Lõuna-Korfu

Päris huvitav on tõusta keset turiste täis kuurorti, lüüa lahti rõduuks ja kuulda kaheksa paiku kukkede optimistlikku kiremist. Väga lahe igatahes.

Hommikusöögi ajal jõuame otsusele, et ei rendi kolmeks päevaks mitte autot, vaid ATV. Ja selle otsuse eest saame ennast kiita kogu sõidu aja. Kehtivad nimelt paar lihtsat liiklusreeglit – kiirem lastakse mööda ja suurem lastakse läbi. Suurema all peetakse silmas näiteks busse ja sina tagurdad oma autoga niikaua, kuni buss mööda mahub. ATV on palju praktilisem – selle saab vajadusel sõna otseses mõttes kõrvale tõsta. Kohalikud bussijuhid peavad olema hullud, et sõita sellistel teedel ja veel niimoodi sõita! Vaatad suurt bussi, vaatad 180 kraadist kurvi ja mõtled, et no way ta sealt pöörama mahub. Aga piisava ergutava kreekakeelse karjumise ja signaaliga ta pöörabki ja ei rihigi parkivaid autosid ära.

Hoolimata liikluse hullusest oli see minu jaoks mõnusalt korrastatud kaos ja isegi ATVga laveerides ei tekkinud kordagi hirmutunnet, et keegi sulle sisse sõidab. Ja signaal on loomulikult kõneviis – sellega tervitatakse, kutsutakse korrale, tänatakse jne.

ATV rentisime hotelli lähedalt 30€ päev. Ei olnud kõige odavam, aga vähemasti nägid need sellised välja, et elavad ka meie kolmepäevase kasutuse üle. Pagasikast oli loomulikult tänuväärne lisand, sest pikkade päevade jooksul sai nii mõndagi varandust seal hoiustatud, s.t ka seljakotti, mis omakorda tegi tagapingil Ivo istumise oluliselt mugavamaks. Kuna ma sõitsin ATVga esimest korda, võtsime kõige lahjema, ainult 50 kuubikulise. Väike tubli sõber oli meil, kes igale poole meid kohale venitas, samas järgmisel korral võtame kindlasti võimsama masina – saar on ikkagi väga mägine.

Esimese ATV päeva plaan oli tutvuda saare lõunaosaga. Päris Kavoseni me ei jõudnud, ütlen etteruttavalt ära. Saamaks oma esimesse sihtpunkti ehk Mon Repo paleesse, sain harjutada ATV juhtimist – mööda põhilist n-ö maanteed Kerkyrasse ja seal läbi linna. Päris huvitav oli!

Mon Repo Palace on Kreeka kuningaperekonna suveresidents, mis asub Kerkyra juures. Ilus ja metsik park/aed on seal, kus kasvavad lisaks traditsioonilistele oliivipuudele ja küpressidele ka kõikvõimalikud muud puud-põõsad-taimed. Ivo näiteks leidis nii tamme kui paju. Kuuma ilmaga hea varjuline koht jalutamiseks, lisaks ilus palee. Sealt lähedalt leiab ka Paleopolise varemed 5. sajandist.

Veidi edasi asub Kanoni, kust avaneb hea vaade lennujaamale ja sealsetesse kohvikutesse viiakse lennukite maandumist ja õhkutõusmist vaatama ning hommikukohvi jooma bussitäite kaupa turiste. Korfu lennujaama maandumisrada saab alguse juba veest, seega saime ka meie pildile lennukid, mis otse üle pea vihisesid.

Kanoni on ka Pontikonisi ehk Hiiresaar, mis on väidetavalt üks kõige enam pildistatud Korfu vaatamisväärsusi. Iseenesest jäi fenomen kui selline veidi mõistetamatuks, kuigi vaade on ilus ja saareke armas, saarel asub klooster ja algselt on see tuntud kui Odysseuse saar. Samas viiakse Kanonist saarekesele paadiga inimesi, kes kohe ka tagasi tuuakse.

Kanonist edasi liikudes tegime tutvust liiklusega Kerkyra tänavatel ja mõningase ekslemise järel leidsime ka sildi, mis juhatas edasi Peramasse ja sealt juba Achilleioni paleesse, mis ehitatud Austria valitsejannale Elizabethile ehk Sissyle. Palee on suurejooneline, samas külastajatele on avatud vaid esimene korrus. Paleed ümbritseb suurejooneline aed, millest leiab palju skulptuure. Olulisemad on loomulikult Achilleuse kujud, „Surev Achilleus“ ja „Achilleuse triumf“. Aiast avaneb ka võimas vaade nii Kerkyrale, Pantokratorile, Pontikinossile jne. Mulle meeldib jätkuvalt looduspilt, kus vaadetes domineerib ühtlane pehmena tunduv oliivisalu, milles kõrguvad küpressid.

Palee sissepääs on 7 €, kuid minu jaoks korvas juba selle aia nägemine piletihinna.

Edasi liikusime veel lõuna poole Benitsesesse, kus sõime lõunat (eesmärk iga päev proovida erinevat rahvusrooga) ja käisime merekarbimuuseumis (Shell Museum, 4€). Muuseum ise on suhteliselt väike, kuid sealt leiab huvitavat vaatamist küll nii suur kui väike inimene. Väikestest karpidest kuni hiiglaslikeni välja, haiskeleti jne.

Meie kõige lõunapoolsemateks kohtadeks jäid sellel reisil Messongi ja Moraitika vanad kalurikülad, mis omavahel kokku kasvanud. Sealt leiab ka jõe, mille juures paadimees valmis kohe üle viima. Mulle meeldis sealne rahulikum soe ja lilleline keskkond, lärmakaid itaallasi, keda mujal oli kuhjaga, oli seal märgatavalt vähem.

Järgmisena viis tee saare läänerannikule Korrisia järve juurde, kus rannas tegime ka ujumispausi. Korfu on ainust Kreeka saar, kus olemas nii järv kui ka jõgi. Järve ja merd eraldab seal ainult põhimõtteliselt tee laiune ala. Järv ise küll suurem asi vaatamisväärsus ei ole, sest on suhteliselt umbe kasvanud ja mudane, küll on aga ilus sealne mererand, mis oma lainete tõttu on surfarite ja muude lendavate/hõljuvate veealuste üks lemmikkohti. Tegelikult on surfarite paradiis pea kogu saare lõunaosa, kus laine suurem ja tuul avatuse tõttu tugevam. Ujumine oli päris keerukas, sest põhi oli kiviklibune ja laine nii tugev, et sinu püüdlused kuskile poole ujuda ruineeriti kiirelt. Täielik kaldale uhutud situatsioon. Samas rand on liivane.

Kuna õhtu hakkas vägisi kätte jõudma, siis liikusime edasi Pelekase poole, et leida Keisritroon, kust teoreetiliselt peaks olema näha pea kogu saar ja lisaks imelised päikeseloojangud. Päris kohale me ei jõudnud, sest Ivo väike kõrgusehirm sai nendel serpentiinilaadsetel teedel võitu. Pole hullu, sinna läheme järgmine kord! See-eest leidsime tõeliselt hunnituid vaateid teel Pelekase poole.

Veidi hiljem õnnestus meil läbi Kerkyra linna tipptunni taas Ipsose poole sõita. Liiklus mulle ikka väga kohe meeldis – sõiduridasid 1, lisaks autode vahel seiklevad rollerid (igal Korfu elanikul on ilmselt roller, vähemalt selline korralik oldscool masin), ATV-d, seega kokku lugesime vahepeal suisa viis „sõidurida“ koos parkimisega, mille korral seisid autod kahel pool tee ääres, lisaks taas rollerid ja ATV-d, mis tundusid parkimise osas mitte motoriseeritud sõidukite alla kuuluvat.

Õhtul vaagisime plaane järgmiseks päevaks ja otsustasime minna Pantokratorit vallutama.