VALMIS!

Ja valmis ta saigi, see mu magistritöö. Tulemus koos lisadega küll kole mahukas, aga pole hullu.

Väsinud, rahul, natuke ärevil ka kolmapäevase kaitsmise tõttu. Aga olgem realistid - mis seal ikka hullu juhtuda saab.

Aga jah - VALMIS!!!

Algab puhkus ja mäng... või siis mitte veel.

Homme tuleb töö välja printida ja köita ning selle peale terve väike varandus kulutada, sest ka kolm spiraalköidet on vaja teha lisaks 187 lk printmisele-paljundamisele. Ja siis Vunderist maalinguvärve loota saada, sest reedel tuleb lastekaitse päeva puhul Tapale maalima minna ja hädasti oleks punast, kuldset ja hõbedat juurde vaja. Ja siis tuleb veel paki järgi minna. Etc, etc, etc. Aga ennekõike hommikul ma magan.

Ja peale seda algab elu.

Rahulolu*

Ootus

Oi mulle meeldib selline ilm, nagu viimased paar päeva olnud on! Õhus on ootus, see on segu soojusest ja lämbusest, isegi kui termomeeter kraade väga palju ei näita, ja veel millestki. Sellest, mis ühel hetkel vallandub välgu ja mürinaga, kastes kogu maad ning pannes sirelid akna all ja toomingad taamal nii tugevasti lõhnama, et seda võib lausa füüsiliselt tunda ja katsuda. Ei ole midagi mõnusamat soojast suvepäevast, millele lisandub meeletult tugev äikesevihm ja sina seal juures veidi hullult paljajalu muru peale tekkinud vihmaveelompides hüppamas, ise läbimärg ja õnnelik.

Muide, ma alati imestan inimeste üle, kes üdini päikeselisel päeval, kui äkitsi taevavesi alla tulema hakkab, võluvad sujuva elegantsiga välja vihmavarju. Kas neil on see alati kaasas? Kuidas nad seda teevad?! Mulle vihmavarjud eriti ei meeldi. Need on selleks hetkeks otstarbekad, kui pead viisakas välja nägema ja tõesti tugevasti sajab. Aga muidu on väike vihm alati mõnus, värskendav ja paneb naeratama (eeldusel, et tegemist on siiski soojema aja ja soojema veega).

Aga muidu on ootusärevus. Viis päeva veel, siis tuleb esitada oma suurteos. Viis päeva! See on ühtaegu vaid hetk ja samas igavik. Ja peale igaviku möödumist tuleb jälle ootusärevus, sest 6. on kaitsmine. Peale seda puhkan närvi ja jalga ja ootan jälle. Sedapuhku lõpetamist. Ja peale seda jaanipäeva. Ja peale seda Põhja-Eesti trippi, millega asjad tunduvad ka laabuvat. Iseenesest. Nagu tavaliselt. Elu paneb ise asjad paika, tsiteerides P-d. Seega vahel ongi targem lihtsalt oodata ja vaadata, mis sinu jaoks parasjagu varuks on sellel millelgi, mille või kelle tõttu juhtuvad asjad. Saatus?

Ja kutsikad ja kassipojad on üliarmsad olevused. Mis võib olla mõnusam kui vaatepilt, kuidas paarikuune kutsalaps sul süles kõht taeva poole chillib ja unne suikuma hakkab, sel ajal, kui talle kõhumassaaži teed? Või suuuurte silmadega öökullivälimusega kassipoeg, kes sõbruneb su karvase jakiga? Ah, tegelikult on kõik loomad nunnud ja armsad ning nende väiksemad versioonid kutsuvad esile samasuguseid reaktsioone kui väikelapsed.

Jääb siis ootus. Ja muutuste aasta jätkumine hoogsas tempos.

Ja kuu küsimus on...?

Õigele vastajale... äratundmisrõõm.

finding peace

Mmm... suvi. Sirelid lõhnavad akna alla nii kõvasti, et seda on lausa füüsiliselt võimalik tunda, kui rõduuks lahti on. See füüsilisus mulle meeldib, alati on meeldinud.

Tundnub, et ülim kiire-kiire oleks nagu ennast ammendanud. Kiire on küll veel, aga 1. juuni tundub oma mag.töö esitamise tähtajaga turvalises ja ohutus kauguses olevat. Jap, hakkan kirjutama. Täna. Ma saan valmis, ma ju tean ennast. Aga kooli kiire on läbi, viimase "geniaalse" teksti tootsin laupeäva hommikul 8.30-9.40.

Peale seda pakkisin oma mehe, ämma, meheõe ja mehe vennatütre autosse ja Türi lillelaadale. Ämma suur soov olevat see olnud juba mõnda aega, nüüd siis auto omamine tegi asja võimalikuks. Soesoe ilm, palju rahvast, palju autosid, väga segane laada korraldus ja veel viimased rõõmud tasuta sissepääsu näol üliõpilasena = laupäev. Laada korraldustiim lähtus müüjate ja müüdavate elementide paigutamisel ilmselgelt funist loogikast: kõik kohe väga segamine panna. Seega olid sõbralikult sujuvalt ja hajusalt reas lilled, hilbud, kutsikad, söök, suhkruvatt, raamatud ja jälle otsast peale. Võrreldes Palamuse laada hullusega tundub seal kõik väga bueno ja hästi orgunnitud - erinevatel jupiliikidel on kindel maa-ala, kus nad paiknevad, mitte suvaliselt, hoogsalt puistatult üle suure territootiumi.

Pühapäev. Tüüpiline nädalavahetuse hommik - vedasin end 8 a.m voodist välja, et minna koolitust tegema. Kui kolmest asjad kokku pakkisin ja I-le helistasin, selgus, et tema naudib pühapäeva täiega ja mängib tuttavatega piljardit. Egas midaš. Vedasin ennast ka Treffi ja tegin ühe haruldaselt kehva mängu koos friikartulite ja cocaga. Ja juurdlesin poole ajast, kas võtta kõrgete kontsadega kingad jalast või mitte. Dilemma põhjus: kas ma tahan neid pärast enam jalga panna? Otsus: ei võta, sest ilmselt ei taha. Kunagi ma ainult kõrgete kontsadega käisingi, Tartu on teinud laisemaks ja mugavamaks tänu oma teeoludele, mistõttu pigem on kingad madalad. Tulemus: ei jaksa enam tervet päeva kõrgete kontsade peal ringi lipata tundmata väsimust. Enivei, harjutada tuleb seega.

Jätkamaks sportlikku traditsiooni, läksime edasi veel bowlingut mängima Forseliusesse. Ja taas kord leidis kinnitust tõsiasi, et naised teevad meestele selles mängus pähe. Kuigi tsiteerides I sõpra: "Muidugi ma lasen tal (oma tüdrukul) võita, vaata kui rõõmus ta selle peale on särab nagu kuuseehe. Seega - lõppude lõpuks võidan ikkagi mina." Mnjah, raudne loogika oma kindla tarkuseteraga peitub selles nüüd küll.

Õhtul käisime I-ga grillimas. Jänese matkaraja äärde ma ei olnudki veel sattunud, aga koht on väga bro. Kuigi eelnevalt ei suutnud ma isegi otsustada, kas minna või mitte, sest ma olin lihtsalt nii läbi omadega, on mul hea meel, et I veenis mind ikkagi sinna sõitma (ja no mis see 5-6 km lõppude lõpuks ära ei ole). Puidust pingid-lauad otse jõe ääres, supersoe ilm ja õdus õhtu. Lisaks sinna omavaheline aeg ja suvise reisi planeerimine.

Praeguse seisuga tundub küll, et esialgsest pakime-paar-inimest-autosse-ja-lähme-sõidame üritusest kujuneb hoopis suurem ettevõtmine. Huviliste hingekirjas hetkel 10 midagi inimest ehk siis buss oleks hädavajalik ja sellele lisanduks tõenäoliselt ka üks auto. Kui keegi teab kedagi, kes mõistliku hinnaga annaks korralikele juhtidele rendile 8+1 bussi, kuhu mahuks lisaks inimestele ka pagasit, siis andke palun teada! Lisaks see, et nii suure seltskonnaga tuleb reisiplaan täpsemalt paika panna (100% ei täitu kunagi asjad, elementaarne ju), lisaks mõne koha peal ka ilmselt broneerinud teha, ööbimiskohad läbi mõelda, sest ei püsitatada paari telki vaid suisa väike telklinnaks jne.

Aga mulle meeldib orgunnimine ja sebimine. See on hetkel minu meeldiv puhkuseosa kooliasjade kõrvalt. Tegelikult küll on plaan mag.töö enne valimis kirjutada ja siis marsruut paika panna. Aga väikebussiga on kiire. Nii et - kes teab kedagi või omab ise bussi, siis andke teada!

Rahulolu*

Weeheee, eelkaitsmiselt sain läbi!!! :)
Ehk siis - tuleb kirjutada-parandada-muuta ja siis 1. juuniks valmis töö esitada.
Bottom line: lõpetan kevadel ehk siis 19. juunil. Lilled oodatud :)
Rahulolu*

Ja maailm on ka kohe helgem paik. Muide, kevad on minust sel aastal hoogsalt mööda kõndinud, ilma et teda tähele pannud oleksin. Täna ülikoolist kodupoole jalutades ja rahulolust särades avastasin esmakordselt, et võililled õitsevad. Ja mitte üks või kaks, vaid kohe palju. Sirelitest, toomingatest, vahtrast ja tema magusast õitsemiselõhnast rääkimata. Kevad saab juba suveks, aga mina olen nii hõivatud ja omas mullis olnud oma magistritööga, et ei ole midagi jaksanud tähele panna.

Huvitav, miks mul alati pingelangus tähendab sekunditega tekkivat tugevat peavalu? Valutan siiamaani, aga tabletti ka ei ole viitsinud võtta. Tulin hoopis koju, nautisin rahu ja vaikust ja seda, et arvutit ei pea kohe sisse lülitama, väikese suminavaba puhkuse võib ju endale lubada. Lugesin eelmise kuu Annet, sõin Domino küpsiseid ja jõin Limpa limpsi - lausa maapealne paradiis tundus see hetkel olevat. Trenni tahtsin ka minna, aga keha arvas, et ta on liiga väsinud. Kerisin end hoopis teki alla ja vajusin paari sekundiga ära.

Siis, kui see kõik kord läbi saab, teen kindlasti vähemalt nädalake produktiivset mittemidagit, loen ja olen ja elan jälle normaalselt.

Aga jah, laps on rahul, laps lõpetab! :)

Väljavõte Venemaa riigitegelase sõnavõtust: "Euroopa Liit ja NATO eesotsas USA-ga sekkuvad jõhkralt Venemaa siseasjadesse kogu maailmas!"

****

A muidu on jummala pohhui.
Loodan imele.
Tahan magada.
Puhata ja mängida.
Homme on eelkaitsmine. siis selgub saatus.

hullar

Eelkaitsmine on 16. mail.
Töö (või see osa, mis valmis on... loodetavasti kõik) tuleb esitada ülehomseks.
Toimub hullumine, nagu alati, kui tähtajad muutuvad reaalseks.
Ja sa avastad endas peidetud (aju)varusid, mis võimaldavad sul pikka aega (loe: mitmeid päevi) järjest konstruktiivset teksti toota. Loodetavasti on see piisavalt pädev ka kõrgematlee jõududele.
Normaliseerumist ei tule enne, kui kogu töö päris valmis on.
Vahepeale jääb ainult erinevaid suuri/väikeseid elamise osasid, nt töö ja nädalavahetus Pärnus. Emadepäev ikkagi, pulma-aastapäev ka mu vanematel, 35.

*Hullub edasi.

PS: Vaene I. Kaastundeavaldused saata temale.

Viimase paari päeav jooksul on sadanud vihma. Ja lund. Vesi puhastab. Kõike.

Külma ja kehva ilma tulemusena on õnneks suhteliselt rahulik olnud ka see vägi, kes muidu vandaalitsedes oma Pronkssõduri-õigusi taga ajavad. Ja nii rahulikku volbrit pole aastaid olnud. Tegelikult oli tore, käisime Raadiveres kaminas grillimas ja I. venna perel külas. Eks nn. kuiv seadus tegi osade hulgas oma töö, kuid üldfiiling on ikkagi positiivne.

Volbripäevale jäi ka väike tähtpäev, mis meenutab, kui kiirelt aeg lendab.

Ja nädalavahetusel sai Pärnus olla, kiirelt ja hoogsalt, aga kallite inimestega. Laupäeval oli pisi-B-l sünnipäev - ega siis üks väike inimene iga päev üheaastaseks ei saa! Ta on ikka super laps ja niiii suur sõber mulle, et pool õhtut päris algusest peale oli minu süles. Ja loomulikult käivad selle kõigega kaasa kaudsemad ja otsesemad vihjed, et oleks nagu aeg - ega B ei saa ometi üksi kasvada. No vaatame seda asja, võibolla ei peagi üks kasvama...

Hea on ka see, et pühapäeval sain veel natuke inimesi oma magistritöö jaoks kiusata ja eile ka. Ehk siis - ankeetidega on põhimõtteliselt ühelpool, edasi on analüüsimise vaev. La pidi mulle ka taas appi tulema, et seda va musta tööd eest ära teha (tabelite kokkuvõtteid siis). Ja praeguse seisuga tundub, et nagu võiks sellest kõigest õigeks ajaks asja saada küll - materjalid on peaaegu kõik olemas, teooria osa põhimõtteliselt valmis, üle jääb analüüsida ja tulemusi esitada.

Ja kui juhe kõigest kapitaalselt kokku jookseb, siis tuleb mõelda meeldivamatele asjadele, näiteks planeerida suvist Eesti reisi. Kui kõik huvilised lõpuks ka tulemas oleksid, siis on meid juba väike bussitäis. Uuringute peamiseks objektiks on hetkel küll väikebussi (8+1) rent - seega, kui keegi teab mõnd normaalset firmat Tartus või omab mõnd tuttavat, kes oleks nõus oma bussi välja rentima - kõik vihjed on teretulnud! :)

Bussiga või auto(dega) - ma olen täiesti kindel, et vahva reis tuleb. Ega siis Lõuna-Eestile ja Saaremaale alla ei saa jääda! Sel aastal vaid osade huviliste asuoha tõttu tuleb planeerida üritust pikemalt kui "läheks täna/homme koha X" ja teeks selle tripi sedapuhku ka enam kui 2-päevase.