Homme on kaitsmine. Reaalselt - mis seal saab ikka viltu minna, töö on tehtud etc? Närvitsedes - krt seda teab, kellelegi lööb midagi pähe ja tulemused on etteaimamatud. Optimist vs pessimist. Aga närv on sees, eriti teravalt tuleb see esile öösel, kus kummitavad õudusunenäod, milles olen unustanud presentatsiooni teha ja avastan selle alles viis minutit enne oma kaitsmist. Ja ma ei ole tavaliselt just eriti närvitseja tüüp, see töö ja sellega seonduv on aga erand. Btw: tuleks presentatsioon lõpuni valmis teha...
Eelmise nädala lõpp tõi neljapäevase magistritöö valmimise ja sellega seoses suuuuuure kergenduse, mis hõlmas omast kohast ka tunnet, et nüüd nagu ei olegi midagi enam teha (v.a pabistada kaitsmise pärast). Peale seda käisime Pirol ilusat ilma, tööde lõpetamist, õlut-siidrit ja head seltskonda nautimas. Laupäeval oli pidulikuks ürituseks peale reedest väga vahvat ja töist maalinguüritust P. sünnipäev, mis seltskonna ja olemise poolest meenutas helgeid ülikooli algusaegu. Vahe selles, et mõnel on juba pisipõnnid kaasas. Õhtu pikk, koju jõudsime peale poolt viit hommikul, sest kindlasti oli vaja öösel minna ka piljardit mängima. Tore oli. Üle väga pika aja tundsin end jälle elusana ja inimesena, kes ei ole uppunud oma suurde väikesesse mulli.
Aga nädalavahetusse mahtus veel mõnusat olemist - üle pika aja oli meil I.-ga mõlemal vaba laupäev, mis tähendas lihtsalt olemist, kinos käimist (Kariibi mere piraadid III ja Johnny Depp - silmarõõm), niisama chillimist ja olemist. Pühapäeval sai maal ka käidud, kutsikat ja kassipoegi ninnunännnutatud. Hmmm... kas üks neist oleks meie tulevane pereliige?
Muide, väljas praktiliselt ei olegi enam pimedat ööd. On suveööd, mis tähendavad koiduvalgust juba väga vara (või siis hilja, olenevalt liikumissuunast...). Jaanipäev läheneb. Suvi tuleb mürinaga sisse igast aknast ja uksest. Ja järgmine esmaspäev läheneb. Siis ma lähen Pärnusse ja teen peaaegu nädal aega kõiki neid toredaid asju, mida olen oodanud nii kaua.
Aga praegu siiski üks asi korraga - esitlus vaja kärmelt kokku kribada ja homme see töö ka ära kaitsta. Siis kuulete, kas olen elus! :)
Eelmise nädala lõpp tõi neljapäevase magistritöö valmimise ja sellega seoses suuuuuure kergenduse, mis hõlmas omast kohast ka tunnet, et nüüd nagu ei olegi midagi enam teha (v.a pabistada kaitsmise pärast). Peale seda käisime Pirol ilusat ilma, tööde lõpetamist, õlut-siidrit ja head seltskonda nautimas. Laupäeval oli pidulikuks ürituseks peale reedest väga vahvat ja töist maalinguüritust P. sünnipäev, mis seltskonna ja olemise poolest meenutas helgeid ülikooli algusaegu. Vahe selles, et mõnel on juba pisipõnnid kaasas. Õhtu pikk, koju jõudsime peale poolt viit hommikul, sest kindlasti oli vaja öösel minna ka piljardit mängima. Tore oli. Üle väga pika aja tundsin end jälle elusana ja inimesena, kes ei ole uppunud oma suurde väikesesse mulli.
Aga nädalavahetusse mahtus veel mõnusat olemist - üle pika aja oli meil I.-ga mõlemal vaba laupäev, mis tähendas lihtsalt olemist, kinos käimist (Kariibi mere piraadid III ja Johnny Depp - silmarõõm), niisama chillimist ja olemist. Pühapäeval sai maal ka käidud, kutsikat ja kassipoegi ninnunännnutatud. Hmmm... kas üks neist oleks meie tulevane pereliige?
Muide, väljas praktiliselt ei olegi enam pimedat ööd. On suveööd, mis tähendavad koiduvalgust juba väga vara (või siis hilja, olenevalt liikumissuunast...). Jaanipäev läheneb. Suvi tuleb mürinaga sisse igast aknast ja uksest. Ja järgmine esmaspäev läheneb. Siis ma lähen Pärnusse ja teen peaaegu nädal aega kõiki neid toredaid asju, mida olen oodanud nii kaua.
Aga praegu siiski üks asi korraga - esitlus vaja kärmelt kokku kribada ja homme see töö ka ära kaitsta. Siis kuulete, kas olen elus! :)
