Jap, ikka veel elus! Kuigi viimases postis lubasin kirjutada peale kaitsmist, kuidas asi edenes, kujunesid asjalood loomulikult nii tempokateks, et järgmine sissekanne tuleb alles nüüd, kuu aega hiljem.
Magistritöö on kaitstud ja praeguseks ka ülikool ametlikult seljatatud. Tegelikult sai enne kaitsmist ikka hoolega närvirakke kulutatud, sest isand Murphy on vist kunagi midagi sellist öelnud, et kui enam hullemaks minna ei saa, siis ei tasu muretseda, küll läheb. Enivei, 6. juuni hommik oli planeeritud presentatsiooni koostamisele (eelneval õhtul loomulikult ei saanud/viitisinud/tahtnud/suutnud/jne seda kirjutada, sest aega ju ometi oli). Ja edenes asi ka kaunikesti kenasti, täpsemalt laabus kõik selle hetkeni, mis panin rahulolevalt presentatsioonile punkti ja heitsin viimase pilgu selle tekstile. Aega kaitsmisele minekuks 2 tundi. Siis lahkus elekter. Haa. Mõnus, adrenaliin tulvas virgutavalt verre, sest otse loomulikult ei olnud ma veel jõudnud presentatsiooni mälupulgale salvestada (vaatamata sellele, et olin terve töö kirjutamise aja pedantne salvestaja, materjale võite leida nii minu arvutist, mälupulgalt, CD-lt, I. arvutist kui ka olulisemaid asju meilist). Viimasel hetkel ei saa ju ometi midagigi nihu minna? Vale, saab ikka!
Mis siis edasi? Selgus, et K. toas oli käinud pauk ja elekter oli lahkunud lühise tõttu meeldejäävalt nagu vanakuri - sinise suitsu saatel. Edasine samm tundub ju üsna lihtne - minna koridori ja lükata korgid uuesti sisse. Aga ei ole mõtet teha asju lihtsalt, kui on võimalik sedasama teha keerulisemalt. Tehnilisest küljest rääkides: meie korteril puudub nurkvõti, et sinna õnnetusse kaitsmekappi sisse saada. Emotsionaalsest küljest rääkides: mis siis, kui ei olnudki ainult korgid, vaid midagi hullemat? Lahendus külgedele: helistasin I-le, kes tuli koos J-ga töölt koju, et kontrollida, mis täpsemalt juhtus. Tulemus: nurkvõtit ikkagi ei ole (ei ole uus teave), muukides kappi ei saa, sest eelmisel aastal tegutsenud hoolsad koridorivärvijad-remondimehed on väga hoolsalt kinni värvinud ka kapi servad, mis muutis selle üsnagi muukimiskindlaks. Aega kaitsmiseni poolteist tundi, närvirakkude häving jätkub segatuna hüsteerilise naeruga.
Järgneb kõne ühistuvanemale, kes on hetkel poes, kuid tulemas 15 minuti pärast tagasi. Vana teades läheb tal kodus aega veel lõhnastamisele. 15 min venib 30-ks, siis saabub päästev nurkvõti ja paari hetkega saab kaitsmekapis voolu tagasi vajutada. Jeei! Arvuti alustab tööd, elu paistab helgetes toonides, presentatsioon saab mälupulgale tõstetud... turvalisuse huvides tahaks selle ka meilile saata... aga kas interneti on naasnud koos elektriga? Eip. Aega kaitsmiseni: 45 min. Mälupulk kotti ja minekule. Enne lahkumist küsib korterikaaslane kurvalt, et millal tema tuppa elekter tagasi tuleb. Selgub elektrikute geniaalsus selle korteri puhul: meie tuba koos köögi, vannitoa ja vetsuga käib ühte vooluringesse, teised kaks tuba koos koridoriga teise (millesse elekter naases lõpuks alles kahe nädala pärast, sest M. tuli koos oma heade mõtetega külla ja avastas veel ühe lüliti, mis aitas lõpuks kõigisse tubadesse elektri taastada). Tulemus: närvid olid selle jahmerdamise peale nii otsa lõppenud, et kooli poole kõndides oli valdavaks tundeks vaid apaatsus ja vahepeale ka iroonilised turtsatused elu nükete kohta.
Muide, kas ma mainisin, et retsensioon ei olnud ka ikka veel kohale jõudnud? Raamatukogu lahke ingel helistas mulle vahetult enne kodust lahkumist, et retsensent oli retsensiooni just tema kätte viinud. Sjuuper. Osakonda jõudes ja retsensiooni lugema hakates hakkasid mul sõna otses mõttes istudes põlved värisema. Magistritöö pärast olen ma närvitsenud rohkem, kui ühegi teise asja pärast oma elus (ja ma ei ole eriti suur pabistaja), viimase hetke jamad tegid oma töö ja silmadesse tekkis lugedes kipitav tunne. Kuna oma olen loomult selline, kes loodab parimat, kuid on valmis halvimaks, siis retsensioooni mittesaabumiseks oli minu jaoks kaks põhjust: kas retsensent tõesti unustas (mis oleks tõenäolisem, kuna eelneva kahe päeva jooksul kaitses 89 bakat enda tehtud teadust) või on töö lihtsalt totaalne bullshit. Aga põlvede värisemise ja kipitavate silmade põhjuseks oli lihtsalt pingelangus: see oli parim võimalik retsensioon üldse, maksimaalse hindesoovitusega.
Kaitsmine iseenesest läks sujuvalt, väike "multikas" soojenduseks elavdas komisjoni omavahelist diskussiooni, retsensent laenas kaitsmiseks minu käest enda kirjutatut ja nii me siis sõbralikult diskuteerisime veidi. Tulemuseks suurepärane A koos suuremat sorti pingelanguse ning koos õppejõudude ja kahe 3+2 kaasmagistrandidega Martini Asti klaaside kokkukõlistamisega.
Veidi hiljem Catwalkis veel üks siider koos salatiga, tulemuseks eelneva mittesöömise tõttu kerge (eeemm...) pähehakkamine. Õhtu edenedes veel K. juurde grillima-chillima-tähistama koos kaaslõpetajate ja teistega. Ja suure rahuloluga. Ja eriliste tunneta, sest see, et ülikooliga on kõik ühelpool, ei ole veel kohale jõudnud.
Lõpuaktus toimus 19. juunil. Aulas istudes ja rahvast vaadates ei jõudnud ikka veel täielikult kohale, et selle kohaga on nüüdseks akadeemilised suhted ühelpool. Natuke pidulik ja natuke kurb, natuke mõistetamatu ka. Palju-palju imeiluseaid lilli, osakonna vastuvõtt Toomel ja pidu maal. Head, helged ja natuke hägusad emotsioonid, millest aja jooksul on ajul kombeks parimad palad välja sõeluda ja sündmust meenutades esile tuua. Aga minu poolest võibki see mälestus jäädagi selliseks veidi häguseks, selliseks, nagu on päikesevines mõõdukalt soe suvepäev, mis paneb sind end hästi tundma ja millest sa suudad hiljem meenutada seda sooja tunnet enda sees, päikest, lillelõhna ja kalleid inimesi enda ümber.
Tegelikult on kogu aeg enne ja pärast lõpetamist kiire olnud: M. pidas oma sünnipäeva koos chilliga järve ääres ja väikese mölluga Atlantises (viimati käisin... eeem... ammu?), ühe laheda tüdrukuga sellelt peolt, keda koos I-ga kõnnitasime tema ööbimispaiga poole, vahepeal kohates tuttavat, kes oma seltskonnaga ringi hängis ja õlut jõi ning kellega oli vaja arutada majandustemaatikat. Peale seda jalutasime I-ga poole viie paiku päikesetõusu nautides kodu poole (märkus iseendale: kõrged kontsad ei ole parim jalutusjalats pikkadeks maadeks, järgmisel päeval ei taha eriti käia enam; märkus kaks: Statoilis on ohtrates kogustes näljaseid inimesi ka öösel kolmveerand viis).
Mingil hetkel toimus ka jaanipäeva tähistamine, ikka maal, nagu viimased kolm aastat.
Mingil hetkel olin viis päeva ka Pärnus, omades algselt tugevat ja tungivat soovi rahulikult aega maha võtta. Reaalsuseks kujunes aga eriti aktiivne puhkus, mis jätkub kõikide oma väikeste ja suuremate tegemistega siiani. Kõike ei ole mõtet ega ka viitsimist kirja panna, kui hetk oli oluline, küll ta siis meelde jääb.
Mingil hetkel oli sündmustejada vaid üks suur virrvarr.
Põhja- Eestis käisime ka, aga sellest kirjutan loodetavasti lähipäevil pikemalt, sest see postitus on nüüd pikaks saanud küll. Kuu jagu siis järgi, haa.
Mis siis edasi? Suvel on palju maalinguüritusi. Aga põhimõtteliselt olen ma avatud uutele põnevatele tööalastele väljakutsetele! :)
Magistritöö on kaitstud ja praeguseks ka ülikool ametlikult seljatatud. Tegelikult sai enne kaitsmist ikka hoolega närvirakke kulutatud, sest isand Murphy on vist kunagi midagi sellist öelnud, et kui enam hullemaks minna ei saa, siis ei tasu muretseda, küll läheb. Enivei, 6. juuni hommik oli planeeritud presentatsiooni koostamisele (eelneval õhtul loomulikult ei saanud/viitisinud/tahtnud/suutnud/jne seda kirjutada, sest aega ju ometi oli). Ja edenes asi ka kaunikesti kenasti, täpsemalt laabus kõik selle hetkeni, mis panin rahulolevalt presentatsioonile punkti ja heitsin viimase pilgu selle tekstile. Aega kaitsmisele minekuks 2 tundi. Siis lahkus elekter. Haa. Mõnus, adrenaliin tulvas virgutavalt verre, sest otse loomulikult ei olnud ma veel jõudnud presentatsiooni mälupulgale salvestada (vaatamata sellele, et olin terve töö kirjutamise aja pedantne salvestaja, materjale võite leida nii minu arvutist, mälupulgalt, CD-lt, I. arvutist kui ka olulisemaid asju meilist). Viimasel hetkel ei saa ju ometi midagigi nihu minna? Vale, saab ikka!
Mis siis edasi? Selgus, et K. toas oli käinud pauk ja elekter oli lahkunud lühise tõttu meeldejäävalt nagu vanakuri - sinise suitsu saatel. Edasine samm tundub ju üsna lihtne - minna koridori ja lükata korgid uuesti sisse. Aga ei ole mõtet teha asju lihtsalt, kui on võimalik sedasama teha keerulisemalt. Tehnilisest küljest rääkides: meie korteril puudub nurkvõti, et sinna õnnetusse kaitsmekappi sisse saada. Emotsionaalsest küljest rääkides: mis siis, kui ei olnudki ainult korgid, vaid midagi hullemat? Lahendus külgedele: helistasin I-le, kes tuli koos J-ga töölt koju, et kontrollida, mis täpsemalt juhtus. Tulemus: nurkvõtit ikkagi ei ole (ei ole uus teave), muukides kappi ei saa, sest eelmisel aastal tegutsenud hoolsad koridorivärvijad-remondimehed on väga hoolsalt kinni värvinud ka kapi servad, mis muutis selle üsnagi muukimiskindlaks. Aega kaitsmiseni poolteist tundi, närvirakkude häving jätkub segatuna hüsteerilise naeruga.
Järgneb kõne ühistuvanemale, kes on hetkel poes, kuid tulemas 15 minuti pärast tagasi. Vana teades läheb tal kodus aega veel lõhnastamisele. 15 min venib 30-ks, siis saabub päästev nurkvõti ja paari hetkega saab kaitsmekapis voolu tagasi vajutada. Jeei! Arvuti alustab tööd, elu paistab helgetes toonides, presentatsioon saab mälupulgale tõstetud... turvalisuse huvides tahaks selle ka meilile saata... aga kas interneti on naasnud koos elektriga? Eip. Aega kaitsmiseni: 45 min. Mälupulk kotti ja minekule. Enne lahkumist küsib korterikaaslane kurvalt, et millal tema tuppa elekter tagasi tuleb. Selgub elektrikute geniaalsus selle korteri puhul: meie tuba koos köögi, vannitoa ja vetsuga käib ühte vooluringesse, teised kaks tuba koos koridoriga teise (millesse elekter naases lõpuks alles kahe nädala pärast, sest M. tuli koos oma heade mõtetega külla ja avastas veel ühe lüliti, mis aitas lõpuks kõigisse tubadesse elektri taastada). Tulemus: närvid olid selle jahmerdamise peale nii otsa lõppenud, et kooli poole kõndides oli valdavaks tundeks vaid apaatsus ja vahepeale ka iroonilised turtsatused elu nükete kohta.
Muide, kas ma mainisin, et retsensioon ei olnud ka ikka veel kohale jõudnud? Raamatukogu lahke ingel helistas mulle vahetult enne kodust lahkumist, et retsensent oli retsensiooni just tema kätte viinud. Sjuuper. Osakonda jõudes ja retsensiooni lugema hakates hakkasid mul sõna otses mõttes istudes põlved värisema. Magistritöö pärast olen ma närvitsenud rohkem, kui ühegi teise asja pärast oma elus (ja ma ei ole eriti suur pabistaja), viimase hetke jamad tegid oma töö ja silmadesse tekkis lugedes kipitav tunne. Kuna oma olen loomult selline, kes loodab parimat, kuid on valmis halvimaks, siis retsensioooni mittesaabumiseks oli minu jaoks kaks põhjust: kas retsensent tõesti unustas (mis oleks tõenäolisem, kuna eelneva kahe päeva jooksul kaitses 89 bakat enda tehtud teadust) või on töö lihtsalt totaalne bullshit. Aga põlvede värisemise ja kipitavate silmade põhjuseks oli lihtsalt pingelangus: see oli parim võimalik retsensioon üldse, maksimaalse hindesoovitusega.
Kaitsmine iseenesest läks sujuvalt, väike "multikas" soojenduseks elavdas komisjoni omavahelist diskussiooni, retsensent laenas kaitsmiseks minu käest enda kirjutatut ja nii me siis sõbralikult diskuteerisime veidi. Tulemuseks suurepärane A koos suuremat sorti pingelanguse ning koos õppejõudude ja kahe 3+2 kaasmagistrandidega Martini Asti klaaside kokkukõlistamisega.
Veidi hiljem Catwalkis veel üks siider koos salatiga, tulemuseks eelneva mittesöömise tõttu kerge (eeemm...) pähehakkamine. Õhtu edenedes veel K. juurde grillima-chillima-tähistama koos kaaslõpetajate ja teistega. Ja suure rahuloluga. Ja eriliste tunneta, sest see, et ülikooliga on kõik ühelpool, ei ole veel kohale jõudnud.
Lõpuaktus toimus 19. juunil. Aulas istudes ja rahvast vaadates ei jõudnud ikka veel täielikult kohale, et selle kohaga on nüüdseks akadeemilised suhted ühelpool. Natuke pidulik ja natuke kurb, natuke mõistetamatu ka. Palju-palju imeiluseaid lilli, osakonna vastuvõtt Toomel ja pidu maal. Head, helged ja natuke hägusad emotsioonid, millest aja jooksul on ajul kombeks parimad palad välja sõeluda ja sündmust meenutades esile tuua. Aga minu poolest võibki see mälestus jäädagi selliseks veidi häguseks, selliseks, nagu on päikesevines mõõdukalt soe suvepäev, mis paneb sind end hästi tundma ja millest sa suudad hiljem meenutada seda sooja tunnet enda sees, päikest, lillelõhna ja kalleid inimesi enda ümber.
Tegelikult on kogu aeg enne ja pärast lõpetamist kiire olnud: M. pidas oma sünnipäeva koos chilliga järve ääres ja väikese mölluga Atlantises (viimati käisin... eeem... ammu?), ühe laheda tüdrukuga sellelt peolt, keda koos I-ga kõnnitasime tema ööbimispaiga poole, vahepeal kohates tuttavat, kes oma seltskonnaga ringi hängis ja õlut jõi ning kellega oli vaja arutada majandustemaatikat. Peale seda jalutasime I-ga poole viie paiku päikesetõusu nautides kodu poole (märkus iseendale: kõrged kontsad ei ole parim jalutusjalats pikkadeks maadeks, järgmisel päeval ei taha eriti käia enam; märkus kaks: Statoilis on ohtrates kogustes näljaseid inimesi ka öösel kolmveerand viis).
Mingil hetkel toimus ka jaanipäeva tähistamine, ikka maal, nagu viimased kolm aastat.
Mingil hetkel olin viis päeva ka Pärnus, omades algselt tugevat ja tungivat soovi rahulikult aega maha võtta. Reaalsuseks kujunes aga eriti aktiivne puhkus, mis jätkub kõikide oma väikeste ja suuremate tegemistega siiani. Kõike ei ole mõtet ega ka viitsimist kirja panna, kui hetk oli oluline, küll ta siis meelde jääb.
Mingil hetkel oli sündmustejada vaid üks suur virrvarr.
Põhja- Eestis käisime ka, aga sellest kirjutan loodetavasti lähipäevil pikemalt, sest see postitus on nüüd pikaks saanud küll. Kuu jagu siis järgi, haa.
Mis siis edasi? Suvel on palju maalinguüritusi. Aga põhimõtteliselt olen ma avatud uutele põnevatele tööalastele väljakutsetele! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar