Ai, miks on nii, et kui läheb, läheb ikka täiega? Mul nii kuri tuju, et kole kohe. Anne uus number ütleks selle kohta, et eestlased ise sisendavad endale pessimismi negatiivsete sõnadega, sest ka liigne optimism on hälve.
Tehniline küsimus: aga no mida sa hõiskad optimistlikult, kui tahaks hoopis poksikotti taguda? Ma olen lihtsalt piisavalt tige hetkel raisatud aja- ja närvikulu pärast, mis läks meie lugupeetavate esmakursuslaste kontole. Siinkohal au ja kiitus neile neljale noorele, kes ei pidanud paljuks kokkulepetest kinni pidada ja eksperimendile kohale ilmuda, kulutades selleks 1,5 tundi oma väärtuslikust ajast ja saades vastu šokolaadi koos sooduskupongidega ja suurima tänuga.
Aga ülejäänud! Tule taevas appi! Tsiteerides siis meie lugupeetavat peaministrit. "Ei, kolmapäeval me ei saa tulla, meil on siis retoorika, me tuleme neljapäeval, siis on aega." Rääkimata sellest, et kolmapäevane retoorika jäi neil ära. Rääkimata lubadustest ja nendest kinnipidamistest. Rääkimata kommunikatsiooni osakonnas õppimisest ja elementaarsest viisakusest. Tänaseks sai pakutud välja kaks (!) aega, sest loomulikult osadele ei sobi kell 10 ja teistele kell 12. Mitu inimest vaevus kohale tulema? Mh? Ah? Pakkuge üks ilus arv! Vihjeks ja matemaatiliste tehete rägastikus orienteerumiseks teile paar märkust: kursusel on neid kokku 75. Ankeete täitis ligi 40. Esimesel korral käis kohal 4, oma nõusoleku kohale tulla andis 24. Mis see ilus arv on, kui 20 jääb lihtsa matemaatikatehte läbi järgi? 0 (loe: null). Tulemus: magistritööga on kehvad lood (vaja oli 30, see ei ole ju 75-st nii palju?!), sest mul on vaja genereerida hüpersupergigakiiresti mingi uus valim, kellega kogu see nali taas kord läbi viia. Rääkimata aja, närvi, finantsi ja muudest kuludest.
Kurat küll ma ütlen. Ainus lohutus on agressivse optimistina see, et küll karmavõlg jõuab nendeni ka! (sadistlik naer: muahahaa!) Aga milline on sel juhul minu karmavõlg?!
Nohu on ka killer. Ja kui aju asemel voolab ringi kahtlase väärtusega vedel ollus, mis aegajalt väljutatakse suurte raskustega nina kaudu, siis ei muutu ei olemine ega meeleolu just oluliselt säravamaks. Arvutiklass, kus ma passisin 2,5 tundi, oli ka suht koht külm.
Ainus helge asi oli sombreero salat, mida Rimi lahkesti pakub. Ja uus Xymelin, mis millegipärast ka ei taha hapniku juurdepääsu oluliselt suurendada.
Ja õhtul ma kokkan. Üle pika aja tuli tuju, kuigi ma ise ilmselt ei tunne ei ka siis eriti maitset ega lõhna. Tuleb pasta hakkliha, tomatipasta, ananassitükkide, küüslaugu ja sibulaga. Selline hea möginakategooria toode. I. on minu kehva enesetunde ja kiirekiire tõttu niigi pidanud juba mitu päeva ise köögis möllama. Ma katsun siis vahepeal olla selline "heam" naine, kes oma töölt tuleva mehe eest hoolt ka kannab, nt toidab vahetevahel.
Ja koristama peaks ja kommunikatsioonistrateegiat peaks tegema ja... nii palju asju peaks. Nohu peaks ära minema, seda ma vähemalt tahan kõige rohkem! :D
Tehniline küsimus: aga no mida sa hõiskad optimistlikult, kui tahaks hoopis poksikotti taguda? Ma olen lihtsalt piisavalt tige hetkel raisatud aja- ja närvikulu pärast, mis läks meie lugupeetavate esmakursuslaste kontole. Siinkohal au ja kiitus neile neljale noorele, kes ei pidanud paljuks kokkulepetest kinni pidada ja eksperimendile kohale ilmuda, kulutades selleks 1,5 tundi oma väärtuslikust ajast ja saades vastu šokolaadi koos sooduskupongidega ja suurima tänuga.
Aga ülejäänud! Tule taevas appi! Tsiteerides siis meie lugupeetavat peaministrit. "Ei, kolmapäeval me ei saa tulla, meil on siis retoorika, me tuleme neljapäeval, siis on aega." Rääkimata sellest, et kolmapäevane retoorika jäi neil ära. Rääkimata lubadustest ja nendest kinnipidamistest. Rääkimata kommunikatsiooni osakonnas õppimisest ja elementaarsest viisakusest. Tänaseks sai pakutud välja kaks (!) aega, sest loomulikult osadele ei sobi kell 10 ja teistele kell 12. Mitu inimest vaevus kohale tulema? Mh? Ah? Pakkuge üks ilus arv! Vihjeks ja matemaatiliste tehete rägastikus orienteerumiseks teile paar märkust: kursusel on neid kokku 75. Ankeete täitis ligi 40. Esimesel korral käis kohal 4, oma nõusoleku kohale tulla andis 24. Mis see ilus arv on, kui 20 jääb lihtsa matemaatikatehte läbi järgi? 0 (loe: null). Tulemus: magistritööga on kehvad lood (vaja oli 30, see ei ole ju 75-st nii palju?!), sest mul on vaja genereerida hüpersupergigakiiresti mingi uus valim, kellega kogu see nali taas kord läbi viia. Rääkimata aja, närvi, finantsi ja muudest kuludest.
Kurat küll ma ütlen. Ainus lohutus on agressivse optimistina see, et küll karmavõlg jõuab nendeni ka! (sadistlik naer: muahahaa!) Aga milline on sel juhul minu karmavõlg?!
Nohu on ka killer. Ja kui aju asemel voolab ringi kahtlase väärtusega vedel ollus, mis aegajalt väljutatakse suurte raskustega nina kaudu, siis ei muutu ei olemine ega meeleolu just oluliselt säravamaks. Arvutiklass, kus ma passisin 2,5 tundi, oli ka suht koht külm.
Ainus helge asi oli sombreero salat, mida Rimi lahkesti pakub. Ja uus Xymelin, mis millegipärast ka ei taha hapniku juurdepääsu oluliselt suurendada.
Ja õhtul ma kokkan. Üle pika aja tuli tuju, kuigi ma ise ilmselt ei tunne ei ka siis eriti maitset ega lõhna. Tuleb pasta hakkliha, tomatipasta, ananassitükkide, küüslaugu ja sibulaga. Selline hea möginakategooria toode. I. on minu kehva enesetunde ja kiirekiire tõttu niigi pidanud juba mitu päeva ise köögis möllama. Ma katsun siis vahepeal olla selline "heam" naine, kes oma töölt tuleva mehe eest hoolt ka kannab, nt toidab vahetevahel.
Ja koristama peaks ja kommunikatsioonistrateegiat peaks tegema ja... nii palju asju peaks. Nohu peaks ära minema, seda ma vähemalt tahan kõige rohkem! :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar