Kirjutamised siia jäävad aina harvemaks. Miks? Sest asju, mille peale mõelda, on liiga palju. Vahel on palju asju hea, aga see oleneb asjadest. Praegune kõige suurem miljonitonnine mõte on kooliga seotud. Kas ja kuidas ma saan oma asjadega valmis. See on nii suur ja raske kivi kuklas, et ma ei oska enam rõõmu tunda ja märgata kõiki neid pisikesi toredaid asju, mis muidu naeratuse näole toovad ning mida ma muidu igalt poolt leian.
Miks ma siis ei kirjuta enam hea meelega? Sest mulle tundub ebaõiglane kirja panna ainult negatiivseid emotsioone. Aga mis teha, kui positiivsete märkamisega on viimasel ajal üha enam raskuseid.
Peale selle on praegu turtsakas tujus üks kodus. Põhjus jääb enda teada, veidi lapsikust jms on ka asjaga loomulikult seotud. Ja väsimust. Kohutavat väsimust ja passiivsust kõige ja kõigi suhtes. (Kaks pikka ja küllaltki rasket tööpäeva annavad oma panuse.) Ei viitsi/taha/suuda/jaksa suhelda inimestega, ei tunne vajadust mõttetu joviaalsuse järgi. Oleks oma kookonis. Rahulikult. Kui kogu selle jamaga ühele poole saan, siis paar nädalat puhkan ja mängin ehk siis lähen tõenäoliselt näiteks Pärnusse, võtan hunniku häid raamatuid, sõidan randa või istun nina päikese poole koduaias ja loenloenloen. Ja sotsialiseerun heade inimestega. Ja ei mõtle üldse suurtele ja tähtsatele asjadele. Olen oma väikeses olulises roosas mullis. Lihtsalt. See näeks välja umbes nii:
Eile tulime maalt. Õhtul, 12 paiku. Ja viisime läbi minu sõidupraktika kõige ebameeldivama kohumise kõige ebameeldivama (suitsidaalse?!) politseinikuga. Lgp konstaabel Arukase (olid vist)! Kui sina suvatsed seista öösel keset linna saabuvat Piibe maanteed, mis on olnud lõputult pime mitmeid kilomeetreid ja linna sisse sõites (kus valgustsu on pehmelt öeldes puudulik) vaatavad sulle vastu kahe auto esituled, siis sa oled veidi pimestatud sellest. Politseinik, kes tuledevihus ilma sauata n-ö pimedas nurgas keset teed lihtsalt seisab, võib autojuhti pehmelt öeldes üllatada. Jah, pidurdamine on järsk, ka siis, kui sõidad tõesti korralikult 55ga. Ja seepeale üleolevalt ja irooniliselt küsida, et "kas viimasel hetkel alles märkasite mind vä?" on sulaselge ülbus. Tulede pimestamine ei ole loomulikult piisav argument, et mitte märgata ootamatult keset teed astuvat/seisvat politseinikku, kes on valgustamata! Ja rullnokkade rõõõmuga sõitmine ei tähenda veel automaatselt joobes juhimist. Jah, ka peale teistkordset puhumist ei näidanud alkomeeter midagi. Miks? Sest ei olnud ka põhjust. Kas peab siis alati, kui sõidad öösel bemariga? Ei pea ju! Aga pettumus missugune. Oeh, nii üleolevat käitumist pole ammu kohanud. Muide, automarki ma vahetada ei kavatse, mulle sobib ja meeldib minu tupsu.
Torin, torin, torin. Jah. Aga ainus lootus on see, et juunis läheb loodetavasti paremaks. Ja meeleolu helgemaks, et lisaks kahele maalinguüritusele suudan ka muust vaimustuda. Jah, olen lapsik ja veidi veider, aga igal ühel omad hobid, eksole.
Miks ma siis ei kirjuta enam hea meelega? Sest mulle tundub ebaõiglane kirja panna ainult negatiivseid emotsioone. Aga mis teha, kui positiivsete märkamisega on viimasel ajal üha enam raskuseid.
Peale selle on praegu turtsakas tujus üks kodus. Põhjus jääb enda teada, veidi lapsikust jms on ka asjaga loomulikult seotud. Ja väsimust. Kohutavat väsimust ja passiivsust kõige ja kõigi suhtes. (Kaks pikka ja küllaltki rasket tööpäeva annavad oma panuse.) Ei viitsi/taha/suuda/jaksa suhelda inimestega, ei tunne vajadust mõttetu joviaalsuse järgi. Oleks oma kookonis. Rahulikult. Kui kogu selle jamaga ühele poole saan, siis paar nädalat puhkan ja mängin ehk siis lähen tõenäoliselt näiteks Pärnusse, võtan hunniku häid raamatuid, sõidan randa või istun nina päikese poole koduaias ja loenloenloen. Ja sotsialiseerun heade inimestega. Ja ei mõtle üldse suurtele ja tähtsatele asjadele. Olen oma väikeses olulises roosas mullis. Lihtsalt. See näeks välja umbes nii:
Eile tulime maalt. Õhtul, 12 paiku. Ja viisime läbi minu sõidupraktika kõige ebameeldivama kohumise kõige ebameeldivama (suitsidaalse?!) politseinikuga. Lgp konstaabel Arukase (olid vist)! Kui sina suvatsed seista öösel keset linna saabuvat Piibe maanteed, mis on olnud lõputult pime mitmeid kilomeetreid ja linna sisse sõites (kus valgustsu on pehmelt öeldes puudulik) vaatavad sulle vastu kahe auto esituled, siis sa oled veidi pimestatud sellest. Politseinik, kes tuledevihus ilma sauata n-ö pimedas nurgas keset teed lihtsalt seisab, võib autojuhti pehmelt öeldes üllatada. Jah, pidurdamine on järsk, ka siis, kui sõidad tõesti korralikult 55ga. Ja seepeale üleolevalt ja irooniliselt küsida, et "kas viimasel hetkel alles märkasite mind vä?" on sulaselge ülbus. Tulede pimestamine ei ole loomulikult piisav argument, et mitte märgata ootamatult keset teed astuvat/seisvat politseinikku, kes on valgustamata! Ja rullnokkade rõõõmuga sõitmine ei tähenda veel automaatselt joobes juhimist. Jah, ka peale teistkordset puhumist ei näidanud alkomeeter midagi. Miks? Sest ei olnud ka põhjust. Kas peab siis alati, kui sõidad öösel bemariga? Ei pea ju! Aga pettumus missugune. Oeh, nii üleolevat käitumist pole ammu kohanud. Muide, automarki ma vahetada ei kavatse, mulle sobib ja meeldib minu tupsu.
Torin, torin, torin. Jah. Aga ainus lootus on see, et juunis läheb loodetavasti paremaks. Ja meeleolu helgemaks, et lisaks kahele maalinguüritusele suudan ka muust vaimustuda. Jah, olen lapsik ja veidi veider, aga igal ühel omad hobid, eksole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar