koonerdamine ei ole kokkuhoid, kuigi viriseda ei ole ilus, kui sind meeles peetakse. Ega ma väga virisegi, lihtsalt teadvustan eelistusi. See on nagu sama lugu, et nelke mulle teadlikud inimesed ei kingi. Need lilled võivad olla peenra peal ilusad, aga nõukaajal ainult nelke saades ei ole mul nende lillede vastu kõige soojemad tunded. Kaks assotsiatsiooni on veel nendega: kunagised naistepäeva postkaardid, mis kunagi olid raudpoltkindlalt kaunistatud punaste nelkidega ja matusepärjad, milles püsivuse huvides kasutatakse ka alati nelke (ma elan juhtumisi surnuaia lähedal ja tänavanurgal on lillepood, mille peamiseks tuluallikaks on needsamad nelgipärjad).

Aastavahetus möödus kompromissi teise poole tulemina Tartus uues kodus, kus ka rõhusime pigem kvaliteetsele seltskonnale ja pidasime maha mõnusa olengu väikese kõrvalpõikega südaöisesse linna, kus vaatasime ilutulestikku, mis sel aastal oli täitsa lahe. Aastavahetuse negatiivseks osaks oli mõnele inimesele liiga tugevat mõju avaldanud alkohol, mistõttu jäävad kahjuks ka negatiivsemad noodid meelde. Summa summarum: tore oli. Ja lumi tuli ka maha! Täna ka on peaaegu terve päev tuisanud, ilus ja puhas on. Ja libe, arvestades seda pidevat pidurikriginat ristmikul.Külm ka, seega ma vaatan seda puhtust hetkel läbi aknaklaasi.

Tikrit nägin ka enne jõule ja värvisin teda natuke vanade aegade mälestuseks. Lisaks tõi ta ägedad punased käerauad! ;P

Muide, Vanemuise korraldatav Piletisadu on ka lahe traditsiooniline üritus, millest võetakse parim igal juhul. Selleks korraks neljale etendusele piletid rütmiga veebruarist maini igal kuul üks etendus. On mida oodata.

Kuna mul ei ole traditsiooni teha möödunud aastatest erilisi kokkuvõtteid või siis vähemalt mitte raportit avalikult esitleda, siis siinkohal aitab teile kah ülevaadetest - aasta on veel pikk!

Ah jah, uue aasta lubadustest - hakkan tubliks ja tegusaks! :D

Küll tuleb ka jõulutunne

2007-12-20T10:05:00.000Z

Jõulud tulevad kohekohe. Jõulutundega sel aastal küll õnnistatud ei ole, õigemini oli novembri lõpus selle hetkeni, mil Märja korteriomanik teatas, et kuna ta läks oma mehest lahku, pole tal enam kuskil elada ja seetõttu tahab korterit tagasi, kui kiiresti me uue kodu leiaksime. No vot siis. Ja otsingud algasid suure väheentusiastliku hurraaga jälle, seekord ainult panustas omanik samuti oma närve korteri leidmiseks, sest ma teatasin kenasti, et enne normaalse koha leidmist ei koli ma kuskile nädalase etteteatamisega. Kuigi puhtinimlikult saan ma temast täiesti aru, aga me oleme ka inimesed ja kes iganes on Tartus üürikorterit otsinud, see teab, millise mõnusa tegevusega tuleb end hõivata.

14. detsembriks jõudsid asjad õnneks nii kaugele, et kolisime uude korterisse, sedapuhku taas sisuliselt kesklinna, põhimõtteliselt Pärna tn majaga risti. Uuel tänaval ootame nüüd külla kõiki neid, kes Märjale veel ei jõudnud, sest liiga kauge oli. Nüüd enam vabandusi ei saa olla! :)

Praegu näeb korter küll välja, nagu siin oleks plahvatanud suur tuumapomm, mis puistab laiali palju kaste ja kotte, sest remont käib ja tapeete vahetatakse, seega ei saa veel kõike paraku lahti pakkida. Igatahes loodan ma väga, et homseks on ka elutoas tapeet seinas ja korter näeb rohkem välja nagu kodu, mitte nagu kolikamber. Siis ehk tuleb jõulutunne ka. Jõuluks läheme niikuinii Pärnusse, seega küll see jõulukas tuleb ka. Koos muude hullustega, mis selle aastaajaga koos käivad, näiteks sünnipäev ja aastavahetus. Kõige sellega tegelemiseks ei ole mul lihtsalt jaksu praegu, aga küll kõik asjad õigel ajal tehtud ka saavad.

Ahjaa, varase sünnipäevakingituse tegin endale ka, ostsin läpaka. Seega olen ka nüüd ametlikult kaasaegne kommunikatsiooniinimene, muig.

Ja lund ootaan. 24. peab lund sadama hakkama, muud võimalust ei ole. Ei ole midagi ilusamat valgetest jõuludest, sellest, kui puhas ja lai lumi alla sajab, inimesed on rahulikud ja õnnelikud ning vähemalt üks kord aastas üritatakse soovida vaid kõike kõige paremat. Seega soovin Sullegi jõulutunnet ja kaine meele säilitamist meie kaubandushulluses. Lihtsalt suurt vaikset õnnetunnet.

Väikestest õnnelikest hetkedest

2007-11-16T14:59:00.000Z

Vahel tundub, et asjad jooksevad üle pea kokku ja tekib selline mugav õpitud abitus: ma ei saa, ei viitsi jne. Motiveeriv vingumine, ühesõnaga. No ja peale nädalakest motiveerivat ja toonustõstvat vingumist tuleb end jälle üles korjata, puhtaks kloppida ja tegutsema asuda, sest elu tahab elamist.

Eile juurdlesin nende asjade üle, mis teevad õnnelikuks. Suured asjad, mida kiputakse tihtipeale lihtsalt unustama, nagu hea kaaslane, kellega koos on mõnus olla, koht, kus elada, töö, mida teha, perekond ja sõbrad, kes on olemas ja kelle juurde saab alati minna. Naljakas on see, kui iseomaselt me neid asju võtame, mugava ühiskonna produktid, nagu minu põlvkonna inimesed on. Mäletatakse, aga sellises nostalgilises võtmes ka aegu enne üheksakümnendaid.

Ja siis on veel väikesed õnnelikud hetked, need mis jäävad meelde, mida on elul pakkuda omajagu, tuleb vaid osata nautida.

Näiteks eelmise talve hakul üks kinoskäik. Ma ei mäleta, mis filmiga tegemist oli, aga mäletan seda, et tol päeval hakkas sadama lund. Valget ja laia, natuke lörtsilaadset. Aga lund. Ja kogu maailm sai korraga valgeks ja tuisuseks. Ja me lonkisime selles valges maailmas läbi Tartu ja naersime inimeste üle, kes üritasid lume eest varjuda. Ja siis läbimärjaks tuisanuna maandusime Pierre´i kohvikus, kus hästi armsa suhtumisega ettekandja muutis selle päeva veelgi paremaks. Mis oli enne ja pärast, seda ma ei mäleta, küll aga mäletan neid loetuid hetki ja teadmist, kui õnnelik võib üks inimene olla lume üle.

Või siis sel sügisel, kui kõik oli kuldne ja parajalt soe. Üks jalutuskäik Toomemäel, et sahistada jalgadega lehtedes. Sügispäikese soojus ja jutuajamised vaatega linnale. Laisk pühapäev. Lonkimine läbi laisa linna. Tass teed ja hurmav pirnisalat. Teadmine, et täna ei ole kuhugi kiiret.

Või sel sügisel, kui lehtede kuld oli jõudnud ilusasti kujundatud lehekuhjadesse ja taevas oli tinahall. Ja käisime jalutamas, käes kuum tops kohviga ja meri taamal kohisemas. Vaadata veel lähedalt laineid, mis olid niigi pagenud kaldast ja inimestest kaugele. Lustida Rannapargis, et teha sügisesi fotosid kompositsioonis sina ja lendavad lehed selles kuhjas ning püüdmaks pildile detaile.

Või kevad, kui päike oli juba soe ja mõnus, kuid mere ääres olid veel jäärünkasid näha. Esimesed päikesekiired, mis tungivalt nõudsid nina taevapoole lükkamist ja ei ole selleks paremat kohta kui mere äärse põõsaste vahel pingil selili merd kuulates ja pea kaaslase põlvil puhkamas.

Neid hetki on palju. Neid väikeseid, mis teevadki elust elu, annavad adrenaliinisüsti selle sooja emotsiooni näol, mida mälestus nendest esile kutsub. Neid hetki ei tohi unustada ja seda ma tuletangi endale selle postitusega meelde.

Millised on Sinu väikesed õnnelikud hetked?

Toost neile!

Tööst ja elust ja...

2007-10-24T10:00:00.000+01:00

Väike kassiloom on oma tööpositsiooni mu arvuti juures sisse võtnud ja lesib rahulolevalt kuvari ja klaviatuuri vahel, vahepeal sabaga viimast poleerides või siis saba rünnates (see on kahtlane asi üldiselt, seda tuleb ikka taga ajada pidevalt). Valmis olema asjalik ja tööd tegema.

Suured otsused on langetatud ja kokkuvõtteks võib öelda, et jään edasi Tartusse ja hakkan rakendama oma erialaseid oskuseid. Kuna ma olen otsustanud kategooriliselt, et sellest asjast saab asja, siis nii ka läheb. Positiivne agressiivsus, ütleb I. selle kohta. See, mille vastu ei ole võimalik kellelgi võidelda, haaa.

Selle ettevõtmise plussiks on see, et kontoris istumist kui sellist ei ole, vaid igaüks on ise oma aja peremees. See sobib mulle, kuna siis saan tegeleda edasi ka koolituste ja näomaalingutega. Neid ei taha ma veel sugugi maha kanda.

Tööga seonduvalt olen ma nüüd jõudnud oma tehnikaihalusega sinnamaani, et tahan saada läpakat. Siiani olen oma vana lauakaga kõik tööga seonduvad asjad saanud kenasti ära teha ja läpaka järgi otsest vajadust ei olnud, kuid nüüd on lauaarvutiga ikka suuremaid jamasid tekkinud ja noh, olgem ausad, väike mugavusenoot tuleb ju ikka ka mängu. Lubasin endale kunagi, et kui tegelikult hakkab ka läpakat vaja minema, siis ostan selle endale. Nüüd siis tuleb end kurssi viia rüperaali maailmaga (õnneks on infoallikana olemas I) ja siis leida finantsid arvuti soetamiseks. Selge nagu seebivesi. Otsustatud. Järelikult lähtudes kergest fatalismist - kui midagi väga tahta, siis asjad ja sündmused tulevad sinu juurde. Ootan huviga.

Vahepeal sai peetud kaks sünnipäeva, mida eelmises postituses mainisin. Kokana tulin olukorrast välja võitjana, kuigi minu lemmikmees Murphy andis endast sellel päeval absoluutselt parima. Nimelt oli mul päeval vaja teha üks töine kohtumine ja arvestades loogiliselt tunde, mis kohtumisest külaliste saabumiseni jäi, tundus enam kui loogiline, et ajaliselt jõuab kõike vabalt teha. Aga noh, kui kõik oleks sujunud, ei oleks tegemist olnud minuga.

Esmalt sattusin ma linna sõites totaalsesse liiklushullarisse ja sõitsin Vabaduse tänava foori alt Kaubamaja alusesse parklasse 15(!) minutit. Miks? Sest geeniused roolis arvavad ikka, et kui kuhugi edasi ei mahu, sest ees on hullem ummik, siis kuna nendel põleb roheline, siis tuleb läbi pressida ja ühtlasi ummistada ära kõikide teiste suundade trajektoorid. Ehk siis - kui muti tahab punasega veel otse läbi pressida (kuigi ei mahu), siis muti ka pressib. Vähemalt poolele teele. Ja sina tilbendad vasakpööret sooritada soovides ikka seal kuskil poolel teel. Ja kui lõpuks pöörde sooritad, siis arvavad kaks juhti, et miks üks sõidurida parklasse, nemad mahuvad ju ka kuidagi, ja tekitavad veel kaks rida, mis siis ootsuspäraselt ja nende jaoks ootamatult lõpevad ning sunnivad neid nõudlikult vilgutades vahelelaskmist nõudma. Jap, sain ka targemaks, et kui ridasid ei ole sõiduteel, siis mahub mõni auto vabalt sõitma ka mööda jalakijate teed pargis ja siis sama nõudlikult vahelelaskmist ootama. Jah, ma tean, kindlasti kiruvad mitmed juhid ka mind, et naine bemmiga jne. Aga ma ikka üritan vähemalt oma karmavõlale mõeldes võimalikult viisakas juht olla.

Peale parkimisimesid sai kohtumine läbi ja algas parklast väljumise ime, mis kestis 20 minutit. Osturalli, jummel küll! Kui nüüd tekib erk huvi, et a) miks ma ei kasuta keskkonna säästliku inimesena ühistransporti või b) miks ma üldse kaupsi parkima ronisin, siis palun. A) kui sa elad linnast väljas ja sul on vaja vedada raskeid poekotte, siis kasutadki autot - ühistransport nüüd nii sujuv ka ei ole ja maaliinide bussijaama end kuskilt suuremast keskusest suurte kottidega vedada ma ka ei taha. Ei tohigi tegelikult oma silmade tõttu. Ja b) tasulise parkimise ala on laiendatud, aga kaupsis parkimine on esimesel tunnil tasuta ja järgneval 10 eeku, seega mulle sobib, kuna kahe tunniga, saan oma asjatoimetustega enamasti hakkama. Ja punkt c on ka - mugavus maksab ka midagi kahe eelmise punkti summana.

Lõpuks kui koju jõudsime, oli mul veidi alla tunni aega selleks, et katta üks korralik sünnipäevalaud koos toiduga, mida ma olin otsustanud teha. See on minu kõige kiirem kartulisalati tegu ever, lisaks kõikvõimalikke näkse stiilis lavaširullid ja singirullid, dipikastmed jmt. Kook oli õnneks eelmisel õhtul valmis saanud. I. muidugi aitas ka natuke, mis tal muud üle jäi. Aga õnneks ei tunne eestlased eriti kella ja lisa pooltunnike kulus ära selleks, et ka ennast lõpuks inimesena tunda.

Kokkuvõttes oli tore pidu, lahe seltskond ja palju nalja. Järgmine päev veidi vähem nalja, kuna keegi pidi ju ometigi Pärnusse sõitma ja seal jätkama söögi- ja joogiorgiaga, mille ema oli ette valmistanud. Aga tema napoleoni kook on maailma kõige parem! Mmm, süljenäärmed hakkavad praegugi tööle. Pühapäeva kui pohmakapäeva raviks läksime perekondlikult bowlingut mängima. Minna võitsin kaks mängu kolmest. Rahul. Sel nädalavahetusel on revanši aeg.

Koolitusi olen ka vahepeal teinud. Seoses koolitustega - juba pea pool aastat olen mõelnud ühe kunagise väga hea sõbra peale, keda tunnen pea kogu elu, kuid kellega põhikooli lõpus tekkisid nii kapitaalsed maailmavaatelised erinevused, et me pole suhelnud pea kümme aastat. Olen otsinud ta kontakte, et võiks nüüd ju uuesti kokku saada. P. ütles mulle mõni nädal tagasi tarkusetera, et kui on ette nähtud ja soov on mõlemapoolne, küll te siis kohtute mõnes ootamatus kohas. Nojah, ja mis sa arvad, kes mul koolitusel osales? Igatahes selgus, et kohtumise huvi oli selleks ajaks juba mõlemapoolne ja napi kohvipausi pikendusena käisime nädal hiljem Edelweissis söömas, joomas ja jutustamas. Ja juttu jagus, nagu vahepeal ei olekski kümmet kadunud aastat. Hästi armas ja tore on, et see inimene on minu elus tagasi.

Kuna P. on nüüd ka taas tubli tudeng ja seda puhku Tartus, siis on regulaarseid kohtumisi ka temaga rohkem. Käisime teatris tema soovil, vaatasime "Rigolettot". Planeeritud ja piletisaju tulemusena on meil olemas ka piletid homseks päevaks, kus läheme "Toscat" vaatama. Ooperit seega ühe nädala kohta küll ja veel. Aga etendused on head, puhastavad natuke hinge ja viivad sellest maailmast eemale.

Nii, aga nüüd on endast elumärk jälle maha jäetud ja tuleb hakata asjalikuks, tegema tööd ja valmistama ette ühe koolituse materjale. Iseenda peremees on vahel ikka raske olla - töötajat tuleb muudkui sundida...

Uued algused

2007-10-10T12:08:00.000+01:00

Nüüd on ametlikult sügis. Mõneti lõpp ja mõneti algus. Suvemälestused jäävad, ega need kuhugi kao, lihtsalt korjeaeg on otsas, mälestused talletatud, nappide kuude jooksul loodetavasti ka energia pimedaks ajaks ammutatud. (Tegelikult ei ole, selle pärast ma Citrocepti ja apelsinimahla manustangi.)

Tegelikult mulle kohutavalt meeldib, et mul on võimalik elada maal, kus eksisteerivad ametlikult neli aastaaega. Mulle meeldivad nii kevad oma värskusega, suvi oma soojusega, sügis oma värvikireva nostalgiaga ja talv kui kõike puhastav kristalne rahu. Ideaalis on pikk suvi, natuke ilusat sügist, kiire lehtedelangus (et saaks ikka sahistamas ka käia) ja sama kiire talve tulek koos stabiilne miinusviiega, siis kiire sula ja voilà - ongi kevad.

Aga. Mulle tõesti ei meeldi see va viies aastaaeg, mis tundub kõige pikem olevat. Pime, märg ja porine. Pahura näoga inimesed, kes kaevuvad sügavamalt oma soojadesse vammustesse, jättes välja vaid ninaotsa. Ja kiirustavad. Kiirustatakse tuppa, kus on soe ja kuiv, kiirustatakse kauplustesse, mis meelitavad oma valgusküllasusega. Kõikvõimalikud hullud päevad ja osturallid jamisiganes on tegelikult hästi ajastatud seega - nad tõmbavad inimesi ligi nagu meepott kärbseid, hullutades neid massihüpnoosiga, mille idee on lihtne: kõik ostavad, mina olen ka kõik, mina ostan. Kaubamajast olen ma nendel päevadel küll heaga eemale hoidnud.

Uue algus. Üle pika aja ei ole ma enam koolikohuslane. Natuke nostalgiline ja natuke kurb on see. Vaatan ikka tänaval järgi elevil õppuritele, kel veel ei ole tüdimust oma kohustustest. Vähemalt mitte sel õppeaastal. Ja kirjatarvete poed on eluaeg olnud minu jaoks üks nõrkuse allikas. Umbes augusti keskel tunnen ma tungivat vajadust soetada endale midagigi uutest läikivatest vidinatest. See on alguse lõhn, mis peibutab. Algused on ju head. Antakse endale lubadusi ja tõesti veel ka usutakse nendesse, ollakse rõõmus ja elevil.

Või siis ka otsustusvõimetu, nagu mina praegu. Üks tähtis otsus kaalub vaekausil ja see peab kaaluma emmale-kummale poole tuleva nädala alguseks. Kui kaldub "jah" suunas, siis on tegemist ühe suurema uue algusega. Uus nädal peab tooma selguse.

Nädalavahetus tuleb jälle kiire, sest kahel olulisel mehel minu elus on mõlemal sünnipäev. Minu isa peab juubelit ja I. tähistab lihtsalt vaprat vananemist. Mis omakorda peab taas stimuleerima ajutegevust - mida kinkida (ok, ühele neist on vähemalt idee olemas) ja mida kokata (sest I otsustas siiski Märjal tähistamise kasuks).

Inimese aju on imeline. Kuna mul ei ole siin korteris (hetkel veel) ahju, siis olin ma üsna veendunud, et pääsen lihtsamalt ja kook/tort tuleb hankida kaubandusvõrgust. Päris tort on ikka küpsetatud ja ilus ja hea ja... Mitte et mulle küpsetada ei meeldiks. Hkhm, ma arvan, et enamust tuttavaid teab, et meeldib ja ma olen sel alal päris osavkäpp. Aga. Ma ei ole suurem asi tarrendkookide tegija, õigupoolest avastasin ma selle teaduse enda jaoks alles selle suve alguses. Koogid tulid välja väga head (kes see ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise, khm). Aga alles eile õhtul saabus kuskilt ajuhämarustest tükike, mis teatas, et külmik ju töötab ja želatiiniga hullates saab kooki ka. Idee võeti muidugi rõõmsalt vastu. Nüüd on vaja veel ainult muu kulinaarne saavutustepagas selle potentsiaalse koogiidee ümber ehitada.

Eh, söögitegemine on mõnus, kui tuju on. Ja küüslaugu lembus on ka viimasel ajal tugev tekkinud, vähemalt hoiavad vampiirid ja loodetavasti ka viiruse eemale minu imeliste möginate tõttu. :D

Uue koduga!

2007-09-15T10:44:00.000+01:00

Ma ei ole ilmselgelt blogisõltlane, kes ilma kirjutamiseta elada ei suuda. Sündmuste kulgedes liiguvad mõtted küll mööda neid radu, mis formuleerivad juhtumid potentsiaalse tekstina, kuid reaalse kirjutamiseni jõuan kurvastavalt harva. Mis ei välista teatavat blogisõltuvust, mis põhineb teiste kirjutistel - ikka on ju hea end kursis hoida sellega, mida tuttavad kuskil kaugemal teevad.

Igatahes.

Kõige suurem ja häääästi positiivne uudis on see, et me kolisime! :) Selle hüvanguks on kulutatud ka viimased nädalad, sest kõik toimus ütlemata kiiresti - korteri leidmine ja juba nädal hiljem sisse kolimine, samuti ka uue üürniku leidmine vanasse korterisse.

Uus kodu on alates 10. septembrist Tartu asemel hoopis veidi Pärnu poole, Märjal, seega - kolisime maale. Aga see paar kilomeetrit Tartuni on köömes. Ilus korter, värviline ja oma kahe toaga avar ja ruumikas. Seega, kallid sõbrad, ootame külla! :)

Ma olen hullult rahul ja õnnelik, eriti kuna lõpuks on meil ka pesumasin kui kaasaegne oluline pereliige. Väikese inimese väikesed rõõmud! :)

***

Põhja-Eesti avastamisest lubasin ma kirjutada ju ka oma viimases postituses. Aga juhtus nii, et peale seda, kui kolmest toredast päevast oli valminud pikk ja põhjalik jutustus ning lisatud ka mõned pildid, otsustas arvutikratt mulle ühe vale pildipaigutamise liigutusega 1:0 ära teha ja minu postitusest jäi järgi vadi napp paar rida. Uuesti kirjutada ei viitsi, mitte praegu vähemalt. Ju siis ei olnud avalikkusele mõeldud need juhtumised...

Harjutame vanemakohustusi

2007-07-04T22:41:00.000+01:00

... sest meil on kass! Väike Kriimu Voolav Vesi, ütlemata mänguhimuline kassipõnn.

umbrohi ei hävine. tõestatud.

2007-07-04T21:24:00.000+01:00

Jap, ikka veel elus! Kuigi viimases postis lubasin kirjutada peale kaitsmist, kuidas asi edenes, kujunesid asjalood loomulikult nii tempokateks, et järgmine sissekanne tuleb alles nüüd, kuu aega hiljem.

Magistritöö on kaitstud ja praeguseks ka ülikool ametlikult seljatatud. Tegelikult sai enne kaitsmist ikka hoolega närvirakke kulutatud, sest isand Murphy on vist kunagi midagi sellist öelnud, et kui enam hullemaks minna ei saa, siis ei tasu muretseda, küll läheb. Enivei, 6. juuni hommik oli planeeritud presentatsiooni koostamisele (eelneval õhtul loomulikult ei saanud/viitisinud/tahtnud/suutnud/jne seda kirjutada, sest aega ju ometi oli). Ja edenes asi ka kaunikesti kenasti, täpsemalt laabus kõik selle hetkeni, mis panin rahulolevalt presentatsioonile punkti ja heitsin viimase pilgu selle tekstile. Aega kaitsmisele minekuks 2 tundi. Siis lahkus elekter. Haa. Mõnus, adrenaliin tulvas virgutavalt verre, sest otse loomulikult ei olnud ma veel jõudnud presentatsiooni mälupulgale salvestada (vaatamata sellele, et olin terve töö kirjutamise aja pedantne salvestaja, materjale võite leida nii minu arvutist, mälupulgalt, CD-lt, I. arvutist kui ka olulisemaid asju meilist). Viimasel hetkel ei saa ju ometi midagigi nihu minna? Vale, saab ikka!
Mis siis edasi? Selgus, et K. toas oli käinud pauk ja elekter oli lahkunud lühise tõttu meeldejäävalt nagu vanakuri - sinise suitsu saatel. Edasine samm tundub ju üsna lihtne - minna koridori ja lükata korgid uuesti sisse. Aga ei ole mõtet teha asju lihtsalt, kui on võimalik sedasama teha keerulisemalt. Tehnilisest küljest rääkides: meie korteril puudub nurkvõti, et sinna õnnetusse kaitsmekappi sisse saada. Emotsionaalsest küljest rääkides: mis siis, kui ei olnudki ainult korgid, vaid midagi hullemat? Lahendus külgedele: helistasin I-le, kes tuli koos J-ga töölt koju, et kontrollida, mis täpsemalt juhtus. Tulemus: nurkvõtit ikkagi ei ole (ei ole uus teave), muukides kappi ei saa, sest eelmisel aastal tegutsenud hoolsad koridorivärvijad-remondimehed on väga hoolsalt kinni värvinud ka kapi servad, mis muutis selle üsnagi muukimiskindlaks. Aega kaitsmiseni poolteist tundi, närvirakkude häving jätkub segatuna hüsteerilise naeruga.

Järgneb kõne ühistuvanemale, kes on hetkel poes, kuid tulemas 15 minuti pärast tagasi. Vana teades läheb tal kodus aega veel lõhnastamisele. 15 min venib 30-ks, siis saabub päästev nurkvõti ja paari hetkega saab kaitsmekapis voolu tagasi vajutada. Jeei! Arvuti alustab tööd, elu paistab helgetes toonides, presentatsioon saab mälupulgale tõstetud... turvalisuse huvides tahaks selle ka meilile saata... aga kas interneti on naasnud koos elektriga? Eip. Aega kaitsmiseni: 45 min. Mälupulk kotti ja minekule. Enne lahkumist küsib korterikaaslane kurvalt, et millal tema tuppa elekter tagasi tuleb. Selgub elektrikute geniaalsus selle korteri puhul: meie tuba koos köögi, vannitoa ja vetsuga käib ühte vooluringesse, teised kaks tuba koos koridoriga teise (millesse elekter naases lõpuks alles kahe nädala pärast, sest M. tuli koos oma heade mõtetega külla ja avastas veel ühe lüliti, mis aitas lõpuks kõigisse tubadesse elektri taastada). Tulemus: närvid olid selle jahmerdamise peale nii otsa lõppenud, et kooli poole kõndides oli valdavaks tundeks vaid apaatsus ja vahepeale ka iroonilised turtsatused elu nükete kohta.

Muide, kas ma mainisin, et retsensioon ei olnud ka ikka veel kohale jõudnud? Raamatukogu lahke ingel helistas mulle vahetult enne kodust lahkumist, et retsensent oli retsensiooni just tema kätte viinud. Sjuuper. Osakonda jõudes ja retsensiooni lugema hakates hakkasid mul sõna otses mõttes istudes põlved värisema. Magistritöö pärast olen ma närvitsenud rohkem, kui ühegi teise asja pärast oma elus (ja ma ei ole eriti suur pabistaja), viimase hetke jamad tegid oma töö ja silmadesse tekkis lugedes kipitav tunne. Kuna oma olen loomult selline, kes loodab parimat, kuid on valmis halvimaks, siis retsensioooni mittesaabumiseks oli minu jaoks kaks põhjust: kas retsensent tõesti unustas (mis oleks tõenäolisem, kuna eelneva kahe päeva jooksul kaitses 89 bakat enda tehtud teadust) või on töö lihtsalt totaalne bullshit. Aga põlvede värisemise ja kipitavate silmade põhjuseks oli lihtsalt pingelangus: see oli parim võimalik retsensioon üldse, maksimaalse hindesoovitusega.

Kaitsmine iseenesest läks sujuvalt, väike "multikas" soojenduseks elavdas komisjoni omavahelist diskussiooni, retsensent laenas kaitsmiseks minu käest enda kirjutatut ja nii me siis sõbralikult diskuteerisime veidi. Tulemuseks suurepärane A koos suuremat sorti pingelanguse ning koos õppejõudude ja kahe 3+2 kaasmagistrandidega Martini Asti klaaside kokkukõlistamisega.

Veidi hiljem Catwalkis veel üks siider koos salatiga, tulemuseks eelneva mittesöömise tõttu kerge (eeemm...) pähehakkamine. Õhtu edenedes veel K. juurde grillima-chillima-tähistama koos kaaslõpetajate ja teistega. Ja suure rahuloluga. Ja eriliste tunneta, sest see, et ülikooliga on kõik ühelpool, ei ole veel kohale jõudnud.

Lõpuaktus toimus 19. juunil. Aulas istudes ja rahvast vaadates ei jõudnud ikka veel täielikult kohale, et selle kohaga on nüüdseks akadeemilised suhted ühelpool. Natuke pidulik ja natuke kurb, natuke mõistetamatu ka. Palju-palju imeiluseaid lilli, osakonna vastuvõtt Toomel ja pidu maal. Head, helged ja natuke hägusad emotsioonid, millest aja jooksul on ajul kombeks parimad palad välja sõeluda ja sündmust meenutades esile tuua. Aga minu poolest võibki see mälestus jäädagi selliseks veidi häguseks, selliseks, nagu on päikesevines mõõdukalt soe suvepäev, mis paneb sind end hästi tundma ja millest sa suudad hiljem meenutada seda sooja tunnet enda sees, päikest, lillelõhna ja kalleid inimesi enda ümber.

Tegelikult on kogu aeg enne ja pärast lõpetamist kiire olnud: M. pidas oma sünnipäeva koos chilliga järve ääres ja väikese mölluga Atlantises (viimati käisin... eeem... ammu?), ühe laheda tüdrukuga sellelt peolt, keda koos I-ga kõnnitasime tema ööbimispaiga poole, vahepeal kohates tuttavat, kes oma seltskonnaga ringi hängis ja õlut jõi ning kellega oli vaja arutada majandustemaatikat. Peale seda jalutasime I-ga poole viie paiku päikesetõusu nautides kodu poole (märkus iseendale: kõrged kontsad ei ole parim jalutusjalats pikkadeks maadeks, järgmisel päeval ei taha eriti käia enam; märkus kaks: Statoilis on ohtrates kogustes näljaseid inimesi ka öösel kolmveerand viis).

Mingil hetkel toimus ka jaanipäeva tähistamine, ikka maal, nagu viimased kolm aastat.

Mingil hetkel olin viis päeva ka Pärnus, omades algselt tugevat ja tungivat soovi rahulikult aega maha võtta. Reaalsuseks kujunes aga eriti aktiivne puhkus, mis jätkub kõikide oma väikeste ja suuremate tegemistega siiani. Kõike ei ole mõtet ega ka viitsimist kirja panna, kui hetk oli oluline, küll ta siis meelde jääb.

Mingil hetkel oli sündmustejada vaid üks suur virrvarr.

Põhja- Eestis käisime ka, aga sellest kirjutan loodetavasti lähipäevil pikemalt, sest see postitus on nüüd pikaks saanud küll. Kuu jagu siis järgi, haa.

Mis siis edasi? Suvel on palju maalinguüritusi. Aga põhimõtteliselt olen ma avatud uutele põnevatele tööalastele väljakutsetele! :)

inimene -> närvipundar -> inimene?

2007-06-05T20:59:00.000+01:00

Homme on kaitsmine. Reaalselt - mis seal saab ikka viltu minna, töö on tehtud etc? Närvitsedes - krt seda teab, kellelegi lööb midagi pähe ja tulemused on etteaimamatud. Optimist vs pessimist. Aga närv on sees, eriti teravalt tuleb see esile öösel, kus kummitavad õudusunenäod, milles olen unustanud presentatsiooni teha ja avastan selle alles viis minutit enne oma kaitsmist. Ja ma ei ole tavaliselt just eriti närvitseja tüüp, see töö ja sellega seonduv on aga erand. Btw: tuleks presentatsioon lõpuni valmis teha...

Eelmise nädala lõpp tõi neljapäevase magistritöö valmimise ja sellega seoses suuuuuure kergenduse, mis hõlmas omast kohast ka tunnet, et nüüd nagu ei olegi midagi enam teha (v.a pabistada kaitsmise pärast). Peale seda käisime Pirol ilusat ilma, tööde lõpetamist, õlut-siidrit ja head seltskonda nautimas. Laupäeval oli pidulikuks ürituseks peale reedest väga vahvat ja töist maalinguüritust P. sünnipäev, mis seltskonna ja olemise poolest meenutas helgeid ülikooli algusaegu. Vahe selles, et mõnel on juba pisipõnnid kaasas. Õhtu pikk, koju jõudsime peale poolt viit hommikul, sest kindlasti oli vaja öösel minna ka piljardit mängima. Tore oli. Üle väga pika aja tundsin end jälle elusana ja inimesena, kes ei ole uppunud oma suurde väikesesse mulli.

Aga nädalavahetusse mahtus veel mõnusat olemist - üle pika aja oli meil I.-ga mõlemal vaba laupäev, mis tähendas lihtsalt olemist, kinos käimist (Kariibi mere piraadid III ja Johnny Depp - silmarõõm), niisama chillimist ja olemist. Pühapäeval sai maal ka käidud, kutsikat ja kassipoegi ninnunännnutatud. Hmmm... kas üks neist oleks meie tulevane pereliige?

Muide, väljas praktiliselt ei olegi enam pimedat ööd. On suveööd, mis tähendavad koiduvalgust juba väga vara (või siis hilja, olenevalt liikumissuunast...). Jaanipäev läheneb. Suvi tuleb mürinaga sisse igast aknast ja uksest. Ja järgmine esmaspäev läheneb. Siis ma lähen Pärnusse ja teen peaaegu nädal aega kõiki neid toredaid asju, mida olen oodanud nii kaua.

Aga praegu siiski üks asi korraga - esitlus vaja kärmelt kokku kribada ja homme see töö ka ära kaitsta. Siis kuulete, kas olen elus! :)

VALMIS!

2007-05-30T22:36:00.000+01:00

Ja valmis ta saigi, see mu magistritöö. Tulemus koos lisadega küll kole mahukas, aga pole hullu.

Väsinud, rahul, natuke ärevil ka kolmapäevase kaitsmise tõttu. Aga olgem realistid - mis seal ikka hullu juhtuda saab.

Aga jah - VALMIS!!!

Algab puhkus ja mäng... või siis mitte veel.

Homme tuleb töö välja printida ja köita ning selle peale terve väike varandus kulutada, sest ka kolm spiraalköidet on vaja teha lisaks 187 lk printmisele-paljundamisele. Ja siis Vunderist maalinguvärve loota saada, sest reedel tuleb lastekaitse päeva puhul Tapale maalima minna ja hädasti oleks punast, kuldset ja hõbedat juurde vaja. Ja siis tuleb veel paki järgi minna. Etc, etc, etc. Aga ennekõike hommikul ma magan.

Ja peale seda algab elu.

Rahulolu*

Ootus

2007-05-27T10:44:00.000+01:00

Oi mulle meeldib selline ilm, nagu viimased paar päeva olnud on! Õhus on ootus, see on segu soojusest ja lämbusest, isegi kui termomeeter kraade väga palju ei näita, ja veel millestki. Sellest, mis ühel hetkel vallandub välgu ja mürinaga, kastes kogu maad ning pannes sirelid akna all ja toomingad taamal nii tugevasti lõhnama, et seda võib lausa füüsiliselt tunda ja katsuda. Ei ole midagi mõnusamat soojast suvepäevast, millele lisandub meeletult tugev äikesevihm ja sina seal juures veidi hullult paljajalu muru peale tekkinud vihmaveelompides hüppamas, ise läbimärg ja õnnelik.

Muide, ma alati imestan inimeste üle, kes üdini päikeselisel päeval, kui äkitsi taevavesi alla tulema hakkab, võluvad sujuva elegantsiga välja vihmavarju. Kas neil on see alati kaasas? Kuidas nad seda teevad?! Mulle vihmavarjud eriti ei meeldi. Need on selleks hetkeks otstarbekad, kui pead viisakas välja nägema ja tõesti tugevasti sajab. Aga muidu on väike vihm alati mõnus, värskendav ja paneb naeratama (eeldusel, et tegemist on siiski soojema aja ja soojema veega).

Aga muidu on ootusärevus. Viis päeva veel, siis tuleb esitada oma suurteos. Viis päeva! See on ühtaegu vaid hetk ja samas igavik. Ja peale igaviku möödumist tuleb jälle ootusärevus, sest 6. on kaitsmine. Peale seda puhkan närvi ja jalga ja ootan jälle. Sedapuhku lõpetamist. Ja peale seda jaanipäeva. Ja peale seda Põhja-Eesti trippi, millega asjad tunduvad ka laabuvat. Iseenesest. Nagu tavaliselt. Elu paneb ise asjad paika, tsiteerides P-d. Seega vahel ongi targem lihtsalt oodata ja vaadata, mis sinu jaoks parasjagu varuks on sellel millelgi, mille või kelle tõttu juhtuvad asjad. Saatus?

Ja kutsikad ja kassipojad on üliarmsad olevused. Mis võib olla mõnusam kui vaatepilt, kuidas paarikuune kutsalaps sul süles kõht taeva poole chillib ja unne suikuma hakkab, sel ajal, kui talle kõhumassaaži teed? Või suuuurte silmadega öökullivälimusega kassipoeg, kes sõbruneb su karvase jakiga? Ah, tegelikult on kõik loomad nunnud ja armsad ning nende väiksemad versioonid kutsuvad esile samasuguseid reaktsioone kui väikelapsed.

Jääb siis ootus. Ja muutuste aasta jätkumine hoogsas tempos.

2007-05-24T11:21:00.000+01:00

Ja kuu küsimus on...?

Õigele vastajale... äratundmisrõõm.

finding peace

2007-05-21T12:46:00.000+01:00

Mmm... suvi. Sirelid lõhnavad akna alla nii kõvasti, et seda on lausa füüsiliselt võimalik tunda, kui rõduuks lahti on. See füüsilisus mulle meeldib, alati on meeldinud.

Tundnub, et ülim kiire-kiire oleks nagu ennast ammendanud. Kiire on küll veel, aga 1. juuni tundub oma mag.töö esitamise tähtajaga turvalises ja ohutus kauguses olevat. Jap, hakkan kirjutama. Täna. Ma saan valmis, ma ju tean ennast. Aga kooli kiire on läbi, viimase "geniaalse" teksti tootsin laupeäva hommikul 8.30-9.40.

Peale seda pakkisin oma mehe, ämma, meheõe ja mehe vennatütre autosse ja Türi lillelaadale. Ämma suur soov olevat see olnud juba mõnda aega, nüüd siis auto omamine tegi asja võimalikuks. Soesoe ilm, palju rahvast, palju autosid, väga segane laada korraldus ja veel viimased rõõmud tasuta sissepääsu näol üliõpilasena = laupäev. Laada korraldustiim lähtus müüjate ja müüdavate elementide paigutamisel ilmselgelt funist loogikast: kõik kohe väga segamine panna. Seega olid sõbralikult sujuvalt ja hajusalt reas lilled, hilbud, kutsikad, söök, suhkruvatt, raamatud ja jälle otsast peale. Võrreldes Palamuse laada hullusega tundub seal kõik väga bueno ja hästi orgunnitud - erinevatel jupiliikidel on kindel maa-ala, kus nad paiknevad, mitte suvaliselt, hoogsalt puistatult üle suure territootiumi.

Pühapäev. Tüüpiline nädalavahetuse hommik - vedasin end 8 a.m voodist välja, et minna koolitust tegema. Kui kolmest asjad kokku pakkisin ja I-le helistasin, selgus, et tema naudib pühapäeva täiega ja mängib tuttavatega piljardit. Egas midaš. Vedasin ennast ka Treffi ja tegin ühe haruldaselt kehva mängu koos friikartulite ja cocaga. Ja juurdlesin poole ajast, kas võtta kõrgete kontsadega kingad jalast või mitte. Dilemma põhjus: kas ma tahan neid pärast enam jalga panna? Otsus: ei võta, sest ilmselt ei taha. Kunagi ma ainult kõrgete kontsadega käisingi, Tartu on teinud laisemaks ja mugavamaks tänu oma teeoludele, mistõttu pigem on kingad madalad. Tulemus: ei jaksa enam tervet päeva kõrgete kontsade peal ringi lipata tundmata väsimust. Enivei, harjutada tuleb seega.

Jätkamaks sportlikku traditsiooni, läksime edasi veel bowlingut mängima Forseliusesse. Ja taas kord leidis kinnitust tõsiasi, et naised teevad meestele selles mängus pähe. Kuigi tsiteerides I sõpra: "Muidugi ma lasen tal (oma tüdrukul) võita, vaata kui rõõmus ta selle peale on särab nagu kuuseehe. Seega - lõppude lõpuks võidan ikkagi mina." Mnjah, raudne loogika oma kindla tarkuseteraga peitub selles nüüd küll.

Õhtul käisime I-ga grillimas. Jänese matkaraja äärde ma ei olnudki veel sattunud, aga koht on väga bro. Kuigi eelnevalt ei suutnud ma isegi otsustada, kas minna või mitte, sest ma olin lihtsalt nii läbi omadega, on mul hea meel, et I veenis mind ikkagi sinna sõitma (ja no mis see 5-6 km lõppude lõpuks ära ei ole). Puidust pingid-lauad otse jõe ääres, supersoe ilm ja õdus õhtu. Lisaks sinna omavaheline aeg ja suvise reisi planeerimine.

Praeguse seisuga tundub küll, et esialgsest pakime-paar-inimest-autosse-ja-lähme-sõidame üritusest kujuneb hoopis suurem ettevõtmine. Huviliste hingekirjas hetkel 10 midagi inimest ehk siis buss oleks hädavajalik ja sellele lisanduks tõenäoliselt ka üks auto. Kui keegi teab kedagi, kes mõistliku hinnaga annaks korralikele juhtidele rendile 8+1 bussi, kuhu mahuks lisaks inimestele ka pagasit, siis andke palun teada! Lisaks see, et nii suure seltskonnaga tuleb reisiplaan täpsemalt paika panna (100% ei täitu kunagi asjad, elementaarne ju), lisaks mõne koha peal ka ilmselt broneerinud teha, ööbimiskohad läbi mõelda, sest ei püsitatada paari telki vaid suisa väike telklinnaks jne.

Aga mulle meeldib orgunnimine ja sebimine. See on hetkel minu meeldiv puhkuseosa kooliasjade kõrvalt. Tegelikult küll on plaan mag.töö enne valimis kirjutada ja siis marsruut paika panna. Aga väikebussiga on kiire. Nii et - kes teab kedagi või omab ise bussi, siis andke teada!

Rahulolu*

2007-05-16T20:46:00.000+01:00

Weeheee, eelkaitsmiselt sain läbi!!! :)
Ehk siis - tuleb kirjutada-parandada-muuta ja siis 1. juuniks valmis töö esitada.
Bottom line: lõpetan kevadel ehk siis 19. juunil. Lilled oodatud :)
Rahulolu*

Ja maailm on ka kohe helgem paik. Muide, kevad on minust sel aastal hoogsalt mööda kõndinud, ilma et teda tähele pannud oleksin. Täna ülikoolist kodupoole jalutades ja rahulolust särades avastasin esmakordselt, et võililled õitsevad. Ja mitte üks või kaks, vaid kohe palju. Sirelitest, toomingatest, vahtrast ja tema magusast õitsemiselõhnast rääkimata. Kevad saab juba suveks, aga mina olen nii hõivatud ja omas mullis olnud oma magistritööga, et ei ole midagi jaksanud tähele panna.

Huvitav, miks mul alati pingelangus tähendab sekunditega tekkivat tugevat peavalu? Valutan siiamaani, aga tabletti ka ei ole viitsinud võtta. Tulin hoopis koju, nautisin rahu ja vaikust ja seda, et arvutit ei pea kohe sisse lülitama, väikese suminavaba puhkuse võib ju endale lubada. Lugesin eelmise kuu Annet, sõin Domino küpsiseid ja jõin Limpa limpsi - lausa maapealne paradiis tundus see hetkel olevat. Trenni tahtsin ka minna, aga keha arvas, et ta on liiga väsinud. Kerisin end hoopis teki alla ja vajusin paari sekundiga ära.

Siis, kui see kõik kord läbi saab, teen kindlasti vähemalt nädalake produktiivset mittemidagit, loen ja olen ja elan jälle normaalselt.

Aga jah, laps on rahul, laps lõpetab! :)

2007-05-15T22:05:00.000+01:00

Väljavõte Venemaa riigitegelase sõnavõtust: "Euroopa Liit ja NATO eesotsas USA-ga sekkuvad jõhkralt Venemaa siseasjadesse kogu maailmas!"

****

A muidu on jummala pohhui.
Loodan imele.
Tahan magada.
Puhata ja mängida.
Homme on eelkaitsmine. siis selgub saatus.

hullar

2007-05-09T08:13:00.000+01:00

Eelkaitsmine on 16. mail.
Töö (või see osa, mis valmis on... loodetavasti kõik) tuleb esitada ülehomseks.
Toimub hullumine, nagu alati, kui tähtajad muutuvad reaalseks.
Ja sa avastad endas peidetud (aju)varusid, mis võimaldavad sul pikka aega (loe: mitmeid päevi) järjest konstruktiivset teksti toota. Loodetavasti on see piisavalt pädev ka kõrgematlee jõududele.
Normaliseerumist ei tule enne, kui kogu töö päris valmis on.
Vahepeale jääb ainult erinevaid suuri/väikeseid elamise osasid, nt töö ja nädalavahetus Pärnus. Emadepäev ikkagi, pulma-aastapäev ka mu vanematel, 35.

*Hullub edasi.

PS: Vaene I. Kaastundeavaldused saata temale.

2007-05-02T16:42:00.000+01:00

Viimase paari päeav jooksul on sadanud vihma. Ja lund. Vesi puhastab. Kõike.

Külma ja kehva ilma tulemusena on õnneks suhteliselt rahulik olnud ka see vägi, kes muidu vandaalitsedes oma Pronkssõduri-õigusi taga ajavad. Ja nii rahulikku volbrit pole aastaid olnud. Tegelikult oli tore, käisime Raadiveres kaminas grillimas ja I. venna perel külas. Eks nn. kuiv seadus tegi osade hulgas oma töö, kuid üldfiiling on ikkagi positiivne.

Volbripäevale jäi ka väike tähtpäev, mis meenutab, kui kiirelt aeg lendab.

Ja nädalavahetusel sai Pärnus olla, kiirelt ja hoogsalt, aga kallite inimestega. Laupäeval oli pisi-B-l sünnipäev - ega siis üks väike inimene iga päev üheaastaseks ei saa! Ta on ikka super laps ja niiii suur sõber mulle, et pool õhtut päris algusest peale oli minu süles. Ja loomulikult käivad selle kõigega kaasa kaudsemad ja otsesemad vihjed, et oleks nagu aeg - ega B ei saa ometi üksi kasvada. No vaatame seda asja, võibolla ei peagi üks kasvama...

Hea on ka see, et pühapäeval sain veel natuke inimesi oma magistritöö jaoks kiusata ja eile ka. Ehk siis - ankeetidega on põhimõtteliselt ühelpool, edasi on analüüsimise vaev. La pidi mulle ka taas appi tulema, et seda va musta tööd eest ära teha (tabelite kokkuvõtteid siis). Ja praeguse seisuga tundub, et nagu võiks sellest kõigest õigeks ajaks asja saada küll - materjalid on peaaegu kõik olemas, teooria osa põhimõtteliselt valmis, üle jääb analüüsida ja tulemusi esitada.

Ja kui juhe kõigest kapitaalselt kokku jookseb, siis tuleb mõelda meeldivamatele asjadele, näiteks planeerida suvist Eesti reisi. Kui kõik huvilised lõpuks ka tulemas oleksid, siis on meid juba väike bussitäis. Uuringute peamiseks objektiks on hetkel küll väikebussi (8+1) rent - seega, kui keegi teab mõnd normaalset firmat Tartus või omab mõnd tuttavat, kes oleks nõus oma bussi välja rentima - kõik vihjed on teretulnud! :)

Bussiga või auto(dega) - ma olen täiesti kindel, et vahva reis tuleb. Ega siis Lõuna-Eestile ja Saaremaale alla ei saa jääda! Sel aastal vaid osade huviliste asuoha tõttu tuleb planeerida üritust pikemalt kui "läheks täna/homme koha X" ja teeks selle tripi sedapuhku ka enam kui 2-päevase.

Pronkssõdur, vandaalitsevad venelased, häire

2007-04-26T21:42:00.000+01:00

Põhimõtteliselt ei ole mul midagi venelaste vastu, tunnen neist mitmeid ja nad on väga toredad inimesed.

Aga see, mis Pronkssõduriga seoses vallandunud on, viskab küll silme eest mustaks. Tänased eriuudised, kus Pronkspoiss piirati aedadega ja kaeti telgiga, et alustada sõjahauda de väljakaevamisi ja surnute identifitseerimist, mis tipnes mõni minut tagasi Kanal 2 reportaažiga Tallinna tänavailt, nt Pärnu mnt-lt, kus noored vandaalid lihtsalt lõhkusid, lagastasid ja räuskasid. Et eestlased on fašistid ja nende õigusi rikutakse. Et ajalugu tuleb üle vaadata ja veenduda by Putin, et Nõukogude Liit ei ole mitte ainult eestlaste ega baltikumi vabastajad, vaid nad on vabastanud suisa kogu Euroopa (niipalju siis tagasihoidlikusest).

Massipsühhoos on meeletu. Kes räuskavad? Noored. Vanemad. Kõik umbkeelsed, kes äärmisel juhul suudavad vaevu-vaevu end eesti keeles väljendada. Nemad on kodanikud ja nende õigusi rikkutakse?! No mida kuradit?! Eriti tore oli baaba, kes lõugas, et tema on 30 aastat Eestis elanud ja tema õigus on minna oma punase nelgiga austust avaldama. Seda kõike loomulikult vene keeles, eesti keelest aru ei saada.

Või siis pressikas, mille toimumise eel lepiti kokku selles, et töökeel on eesti keel. Mikrofoni haarab venelane, kes esitab sujuvalt oma jutu oma kodukeeles. Peale märkust, et töökeel on eesti keel, küsib meesterahvas - što? ja loomulikult on tegemist taas kord tema kui kodaniku õiguste rikkumisega.

Vandaalitsemine. See on masendav. Peksta katki poodide aknad ja seejärel lihtsalt lagastada, röövida ja süüdata? Mis kuradi õiguste tagaajamine see on?! Kurat, no ausalt, kui mul oleks võlukepike, millega saaksin teha, mida soovin, siis viibutaksin seda ja laoks nii Aljoša koos sõjahauaga kui ka kõik need venelased, keda Eestis nii kohutavalt ahistatakse (aga kes isakese Putini kutsele tulla oma "kodumaale" ei reageeri) ühe suurema tuumapommi otsa ja saadaks Venemaa poole teele (jap, venelaste ahistamine, aga see on minu blogi ja kirjutan, mida tahan, kui ei meeldi, ära loe). Aga see ei ole kahjuks võimalik.

Minu loogika on see, et kui sa pead ennast riigi kodanikuks, siis õpi esmalt keel selgeks ja tutvu soovitavalt ka riigi ajalooga, mitte ära hakka räuskama asjade üle, mida sa ei tea. Kui sa ei valda keelt ja ei tea midagi riigist, kus sa mingil põhjusel kogu oma elu elanud oled, siis oled sa külaline. Ja külaline hoiab külastatava territooriumi puhtana, mitte ei lõhu, laamenda ja varasta.

Aga kõige kurvem on see abituse tunne, mis peale tuleb, kui midagi sellist vaadata. Sa näed ja sa ei saa mitte midagi teha. Ja politseid ei ole. Ok, valvavad Aljošat. Aga sõjavägi? Tegu on juba suuremate rahutustega, mitte ainult paari inimese ülekäte minemisega. Alkohol teeb oma töö, annab juurde väge ja vaimu. Ei tahaks olla praegu Tallinnas. Ei tahaks teada, et mind ei lasta turvalisuse kaalutlustel oma kodu juurde. Või kui on lastud, siis abitult lihtsalt pealt vaadata, kuidas minu vara ja kodu lõhutakse ja süüdatakse. Või siis lihtsalt lendavate pudelite ette jääda.

ETV eriuudised. Vene kambad on kogunenud lauluväljakule. Rahutused laienevad.

Oh annaks keegi suur ja tark selle vaimu ja jõu, et see jama kiirelt lõpetada. Sõda ei taha...

Päikene paistab ja loodus lokkab. weeheeee!

2007-04-26T14:22:00.000+01:00

Jap, kevad on kohal. Küll mõni päev enam ja teinekord vähem, aga kohal ta on. Pärnus nägin oma toa aknast esimese asjana alati aastaajaindikaatorit ehk naabrite aias kasvavat kaske. Õnneks on ka Tartu kodus otse akna taga kask. Ja see kask on mõnusalt hiirekõrvuliseks saanud, nagu on rohe-rohelised ka sirelipõõsad kolm korrust rõdult alla kiigates.

Ja päike on soe. Õues on 20 kraadi ja rõdu sai isikliku "solaariumina" kasutatud sel kevadel teistkordselt. Hea on see, et päike hakkab kenasti peale ja õnneks ma saan kohe pruuniks, mitte pelgalt roosaks/punaseks. Muuhulgas saad veits mujale oma mõtetes, kui võtad kaasa ka raamatu.

Selline ilm on jube mõnus, aga paha ka, eriti kui peaksid istuma truult arvuti taga ja tippima teadust helendavale ekraanile. Aga kuna mul on kindel plaan selle va teadusega kevadel nüüd ühele poole saada, siis tuleb ennast pidevalt jätkuvalt motiveerida ja kirjutadakirjutadakirjutada. Vahepeal on see tegevus täiesti toredalt produktiivne ja asjad sujuvad, mõni päev mõtled ennast jumal teab kuhu, peaasi, et kuvari juurest saaks kaugele.

Ma loodan, et nädalavahetusel on sama kevade tunne koos päikesega nagu täna, sest Pärnu on plaan ja tahaks mere äärde ka. Miks mitte siis meeldivat kasulikuga võimaluse korral ühendada ja nina ka päikese poole upitada.

Ja nädalavahetusel on suur sündmus veel, ühe väikese preili esimene sünnipäev. Eks paistab kas peale seda sündmust on veel viitsimist ja tahtmist kuskile kluppi/puppi ka minna et tantsida ka saaks. Aga enne neid kõiki toredaid üritusi ja paari puhkepäeva (jaaa, hõlmab ka tööstuslikes kogustes pesupesemist, mis on kohe extrafun'ina liigitatav, muig) tuleb võimalikult asjalik edasi olla.

Ma siis nüüd lähen ja püüangi olla. Sõbrad, püüdke päikest ja kevadet, sest see on kõige uuem ja värskem aastaaeg üldse!

Titles are stupid

2007-04-15T20:48:00.000+01:00

Kirjutamised siia jäävad aina harvemaks. Miks? Sest asju, mille peale mõelda, on liiga palju. Vahel on palju asju hea, aga see oleneb asjadest. Praegune kõige suurem miljonitonnine mõte on kooliga seotud. Kas ja kuidas ma saan oma asjadega valmis. See on nii suur ja raske kivi kuklas, et ma ei oska enam rõõmu tunda ja märgata kõiki neid pisikesi toredaid asju, mis muidu naeratuse näole toovad ning mida ma muidu igalt poolt leian.

Miks ma siis ei kirjuta enam hea meelega? Sest mulle tundub ebaõiglane kirja panna ainult negatiivseid emotsioone. Aga mis teha, kui positiivsete märkamisega on viimasel ajal üha enam raskuseid.

Peale selle on praegu turtsakas tujus üks kodus. Põhjus jääb enda teada, veidi lapsikust jms on ka asjaga loomulikult seotud. Ja väsimust. Kohutavat väsimust ja passiivsust kõige ja kõigi suhtes. (Kaks pikka ja küllaltki rasket tööpäeva annavad oma panuse.) Ei viitsi/taha/suuda/jaksa suhelda inimestega, ei tunne vajadust mõttetu joviaalsuse järgi. Oleks oma kookonis. Rahulikult. Kui kogu selle jamaga ühele poole saan, siis paar nädalat puhkan ja mängin ehk siis lähen tõenäoliselt näiteks Pärnusse, võtan hunniku häid raamatuid, sõidan randa või istun nina päikese poole koduaias ja loenloenloen. Ja sotsialiseerun heade inimestega. Ja ei mõtle üldse suurtele ja tähtsatele asjadele. Olen oma väikeses olulises roosas mullis. Lihtsalt. See näeks välja umbes nii:

Eile tulime maalt. Õhtul, 12 paiku. Ja viisime läbi minu sõidupraktika kõige ebameeldivama kohumise kõige ebameeldivama (suitsidaalse?!) politseinikuga. Lgp konstaabel Arukase (olid vist)! Kui sina suvatsed seista öösel keset linna saabuvat Piibe maanteed, mis on olnud lõputult pime mitmeid kilomeetreid ja linna sisse sõites (kus valgustsu on pehmelt öeldes puudulik) vaatavad sulle vastu kahe auto esituled, siis sa oled veidi pimestatud sellest. Politseinik, kes tuledevihus ilma sauata n-ö pimedas nurgas keset teed lihtsalt seisab, võib autojuhti pehmelt öeldes üllatada. Jah, pidurdamine on järsk, ka siis, kui sõidad tõesti korralikult 55ga. Ja seepeale üleolevalt ja irooniliselt küsida, et "kas viimasel hetkel alles märkasite mind vä?" on sulaselge ülbus. Tulede pimestamine ei ole loomulikult piisav argument, et mitte märgata ootamatult keset teed astuvat/seisvat politseinikku, kes on valgustamata! Ja rullnokkade rõõõmuga sõitmine ei tähenda veel automaatselt joobes juhimist. Jah, ka peale teistkordset puhumist ei näidanud alkomeeter midagi. Miks? Sest ei olnud ka põhjust. Kas peab siis alati, kui sõidad öösel bemariga? Ei pea ju! Aga pettumus missugune. Oeh, nii üleolevat käitumist pole ammu kohanud. Muide, automarki ma vahetada ei kavatse, mulle sobib ja meeldib minu tupsu.

Torin, torin, torin. Jah. Aga ainus lootus on see, et juunis läheb loodetavasti paremaks. Ja meeleolu helgemaks, et lisaks kahele maalinguüritusele suudan ka muust vaimustuda. Jah, olen lapsik ja veidi veider, aga igal ühel omad hobid, eksole.

bemar kohtub mersuga

2007-04-06T17:09:00.000+01:00

Kolmapäev oli tegus päev.

Peale trenni käisimine La ja I-ga bussijaamas I. ema peale võtmas ja Õlletares söömas. Lõpuks ometi leidsin ka Tartus koha, kus pakutakse häid mahlakaid ja mõnusaid salateid, mille komponendid ei ole igavad ja/või kuivanud. Peale seda oli neil natuke asjaajamist suuremate instantsidega, et mõne tüübi lolluseid klaarida.

Et päev oleks täiuslik ja midagi huvitavat jälle liikluse teemal rääkida, siis uue kaupsi tagumises parklas leidis aset klassikaline vastasseis bemar meets mersu. Kui ma olin oma parkimiskohalt kenasti välja tagurdanud (ja parkla on seal õndsalt lai, nagu te teate) ja seisin kenasti keset teed, otsustas kõrvalt reast üks mersu kaa välja tagurdada. Pikk ja tunnetest tulvil signaalitamine ei aidanud, tagurdada ka enam ei olnud kuskile. Ja kohtuski bemar mersuga, kes talle rõõmsalt ja süüdimatult tekitas juhipoolse ukse juurde mõlgi ja värvikahjustuse.

Mersu juhiks oli vanem soliidne ärimees (ka auto välimus rääkis sama), kes minu tundelise röögatuse peale "kas te üldse vaatate ka, kuhu sõidate?!" vaatas hämmeldunult minu autot ja küsis: "aga kust teie üldse tulite? Mina rahulikult tagurdan ja äkki ootamatult käib kõks". Bueno, signaal mul just vaikne pole, ei tea, kus tema mõtted olid.

Süüdistame pidulikult täiskuud, mis vallandas inimestes kummalise käitumise, meeltesegaduse ja kõik muud ebaadekvaatsed nähtused. Tulemus oli vähemasti rahuldav ja hea, kuna peale kahjustuste hindamist ühes töökojas lubas tüüp auto remondi kinni maksta (kindlustuste kaudu ajamine kulutab ohtralt närvirakke, vähest aega ja langetab tema kindlustusprotsentik, seega olin hea ja vastutulelik inimene). Mulle sobis ja neljapäeva hommikul oli tüüp mul raha ja veelkordsete vabandustega ukse taga. Case closed, mõlemad osapooled rahul.

Neljapäev õhtul tulin Pärnusse. Üle pika aja üksi, I. pidi algselt reedel tööl olema. Noh, asjad võivad muutuda. Aga ma naudin siis iseseisvat nädalavahetust, sain P-ga kokku ja läheme õhtul Pärnut avastama ja jututama jne.

Praegu aga Romeoga hullama :)

Lihtsad asjad

2007-04-03T14:55:00.000+01:00

Väikesed asjad on kõige olulisemad, et endaga rahu sõlmida.

Möödunud nädalavahetusel olime lõpuks ometi Pärnus paar päeva. Viis nädalat seal mitte käia on minu jaoks natuke palju. Vahel paratamatu, aga ikkagi - palju. I. ütleb, et minu puhul on Pärnu pigem emotsionaalne faktor. Ega ma tegelikult väga vaidlegi, see on ikkagi minu kodu ju. Perekond, sõbrad, meri... Sellest viimasest ei saa ma mitte üle ega ümber.

Meri on jäävaba, kuigi kaldal on veel Raekülast Sunsetini mõned suuremad jäämäed. Sunsetile ehitatakse juba seda terassi, mis liival igal aastal olnud on, välikohvik on sealsamas avatud ja lauakesed ka väljas. Ja inimesed - kes juba bikiinide ja nappide seelikutega, kes alles turistina korralikult jopetatud/mütsitatud/kinnastatud.

Minu jaoks on üks kõige suurematest laadimisvõimalustest see, kui mere ääres saab olla. Lihtsalt, nagu sellelgi pühapäeval. Visata tuulevarju andvate põõsaste vahele pingile pikali ja panna silmad kinni. Kuulata mere vaikset kohinat, inimeste summutatud jutuvada ja laste kilkeid. Tunda, kuidas päike paitab nägu ja nii kuradima mõnus on olla.

Muu hulgas on sujuvalt peetud tädi sünnipäev, käidud Strandis tantsimas ja pidutsemas, kohtutud seal sama sujuvalt üllatavalt paljude tuttavatega ja tarbitud ohtralt alkoholi. Ei, pohmakast järgmisel hommikul ei tea ma jätkuvalt (õnneks) midagi.

Kurb oli ära tulla seekord. Romeo ei tee asja muidugi lihtsamaks, eriti kui ta lootusrikkalt sind kinni hoiada püüdes sörgib väravani, pall hambus ja hämmeldus silmis - alles tulite, just läks lõbusaks ja juba lähete? Mängime parem!

Kurblik-nostalgiline ka seetõttu, et järjest enam jõuab minuni arusaamine, et elukohaks saab/jääb praegu ikkagi Tartu. See on ka kodu, aga... Ma ei teagi. Nagu lõikaks läbi midagi väga olulist, midagi sellist, mis alati on olemas olnud ja kuskil kuklas kummitanud, eeldades, et ühel päeval lähed tagasi. Alternatiiviks ta ju jääbki, aga I-l on praegu Tartus hea töö jne.

Eh, viimased postitused tunduvad vist kõik sellised kurblikud ja rasked. Aga praegu mul ongi selline periood. Vihased ponnistused, et see õnnetu magistritöö edeneks ja kool läbi saaks, et lõpuks ometi ühele asjale range otsustavusega lihtsalt joon alla tõmmata ja vaadata, mis elu edasi toob.

Ah jaa, maalima lähen ka järgmisel nädalal paari kohta! :P

Riia

2007-03-26T09:34:00.000+01:00

Laupäeval käisime Riias. Mõnus. Kui on hea seltskond, kes viitsib/tahab samu asju teha, ei ole probleeme.

P. tuli reede õhtul juba Tartusse, sjuuper, sai jututatud ja Ristiisas söödud ning kõige lõpuks natuke piljardit ka taotud.

Laupäevahommik oli minu jaoks varajane. No mida teha, kui ma ei ole hommikuinimene! Kell 7 AM tõusta on minu jaoks seega suur samm, aga kaheksast oli juba plaan minema sõita.

Autojuhile ikka pikk päev, 8 tundi kokku roolis olla. Aga mulle meeldib sõita tegelikult, eriti kui väljas on veel nii chill ilm, nagu laupäeval (ja noh, olgem ausad, viimastel päevadel üldse) oli.

Riia. Mulle meeldib. Vanalinn on ilus, puhas ja kuidagi nt Tallinnaga võrreldes rahulik. Puuduvad suurem massid põhjamaapoegi soomlasi, kel kõrvakuulmisega raskusi. Ainus lärmakam seltskond oli mingi kamp üle tänava laiavaid briti poissmehi. Noh, ja vahelduva eduga meie :)

Aga jah, sai jalutatud, chillitud jõe ääres, natuke shopatud, Lidos söödud. Kokkuvõttes mõnus päev, pikk küll, aga see annab peamiselt tunda autojuhile ilmselt :)

I. on muuseas väga hea kaardilugeja. Mitte et ma seda varem ei oleks teadnud, me ju küll sõitnud ringi ja maailma avastanud. Tagasiteel juurdlesin omaette selle üle, et põhimõtteliselt võiksime temaga sama moodi ka oluliselt kaugemale sõita vajaduse ja soovi (ja soovid on alati suured) korral. Võibolla tõesti suvel Musta mere äärde...? Vaatame, mõtleme.

2007-03-23T11:01:00.000Z

Meil elab sokikratt.
Kinnitatud fakt.
Sokid kaovad, eriti minu omad ja ilmuvad välja jupi aja pärast.
Territoorium ei ole ju suur, kuidas see on võimalik?
Ja mida kratt teeb vahepeal sokkidega, millised on tema perverssed plaanid?
Spooky...

Rahulolu*

2007-03-23T09:54:00.000Z

Hea tuju on hea asi. Eriti kui tundub, et kõik läheb täpselt nii, nagu plaanitud. Täna hommikul ärkasin I. telefonikõne peale, kes teatas rõõmsalt, et homseks on meil Riiga tulemas veel üks inimene, kokku neli siis. Jeee!!! Vihjeks: me läheme Riiga! Riia mulle meeldib, üldiselt väga. Ja lisaboonuseks on see, et P. tuleb ka ja neljandaks reisiselliks on meil J. Nice. Lisaks lubab veel sooja ja ilusat ilma, no mida enamat tahta?

Eile käisin jälle Tallinnas, Juhtimisakadeemial. Asjalik koolitus, süüa anti ka vahepeal korralikult ja inimesed olid toredad. Lisaks terve päeva kestnud rõõm selle üle, et hoolimata kell 6.00 ärkamisele ei olnudki unine olla. Ja seda ei juhtu just tihti.

Tikril oli eile sünnipäev, hästi suur hunnik õnne ja rahulolu veel tänagi talle järgi! Õnnestus ka tema veel üle vaadata, enne kui Londonisse minema põrutab. London, hoia alt! Kahjuks on alati kiire-kiire ja laupäeval ma Tallinnasse ei satu, kui peetakse vägevat sünnipäeva/lahkumispidu.

Kuna Tikker juhtus parajasti olema kesklinnas Pärnu mnt asemel, siis minu päevaplaanis toimus väike muudatus, mis andis juurde väärtuslikku aega. Auto koos juhi ja teise kaassõitjaga läks minu tõttu aega parajaks tegema ühe tuttava juurde. Minul läks aga oodatust kiiremini. Tulemuseks kiire kõne P.-le, kes oli 20 minuti pärast vanalinnas ja 5 minutit hiljem juba kohvikus ja jututamas. Meil lähevad kohtumised juba väga sagedaseks, juba kord kuus. Irw.

Summa summarum: päev oli kordaläinud ja tore ning miks ta ei peakski olema, kui boonusena näed veel planeeritust kaks korda rohkem sõpru.

Ja päike paistab ja ilm.ee väidab, et sooja on Tartus 13 kraadi! :)

Rahuolu.*

On the road again

2007-03-18T20:05:00.000Z

Veel üks töine nädalavahetus. Tagurpidi inimesed, kes siis, kui teised puhkavad, töötavad. Tegelikult seekord mitte päris nii karmilt, sest reedel pidasime Pattayas Ivo töökaaslase juubelit ja laupäeval sai äratuskella panna alles kella üheksaks. Lihtsad rõõmud :) Laupäeval oli kõigi Murphy seaduste kohaselt kaks maalinguüritust, üks Tartus ja teine Tallinnas. Ivo käis Tartus Eedenis perepäeval maalimas. Mina sõitsin hommikul Tallinnasse, joonistasin kolm tundi Oriflame'i Ecollagen üritusel ja siis tagasi. Pikk sõit või õigemini pikk tööpäev (sõidutunnid lähevad ju ka arvesse, eriti kui ise roolis oled). Aga vahva oli. Mulle niiiii meeldib maalida!

Täna käisime jälle maal, avastamas Eesti teede võlusid ja valusid viiendal aastajal, kus eksisteerib peamiselt kehv suusailm. Muda. Palju, palju muda. Lisaks veel vett ja auke kuhjaga. Lörtsi ja vihma ka, kombineeritult tugeva tuulega. Mõnna.

Tallinnast tagasi sõites pidin peaaegu paar jolkarit maantee ääres alla ajama. Niimoodi võib rabanduse saada, ausalt, paar lööki jäi südamel küll vahele. Lugupeetud hääletav jolkar, kes sa ei jaksa endale helkurit muretseda (või ei näe seda kui trendikat aksessuaari). Sa ei ole nähtav (ega ka su kelmikas aura), kui sa oled pimedas maantee ääres, seljas loomulikult must jope ja tumedad püksid. Nähtavust ei lisa sinule ka mõlemas suunas sõitvad autod, kelle valgusvihti sa nii sobivalt jääd, nemad ei sõida kaugtuledega ju! Ohutust ei suurenda (ja autojuhtide tervist ei tugevda) ka see, kui sa seisad sõbralikult ja vastutulelikult pooleldi sõiduteel, muutudes enda arust veelgi nähtavamaks. Ja siis juhtubki nii, et sind märgatakse napi 50 meetri pealt, tehakse järsk haak vasakule, muutudes võimalikuks ohuks vastutulevatele autodele, kuid säästes sinu juhmi aruga õnnistatud eluke. Vot sellistel hetkedel on mul tungiv tahtmine auto kinni pidada ja üks tugevam laks tüübile kirja panna ning riputada talle suur helkur külge. Aga kahjuks oli tol hetkel ka tagant poolt autosid tulemas. Jolkari õnneks. Krt.

Neljapäeval jälle Tallinnasse vaja minna, sedapuhku ise koolitust saama. Ma arvan, et kui just hädavajadust ei ole, siis lähen bussiga või sebin kellegi teise auto, kus roolis ei pea olema. Sest võibolla läheb ikkagi käiku plaan minna laupäeval Riiga (mina seega autojuhi rollis taas) ja seega saab sõitmist harjutada küll ja küll. Nagu seda muidu vähe praktiseerida saaks.

Õudne koduigatsus on ka. Kohe selline kurb igatsus. Kolm nädalat ei ole aega olnud Pärnusse minna, kui sel nädalavahetusel tuleb Riia, siis Pärnusse ei jõua, seega sinna saan alles kahe nädala pärast. Masendav. Maal küsitakse ka loomulikult, et millal me jälle tuleme, nii harva käime, ainult kord nädalas. Aga mina tahan oma koju ka. Sinna on maa pikem, sõit kallim jne. Maal käime ära poole päevaga, poole tundi sinna ja sama palju tagasi ka, tunnike vaid kokku. Pärnusse minnes tahan aega, vähemalt nädalavahetuse jagu. Telefon on küll oluline, kuid ei asenda täielikult ju inimeste füüsilist kontakti.

Tegelikult ma ju saaksin äärmisel juhul minna ka nädala sees, aga... kooliasju oleks ju ka lõppude lõpuks teha vaja (Pärnus seda ei juhtu). Peaks end kõvasti kokku võtma ja raevukalt asja kallale asuma, et saaks mingigi jupi edasi. Olin tubli vahepeal ikka ka, tekitasin vähemalt teooriaosale lisa. Samas õudne luuseri tunne tuleb ikka peale küll, kui arvestada seda, et üks mu tuttav kirjutab juba julge poolteist aastat oma magistritööd ja ta tõesti teeb seda, olles veendunud, et aega on ikka jube vähe. Nojah, ma olen lihtsalt suurte tahtmistega ja ambitsioonidega laiskur, kes lõpuks vihaga asjad ära teeb.

Ja nii ta jagab oma tegemisi planeerides järjekordseid sõite :)

Draakon

2007-03-12T17:36:00.000Z

Ivol tuli tuju maalida. Tulemuseks oli draakon :)

Kehamaalingud on lahedad! Teha meeldib ja meeldib, kui tehakse, kuigi seda viimast juhtub pigem harvem, kiire igapäeva elu ju... ;) Tegelikult nädalavahetusel saab jälle maalida. Mingi Murphy seaduse järgi juhtuvad alati head üritused ühele õnnetule nädalavahetusele, enam-vähem samale päevale ja kindlasti erinevatesse linnadesse. Seega mina lähen Tallinnasse ja I. vajadusel Tartusse. Hundid söönud, lambad terved. Deem gripihooaeg, rikkus head plaanid kõik ära, kus üritused jagunesid erinevate nädalavahetuste peale.

Nädalavahetusel sai peale töiseid ettevõtmisi natuke linna peal kolatud ja tutvutud meie imepärase kaubandusmaailmaga. Tulemus: I. sai spordijalatsid, mina kaubandusmasenduse. No vähe ei saa ju, kui tahad midagi ilusat ja värvilist ning valikuks on ainult kahvatukollane, heal juhul natuke tomatipunast, pruuni, halli, khakirohelist, veel mõned pestud/lahjad värvid, millest ükski toon mulle ei sobi ja neid ei taha ka. Veel on valikus musta (ohtralt) ja valget (kevad tuleb), aga neid ma ju ka ei taha. Kes on mu kapiga tutvunud, siis see teab, et musta on mul niigi päris mitu ühikut. Tavaliselt lõpuks ma annan alla ja ostan ikka midagi musta (või valget) või ootan tõesti ühe sobiva hilbu ettesattumiseni (võib võtta mitu kuud).

Praegu on meil tekkinud aga ketserlik plaan, et läheks hoopis Riiga. Motivatsiooni annab eelmisel suvel seal avastatud lahe pood, kus oli paljupaljupalju hästi värvilisi ja odavaid (!) riideid. Ehk joppab, Riia niikuinii suurem. Lisaboonuseks väike tuulutamine ja linnukese tõmbamine lahtrisse "reisimine" (hahaa). Läti ei tundu vähemalt üldse mingi välismaana, Pärnus Tartusse on sama pikk tee ja veidi enam, kui Pärnust riiga. Mõni vahe siis. Aga jah, huvilisi tundub teisigi, kel kaubandusmasendus Eesti kaubavalikust ja kes ühineksid ka.

Muide, väljas on juba mitu päeva kevade lõhn. See päris. Ja jõgi on ootamatult lahti läinud. Ja rohi on kohati juba täitsa roheline. Mõnus!

tegus tibi

2007-03-07T09:10:00.000Z

Töine nädal. Õigemini nädalalõpp. Tööd võib muidugi alati pakkuda :)

Saan maalida ja jumestada ja koolitada ja... kõike seda, mis väga meeldib. Ses suhtes on mul ikka väga vedanud, et töö=hobi. :)

Saaks ainult nende magistritöö uurimustega ühele poole. 17 inimest on oma arvamuse öelnud (suurimad tänud neile!), samas oleks vähemalt kaheksat, ideaalis 13 veel vaja. Anyone? 18-30 valimisealine kodanik? Ja asjaga on kiirekiire. Aga noh, küll see ka laabub. Kahe päevaga on juba imesid tehtud :)

Häda on selles, et kool, mis sest, et vaid üks (!) loeng, võtab ka oma lõivu, mis päris korralik. Õnneks saan küll osaliselt mag.tööga ühendada, aga ikkagi. Tahaks, et mingist otsast hakkaks niimoodi sujuvalt asi jooksma, siis oleks endal ka rahulikum ja parem tunne. Sest tahaks ju koleväga ikkagi kevadel lõpeteda. Niikaua olen ma aga keskmisest närvilisem kodanik, nii et kaastundeavaldused võite saata I-le.

Eile käisime itaaliakas jälle. Nämma. Seal on toidud kustumatus headuses ja teenindus üldiselt samuti. Mulle meeldib, kui toidul on maitset, suurust ja välimust, isegi kui tegemist on salatiga. ja sealne tiramisu on samuti superhea. Kogu mu praegune kodune kokkamine on samuti kannustatud itaalia köögi pärimusest. Või midagi sinnapoole nii nädalake varsti. Või pigem ilmselt enamasti. Kuna nohu hakkab vaikselt taanduma, siis on vahelduseks päris hea tunda ka valmistatava toidu lõhna ja maitset. Tänane gurmee-eine koosneb jälle möginast à la kats ja kui ma nüüd leian viitsimise, siis lähen teen punasesõstra torti ka. Lihtsalt tuli tuju ja isegi sõstrad on olemas. Heh, mul lööb vahepeal täiega perenaisetamine välja.

Perenaisetamisega seonduvalt tuleb kohe probleem ka - ma tahan OMA KÖÖKI!!! Aitab juba ammu sellest kommuunielust, kus vahel on mõne inimesega suheldes kõhuvalu garanteeritud. Krt küll, miks ei saada aru, et igaüks elab nii, nagu tahab ja oskab (ei pea siinkohal silmas ülimat anarhismi). Ei ole kellegi asi, mida mina söön (ehk siis igasuguseid asju), ei pea tulema rõhutama, et ainult tatar ja soja on bueno ja kõik ülejäänu tapab sind. Ei tapa ju! Siiamaale elan! Ega umbrohi siis hävine sellepärast, et ta nt piima, liha, kala jms "kohutavalt kahjulikku" sööb. Ja on täpselt minu enda asi, missuguse hambapastaga ma oma puhastusrituaale läbi viin, ei huvita tungiv soovitus, et kui sa tahad, et sinu hambad on tugevad ka 60 aasta pärast, siis kasuta ainult seda, mitte toda. Viitamine tarbijakaitsele on üks asi, aga samas väidavad hambaarstid ise, et see pesemise aeg on nii napp, et peale puhastumise ei juhtu seal midagi halba, ei kuku hambad välja ega mürgita pasta organismust. Lõppude lõpuks ei ole see oluline päevane toidukord :) Seega, kainet mõistus, mitte ainult huupi lahmimist ja uskumist ;) Võite vaielda, kui tahate. Elamine on nii ehk teisiti kohtuvalt kahjulik ja tavaliselt surmaga lõppev tegevus.

Kevadet tahaks ka. Päikesega on see tunne juba tugev, kui räästad tilguvad ja linnud siutsuvad. Lindusid on kena loomulikult kuulata, aga regulaarselt tahaks mõnel ka munad maha võtta, eriti neil, kes minu auto kohal kase otsas oma toiminguid teevad. No laseks siis 5 senti eemale, ei, nad sihivad täpselt ühte kohta alati! Kuidas suudab ühe akna peale tekkida 8-9 vastikut valget hunnikut? Ühe linnnu täpne sihtimine? Ei usu. Pigem vandenõuteooria...

Eh, lähen parem trenni hoopis. Tuulutan ennast ja oma mõtteid ja saan paremaks inimeseks :)

Kurimuri

2007-03-01T12:13:00.000Z

Ai, miks on nii, et kui läheb, läheb ikka täiega? Mul nii kuri tuju, et kole kohe. Anne uus number ütleks selle kohta, et eestlased ise sisendavad endale pessimismi negatiivsete sõnadega, sest ka liigne optimism on hälve.

Tehniline küsimus: aga no mida sa hõiskad optimistlikult, kui tahaks hoopis poksikotti taguda? Ma olen lihtsalt piisavalt tige hetkel raisatud aja- ja närvikulu pärast, mis läks meie lugupeetavate esmakursuslaste kontole. Siinkohal au ja kiitus neile neljale noorele, kes ei pidanud paljuks kokkulepetest kinni pidada ja eksperimendile kohale ilmuda, kulutades selleks 1,5 tundi oma väärtuslikust ajast ja saades vastu šokolaadi koos sooduskupongidega ja suurima tänuga.

Aga ülejäänud! Tule taevas appi! Tsiteerides siis meie lugupeetavat peaministrit. "Ei, kolmapäeval me ei saa tulla, meil on siis retoorika, me tuleme neljapäeval, siis on aega." Rääkimata sellest, et kolmapäevane retoorika jäi neil ära. Rääkimata lubadustest ja nendest kinnipidamistest. Rääkimata kommunikatsiooni osakonnas õppimisest ja elementaarsest viisakusest. Tänaseks sai pakutud välja kaks (!) aega, sest loomulikult osadele ei sobi kell 10 ja teistele kell 12. Mitu inimest vaevus kohale tulema? Mh? Ah? Pakkuge üks ilus arv! Vihjeks ja matemaatiliste tehete rägastikus orienteerumiseks teile paar märkust: kursusel on neid kokku 75. Ankeete täitis ligi 40. Esimesel korral käis kohal 4, oma nõusoleku kohale tulla andis 24. Mis see ilus arv on, kui 20 jääb lihtsa matemaatikatehte läbi järgi? 0 (loe: null). Tulemus: magistritööga on kehvad lood (vaja oli 30, see ei ole ju 75-st nii palju?!), sest mul on vaja genereerida hüpersupergigakiiresti mingi uus valim, kellega kogu see nali taas kord läbi viia. Rääkimata aja, närvi, finantsi ja muudest kuludest.

Kurat küll ma ütlen. Ainus lohutus on agressivse optimistina see, et küll karmavõlg jõuab nendeni ka! (sadistlik naer: muahahaa!) Aga milline on sel juhul minu karmavõlg?!

Nohu on ka killer. Ja kui aju asemel voolab ringi kahtlase väärtusega vedel ollus, mis aegajalt väljutatakse suurte raskustega nina kaudu, siis ei muutu ei olemine ega meeleolu just oluliselt säravamaks. Arvutiklass, kus ma passisin 2,5 tundi, oli ka suht koht külm.

Ainus helge asi oli sombreero salat, mida Rimi lahkesti pakub. Ja uus Xymelin, mis millegipärast ka ei taha hapniku juurdepääsu oluliselt suurendada.

Ja õhtul ma kokkan. Üle pika aja tuli tuju, kuigi ma ise ilmselt ei tunne ei ka siis eriti maitset ega lõhna. Tuleb pasta hakkliha, tomatipasta, ananassitükkide, küüslaugu ja sibulaga. Selline hea möginakategooria toode. I. on minu kehva enesetunde ja kiirekiire tõttu niigi pidanud juba mitu päeva ise köögis möllama. Ma katsun siis vahepeal olla selline "heam" naine, kes oma töölt tuleva mehe eest hoolt ka kannab, nt toidab vahetevahel.

Ja koristama peaks ja kommunikatsioonistrateegiat peaks tegema ja... nii palju asju peaks. Nohu peaks ära minema, seda ma vähemalt tahan kõige rohkem! :D

Harakale haigus

2007-02-28T15:39:00.000Z

Kiirus kiiruseks, tore on see, kui ikka tegemist jagub. Täiesti ebatore on aga see, kui kõige kiiremal ajal õnnestub kinni püüda see vastik viirus, mis praegu ringi hullab. Ja mina olen üks ebameeldivamaid tõbitsejaid üldse, ei soovita. Kurk on valus, nohu tuleb ka ja pea on paksult vatti täis.

Osakonna kahtlaselt külmas arvutiklassis passimine ei aita muidugi enesetunde paranemisele kaasa, aga uuringud tahavad läbiviimist hoolimata sellest, kas sul on sitt või väga sitt olla. Ja homme jälle, kaks korda pikemalt ainult ehk siis kokku neli tundi ja veidi peale. Jama. Aga see-eest on tulemused huvitavad, mulle meeldib lugeda, mida erinevad inimesed milleski näevad.

Huh, külavärinad olidki just puudu. Aga need peavad üle minema nagu ka muu kupatus, sest aega ei ole haige olla lihtsalt. Punkt. Kuuma teed olen tarbinud juba suuremal hulgal, gripiteed ei meeldi kohe üldse ja mett ei tarbi ka. Seega peab piarmünt koos Citroceptiga asjad ära ajama ja loodetavasti ka organismus ise suudab end kokku võtta.

Kiire, kiire, aeglane

2007-02-27T10:54:00.000Z

Paar nädalat tagasi mõtlesin kurvalt, et kuigi palju on vaja teha, siis ikkagi on aeg aeglaselt kulgev. Nüüd seda probleemi enam ei ole ja tavaline rütm on taastunud. Magistritöö põletab, ei, tegelikult lausa kõrvetab. Uuringute tegemiseks aega vaid see nädal, aga uuritavatega on lood natuke täbarad. Kuna plaan võtta uuringurühmaks oma osakonna I kursus, siis vähemasti ilus optimistlik lootus oli, et 70st inimest 30 peaks ikka küll kokku saama. No aga! Kas esmakursuslased või vabandage väljendust, noored (ma ei ole ju tegelikult nii vana?!) on tõesti nii viitsimatud? "Ei viitsi, ei taha, ei midaiganes". Personaalne agressivselt optimistlik suhtumine vähemalt kandis mõne lisahuvilisega vilja, sest kui kuidagi muud moodi ei saa, siis rõhudes karmavõlale järgnevatel kursustel, kus nad ise peavad hakkama uuringuid läbi viima - toimis küll. Kahjuks ei jõudnud kõiki personaalselt ärarääkimas käia. Nüüd tulebki genereerida eriti motiveeriv kiri nende kursale, et tuleks võimalikult paljud kohale. Ja siinkohal küsimus laiemale ringile: mis kuradi kommunikatsioonist ja suhtekorraldusest te räägite? Laiizkus kondiitas on selle asja täpne termin hoopis!

Nädalavahetusel sai üle kolme nädala Pärnus käia. Käiks ju tihedamini, aga hetkel on finantsilised lood veidi nukrad, küll aga lootusrikkalt tõusuteele suundumas. Pärnus on natuke teine aeg kui Tartus, vähemalt minule tundub nii. See on aeg, kus ei viitsi logida end isegi mitte MSNi, tahaks tavalistest kommunikatisoonidest nagu nt arvuti eemal olla. Mängida Romeoga, vaadata, kui suureks ta on kasvanud ja milline ahvivaimustus teda tabab, kui ma koju lähen. Sest ta ju ootab. Ja ootab ka siis trepi all, kui ma kodus olen. Ja ei taha sugugi ära lasta minna. Ja teeb seepeale oma suuri tibisilmi ja näo, et kui ära lähed, hakkan kohe nutma. Ta on ikka nii lahe, selline suur mütakas, ise alles vaimus kutsikas, kuigi aprillis saab aastaseks. Vorm on olemas, aga vaim veel pole järgi jõudnud. See on üks minu lemmikpilte Romeost: ise alles pisipisi, 2-kuune ainult, aga nunnunduse geen lööb juba tugevalt välja :)

Pärnus saab ema, isa ja tädiga rääkida, plaanida, kuulata ja olla kuulatud. Kuigi telefonitsi suhtlemine toimub väga tihedalt, ei ole see ikkagi IRL. Superluks perekond on, eluaeg on olnud ju! :)

Pärnus on kvaliteetaeg, kui saan P-ga kokku. Ei ole oluline, kui harva-tihti me mõlemad samal ajal Pärnusse satume, juttu jätkub ikka kauemaks. Ei viitsigi alati kuskile välja minna, vahel on hea küpsetada üks hästi hea punasesõstra tort, hankida suuremal hulgalt siidrit ja siis istuda ja panna maailma asju paika poole ööni.

Pärnusse peaks minema ikka pikemaks ajaks, sest minnes alles reede õhtul ja tulles juba pühapäeval tagasi, jääb aega ikkagi väheks. Et kohtuda veel teiste tuttavatega, kellega tavaliselt suhtled MSNis (P on eraldi kategooria :)). Et minna kolada linna peal, vaadata, mis on muutunud ja mis on samaks jäänud. Et minna kolada mere ääres või siis hetkel ka mere peal ja vaadata seda, kui puhas ja valge on kõik ümberringi. Oma väikese maailma lõpu algus. Ronida vahepeal kõrkjate vahele ja vaadata, millega tõusuvesi enne jäätumist hakkama sai. Vaadata jääd ja selle pragusid. Üle vaadata kaldale kandunud jääplaadimäed, milliseid varem ei ole nähtud ja teha veel pilte. Et vaadata loojuvat päikest läbi nende jääplaatide. Ja meenutada VIP-kaadrit jaanuari lõpust analoogsest situatsioonist, kus loojuva punase päikese suunas lendas kuus luike. Et lõpuks leida aega selleks, et minna suusatama. Et unistada suvest ja sellest, mida siis teha plaanime. Et mõnusa nostalgiaga meenutada kõiki neid teisi suvesid ja merd, mis on ühe korraliku suve kohustuslik koostisosa. Ja unistada sellest, et tuleb kevad koos päikesega ja rand täitub päikesepüüdjatega, kes istuvad õnneliku näoga nina päikese suunas. Ja suvi... sellest ei ole vaja rääkidagi. Suvi on suvi on suvi, päike ja rand, jalgratas ja jäätis, jäine kokteil ja sellinesuvinepärnurannamuusika ja veel hästi palju asju.

Aga praegu on Tartu koos kohustustega, mida ei saa edasi lükata. Tuleb saata mitu meili, otsustada, kas jõuan täna peale tooteesitluse tegemist ka jõusaali. Loota, et I. suudab homseks transpordi sebida, et maalt teine külmkapp tuua (vana ütles kenasti üles sel ajal, kui meist kolm Pärnus olid, tulemuseks suur hulk asju, mis minetasid oma kaubandusliku väärtuse). Õnneks on olemas seniks rõdu, kus hoida punaseid sõstraid, millest mingil hetkel saab kindlasti mmmmmmaitsev tort. Beseega. Eriti hea ja natuke suvine kah.

Ega siis muud kui - tegudele seltsimehed! Tempokalt!

Post nubila Phoebus

2007-02-21T10:37:00.000Z

Asjad hakkavad alati laabuma kuskist otsast. Tundub, et peale vahepealset mõõnaperioodi on nüüd see ots käes ja selle üle on mul ainult hää meel. :)

Jõusaal on mõnus! Kuigi oktoobrist saadik pole eriti trenniga tegeleda jõudnud ja selle tulemusena on muidugi järgmisel päeval hea ülevaade erinevate lihaste eksisteerimisest ja asukohast... Aga ikkagi on mõnus, selline positiivne vaim tuleb kohe peale, et midagi hakkab laabuma ja suvi tuleb ju ka noh, ja ega üldtoonuse parandamise vastu ei ole ka kohe mitte kui midagi. Kuna tuttav, kes saali avas, pakkus välja n-ö grupisoodustuse, mis on tavalisest kuuhinnast ikka jupp maad odavam, siis grupp sai ka kokku pandud. Selle käigus loomulikult imestatud inimeste suhtumise üle, a´la no-kuidas-ma-sinna-trenni-üksi-lähen-kui-me-koos-ei-lähe-ühel-ajal. Normaalne ju, et ei pea igal pool karjaga käima, kui grupp on koos, käib igaüks ikka sel ajal, millal talle sobib. Võibolla on probleem minus, sest sellist kambavaimu ei mäleta ma endal kunagi eriti tugevalt eksisteerinud olevat. Mõnus on üksi käia, mõtled omi mõtteid, liigutad ennast, saad uute inimestega tuttavaks. Praegu on jõusaal alles teist nädalat avatud, seega on nt päeval käies enamasti see efekt, et sinuga tegelevad kaks treenerit. Superluks ju! Toredad inimesed pealekauba, juttu jätkub kauemaks :)

Magistritööga tunduvad asjad ka edenema hakkavat, vähemasti on selgunud juhendaja(d), teema ja üldkontseptsioon :). "Boonuseks" on ka see, et uuringutega tuleb tegutsema hakata kohe, ehk siis hiljemalt järgmise nädala jooksul läbi viia eksperimendid, et tulemused oleksid enne valimisi käes. Kiirus on omast kohast hea asi, vähemalt motiveerib mind, sest kui deadline on ikka kohe-kohe käes, siis tuleb lihtsalt ära teha. Edasine andmete analüüsimine on juba teine teema, aga vähemalt huvitav.

