Kevadel puhuvad uued tuuled

Sõnadel on jõud ja elul on kombeks asjad ise kenasti paika loksutada.

Kevad. Päikesepatareid laevad vaikselt, ilm tundub helgem. Igavene lumi võiks peale pikka ja ilusat talve nüüd lõpuks alla anda ja ruumi helerohelisele teha.

Alustades algusest. Sorteerides raamaturiiulit ja muud.

Katsun meeles pidada Einsteini tõdemust ja sellest igapäevaselt vaikselt ka lähtuda.

Elada saab kahte moodi. Üks on nii, justkui miski poleks ime. Teine, et kõik meid ümbritsev on imeline.

Kevadsoovid? Et inimesed rohkem seda imelist märkaksid! :)

Uus koduleht

Kolisin oma näo- ja kehamaalingute kodulehe ümber teise keskkonda. Ootan külla nüüdsest http://maalingud.edicypages.com/

Vähem kui kuu veel!

Aeg lendab ikka jubeda kiirusega. Alles oli veebruar, nüüd juba juuni algus. Mis siis vahepeal toimunud on? Palju, peamiselt ja valdavalt tööga seonduvat. Kuna eesmärk pühendab abinõu, siis viimased pool aastat ongi peamiselt töiselt aega veedetud, seda nii nädala sees kui ka nö hobidega tegeledes nädalavahetustel. Suvel saab puhata ja aega maha võtta tänu sellele.

Tulemuseks on see, et nüüd juba vähem kui kuu aja pärast saab Kanadaga lähemat tutvust tegema minna. See reis on nüüd küll kaua oodatud ja plaanitud, arvestades seda, et novembri lõpus lennupileteid ostes tundus juuli igaviku kaugusel. Nüüd siis laevapiletid ka bronnitud ja ettevalmistustööd kõvasti tehtud. Minu jaoks on pool ahvimõnust ju teadupärast eelneva "kodutöö" tegemine...

Igatahes 7.-28. juuli mind Maarjamaa pinnalt ei leia. Reisikirja katsun varem või hiljem ikka kirjutada ja ilmselt ka siia üles riputada.

Täpsemad plaanid? Sedapuhku ainult märgilised, sest kauakadunud sugulased on juba meie aega pika aja jooksul usinasti sisustada püüdnud. Vähemalt olen omad soovid edastanud ja kavatsen ka oma kiiksude jaoks aega leida. Tahaks ju ühte maailma suurimasse lõbustusparki Canada's Wonderland, sest seal on niii palju ägedeaid atraktsioone, et oma kiiremini-kõrgemale-kaugemale vajadusi rahuldada. Ja lootus leida uusi ägedaid maalinguraamatuid on muidugi ka. Ei, see tõesti ei ole kõik, aga ülejäänud asjad on tiba traditsioonilisemad ja eks neist räägib siis, kui juba ninapidi juures oldud on.

Viimasel ajal olen jõudnud muu hulgas järeldusele, et adrenaliininarkar minus elab edasi. Pikkade päevade jms kõrvalt tekivad eredamad mälestused ainult nendest hetkedest, mida saab iseloomustada kiiruse/kõrguse/kauguse vaatevinklist. Ühe tööülesande raames oli mul äärmiselt meeldiv võimalus ühendada ka töö funiga ehk siis harjutada pildistamist tsikli tagaistmelt. Areng oli kolme päeva jooksul (endale vähemalt) märgatav. Lisaks kiiruse ja vabaduse tunne. See tunne, et oled ikka elus. Aga kuna emotsionaalne mõõn on olnud juba pikka aega, siis lisaks tekitavad elusolemise tunde kummalised asjad, näiteks "Videviku" (korduv) vaatamine. See film mulle ikka kohe väga meeldib, sest see on niiii ilus.

Igatahes, nautige suve. Küll ta tuleb! :)

seda ja teist

Mida teha siis, kui ühel hetkel on suur väsimus ja ei jaksa hästi midagi asjalikku teha, sest täielik blokk on ees? Siis tuleb ennast ära osta lubadustega teha toredaid asju. Kuna mulle meeldib hirmsasti planeerida meeldivaid asju (loe: ennekõike reisimist), siis hetkel on minu meelisajaviide suvise Kanada tripi osas kodutöö tegemine (kuigi tegelikult on sealpoolsete inimeste poolt asjad ilmselt juba liigagi organiseeritud...). Hämmastav, kui kiiresti aeg läheb - lennupiletid ostsime novembri lõpus, mil tundus suveni maa ja ilm olevat. Ja nüüd on märkamatult läbi saamas veebruar, mis tähendab, et neli kuud veel ja siis adjöö kolmeks nädalaks.

Siis on puhkus ja mäng. Kohe kolm nädalat ei ole asjalik. Niikaua trotsime (kevad?)väsimust ja sebime edasi.Tegelikult kevad juba tuleb, lindude vidinat on praegu Pärnus kodus olles elupuu täis. Ja kevadega tuleb päike. Ja mina töötan peamiselt päikesepatareidel, seega lootust on. Ehk siis saavad igasugused segased asjad ka selgemaks ja helgemaks, rohkem rööpasse. Ehk tekib ka enam viitsimist ja vaimu siia midagi kirjutada, sest muljeid ikka koguneb. Eks siis anname endale lubaduse, et jaanuarikuine Stockholmi kruiis saab ka ära kajastatud oma paljulubavast algusest väärika lõpuni, mille puänti kajastas meedia kolm päeva hiljem.

Seniks aga pikka liugu ja väärikat vabariigi aastapäeva tähistamist!

kõik müügiks

Traagilistel hetkedel, kui arvuti otsustab pilti enam mitte ette võtta (õnneks küll vastupidiselt Murphy vana tavasuhtlusele) kaks päeva enne garantiiaja lõppu, on rõõmu küünilisele hingele väikestest asjadest. Jõgeval leidsin mingi lille/kingipoe klaasukselt parima reklaamteksti, mis oma lihtsuses ja loovuses oli jalustrabav (kahju et digikat kaasa polnud). Tekst ise oma lakoonilisuses oli järgmine:

Müügil:

inglid
päkapikud
elevandid

Kena jõuluootust teilegi!

Tagasi Eestisse

Viimasel päeval tõusime vara, pakkisime asjad, sõime hommikust ja buss meid lennujaama viiski. Saabudes lagedana tundunud Korfu lennujaam oli rahvast paksult täis, check-ini sabad looklesid koos ootavate inimestega pikalt. Jututuju ei paistnud kellelgi olevat. Kõrval olevas sabas otsis Happy Traveli reisisaatja murelikult taga üht kadunud noort daami, kellest ka sõbranna suurt midagi ei teadnud. Meile teadmata jäigi, kas ta lennukile jõudis või mitte, sest telefoni ta vastu ei võtnud.

Lennureis oli unine, ärkamine peamiselt söögiajaks ja lisajoogiks. Mida Eesti poole, seda pilvisemaks ja sombusemaks akendest avanev pilt muutus. Kõige suurem reaalsusšokk oli see, kui Tallinna kohale jõudes teatas malbe stjuardessihääl: „Tere tulemast Tallinna lennujaama. Tallinnas on hetkel sooja üksteist kraadi“. 11 kraadi! Veidi üle kolme tunni tagasi oli õhusooja 37 ja tundus täitsa mõnus ju...

Peale pagasi kättesaamist ja väljas bussi ootamist tuli lõdisedes pakkida selga nii kampsun kui jope ja jalga kinnised kingad. Pärnu bussi peale jõudsime ka väga täpselt ja õige pea kodus taas olimegi.

Mulksuvat kohvrit trepist üles vedades tõdesin omaette, et eestlane on jah mingil määral vodkaturist, aga mitte ainult, ta oskab nautida head jooki.:)

Ja Korfule läheme me tagasi niikuinii! Omal käel ja praeguste juttude järgi arvestades siis ilmselt suurema seltskonnaga. Muide, vaidlen tõsiselt vastu neile, kes väidavad et Korful ei ole seitse päeva midagi teha. Kui tagasi läheme, siis plaanime olla nt kümme päeva. Euroopa üks suurimaid veeparke jäi ju ka külastamata...

Korfu saar on avastamist väärt!

BBQ kruiis ja viimane õhtu

Laupäev oli meie ägeda reisi tõeliselt ilus lõppakord, kõige täiuslikum puhkusepäev, mida ette võib kujutada. Hommikul konstateerisime fakti, et juba ette on kahju siit saarelt ära minna. Hommikusöögilauas kaalus meiega BBQ tripil ühinemist veel paar grupiliiget, kellest lõpuks tulid kaasa Kristiina ja Maimu.

Kuna aega oli piisavalt, et natuke jalutada ja turistitada ehk siis otsida veel Metaxat, siis lahkusime hotellist mõnisada meetrit eemal asuva paadisilla poole juba veidi enne kümmet. Otsingud kandsid vilja, Ipsose seest leidsime laheda väikese alkopoe, kus kohalik papi purssis vaevu inglise keelt ja hinnad olid üllatavad. Otsustasime õhtul tagasi tulla.

Kruiisi kestus pidi olema 11-17, paadisillal ootasid 10.45 peale meie veel mõned inimesed. Kokku vast paarkümmend oli meid, paat oleks minu hinnangul mõnevõrra enam mahutanud, ca 30-40. Kõrghooaja lõpp meie õnneks seega – rohkem ruumi.

BBQ kruiisi korraldajaks olid kapten Homer ja tema poeg Nicolas, kes eelmainitud reisibürootädi mees ja poeg. Kapten ise oli juba omaette vaatamisväärsus kogu oma laheda suhtlemisstiiliga, milles rakendati kõikvõimalikke keeli koos kehakeelega, nii et kahtepidi mõistmist ei saanud olla kellegi jaoks, kui päevakava ja paikasid tutvustati. Ja ausalt, seda soovitan ma tõesti kogeda!

N-ö põhjaranniku kruiis hõlmas tutvustuse järgi Nissakit, Agnit, Kalamit, Koulourat, San Stefanot ja Kassiopit. Puidust stiilne laevuke sõitis rahulikult üsna ranniku lähedalt põhja poole, nii et meeleoluga väga hästi sobiva muusikavaliku taustal said kõik nautida nii päikest kui imeilusat rannikut koos eriomase kaljuse reljeefiga. Vahva on vaadata, kuidas kihilised erikujulised kaljud tõusevad veest, iga vähegi lamedama nuki peal kasvamas oliivipuud ja küpressid. Ja päike ja sini-sinine vesi! Väikesed ja suuremad hotellid mererannas, heal juhul oma väikese rannaribaga, samas ühe suurema hotelli ees oli rannaprobleem lahendatud laiema puust paadisillalaadse aluse ehitamisega, kus siis suvitajad päevitustoolidel ilma nautisid ja värskendamiseks vette sulpsasid.

Veidi enne Kassiopit oli esimene peatus, kus kõik aeti ujuma (swim, swim now all you) ja ilusat ainult meritsi ligipääsetavat randa nautima. Samal ajal valmistasid kapten ja ta poeg ette BBQ-d ning kandsid toitu rannale järsult tõusva kaljuseina roheluse varju. Vast veidi alla tunnikese sai ujuda ja fotosessioone teha, sest ümber nurga ronides leidsime ka vahva väikese koopa. Siis oli aeg juba sealmaal, et kapteni kõlav hääl meelitas kõiki sööma (eat, eat now all and drink). Lühikese ajaga oli valminud mõnus vabaõhu hõrgutis, mida rannal merd vaadates nautida – suur grillribi, vorstikesed, salatid, juurde piiramatult noort veini, mis siiski oli üsna hea ja toimis väga tõhusalt ning karastusjooke. Kogu seda söögiorgiat nautisid ka kohalikud herilased, keda oli palju – seega väike võitlussport lihatüki ja veini pärast käis asja juurde.

Samal ajal oli lahesopis veel kaks samal eesmärgil seal peatuvat laeva, kuid meie oma oli koos oma kapteniga kõige ägedam – piisavalt väike ja piisavalt individuaalne ehk siis kapten ja tema poeg tegelikult ka suhtlesid pidevalt kõigi reisijatega ja rääkisid huvitavaid fakte. Teised laevad olid veidi suuremad, seal kõlasid söögi- ja lahkumiskutsed suhteliselt monotoonselt läbi valjuhääldi.

Peale sööki suundus laevuke Kassiopi poole, mis on küllaltki vana sadamakülake. Kunagi on seal olnud Zeusi tempel, seda siis roomlaste valitsusaegadel, kuid tänapäeval on tegemist turistikeskusega, kus vanadest aegadest palju alles ei ole. Enne Kassiopisse jõudmist läbisime Agios Stefanose juures koha, kus Albaania rannik on Korfule kõige lähemal, meritsi lahutab neid kahte vaid paar kilomeetrit.

Kassiopis anti meile aega ringiuitamiseks veidi alla kahe tunni. Selle aja jooksul sai kiirelt põigatud paari sadamalähedasse suveniiripoodi ja otsitud sobivat rannariba. Rand ise oli omapärane – siledad lihvitud suured valged kaljuplaadid, mille peal siis peamine suvitamine toimus. Oli ka n-ö tavalist randa, kuid valisime siiski esimese – tundus huvitavam.

Laevale tagasi kiirustades sõitsime lähedal asuva merest kõrguva väikesema kaljulaiu/saarekese/rünga juurde, kus peal asus väike tuletorn. Kõikidel soovijatel oli taas võimalus ujuda, seekord viie meetri sügavuses vees. Selle triki tegime Kristiinaga koos ära – vesi on ju nii soolane, et vajuma kuskile ei hakka, samas adrenaliinilaks oli olemas, sest nii sügavas vees ei ole mina varem ujunud. Adrenaliininäljased said selle kihilise kaljulaiu peale ronida ja sealt ka vettehüppeid harrastada, kõrgust oli omajagu. Kapteni poeg näitas ette kõrgliiga taseme, sellest ka väga head kaadrid.

Nüüd liikusime mööda rannikut juba tagasi Ipsose poole. Vahepeal tehti veel üks ujumispeatus väga huvitava kitsukese rannariba juures, mis oli kohale toonud ka teisi analoogseid laevu. Ümber kaljurünkade ujudes sai mööda alla meetri laiust tunnelit koopasse, kus veesügavus oli vast paarkümmend sentimeetrit. Koopa põhja moodustasid täiuslikud ovaalsed ja siledad valged kivikesed, nagu spaa. Pime seal ei olnud – koopal oli veel üks kitsuke läbipääs, veealune, kust paistis sisse ka päikesevalgust, luues koopasse omalaadse ja ilusa rohekassinise valguse.

Koopasse ujudes snorgeldas üks laps mul niimoodi täpselt jala all oma ema julgustamisel, et tõmbusin korraks väikese kaljunuki vastu. Tundus, et kriipisin end kuskilt ära, sest nahk hakkas kipitama, hiljem selgus, et jalga kaunistasid ilmselt meduusikõrvetuse kublad, mis nädalaga ilusti tagasi tõmbasid. See oli ka ainus kokkupuude meie jaoks harjumatute tegelastega.

Tagasi jõudes olime kõik ääretult rahul, et selle kruiisi kasuks otsustasime. Mõnus seltskond, lahe kapten, ilus ilm, kokkuvõttes tõesti täiuslik viimane päev.

Hotellis sai kiirelt duši alt läbi hüpatud, end viimaseks õhtuks üles löödud ja siis koos Kristiina perega ringi kolama mindud, eesmärgiga jõuda hommikul leitud alkopoekesse ja varuda sealt viimaseks õhtuks sobival hulgal Metaxat.

Enne õhtusööki rikkusime meie grupi aktiivsema liikmeskonnaga hotelli basseini juures hoolega erinevaid reegleid, omasime klaastaarat, selle sees alkoholi, sööki Kalevi kommide näol jne. Metaxa on Korful muide väga mahe, erinevalt Eestis müüdavast. Mina, kes ma brändisõber ei ole, nautisin seda täielikult.

Õhtusöögil istusime Kristiina perega ühes lauas. Pere vanaema tahtis kangesti pilti teha hotelli kokaga kui ehtsa kreeklasega, sest ka tema vanaisa oli selle rahvuse esindaja olnud. Peale seda tundus mees ilmselt ka lihtsalt atraktiivne. Kui kokaga pilt tehtud sai, selgus, et tegemist ei ole mitte kreeklase, vaid suvel Korful kokana töötava Itaalia politseinikuga. Konsiiliumi ühisel otsusel nimetati emotsioonide adekvaatsuse huvides ehtne kreeka kokk ümber ehtsaks Korfu kokaks. Veidi peale pildi tegemist saabus laua juurde ettekandja koos jahutusnõus oleva valge veiniga – komplimendina kokalt. Et üllatused veel ei lõpeks, kutsus kokk Kristiina tütre endaga kööki pitsat tegema ja seda suurde ahju lükkama, nii et meie saaksime seda sündmust ka vääriliselt jäädvustada. Pildid olid loomulikult väga vahvad.

Kuna kokk oli samuti sarnaselt kohatud kreeklastele jutukas meesterahvas, kutsus ta meie seltskonna peale oma tööpäeva lõppu ka ehtsat itaalia jäätist sööma. Sinna me kahjuks ei jõudnud, sest hommikul oli vaja jõuda ju lennukile.

Küll aga jõudsime me edasi hotelli vastas asuvale veespordikeskuse kaile, kus ilmus taas välja sõber Metaxa, kellega koos sai öise vee kohal jalgu kõigutada, Ipsose ja mägiste külade tulesid nautida ning muljeid jagada. Viimane tõsine fotosessioon on õhtu lõpule ja Korfule nii iseloomulik, et piltide vaatamine toob muige suule siiani.


Meie Ivoga otsustasime veel viimast korda põigata sisse Odyssey-sse, mida hakati juba vaikselt sulgema. Sellest hoolimata kutsuti lahkelt sisse, peale pererahva ja meie seal kedagi enam söömas ei olnud. Lahkudes oli meel juba väga kurb, seda süvendas veelgi perenaise ja tema tütre lahkumiskallistus koos põsemusidega – tulge ikka tagasi.

Ja nii me viimast korda käsikäes Korfu öös hotelli jalutasime, pisarad kurgus, kumbki midagi öelda ei saanud ega tahtnud, sest ära minna oli liiga kurb. Viimane asi enne magamajäämist oli kokkulepe, et siia saarele tuleme me veel kindlasti tagasi, sest suur tükk südant jäi sinna maha koos heade mälestustega.

Paxos ja Antipaxos

Tavalisest varasem ärkamine ja hommikusöök enne selle õiget aega. 7.40 korjab meid hotelli juurest peale reisibüroo buss, mis viib Kerkyrasse Paxosele ja Antipaxosele viivatele kruiisilaevadele.

Laeva peale koguneb õige mitu bussitäit suhteliselt uniseid suvitajaid, keda ootab ees üsna pikk loksumine (oli see 2,5 tundi äkki?) Korfu lähedal lõunas asuvate väikesaarteni nimedega Paxos ja Antipaxos.

Laevasõidu üheks suureks võluks on näha mere poolt Korfu rannikut ja Kerkyrat. Hommikuvalguses (noh, 9 on ikka suhteliselt hommik veel ju...) on linn ilus ja huvitav on näha vana kindlust mere poolt. Nagu kalju, täiesti ligipääsmatu.

Laeva reisisaatja tutvustab paikasid, millest möödume, vast kuues keeles, lugemine läheb sassi ja mõned on ka väga sarnased. Igatahes kreeka keel oli kindlasti esindatud, lisaks inglise, saksa, prantsuse, itaalia ja veel mõned. Samuti pakutakse aktiivselt bussireisi võimalust Paxosel, mida me nappi kohapeal veedetavat aega silmas pidades võtta ei plaani.

Hindadest ka: reisisaatja käest ostes maksis see kruiis 39€ (või oli see 38?), samas kohalikust reisibüroost märgatavalt odavam, 27€.

Kõigepealt möödusime Paxosest, vaatasime kuulsaid Siniseid koopaid (suured ja väga sinise veega jah), nautisime päikest laeva ülemisel tekil. Lisaks tutvustati St Nicholase ja Poseidoni koopaid koos vastavate legendidega. Antipaxose juures oli soovijatele ujumispaus – väga sügavasse vette oli võimalik lihtsalt hüpata või redelit mööda ronida. Seekord jätsin vahele, selle asemel küpsesime laevatekil, rõõmustasime mina kaasavõetud lehviku ja Ivo kohaliku külma õlle üle.

Antipaxos on lahe väikesaar – suveperioodil elavat seal veidi üle 20 inimese, talvel kuus.

Edasi liikusime Paxose poole. Gaiose sadamasse viis kitsas kanal, kust maabumise järel sai jalutada ca kilomeeter eemal asuvasse külla. Aega oli seal suhteliselt napilt, paar tundi, et ringi vaadata. Meie otsisime esmalt ühe väikese söögikoha, kus gyros pita maitses väga hea. Väike jalutuskäik viis esmalt jubeheade lõhnadega pagaripoodi, kust soetatud õunapirukas ja hiidcroissant jõudsid kõhtu alles Eestis – vahepeal lihtsalt ei olnud sellist kohta, kust oleks näljatunne tekkinud. Aga head olid nad isegi tagasi olles.

Sealtsamast sain endale ka väga head kohalikku jäätist suure vahvlituutu sees. Teadlik otsus jäätise degusteerimine reisi lõppu jätta hoolimata kuumadest ilmadest oli tingitud loomulikult minu suurest jäätiselembusest. Viimane just kõige odavam ei ole ja varasemate katsetuste puhul oleks jäätisele kulutatud summad olnud kordi suuremad.

Rannaribake oli Gaioses kitsuke nagu enamikes kohtades. Ivo keeldus algul n-ö ametlikule rannale minemast, sest rahvast oli seal omajagu. Veidi edasi jalutades leidsime lamedad kaljud, mida samuti hoolsalt päevitamiseks-ujumiseks-snorgeldamiseks kasutati. Ivo soovil sinna jäime, sest ujuma minna oli vaja. Kuna vesi on Korful ja ka Paxosel üliselge, teeb see sügavuse määramise mõnevõrra keeruliseks – põhi tundub olevat siinsamas, tegelikult on vesi kaugelt üle pea. Ivo sai end küll märjaks teha, aga kuna mina varbaga põhja ei leidnud eeldusel, et pea välja jääb, siis rohkem ta ujuma ei tulnud. Mina ikka tegin paar tiiru ära.

Lõpuks jõudsime ikka põhiranda, mis oli kiviklibune ja vees samuti kivine, kaetud libeda adruga. Vahepeal viisid vette paar valgete kivikestega „jalgrada“, mis oli ujuda soovijatest ummistatud. Kaugemale vette minnes, sai ikka täitsa krooli moodi liigutusi teha ilma, et keegi vastu pead oleks saanud samal ajal.

Paar tundi kulusid imekiiresti ja tagasimatk laevale tuletas meelde, kui soe täpselt väljas on. Tagasiteel ristus laev suuremate lainetega ja kolmandal tekil olles sai kogu seltskond rõõmsalt karastava pähelahmava veekoguse peale korduvalt kiljuda. Tugev loksutamine toob teadagi kaasa nii mõnelgi sisemise ilu väljendamise vajaduse. Teise laevaga samal päeval sama kruiisi tegevad meie grupi omad rääkisid, et neil oli esimene tekk ikka pehmelt öeldes paksult seda sisemist ilu täis olnud. Meil oli võimalik lisada oma teadmiste varasalve aga fakte, kuidas merehaigusega võidelda. Nimelt meie vastas istuvast malbest geipaarist üks osapool hakkas õigepea näost kergelt roheliseks muutuma. Vanem ja kogenum osapool käis seejärel kibekähku laeva baaris ja tõi esimesele tüübile pooliku klaasi läbipaistva vedelikuga ja coca-cola. Merehaige küsimuse peale, mis klaasis on, vastati napilt, et lihtsalt joo ja peale ühe lõnksuga allakallamist täpsustati – vodka. Alles siis korgiti lahti coca ja lubati peale juua. Tulemus: roheline värv asendus kenasti normaaltoonidega, mida kellegi näos nägema oleme harjunud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et üsna pikk ja loksuv sõit. Hea, et ära käisime, kuid samal moel tagasi ei läheks.

Õhtul tagasi Ipsoses läksime jälle tuttavasse reisibüroosse, et osta järgmiseks päevaks BBQ kruiis mööda saare kirde kallast Kassiopini. Meie grupist omal käel juba käinud kiitsid kruiisi väga. Hinnainfo: reisiesindaja kaudu 45€, kohapealsest reisibüroost 25€ koos piiramatu veiniga barbeque juurde.

Peale õhtusööki jälle Odyssey-sse, see vein on kurjast! Omaniku poeg oli saanud teise lapse, tähistamine oli hoogne. Ja kuna sealsetele inimestele meeldib suhelda ja nad teevad seda oma töö juures mõnuga, olime sealsele pererahvale juba üsna headeks tuttavateks saanud. Peale õhtusööki kostitati meid klaasikese lemoncelloga, „maja kulul, sest te meeldite mulle“, kõlas peretütre põhjendus. Kuna Ivol on hämmastav võime mahutata tööstuslikke lihakoguseid (peale just söödud rikkalikku õhtusööki), siis tellis ta ka seal endale prae. Mina piirdusin „ainult“ Odyssey üllatusega, mis kujutas endast jäätisevalikut erinevate puuviljade ja siirupitega. Ports oli küll selline, mis võttis põlve kergelt värisema. Kes Pärnu Steffanis sealseid jäätiseportse teab, võib ette kujutada, mida pakuti.

Hiljem taas tiir randa väikese ouzo ja Fantaga. Tulemuseks täis ja väsinud, aga õnnelikud inimesed, kes kiirelt magama vajusid teadmisega, et hommikul võib veidi kauem vedeleda ja lahtise aknaga kukelaulu kuulata.

Pantokrator ja Põhja-Korfu

Täna on plaan vallutada Pantokrator oma 914 meetriga. Esmalt aga hommikul kohalikust reisibüroost läbi, et osta järgmiseks päevaks Paxose-Antipaxose kruiis – neid reise müüakse päev ette.

Kuna eelnevalt olid paar meie grupi liiget juba autoga ja rolleriga mäge vallutada üritanud, kuid teede tõttu mitte eriti kõrgele jõudnud, küsisime infot reisibüroo tädi käest. Tema sõnul viis mäkke ainult üks (korralik) tee, mida ta meile ka soovitas. Teiste kehvade teede kogemus oli tingitud tõenäoliselt samast ideest, mida meiegi algul plaanisime – sõita kõigepealt ümber saare kirde ja põhjaosa ning millalgi peale Kassiopit leida võimalus mäkke tõusmiseks. See ei oleks olnud parim võimalus, nagu hiljem mäe otsas all looklevaid teid vaadates tõdesime.

Korralik (ja minu meelest Korfu parima asfaltkattega) tee Pantokratori tippu läks üsna Ipsose lähedalt, veidi enne Barbatit. Viitadele väga loota ei maksa, parem on haarata kaasa saare kaart. Kuigi tee algus oli üsna künklik ja kitsas, muutus see mõnevõrra laiemaks ja oluliselt paremaks kõrgemale jõudes. Mäe otsa viibki lõpuks ainult üks tee, nii et suurema või vähema ringiga jõuavad kõik väiksemad teekesed välja selleni, mida mööda meie liikusime. Vist sellesama tee ääres oli peale kõikide asustusmärkide kadumist vast 700 m kõrgusel improviseeritud prügimägi. Meile jäi küll arusaamatuks, kuidas ja miks peaks keegi nii kõrgele vedama vanu külmikuid, diivaneid, pliite jmt.

Sõita niimoodi kõrgemale on väga lahe, sest peale mõnesaja meetri ja hunniku kurvide läbimise avastad järsku, et väga lühikese ajaga oled tõusnud ligi 100 meetrit. Aga kogu loodus on nii ilus, see, kuidas sa sõidad mööda oliivisalusid, vahepeal liiguvad vastu mõned kohalikud, kes viipavad (ja annavad signaali ka loomulikult J). Väikesed mägikülad on vaatamisväärsus omaette. Pisike koht, mis läbiva „maantee“ ääres, memmed-taadid istumas majakeste ees tee ääres, et mitte päevasest meelelahutusest möödasõitjate näol ilma jääda. Müstiliselt odav ouzo sealsetes tavernates. Täiesti hunnitud vaated. Tee, mis kohati nii kitsas nendes külades ja tavaliselt ikka järsu kurvi peal ka asub, meenutab heal juhul kellegi hoovi sõitmist, sest kahe maja vahelt mahub läbi vaevu üks auto. Kas ja kuidas seal bussid liiguvad, jäi mõistatuseks, samas bussiliiklus toimis – hullud Kreeka bussijuhid tegid seda, mida võis kohati pidada kaameli läbi nõelasilma ajamiseks.

Mida mäetipule lähemale, seda vähem oliivipuid ja küpresse ning seda enam kaljusid ja omapärast madalat rohelust. Viimane kilomeeter oli meie väikesele ATV-le liiast ja ta otsustas raskelt ohates, et kaks tema seljas on liig, et liikuda üles mööda minu elu kõige järsemat teed, mida oli karestatud iga 10-15 cm järel. Ivo otsustas, et temale meeldiks niikuinii vallutada mäetipp omal jalal – ja jalgsi ta edasi ka marssis. Esimene kurvi tagant tulev auto pidas kohe kinni, et talle küüti pakkuda.

Mäetipus oli elu päris aktiivne. Meie reisisaatja laitis maha mõtte Pantokratorile minna, sest seal ei olevat midagi huvitavat. Tema ka ei olevat käinud. Noh, vaidleme siis vastu. Liiklus oli päris tipus vägagi aktiivne – kes rolleriga, kes ATV, auto või isegi bussiga (müstika, kuid tõsi) sinna ennast viinud oli.

Vaade on muidugi uskumatult ilus, lahe... kehv on kasutada erinevaid omadussõnu, sest neid me kasutame ju igapäevaselt. Edasi ei saa hetkeemotsiooni ju anda miski, nagu ka foto on pelk vari ja jäljend tõelisusest.

Pantokratori tipust paistab pea kogu Korfu, samas kogu vaade on suure õhuniiskuse tõttu veidi udune, mis teeb selle omamoodi salapäraseks. Albaania ja Kreeka on nagu peo peal. Peale mäkketõusu ja esimeste fotode tegemist (ja veepudeli hoogsat tühjendamist) saab ringi vaadata seal asuvas Pantokratori kloostris, süüdata küünlaid ja nautida vaadet. Loomulikult teenib hästi ka kloostri kohvik, kus ülbe vaatega lauakeste taga saavad mäevallutajad nautida tavalisest mõnevõrra kallimaid jooke ja sööke. Aga isegi suhteliselt keskpärane frappé maitses hästi ja juttu nagu väga ei tahtnudki ajada – mis seal ikka rääkida, kui kaaslane su kõrval näeb sedasama ja saab aru, mida sa mõtled. Seda tuli küll tõdeda, et kohviku WC aknast avanes tõeline miljonivaade! Kokkuvõtteks: minge kindlasti Pantokratori tippu! Vaade on seda väärt (ainult võtke võimsam ATV kui meil oli).

Edasi liikusime alla põhjaranniku poole, esmalt suunaga Acharavisse, kus otsisime rannast mööduva tee ääres mõnusat söögikohta. Leidsime ühe, kus kohalikud kreeklased rikkaliku laua taga hästi aega veetsid ja otsustasime, et see on hea kvaliteedimärk. Taverna värskelt püütud kalast roog oli küll jumalik oma punase veini kastmega ja üle tee loksuv vesi koos keskpäevase kuumusega muutis puude varjus istumise eriti nauditavaks. Samas paljukiidetud rand oli vägagi kiviklibune ja otsustasime liikuda edasi parema ujumiskoha otsinguile. Vaade oli taas kord väga ilus, selline keskpäevane chill olemine. Millegipärast meenub mulle selle koha peale tagasi mõeldes suur ja soe valgus – valge kiviklibu rannas, mis päikese käes üsna silmipimestav, sini-sinine merevesi ja selge taevas. Täiuslik suvi ju!

Mööda rannikuäärt edasi liikudes jõudsime Sidarisse, kus asub kuulus Canal d´Amour ehk armastuse kanal. Selle nime taga on veest tõusvad kaljud, mis moodustavad omalaadsed fjordid, looduslikud kanalid. Legendi kohaselt pidid läbi kanali koos ujuvad armastajad igaveseks kokku jääma.

Reisisaatja sõnul on ka Sidari koos saare loodeosaga koht, mida ei ole vaja külastada. Kanali atraktiivsuse osas olen mõneti nõus, reklaam on suurem. Samas on seal vägagi palju suvitajaid ja ilus linnake. Armastuse kanali juures otsustasime ka meie pikema peatuse teha. Rannad on suhteliselt väikesed kahe kanali ääres, meie otsustasime end paigutada väiksema juurde. Vesi oli kõikidest senistest ujumiskohtadest kõige jahedam, põhjuseks ilmselt ranna avatus avamerele. Ivo harjutas hoolega ujumist, minul hakkas veidi jahe ja ma otsustasin pigem lamamistoole ekspluateerida ja päevitada. Jäime sinna paariks tunniks, et natuke tõeliselt suvitada ja vaadata, kuidas osad suplejad end kaljudel oleva saviga rõõmsalt kokku määrisid.

Kuna erinevad foorumid olid vihjeid jaganud, nagu asuks Sidarist veel veidi edasi loode poole üks imeilus neem, kuhu suvaliselt ei satuta, vaid mida tuleb teadlikult otsida, siis läksime järjekordsele avastusretkele. Mööda kitsukest kruusateekest seigeldes nägime ka otsitavat viita – Cape Drastis. Ja oi, küll seal on ilus vaade! Sinna tasub kindlasti sattuda, see on seda väärt. Peale esimesi fotoklõpse väntas meie juurde näost punane tüüp jalgrattaga, kes küsis, kas me teadsime, et siin SELLINE koht on, seejärel pakkus lahkelt välja, et teeb meist pilti. Paar kiiret seadistusliigutust ja ideaalsed fotod olemas. Suurepärane ajastus saabumisel. Tegemist oli fotograafiga, kas siis harrastaja või proff, see jäi teadmata. Ja edasi ta väntaski. Jalgrattaga liiklejaid nägime terve nädala jooksul vaid kuute – teed on nii järsud ja liiklus nii hull, et rattur oleks lihtsalt kõige nõrgem lüli selles kuumuses.

Arillase oliivifarm oli ainuke asi, mida selle nädala jooksul me ei leidnudki. Ühel ristteel suunda määrates nautis kohalik onu tooliga ilmselgelt õhtust meelelahutusprogrammi ja tundis mõne aja pärast huvi, kuhu me minna tahame. Farmi asemel jõudsime hoopis kuskil pärapõrgus asuva pesumajani. Väga otsida enam ei viitsinud, sest kell oli juba suhteliselt palju ja tuli tagasi hakata liikuma. Kui kilomeetrites tundub vahemaa tühine, siis arvestades mägiseid teid ja meie ATV-d kulus aega märgatavalt. Samas väike kiirus andis võimaluse ohutult nautida kogu ümbritsevat loodust.

Siirdusime tagasi rannikuäärde, läbides selleks kõige hullemaid külateid. Rodast edasi Kassiopini ja sealt juba üsna pimedas alla Ipsose poole, mis oli üsna hull sõit. Kassiopist kui ühest kuuldavasti kauneimast külakesest sõitsime läbi, väsimus tegi oma töö.

Tagasi Ipsosesse jõudsime veidi enne üheksat, tagastasime ATV ja vajusime kiirelt sööma. Peale värskendavat dušsi ja väikest kosumist läksime veel natuke jalutama, et vaadata kuldse miilina „Golden Mile“ tuntud külakese ööelu. Aga väsimus oli tõesti suur, ATVga sõitmine loksutas korralikult läbi. Pealegi oli hommikul vaja varakult tõusta, et Paxost ja Antipaxost uudistama minna. Seega head ööd ja kiire äravajumine.

Paleokastritsa ja Kesk-Korfu

Hommik on teadupärast õhtust targem. Ärgates selgus, et organism on eelmisest ATV päevast nii piisavalt läbi raputatud, et saare huvitavamat põhjapoolt hästi ei jaksa vallutama minna. Selle asemel otsustasime suunduda Paleokastritsa poole, et teha üks chill ja mõnus puhkepäev.

Muide, rääkides Korfu teedest, mida mõnes kohas vägagi laidetakse, siis ütleks nii, et v.a see osa, kus teed on üsna kitsad, on valdavas osas teedel päris hea asfaltkate. Sõites läbi Korfu keskosa külakeste, mis jäävad n-ö turismitrajektoorilt kõrvale, võib leida nii päris hea kattega teid kui ka üsna kehvas seisukorras olevaid. Meie seiklesime turismiteedest kõrval küllalt palju, kuid väga negatiivset kogemust võrreldes Eesti teedega küll ei olnud.

Läbi kohalike külakeste Paleokastritsa poole sõites leidsime ka kohaliku Koum-Quati tehase (kohalik liköör, mida tehakse kumkvaadist ehk kääbusapelsinidest). Esimene peatus oligi sügaval poes, kus kõik seinad olid täis nii heledat kui tumedat Koum-Quati kui ka ouzot ja seda siis kõikvõimaliku kujuga pudelites ja suurustes. Võimalus oli ka eelnevalt degusteerida ja saada selgitust, mis vahe näiteks heledal ja tumedal likööril on ning mida kumkvaadi viljadest veel tehakse. Ja tehakse kõike, alates väga heast marmelaadist kuni siis suhkurdatud pakikesteni, mis suveniiriks hästi sobivad. Samas viljad seal on suhteliselt vintsked, huvitava maitsega küll. Mulle meeldivad liköörid ja marmelaad igatahes enam.

