Pronkssõdur, vandaalitsevad venelased, häire

Põhimõtteliselt ei ole mul midagi venelaste vastu, tunnen neist mitmeid ja nad on väga toredad inimesed.

Aga see, mis Pronkssõduriga seoses vallandunud on, viskab küll silme eest mustaks. Tänased eriuudised, kus Pronkspoiss piirati aedadega ja kaeti telgiga, et alustada sõjahauda de väljakaevamisi ja surnute identifitseerimist, mis tipnes mõni minut tagasi Kanal 2 reportaažiga Tallinna tänavailt, nt Pärnu mnt-lt, kus noored vandaalid lihtsalt lõhkusid, lagastasid ja räuskasid. Et eestlased on fašistid ja nende õigusi rikutakse. Et ajalugu tuleb üle vaadata ja veenduda by Putin, et Nõukogude Liit ei ole mitte ainult eestlaste ega baltikumi vabastajad, vaid nad on vabastanud suisa kogu Euroopa (niipalju siis tagasihoidlikusest).

Massipsühhoos on meeletu. Kes räuskavad? Noored. Vanemad. Kõik umbkeelsed, kes äärmisel juhul suudavad vaevu-vaevu end eesti keeles väljendada. Nemad on kodanikud ja nende õigusi rikkutakse?! No mida kuradit?! Eriti tore oli baaba, kes lõugas, et tema on 30 aastat Eestis elanud ja tema õigus on minna oma punase nelgiga austust avaldama. Seda kõike loomulikult vene keeles, eesti keelest aru ei saada.

Või siis pressikas, mille toimumise eel lepiti kokku selles, et töökeel on eesti keel. Mikrofoni haarab venelane, kes esitab sujuvalt oma jutu oma kodukeeles. Peale märkust, et töökeel on eesti keel, küsib meesterahvas - što? ja loomulikult on tegemist taas kord tema kui kodaniku õiguste rikkumisega.

Vandaalitsemine. See on masendav. Peksta katki poodide aknad ja seejärel lihtsalt lagastada, röövida ja süüdata? Mis kuradi õiguste tagaajamine see on?! Kurat, no ausalt, kui mul oleks võlukepike, millega saaksin teha, mida soovin, siis viibutaksin seda ja laoks nii Aljoša koos sõjahauaga kui ka kõik need venelased, keda Eestis nii kohutavalt ahistatakse (aga kes isakese Putini kutsele tulla oma "kodumaale" ei reageeri) ühe suurema tuumapommi otsa ja saadaks Venemaa poole teele (jap, venelaste ahistamine, aga see on minu blogi ja kirjutan, mida tahan, kui ei meeldi, ära loe). Aga see ei ole kahjuks võimalik.

Minu loogika on see, et kui sa pead ennast riigi kodanikuks, siis õpi esmalt keel selgeks ja tutvu soovitavalt ka riigi ajalooga, mitte ära hakka räuskama asjade üle, mida sa ei tea. Kui sa ei valda keelt ja ei tea midagi riigist, kus sa mingil põhjusel kogu oma elu elanud oled, siis oled sa külaline. Ja külaline hoiab külastatava territooriumi puhtana, mitte ei lõhu, laamenda ja varasta.

Aga kõige kurvem on see abituse tunne, mis peale tuleb, kui midagi sellist vaadata. Sa näed ja sa ei saa mitte midagi teha. Ja politseid ei ole. Ok, valvavad Aljošat. Aga sõjavägi? Tegu on juba suuremate rahutustega, mitte ainult paari inimese ülekäte minemisega. Alkohol teeb oma töö, annab juurde väge ja vaimu. Ei tahaks olla praegu Tallinnas. Ei tahaks teada, et mind ei lasta turvalisuse kaalutlustel oma kodu juurde. Või kui on lastud, siis abitult lihtsalt pealt vaadata, kuidas minu vara ja kodu lõhutakse ja süüdatakse. Või siis lihtsalt lendavate pudelite ette jääda.

ETV eriuudised. Vene kambad on kogunenud lauluväljakule. Rahutused laienevad.

Oh annaks keegi suur ja tark selle vaimu ja jõu, et see jama kiirelt lõpetada. Sõda ei taha...

Päikene paistab ja loodus lokkab. weeheeee!

Jap, kevad on kohal. Küll mõni päev enam ja teinekord vähem, aga kohal ta on. Pärnus nägin oma toa aknast esimese asjana alati aastaajaindikaatorit ehk naabrite aias kasvavat kaske. Õnneks on ka Tartu kodus otse akna taga kask. Ja see kask on mõnusalt hiirekõrvuliseks saanud, nagu on rohe-rohelised ka sirelipõõsad kolm korrust rõdult alla kiigates.

Ja päike on soe. Õues on 20 kraadi ja rõdu sai isikliku "solaariumina" kasutatud sel kevadel teistkordselt. Hea on see, et päike hakkab kenasti peale ja õnneks ma saan kohe pruuniks, mitte pelgalt roosaks/punaseks. Muuhulgas saad veits mujale oma mõtetes, kui võtad kaasa ka raamatu.

Selline ilm on jube mõnus, aga paha ka, eriti kui peaksid istuma truult arvuti taga ja tippima teadust helendavale ekraanile. Aga kuna mul on kindel plaan selle va teadusega kevadel nüüd ühele poole saada, siis tuleb ennast pidevalt jätkuvalt motiveerida ja kirjutadakirjutadakirjutada. Vahepeal on see tegevus täiesti toredalt produktiivne ja asjad sujuvad, mõni päev mõtled ennast jumal teab kuhu, peaasi, et kuvari juurest saaks kaugele.

Ma loodan, et nädalavahetusel on sama kevade tunne koos päikesega nagu täna, sest Pärnu on plaan ja tahaks mere äärde ka. Miks mitte siis meeldivat kasulikuga võimaluse korral ühendada ja nina ka päikese poole upitada.

Ja nädalavahetusel on suur sündmus veel, ühe väikese preili esimene sünnipäev. Eks paistab kas peale seda sündmust on veel viitsimist ja tahtmist kuskile kluppi/puppi ka minna et tantsida ka saaks. Aga enne neid kõiki toredaid üritusi ja paari puhkepäeva (jaaa, hõlmab ka tööstuslikes kogustes pesupesemist, mis on kohe extrafun'ina liigitatav, muig) tuleb võimalikult asjalik edasi olla.

Ma siis nüüd lähen ja püüangi olla. Sõbrad, püüdke päikest ja kevadet, sest see on kõige uuem ja värskem aastaaeg üldse!

Titles are stupid

Kirjutamised siia jäävad aina harvemaks. Miks? Sest asju, mille peale mõelda, on liiga palju. Vahel on palju asju hea, aga see oleneb asjadest. Praegune kõige suurem miljonitonnine mõte on kooliga seotud. Kas ja kuidas ma saan oma asjadega valmis. See on nii suur ja raske kivi kuklas, et ma ei oska enam rõõmu tunda ja märgata kõiki neid pisikesi toredaid asju, mis muidu naeratuse näole toovad ning mida ma muidu igalt poolt leian.

Miks ma siis ei kirjuta enam hea meelega? Sest mulle tundub ebaõiglane kirja panna ainult negatiivseid emotsioone. Aga mis teha, kui positiivsete märkamisega on viimasel ajal üha enam raskuseid.

Peale selle on praegu turtsakas tujus üks kodus. Põhjus jääb enda teada, veidi lapsikust jms on ka asjaga loomulikult seotud. Ja väsimust. Kohutavat väsimust ja passiivsust kõige ja kõigi suhtes. (Kaks pikka ja küllaltki rasket tööpäeva annavad oma panuse.) Ei viitsi/taha/suuda/jaksa suhelda inimestega, ei tunne vajadust mõttetu joviaalsuse järgi. Oleks oma kookonis. Rahulikult. Kui kogu selle jamaga ühele poole saan, siis paar nädalat puhkan ja mängin ehk siis lähen tõenäoliselt näiteks Pärnusse, võtan hunniku häid raamatuid, sõidan randa või istun nina päikese poole koduaias ja loenloenloen. Ja sotsialiseerun heade inimestega. Ja ei mõtle üldse suurtele ja tähtsatele asjadele. Olen oma väikeses olulises roosas mullis. Lihtsalt. See näeks välja umbes nii:


Eile tulime maalt. Õhtul, 12 paiku. Ja viisime läbi minu sõidupraktika kõige ebameeldivama kohumise kõige ebameeldivama (suitsidaalse?!) politseinikuga. Lgp konstaabel Arukase (olid vist)! Kui sina suvatsed seista öösel keset linna saabuvat Piibe maanteed, mis on olnud lõputult pime mitmeid kilomeetreid ja linna sisse sõites (kus valgustsu on pehmelt öeldes puudulik) vaatavad sulle vastu kahe auto esituled, siis sa oled veidi pimestatud sellest. Politseinik, kes tuledevihus ilma sauata n-ö pimedas nurgas keset teed lihtsalt seisab, võib autojuhti pehmelt öeldes üllatada. Jah, pidurdamine on järsk, ka siis, kui sõidad tõesti korralikult 55ga. Ja seepeale üleolevalt ja irooniliselt küsida, et "kas viimasel hetkel alles märkasite mind vä?" on sulaselge ülbus. Tulede pimestamine ei ole loomulikult piisav argument, et mitte märgata ootamatult keset teed astuvat/seisvat politseinikku, kes on valgustamata! Ja rullnokkade rõõõmuga sõitmine ei tähenda veel automaatselt joobes juhimist. Jah, ka peale teistkordset puhumist ei näidanud alkomeeter midagi. Miks? Sest ei olnud ka põhjust. Kas peab siis alati, kui sõidad öösel bemariga? Ei pea ju! Aga pettumus missugune. Oeh, nii üleolevat käitumist pole ammu kohanud. Muide, automarki ma vahetada ei kavatse, mulle sobib ja meeldib minu tupsu.

Torin, torin, torin. Jah. Aga ainus lootus on see, et juunis läheb loodetavasti paremaks. Ja meeleolu helgemaks, et lisaks kahele maalinguüritusele suudan ka muust vaimustuda. Jah, olen lapsik ja veidi veider, aga igal ühel omad hobid, eksole.

bemar kohtub mersuga

Kolmapäev oli tegus päev.

Peale trenni käisimine La ja I-ga bussijaamas I. ema peale võtmas ja Õlletares söömas. Lõpuks ometi leidsin ka Tartus koha, kus pakutakse häid mahlakaid ja mõnusaid salateid, mille komponendid ei ole igavad ja/või kuivanud. Peale seda oli neil natuke asjaajamist suuremate instantsidega, et mõne tüübi lolluseid klaarida.

Et päev oleks täiuslik ja midagi huvitavat jälle liikluse teemal rääkida, siis uue kaupsi tagumises parklas leidis aset klassikaline vastasseis bemar meets mersu. Kui ma olin oma parkimiskohalt kenasti välja tagurdanud (ja parkla on seal õndsalt lai, nagu te teate) ja seisin kenasti keset teed, otsustas kõrvalt reast üks mersu kaa välja tagurdada. Pikk ja tunnetest tulvil signaalitamine ei aidanud, tagurdada ka enam ei olnud kuskile. Ja kohtuski bemar mersuga, kes talle rõõmsalt ja süüdimatult tekitas juhipoolse ukse juurde mõlgi ja värvikahjustuse.

Mersu juhiks oli vanem soliidne ärimees (ka auto välimus rääkis sama), kes minu tundelise röögatuse peale "kas te üldse vaatate ka, kuhu sõidate?!" vaatas hämmeldunult minu autot ja küsis: "aga kust teie üldse tulite? Mina rahulikult tagurdan ja äkki ootamatult käib kõks". Bueno, signaal mul just vaikne pole, ei tea, kus tema mõtted olid.

Süüdistame pidulikult täiskuud, mis vallandas inimestes kummalise käitumise, meeltesegaduse ja kõik muud ebaadekvaatsed nähtused. Tulemus oli vähemasti rahuldav ja hea, kuna peale kahjustuste hindamist ühes töökojas lubas tüüp auto remondi kinni maksta (kindlustuste kaudu ajamine kulutab ohtralt närvirakke, vähest aega ja langetab tema kindlustusprotsentik, seega olin hea ja vastutulelik inimene). Mulle sobis ja neljapäeva hommikul oli tüüp mul raha ja veelkordsete vabandustega ukse taga. Case closed, mõlemad osapooled rahul.

Neljapäev õhtul tulin Pärnusse. Üle pika aja üksi, I. pidi algselt reedel tööl olema. Noh, asjad võivad muutuda. Aga ma naudin siis iseseisvat nädalavahetust, sain P-ga kokku ja läheme õhtul Pärnut avastama ja jututama jne.

Praegu aga Romeoga hullama :)

Lihtsad asjad

Väikesed asjad on kõige olulisemad, et endaga rahu sõlmida.

Möödunud nädalavahetusel olime lõpuks ometi Pärnus paar päeva. Viis nädalat seal mitte käia on minu jaoks natuke palju. Vahel paratamatu, aga ikkagi - palju. I. ütleb, et minu puhul on Pärnu pigem emotsionaalne faktor. Ega ma tegelikult väga vaidlegi, see on ikkagi minu kodu ju. Perekond, sõbrad, meri... Sellest viimasest ei saa ma mitte üle ega ümber.

Meri on jäävaba, kuigi kaldal on veel Raekülast Sunsetini mõned suuremad jäämäed. Sunsetile ehitatakse juba seda terassi, mis liival igal aastal olnud on, välikohvik on sealsamas avatud ja lauakesed ka väljas. Ja inimesed - kes juba bikiinide ja nappide seelikutega, kes alles turistina korralikult jopetatud/mütsitatud/kinnastatud.

Minu jaoks on üks kõige suurematest laadimisvõimalustest see, kui mere ääres saab olla. Lihtsalt, nagu sellelgi pühapäeval. Visata tuulevarju andvate põõsaste vahele pingile pikali ja panna silmad kinni. Kuulata mere vaikset kohinat, inimeste summutatud jutuvada ja laste kilkeid. Tunda, kuidas päike paitab nägu ja nii kuradima mõnus on olla.

Muu hulgas on sujuvalt peetud tädi sünnipäev, käidud Strandis tantsimas ja pidutsemas, kohtutud seal sama sujuvalt üllatavalt paljude tuttavatega ja tarbitud ohtralt alkoholi. Ei, pohmakast järgmisel hommikul ei tea ma jätkuvalt (õnneks) midagi.

Kurb oli ära tulla seekord. Romeo ei tee asja muidugi lihtsamaks, eriti kui ta lootusrikkalt sind kinni hoiada püüdes sörgib väravani, pall hambus ja hämmeldus silmis - alles tulite, just läks lõbusaks ja juba lähete? Mängime parem!

Kurblik-nostalgiline ka seetõttu, et järjest enam jõuab minuni arusaamine, et elukohaks saab/jääb praegu ikkagi Tartu. See on ka kodu, aga... Ma ei teagi. Nagu lõikaks läbi midagi väga olulist, midagi sellist, mis alati on olemas olnud ja kuskil kuklas kummitanud, eeldades, et ühel päeval lähed tagasi. Alternatiiviks ta ju jääbki, aga I-l on praegu Tartus hea töö jne.

Eh, viimased postitused tunduvad vist kõik sellised kurblikud ja rasked. Aga praegu mul ongi selline periood. Vihased ponnistused, et see õnnetu magistritöö edeneks ja kool läbi saaks, et lõpuks ometi ühele asjale range otsustavusega lihtsalt joon alla tõmmata ja vaadata, mis elu edasi toob.

Ah jaa, maalima lähen ka järgmisel nädalal paari kohta! :P