Väikesed asjad on kõige olulisemad, et endaga rahu sõlmida.
Möödunud nädalavahetusel olime lõpuks ometi Pärnus paar päeva. Viis nädalat seal mitte käia on minu jaoks natuke palju. Vahel paratamatu, aga ikkagi - palju. I. ütleb, et minu puhul on Pärnu pigem emotsionaalne faktor. Ega ma tegelikult väga vaidlegi, see on ikkagi minu kodu ju. Perekond, sõbrad, meri... Sellest viimasest ei saa ma mitte üle ega ümber.
Meri on jäävaba, kuigi kaldal on veel Raekülast Sunsetini mõned suuremad jäämäed. Sunsetile ehitatakse juba seda terassi, mis liival igal aastal olnud on, välikohvik on sealsamas avatud ja lauakesed ka väljas. Ja inimesed - kes juba bikiinide ja nappide seelikutega, kes alles turistina korralikult jopetatud/mütsitatud/kinnastatud.
Minu jaoks on üks kõige suurematest laadimisvõimalustest see, kui mere ääres saab olla. Lihtsalt, nagu sellelgi pühapäeval. Visata tuulevarju andvate põõsaste vahele pingile pikali ja panna silmad kinni. Kuulata mere vaikset kohinat, inimeste summutatud jutuvada ja laste kilkeid. Tunda, kuidas päike paitab nägu ja nii kuradima mõnus on olla.
Muu hulgas on sujuvalt peetud tädi sünnipäev, käidud Strandis tantsimas ja pidutsemas, kohtutud seal sama sujuvalt üllatavalt paljude tuttavatega ja tarbitud ohtralt alkoholi. Ei, pohmakast järgmisel hommikul ei tea ma jätkuvalt (õnneks) midagi.
Kurb oli ära tulla seekord. Romeo ei tee asja muidugi lihtsamaks, eriti kui ta lootusrikkalt sind kinni hoiada püüdes sörgib väravani, pall hambus ja hämmeldus silmis - alles tulite, just läks lõbusaks ja juba lähete? Mängime parem!
Kurblik-nostalgiline ka seetõttu, et järjest enam jõuab minuni arusaamine, et elukohaks saab/jääb praegu ikkagi Tartu. See on ka kodu, aga... Ma ei teagi. Nagu lõikaks läbi midagi väga olulist, midagi sellist, mis alati on olemas olnud ja kuskil kuklas kummitanud, eeldades, et ühel päeval lähed tagasi. Alternatiiviks ta ju jääbki, aga I-l on praegu Tartus hea töö jne.
Eh, viimased postitused tunduvad vist kõik sellised kurblikud ja rasked. Aga praegu mul ongi selline periood. Vihased ponnistused, et see õnnetu magistritöö edeneks ja kool läbi saaks, et lõpuks ometi ühele asjale range otsustavusega lihtsalt joon alla tõmmata ja vaadata, mis elu edasi toob.
Ah jaa, maalima lähen ka järgmisel nädalal paari kohta! :P
Möödunud nädalavahetusel olime lõpuks ometi Pärnus paar päeva. Viis nädalat seal mitte käia on minu jaoks natuke palju. Vahel paratamatu, aga ikkagi - palju. I. ütleb, et minu puhul on Pärnu pigem emotsionaalne faktor. Ega ma tegelikult väga vaidlegi, see on ikkagi minu kodu ju. Perekond, sõbrad, meri... Sellest viimasest ei saa ma mitte üle ega ümber.
Meri on jäävaba, kuigi kaldal on veel Raekülast Sunsetini mõned suuremad jäämäed. Sunsetile ehitatakse juba seda terassi, mis liival igal aastal olnud on, välikohvik on sealsamas avatud ja lauakesed ka väljas. Ja inimesed - kes juba bikiinide ja nappide seelikutega, kes alles turistina korralikult jopetatud/mütsitatud/kinnastatud.
Minu jaoks on üks kõige suurematest laadimisvõimalustest see, kui mere ääres saab olla. Lihtsalt, nagu sellelgi pühapäeval. Visata tuulevarju andvate põõsaste vahele pingile pikali ja panna silmad kinni. Kuulata mere vaikset kohinat, inimeste summutatud jutuvada ja laste kilkeid. Tunda, kuidas päike paitab nägu ja nii kuradima mõnus on olla.
Muu hulgas on sujuvalt peetud tädi sünnipäev, käidud Strandis tantsimas ja pidutsemas, kohtutud seal sama sujuvalt üllatavalt paljude tuttavatega ja tarbitud ohtralt alkoholi. Ei, pohmakast järgmisel hommikul ei tea ma jätkuvalt (õnneks) midagi.
Kurb oli ära tulla seekord. Romeo ei tee asja muidugi lihtsamaks, eriti kui ta lootusrikkalt sind kinni hoiada püüdes sörgib väravani, pall hambus ja hämmeldus silmis - alles tulite, just läks lõbusaks ja juba lähete? Mängime parem!
Kurblik-nostalgiline ka seetõttu, et järjest enam jõuab minuni arusaamine, et elukohaks saab/jääb praegu ikkagi Tartu. See on ka kodu, aga... Ma ei teagi. Nagu lõikaks läbi midagi väga olulist, midagi sellist, mis alati on olemas olnud ja kuskil kuklas kummitanud, eeldades, et ühel päeval lähed tagasi. Alternatiiviks ta ju jääbki, aga I-l on praegu Tartus hea töö jne.
Eh, viimased postitused tunduvad vist kõik sellised kurblikud ja rasked. Aga praegu mul ongi selline periood. Vihased ponnistused, et see õnnetu magistritöö edeneks ja kool läbi saaks, et lõpuks ometi ühele asjale range otsustavusega lihtsalt joon alla tõmmata ja vaadata, mis elu edasi toob.
Ah jaa, maalima lähen ka järgmisel nädalal paari kohta! :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar