Nüüd on ametlikult sügis. Mõneti lõpp ja mõneti algus. Suvemälestused jäävad, ega need kuhugi kao, lihtsalt korjeaeg on otsas, mälestused talletatud, nappide kuude jooksul loodetavasti ka energia pimedaks ajaks ammutatud. (Tegelikult ei ole, selle pärast ma Citrocepti ja apelsinimahla manustangi.)
Tegelikult mulle kohutavalt meeldib, et mul on võimalik elada maal, kus eksisteerivad ametlikult neli aastaaega. Mulle meeldivad nii kevad oma värskusega, suvi oma soojusega, sügis oma värvikireva nostalgiaga ja talv kui kõike puhastav kristalne rahu. Ideaalis on pikk suvi, natuke ilusat sügist, kiire lehtedelangus (et saaks ikka sahistamas ka käia) ja sama kiire talve tulek koos stabiilne miinusviiega, siis kiire sula ja voilà - ongi kevad.
Aga. Mulle tõesti ei meeldi see va viies aastaaeg, mis tundub kõige pikem olevat. Pime, märg ja porine. Pahura näoga inimesed, kes kaevuvad sügavamalt oma soojadesse vammustesse, jättes välja vaid ninaotsa. Ja kiirustavad. Kiirustatakse tuppa, kus on soe ja kuiv, kiirustatakse kauplustesse, mis meelitavad oma valgusküllasusega. Kõikvõimalikud hullud päevad ja osturallid jamisiganes on tegelikult hästi ajastatud seega - nad tõmbavad inimesi ligi nagu meepott kärbseid, hullutades neid massihüpnoosiga, mille idee on lihtne: kõik ostavad, mina olen ka kõik, mina ostan. Kaubamajast olen ma nendel päevadel küll heaga eemale hoidnud.
Uue algus. Üle pika aja ei ole ma enam koolikohuslane. Natuke nostalgiline ja natuke kurb on see. Vaatan ikka tänaval järgi elevil õppuritele, kel veel ei ole tüdimust oma kohustustest. Vähemalt mitte sel õppeaastal. Ja kirjatarvete poed on eluaeg olnud minu jaoks üks nõrkuse allikas. Umbes augusti keskel tunnen ma tungivat vajadust soetada endale midagigi uutest läikivatest vidinatest. See on alguse lõhn, mis peibutab. Algused on ju head. Antakse endale lubadusi ja tõesti veel ka usutakse nendesse, ollakse rõõmus ja elevil.
Või siis ka otsustusvõimetu, nagu mina praegu. Üks tähtis otsus kaalub vaekausil ja see peab kaaluma emmale-kummale poole tuleva nädala alguseks. Kui kaldub "jah" suunas, siis on tegemist ühe suurema uue algusega. Uus nädal peab tooma selguse.
Nädalavahetus tuleb jälle kiire, sest kahel olulisel mehel minu elus on mõlemal sünnipäev. Minu isa peab juubelit ja I. tähistab lihtsalt vaprat vananemist. Mis omakorda peab taas stimuleerima ajutegevust - mida kinkida (ok, ühele neist on vähemalt idee olemas) ja mida kokata (sest I otsustas siiski Märjal tähistamise kasuks).
Inimese aju on imeline. Kuna mul ei ole siin korteris (hetkel veel) ahju, siis olin ma üsna veendunud, et pääsen lihtsamalt ja kook/tort tuleb hankida kaubandusvõrgust. Päris tort on ikka küpsetatud ja ilus ja hea ja... Mitte et mulle küpsetada ei meeldiks. Hkhm, ma arvan, et enamust tuttavaid teab, et meeldib ja ma olen sel alal päris osavkäpp. Aga. Ma ei ole suurem asi tarrendkookide tegija, õigupoolest avastasin ma selle teaduse enda jaoks alles selle suve alguses. Koogid tulid välja väga head (kes see ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise, khm). Aga alles eile õhtul saabus kuskilt ajuhämarustest tükike, mis teatas, et külmik ju töötab ja želatiiniga hullates saab kooki ka. Idee võeti muidugi rõõmsalt vastu. Nüüd on vaja veel ainult muu kulinaarne saavutustepagas selle potentsiaalse koogiidee ümber ehitada.
Eh, söögitegemine on mõnus, kui tuju on. Ja küüslaugu lembus on ka viimasel ajal tugev tekkinud, vähemalt hoiavad vampiirid ja loodetavasti ka viiruse eemale minu imeliste möginate tõttu. :D
Tegelikult mulle kohutavalt meeldib, et mul on võimalik elada maal, kus eksisteerivad ametlikult neli aastaaega. Mulle meeldivad nii kevad oma värskusega, suvi oma soojusega, sügis oma värvikireva nostalgiaga ja talv kui kõike puhastav kristalne rahu. Ideaalis on pikk suvi, natuke ilusat sügist, kiire lehtedelangus (et saaks ikka sahistamas ka käia) ja sama kiire talve tulek koos stabiilne miinusviiega, siis kiire sula ja voilà - ongi kevad.
Aga. Mulle tõesti ei meeldi see va viies aastaaeg, mis tundub kõige pikem olevat. Pime, märg ja porine. Pahura näoga inimesed, kes kaevuvad sügavamalt oma soojadesse vammustesse, jättes välja vaid ninaotsa. Ja kiirustavad. Kiirustatakse tuppa, kus on soe ja kuiv, kiirustatakse kauplustesse, mis meelitavad oma valgusküllasusega. Kõikvõimalikud hullud päevad ja osturallid jamisiganes on tegelikult hästi ajastatud seega - nad tõmbavad inimesi ligi nagu meepott kärbseid, hullutades neid massihüpnoosiga, mille idee on lihtne: kõik ostavad, mina olen ka kõik, mina ostan. Kaubamajast olen ma nendel päevadel küll heaga eemale hoidnud.
Uue algus. Üle pika aja ei ole ma enam koolikohuslane. Natuke nostalgiline ja natuke kurb on see. Vaatan ikka tänaval järgi elevil õppuritele, kel veel ei ole tüdimust oma kohustustest. Vähemalt mitte sel õppeaastal. Ja kirjatarvete poed on eluaeg olnud minu jaoks üks nõrkuse allikas. Umbes augusti keskel tunnen ma tungivat vajadust soetada endale midagigi uutest läikivatest vidinatest. See on alguse lõhn, mis peibutab. Algused on ju head. Antakse endale lubadusi ja tõesti veel ka usutakse nendesse, ollakse rõõmus ja elevil.
Või siis ka otsustusvõimetu, nagu mina praegu. Üks tähtis otsus kaalub vaekausil ja see peab kaaluma emmale-kummale poole tuleva nädala alguseks. Kui kaldub "jah" suunas, siis on tegemist ühe suurema uue algusega. Uus nädal peab tooma selguse.
Nädalavahetus tuleb jälle kiire, sest kahel olulisel mehel minu elus on mõlemal sünnipäev. Minu isa peab juubelit ja I. tähistab lihtsalt vaprat vananemist. Mis omakorda peab taas stimuleerima ajutegevust - mida kinkida (ok, ühele neist on vähemalt idee olemas) ja mida kokata (sest I otsustas siiski Märjal tähistamise kasuks).
Inimese aju on imeline. Kuna mul ei ole siin korteris (hetkel veel) ahju, siis olin ma üsna veendunud, et pääsen lihtsamalt ja kook/tort tuleb hankida kaubandusvõrgust. Päris tort on ikka küpsetatud ja ilus ja hea ja... Mitte et mulle küpsetada ei meeldiks. Hkhm, ma arvan, et enamust tuttavaid teab, et meeldib ja ma olen sel alal päris osavkäpp. Aga. Ma ei ole suurem asi tarrendkookide tegija, õigupoolest avastasin ma selle teaduse enda jaoks alles selle suve alguses. Koogid tulid välja väga head (kes see ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise, khm). Aga alles eile õhtul saabus kuskilt ajuhämarustest tükike, mis teatas, et külmik ju töötab ja želatiiniga hullates saab kooki ka. Idee võeti muidugi rõõmsalt vastu. Nüüd on vaja veel ainult muu kulinaarne saavutustepagas selle potentsiaalse koogiidee ümber ehitada.
Eh, söögitegemine on mõnus, kui tuju on. Ja küüslaugu lembus on ka viimasel ajal tugev tekkinud, vähemalt hoiavad vampiirid ja loodetavasti ka viiruse eemale minu imeliste möginate tõttu. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar