Kerkya linn

Peale mõnusat hommikusööki, mille ajal ärkavat saart vaadata ja merd nautida, teeme algust oma kultuuriprogrammiga. Selle päeva otsustame veeta Kerkyra linnas.

Kerkyra bussiliiklus on huvitavalt korraldatud – on olemas Blue Bus ja Green Bus. Esimese liinid on n-ö kohalikud ehk sõidavad Kerkyras ja lähemates kuurortides tiheda graafikuga (ca 2-3x tunnis), Green Bus on aga liin, mis liigub üle kogu saare. Green Busi pilet on võimalik osta ainult bussist, Blue Busi puhul erinevatest marketitest/putkadest. Blue Busi viimane peatus enne Ipsost on Dasias. Green Bus liikus läbi Ipsose ca 1x tunnis ja selle peale me esmalt saada üritasime. Paraku oli soovijaid teisigi ja peale ei mahtunud, uut bussi aga oodata tundus mõttetu.

Seega jalutasime Dasiasse, kus üritasime leida kirja Stazi, mis peaks ideeliselt olema iga bussipeatuse juures. Kreekapäraselt tuleb mängu tingiv kõneviis ning väike ekslemine ja kohalikelt uurimine viis meid lõpuks täiesti suvalise nurgapealse juurde, kus ühtegi peatuse silti küll ei olnud. Küll aga oli puidust teadetetahvli peale surmakuulutusi. Seal siis ootasime koos ühe kohaliku neiuga BB-d, mis õige pea ka tuli. Bussipiletid, mille ostsime eelnevalt ühest järjekordsest toiduputkakesest, maksid à 1,3€.

Kerkyras on BB lõpp-peatus Sanrocco väljaku juures ja kuna linnake ise on suhteliselt väike, siis eksimisvõimalust kartma küll ei pea. Tänavad on väga lahedad oma roheluses rõdudega, samas just nende väljanägemine tekitas meis paar korda segadust oma asukoha määramisega. Kuna tänavad on enamasti väga kitsad ja ei kanna alati ka silti, siis võib südamerahus mööda kõndida õige mitmest, pidades neid meie mõistes hoovideks. Siis avastadki ühel hetkel, et oled kaardi pealt vaadates hämmastavalt kaugele jõudnud.

Kõigepealt jalutasime Uue kindluseni, mille tagant leidsime ka Kerkyra turuplatsi, mida reisisaatja sõnul olemas ei ole. Kuna eelnevalt oli foorumites palju juttu sellest, et võimsama mulje saamiseks tasub külastada Uut kindlust enne Vana kindlust, siis nii ka tegime. Väikese seiklemise tõttu lähenesime kindlusele tagantpoolt, kus on väiksem sissepääs, hiljem väljudes nägime ka uhkemat peasissekäiku. Ehitis ise on ääretult massiivne ja seal seiklemine võttis aega vast tubli tunni. Ülevalt saab hea vaate nii linnale kui ka Vanale kindlusele (seal on vaade muidugi veel võimsam). Kuna eelnevalt uurides-puurides veebist hinnainfot oli seda väga raske leida, siis panen siia kirja meie kulutused erinevatele piletitele jmt – äkki on kellelegi abiks, kes ka omal käel reisi planeerib. Uue kindluse (New Fortress) sissepääs oli 3€.

Peale seda võtsime suuna Vana kindluse poole. Arvestades keskpäevast kuumust on vältimatud päikesekaitsekreemid ja ohtralt vett. Vee puhul on väikese pudeli ostmine üldiselt üsna mõttetu. Väike pudel maksab ca 0,5€, samas suur 1,5l olenevalt kohast alates 0,8€. Kõige soodsam on osta loomulikult kuuesed pakid nt hotelli, sest päevas kulub mitu pudelit ja ühe saab hommikul külmkapist enne pikka päeva kohe kaasa haarata. Vee sixpacki hind pudeli kohta oli ühes meie kuurorti marketis veidi üle 0,3€.

Vana kindlus (Old Fortress) on vaieldamatult võimas ehitis. Arusaadav on ka see, miks türklased Korfut ei suutnud vallutada (fakt, mille üle korfulased väga uhked on). Piletihinnaks oli 4€ ja ajaliselt kulus meil pea kogu territooriumi läbijalutamiseks vast 2,5 tundi. Kindluse alal on erinevad muuseumid ja ka Korfu ülikooli hoone. Erinevatest tasanditest üleronimine suures kuumuses oli päris kurnav, vähemasti veepudel muutus iga pausiga järjest kergemaks...

Kuigi kindluses toimusid osalised renoveerimistööd, ei seganud see sugugi üldmuljet. Kindluse tipust avaneb lihtsalt võrratu vaade Kerkyrale kogu selle stiilipuhtuses – mulle meeldib, et ei ole ülepingutatud klantslikkust, vaid valdavad on lihtsad ja funktsionaalsed majad. Erinevalt klassikalisest „ilust“ on seal teistsugune, mõnusam aura ja teistmoodi ilus kõik.

Kindluse vallutamine nõudis nii mõnegi puhkepausi, milleks pakkusid suurepärast võimalust seal kasvavad puud. Kõõludes „siestat pidades“ puudevarjus kindluse äärel, saab ülevaate all asuvast jahisadamast ja väikesest rannaribast.

Peale Vanast kindlusest lahkumist otsisime linnast mõnusa jaheda kohvikus, kus cafe frappèd ja kohalikku õunapirukat jäätisega nautida. Jääkohv sai vähemasti selle reisi ajaks minu vaieldamatuks igapäevaseks kaaslaseks, mis värskendas ja oli mõnusalt külm.

Keha ja vaimu kosutamise järgi kolasime ringi, et leida üles parlamendihoone ja raekoda ning St. Spiridoni ehk saare kaitsepühakule pühendatud uhke kirik.

Linna ja Vana kindluse vahele jääb La Spianada ehk Esplanaad, mis algselt tekitas sinna lisakaitse tsooni suure väljaku näol. Praeguseks on see üks rahvast kihav koht koos purskkaevude ja ilusa pargiga. Seal juurest leiab ka võimaluse sõita mööda linna hobukaarikuga, mida meie pidasime küll veidi kalliks ettevõtmiseks (üks kaupmees küsis „soodushinnaga“ 50€).

La Spianada juures on ka Liston, mis on ehitatud prantsuse stiilis vastaval valitsusperioodil ja St. Michael ja St. George´i palee.

Peale „kohustusliku“ programmi läbimist kolasime veel vanalinna väikestel armsatel tänavatel, mis on turistilõkse täis: palju kohvikukesi ja veel rohkem nänni pakkujaid. Kui lõpuks väsimus sai võitu, läksime taas BB peale ja sõitsime Dasiasse, et seejärel all Ipsosesse jalutada.

Õhtu jätkuks õhtusöök ja seejärel peale õhtust „infotundi“ reisikaaslastega Odyssey-sse veinile. „Infotund“ jutumärkidega selle pärast, et lisaks hommikusele reisisaatja jutule kogunes iga õhtuga üha suurem seltskond meie käest küsima, mida teha, kuidas teha ja kuhu minna. Õhtune Ipsos oma tulede, soojuse ja merega kutsus jalutama ning mere ääres kivil istudes ouzot nautima.

Vaiksemal ajal enne magamaminemist oli kuulda tsikaadide laulu, mis nii väga Durrellilik.