Sealsamas sai soetatud enda ja koduste peale mõeldes korralik loksuv suveniirilast. Ratsionaalse ja praktilise meelega eestlastena valiti ikka suuremad ja lihtsama kujuga pudelid, mis olid oluliselt odavamad, kui näiteks Korfu saare kujuga taaraväljundid.

Edasi suundusime Lakonesesse, kus asub Bella Vista ehk siis ilusa vaate küla. Vaade on võrratu juba järske tõuse tehes, paraku sai kõrgusehirm siin ühest osapoolest taas võitu ja päris külla sisse me ei jõudnudki. Veidi allpool aga sai Paleokastritsa ilu nautida küll. Järgmine kord läheme kindlasti lõpuni välja, sest sealt leiab Anglokastro kindluse (mis, nagu hiljem selgus, oli sel ajal, kui meie neid teid sõitsime, vist hoopis restaureerimisel olnud).

Paleokastritsas on samanimeline klooster, mis töötab alates 13. sajandist. Turistihordid olid seal meeletud, samas avanevad vaated on lihtsalt super. All lahes näeb ka laevakujulist kivirahnu, mille kohta legend räägib, et Alžeeria sõdurid soovisid kloostrit vallutada. Abti palvete jõul aga muudeti enne kloostrini jõudmist laev kivikujuks. Teine legend räägib sellest, et tegemist oli Achilleuse laevaga, millega ta oma armastatud Ithaka juurde seilas. Armukade Poseidon muutis laeva aga veidi enne kohale jõudmist kivirahnuks.

Kõikides kloostrites on usu kohaselt võimalik süüdata kaks küünalt – ühele alusele elavatele ja teisele surnutele. Küünalde maksumuseks on väike annetus nende jagaja juures olevasse kasti.

Tagasi alla Paleokastritsa külla sõites otsisime kõigepealt söögivõimaluse ja siis tegelesime aktiivse meelelahutusega.

Esmalt käisime merepõhja avastamas kollase allveelaevaga, millel mängis alustuseks... no mis te arvate, mis lugu? Tunniajase sõidu alguses olid inimesed laevadekil ja meeskond tutvustas rannikuääre vaatamisväärsusi, lõvipea kujulist rahnu, siniseid koopaid jne. Mõni aeg hiljem saadeti inimesed laeva alumisse ossa, mis koosnes suurtest klaasakendest. Seal oli hästi näha kaljune ja kalane merepõhi. Meeskond toitis kalasid, mistõttu inimestel vaatamist ikka jätkus. Selleks ajaks, kui tagasi sadamasse jõudsime, oli päris hästi läbiloksutatud tunne, samas sõit oli vahva. Hinnaks oli reklaambrožüüris, mis enne sööma minemist meile jagati, 10 €, kuid kuna kõrghooaeg hakkas juba vaikselt lõppema, siis reklaame jagav neiu lubas piletid müüa 8€, mida ta ka tegi.

Peale kollase allveelaeva loksutamist oli loomulikult ainumõeldav samm minna edasi sõitma klaaspõhjaga paadiga, et näha rannikut suunaga lõuna poole. 8€ oli ka siin pilet, kuid kui tahtsid kuulsale Paradise Beachile jääda ja et sind pärast uuesti peale korjataks, tuli käia välja veel 2€. Meie ei tahtnud ja kui selle rannani jõudsime, oli üsna hea meel, et nii otsustasime. Tegemist on ühe tüüpilise rannaga, kuhu ligi pääseb ainult mere poolt ja mis on absoluutselt ägedate viiruliste kaljudega ümbritsetud. Küll aga on rand ise paksu pehme klibukihiga kaetud, samasugune ka veepõhi. Nii et suletud koht, kuhu minna oma isikliku varustusega.

Rannikuala ise on aga Korfule omaselt ilus – kaljud kerkivad otse merest, vähegi horisontaalsemalt pinnal kasvavad juba oliivipuud ja küpressid. Lisaks koopad, mida on omajagu ja milles kõigis on erakordselt sinine vesi.

Peale Ipsosesse tagasi jõudmist ja järjekordse ülirikkaliku õhtusöögi sisse mahutamist läksime õhtusesse Kerkyra linna, mis kella üheksaks oli juba täielikult elule ärganud ja kihas inimestest. Lapsed olid välja mängima toodud, tänavaelu oli kõrghetkedes, kohvikud ülerahvastatud. Mõnus melu ja loomulikult soe õhtu. Leidsin koha, kus soetada endale ka pudel lemoncellot ja turistitades ka mõningaid oliivitooteid. Midagi ostes tasub kindlasti enne veidi ringi vaadata, sest kõrvallettidel olevad hinnad võivad märgatavalt erineda. Näiteks võrdlusena vaadatud ja hiljem ka ostetud oliiviseebid olid hinnaerisusega keskmiselt 1€ kuni 1,5€, samas ühes kohas 0,8€, kust need ka soetatud said.

Pikema uitamise järel pakkisin oma seeliku hõlmad kokku nagu korralik kreeklane kunagi, ATV selga ja läbi öise saare tagasi Ipsosesse. See oli ka ainus aeg, kui mõtlesin hotelli jäänud pikkade käistega pluusi peale, sest õhtul ATVga kimades on tuul üsna jahe.