finding peace

Mmm... suvi. Sirelid lõhnavad akna alla nii kõvasti, et seda on lausa füüsiliselt võimalik tunda, kui rõduuks lahti on. See füüsilisus mulle meeldib, alati on meeldinud.

Tundnub, et ülim kiire-kiire oleks nagu ennast ammendanud. Kiire on küll veel, aga 1. juuni tundub oma mag.töö esitamise tähtajaga turvalises ja ohutus kauguses olevat. Jap, hakkan kirjutama. Täna. Ma saan valmis, ma ju tean ennast. Aga kooli kiire on läbi, viimase "geniaalse" teksti tootsin laupeäva hommikul 8.30-9.40.

Peale seda pakkisin oma mehe, ämma, meheõe ja mehe vennatütre autosse ja Türi lillelaadale. Ämma suur soov olevat see olnud juba mõnda aega, nüüd siis auto omamine tegi asja võimalikuks. Soesoe ilm, palju rahvast, palju autosid, väga segane laada korraldus ja veel viimased rõõmud tasuta sissepääsu näol üliõpilasena = laupäev. Laada korraldustiim lähtus müüjate ja müüdavate elementide paigutamisel ilmselgelt funist loogikast: kõik kohe väga segamine panna. Seega olid sõbralikult sujuvalt ja hajusalt reas lilled, hilbud, kutsikad, söök, suhkruvatt, raamatud ja jälle otsast peale. Võrreldes Palamuse laada hullusega tundub seal kõik väga bueno ja hästi orgunnitud - erinevatel jupiliikidel on kindel maa-ala, kus nad paiknevad, mitte suvaliselt, hoogsalt puistatult üle suure territootiumi.

Pühapäev. Tüüpiline nädalavahetuse hommik - vedasin end 8 a.m voodist välja, et minna koolitust tegema. Kui kolmest asjad kokku pakkisin ja I-le helistasin, selgus, et tema naudib pühapäeva täiega ja mängib tuttavatega piljardit. Egas midaš. Vedasin ennast ka Treffi ja tegin ühe haruldaselt kehva mängu koos friikartulite ja cocaga. Ja juurdlesin poole ajast, kas võtta kõrgete kontsadega kingad jalast või mitte. Dilemma põhjus: kas ma tahan neid pärast enam jalga panna? Otsus: ei võta, sest ilmselt ei taha. Kunagi ma ainult kõrgete kontsadega käisingi, Tartu on teinud laisemaks ja mugavamaks tänu oma teeoludele, mistõttu pigem on kingad madalad. Tulemus: ei jaksa enam tervet päeva kõrgete kontsade peal ringi lipata tundmata väsimust. Enivei, harjutada tuleb seega.

Jätkamaks sportlikku traditsiooni, läksime edasi veel bowlingut mängima Forseliusesse. Ja taas kord leidis kinnitust tõsiasi, et naised teevad meestele selles mängus pähe. Kuigi tsiteerides I sõpra: "Muidugi ma lasen tal (oma tüdrukul) võita, vaata kui rõõmus ta selle peale on särab nagu kuuseehe. Seega - lõppude lõpuks võidan ikkagi mina." Mnjah, raudne loogika oma kindla tarkuseteraga peitub selles nüüd küll.

Õhtul käisime I-ga grillimas. Jänese matkaraja äärde ma ei olnudki veel sattunud, aga koht on väga bro. Kuigi eelnevalt ei suutnud ma isegi otsustada, kas minna või mitte, sest ma olin lihtsalt nii läbi omadega, on mul hea meel, et I veenis mind ikkagi sinna sõitma (ja no mis see 5-6 km lõppude lõpuks ära ei ole). Puidust pingid-lauad otse jõe ääres, supersoe ilm ja õdus õhtu. Lisaks sinna omavaheline aeg ja suvise reisi planeerimine.

Praeguse seisuga tundub küll, et esialgsest pakime-paar-inimest-autosse-ja-lähme-sõidame üritusest kujuneb hoopis suurem ettevõtmine. Huviliste hingekirjas hetkel 10 midagi inimest ehk siis buss oleks hädavajalik ja sellele lisanduks tõenäoliselt ka üks auto. Kui keegi teab kedagi, kes mõistliku hinnaga annaks korralikele juhtidele rendile 8+1 bussi, kuhu mahuks lisaks inimestele ka pagasit, siis andke palun teada! Lisaks see, et nii suure seltskonnaga tuleb reisiplaan täpsemalt paika panna (100% ei täitu kunagi asjad, elementaarne ju), lisaks mõne koha peal ka ilmselt broneerinud teha, ööbimiskohad läbi mõelda, sest ei püsitatada paari telki vaid suisa väike telklinnaks jne.

Aga mulle meeldib orgunnimine ja sebimine. See on hetkel minu meeldiv puhkuseosa kooliasjade kõrvalt. Tegelikult küll on plaan mag.töö enne valimis kirjutada ja siis marsruut paika panna. Aga väikebussiga on kiire. Nii et - kes teab kedagi või omab ise bussi, siis andke teada!