Maalida tahaks! Vabatahtlikke modelle? Mh, ah?! Saaks oma albumi jaoks jälle näo-või kehamaalingu pilte juurde. Tikker? Enne Londonit veel üks väike sessioon kehamaalingutega? :P Surematu au ja kuulsus garanteeritud minu kodukal !

Tegelikult on hästi lahe see ka, et praegu päike paistab ja tuba on niiiiii soojaks köetud, varsti lähen trenni ja reedel Pärnusse (autos veel üks koht pakkuda, huvilisi?) ja üldse tundub, et kõik on superluks või vähemalt liigub järjekindlalt sinna suunas.

Kuidas kurat saab kala plahvatada?!

2007-02-13T16:53:00.000Z

Kööginurga memuaarid, mida ei juhtu just igaühega. Võibolla juhtub ka.

Minul vähemasti õnnestus tänaseks perekondlikuks õhtusöögiks osta Vichi külmutatud kalafileed, neid, mis on papist pakkides (traagika saabki siinkohal alguse, sest paneeritud ja kilekotis olevaid Tartu Rimi mulle pakkuda ei suutnud ja tunne oli liiga laisk, et ise paneerida tavalise fileetükke, siit ka järeldus, et laiskus ei ole ohutuse seisukohast just parim vabandus). Enivei, õnnelik mina saabus koju, tutvus veelkord humoorika kirjaga, mis selgitas täpsemalt toote koostist (ehk siis mintai- või (?!) heigifilee, hehee), keeras kenasti gaasi lahti ja valas pannile õli. Järgmiseks sammuks, teate ju küll, on peale õli kuumenemist sinna praetava elemendi, ehk siis kalafilee lisamine, mida ma tegin. Järgmine hetk toimus aga rõõmus väike plahvatus, mille tulemuseks oli pann minu käes, kust leegid tõusid pea meetrini. Hea kopsumaht koos röögatusega tõi kohale I., kes suutis leegid sujuvalt Marju Lauristini artikliga tänases EPLis summutada. Et nagu lõpp hea, kõik hea. Aga kallikesed, äkki keegi palun selgitaks mulle, KUIDAS KURAT SAAB KALA PLAHVATADA?!

I. jätsin nüüd rõõmsalt kööki kokkama, sest jõudsin järeldusele, et kui kala suudab plahvatada, saavad sellega ka aedviljad hakkama. Rumm ja coca aitavad praegu minul asja parema pilguga vaadata. Ja rõõmustada ka selle üle, et nüüdsest saan alati soovi korral söögitegemisest viilida, sest ma ju ei oska seda tuleohutuse seisukohast korrektselt teha. :)

2007-02-13T12:50:00.000Z

See ei saa ju niiiii raske olla! Varem on ka magistritöid kirjutatud ja ka valmis saadud. Aga minul on täielik suutmatus/tahtmatus/misiganes sellega tegeleda ja ometigi peaks see asi mul kunagi tehtud kauni ajagraafiku järgi juba peaaegu valmis olema. Aga ei ole. Ei ole veel isegi eriti alustatud selle kirjutamist. Ja see on probleem. Suurem probleem on tegelikult hoopis selles, et ma peaks minema kohtuma oma juhendajaga ja välja käima idee, et ma esialgsest teemast kavatsen veidi kõrvale kalduda, et töö oleks kaasaegsem. Seda ohkamist ja "mnjaaaa-d" olen ma varem ka kuulnud. Ja kogu selle kupatuse juures on mul siiski sõge lootus ja auahne plaan, et ma TAHAN selle töö valmis jõuda niimoodi, et ma kevadel kaitsta saaks (mul on 2,5 kuud vaba aega ja kui jagub ka optimistlikku agressiivsust teemaga tegelemiseks, ei tohiks nagu eriti takistusi olla).

Siis oleks ülikool lõplikult läbi aka vabadus ja uued kohustused (ennekõike aga koolivaba suvi, mis loodetavasti on täis ohtralt maalimist :P) .

Pühapäev on tore päev, tore päev, siis ma jälle tööle läen...

2007-02-11T20:00:00.000Z

Mul õnnestub ikka asjad tagurpidi pöörata. Normaalsed inimesed käivad nädalavahetusel väljas pidutsemas, sest pikk töönädal on selja taga. Mina lähen öötööle nt laupäeva öösel, et teha klubis jumestusi. Ja loomulikult ärgata pühapäeva hommikul kell kaheksa, et minna koolitust tegema.

Koolitused on armsad, eriti viimased osad, millega kaasneb lõpetamine ja sertifikaatide jagamine. Kõik on selleks hetkeks saanud hästi omaks lihtsalt, selline tore seltskond koos. Tänane oli veel omakorda juubeliüritus, minu jaoks vähemalt - 5. aasta seda neid läbi viia ja 10. lend Tartus. Päris palju seega. Ja jätkuvalt tekitab positiivseid emotsioone Pallase suhtumine pikaajalisse klienti - super koht, kui kellelgi vaja mingit üritust läbi viia, sest nii positiivsed ja naerusuist vastutulelikkust ei kohta just igal pool. Nt kohvipausi korraldamine või lõpetamiseks piduliku laua tellimisel võib Big Beni Pubist saada vaid puhtakujulise peavalu. Kui on eelnevalt räägitud, et soov on saada pikka lauda, kus kogu grupp saaks koos istuda veel viimast korda, siis millisest osast on juhatajal raske aru saada, et tulemuseks on eraldi lauakesed?! Vabandus, et "mulle tundus, et nii on parem" ei lähe ju tegelikult arvesse! Ega me seal esimest korda sellist üritust ei tee ja kliendi soovidega võiks ikka tibake arvestada ka, mitte pomiseda telefoni "jajah" ja toimetada seejärel südamarahus enda parima äranägemise järgi.
Summa summarum: Pallas 12 points, BBP 1...max.

Tegelikult olen lihtsalt väsinud ja kurk ka hell - päris mitu tundi räägitud. Tavaline tunnike, kus maailma jaoks ei ole mind olemas. On tass teed ja ideaalis ka šokolaad (mida ma ei viitsinud kahjuks ostma minna, aga oleks vist ikka pidanud...), natuke omaette olemist ja rahulikku ignorantsi teiste suhtes. Ja rumm koolaga. Ja varsti jälle valmis tegudeks.

Muide, kes tahab jõusaalis käima hakata? Tuttav avab Tartus laheda ja mõnusa suruõhuaparaatidega jõusaali ja suurema kambaga on soodsam hind. Anyone? Mh? Ah? Mina küll tahan! Ja seda lisaks headele masinatele ka miljonivaate pärast Tartu linnale! :)

Oleksid, poleksid ja nostalgia

2007-02-10T09:20:00.000Z

Oleks ja poleks on pahad poisid nagu öeldakse. Mind nad viimasel ajal kipuvad kummitama inimestega minevikust. Ei, mitte halvas mõttes, omamoodi nostalgiliselt hoopis, kui nii võib öelda. Viimasel ajal näen ma millegipärast pidevalt unes oma kunagist pinginaabrit, kellega sai sõprussuhted loodud siis, kui olime neljased põnnid lasteaias, koos mängitud ja kommipabereid vahetatud, suuremaks kasvatud, maailmaasjade üle arutletud, pidutsetud, lollusi tehtud, naerdud ja nutetud. Kuni 9. klassini, mil ootamatult maailmavaade kardinaalselt lahknes ja me lõpetasime suhtlemise. Ja sellest on mul siiani kahju. Mõtlen, et peaks talle kirjutama/helistama, sest vahepeal on palju-palju aega mööda läinud, nt tema sai suvel endale armsa väikese põnni. Elab ta ikka Pärnus. Ei oleks ju nii raske uuesti kontakteeruda. Aga samas - äkki teda see ei huvitakski, sest elu on ju edasi läinud ja minevik jääb alati seljataha...

Inimesed tulevad ja lähevad, see on paratamatus iga eluetapp toob kaasa uusi tegelasi ja jätab hüvasti mõne vanemaga, kellega pikamaa suhted välja ei vea. Elu teeb lihtsalt oma korrektuure, ma ju tean. Aga vahel on kahju, et aega tagasi keerata ei saa.

Ja mul on üdini hea meel selle üle, et näiteks üks teine neidis, kellega lasteaia päevil läbisaamine ei olnudki teab mis hiilgav, on jäänud mu ellu siiani. Ja hea on ka see, et kuigi me näeme üksteist reaalselt üsna harva distantside tõttu, on need kohtumised ja üldse suhtlemised puhas kvaliteetaeg.

Küsimus 1: kuhu?

2007-02-10T09:00:00.000Z

Sellistel hommikutel nagu täna tekib vahel kohutav koduigatsus. Tahaks Pärnusse. Tahaks koju. Tahaks merd. Eriti just seda viimast, sellest on Tartus kõige enam puudus. Tegelikult on "kodu" mõiste ju suhteline, kellele maja, kellele inimesed. Pärnus on vanemad, Romeo ja meri, siin nohiseb I. rahulikult magada, tekitades sellise hea ja rahuliku tunde.

Viimasel ajal olen mõelnud seoses kevade saabumisega ja teatavate eluliste muutustega sel ajal (üürileping lõpeb, loodetavasti ka kool, peaks hakkama n-ö korralikku tööd kah otsima), et mis siis edasi saab? Täpsemalt kuhu saab, sest praegu on meil kaks valikut ehk siis Tartu või Pärnu. Ja mõlemal linnal on loomulikult omad plussid ja mis seal salata, ka miinused. Hea oleks olla selline paandunud ühe linna fänn, valik oleks lihtne ju. No näiteks osad tallinlased, kes tulevad küll Tartusse ülikooli, aga nende jaoks ei ole mingit küsimustki selles, et pärast lähevad nad tagasi sinna, kust tulid. Aga mind Tallinn ei tõmba. Võib ta ju wannabede arvates olla ainuke city Eestis, mis ümber Tallinna on ainult üks suur konnatiik, aga no kuulge... Maailma mastaabis on Tallinn mõne väiksema küla mõõtmetega. Küll aga omaks võtnud sagiva ja närvilise elustiili. Mitte kõik sealsed elanikud ei ole "nakatunud", küll aga suur osa. Kiirus on in, raha on in, in on öelda, et olen väsinud, tüdinud, ei oma aega ei puhkuseks ega iseenda jaoks. Ja võibolla olengi kolkalinna tüdruk, aga see-eest rahul selle staatusega. Miks? Sest meie suurlinlased on omast kohast võrreldavad nt ameeriklastega, kel muust maailmast (loe: Eestimaast) ei ole eriti aimu. There is something out there - ja ongi kõik. Aga minul on vabadus ja võimalus sõita ringi. Ja sellepärast ma igatsengi suve. Vot. Et jälle visata telk ja magamiskotid autosse ja siis kui pähe tuleb, sõita nt Saaremaale imeilusat pankrannikut vaatama.

Ja jälle suudan ma algsest teemast rahulikult hoopis mujale kulgeda. Ei ole ma kade ega vihane päälinlaste peale, ma usun siiralt elu võimalikkusesse väljaspool Tallinnat. Tartu ja Pärnu juurde tagasi tulles - jama on see, et lõpllik otsustamine jääb minu teha. I. ütleb, et kõik sõltub minust. Päris suur vastutus. Tegelikult ma tean, et tema tahaks pigem jääda Tartusse, sest seda linna ta lihtsalt tunneb rohkem, samas eelmisel suvel Pärnus töötades avastas ta ka selle linna võlud. Kuhu mina tahan? Vot see ongi see raske koht, sest ma ju ei tea. Kunagi iidsetel aegadel, kui ma Tartusse tulin, olin ma üsna veendunud, et lõpuks lähen ma ikkagi Pärnusse tagasi, mis sest, et ka see linn hubane ja kodune on. Nüüd enam ei ole nii veendunud. Seega - lõplik otsustamine tuleb rõõmsalt edasi lükata. Ja tunda jätkuvat rõõmu mobiilsest eluviisist, mis võimaldab soovi korral autosse istuda ja sõita teise Eesti otsa ja tunda mõlemal suunal - jõudsingi koju.

Muudatuste aeg

2007-02-09T16:04:00.001Z

Aasta 2007 on muudatuste aeg. Vähemalt minu jaoks. Proovin siis midagi uut, näiteks blogipidamist (kassi ju praegu ei ole...).

Blogide lugemisega on algust tehtud tegelikult ju ammu, põhjus selleks kaunikesti triviaalne - paljud sõbrad-tuttavad on kolinud teise Eesti otsa, kõigil on kiire (tänapäeva haigus ja vabandus) ja kohtumisi harvem. Seevastu sõprade blogide lugemine on muutunud rutiiniks ja harjumuseks - iga päev viskan pilgu peale, mida keegi teinud on. Samas tekitab selline harjumus ka veidi negatiivse illusiooni, nagu oleksid sa lõpuni kursis inimeste tegemistega. Tegelikult nii ju ei ole, lihtsalt teadmine teiste mõtetest-ideedest-lollustest-elutarkustest eksisteerib selle asemel. Ja võibolla avastab keegi, et sel moel on võimalik kursis olla ka minu sekeldamistega :)

Kasutagem siis virtuaalset vabadust!