Geenidoonorlusest ehk toetades Eesti teadust

Eile käisin andmast oma panust Eesti geeniteadusesse ehk siis harrastamas geenidoonorlust. Idee on iseenesest hea ja kahtlemata ka kunagine realisatsioon, kuid siiani tuleks teha esmalt märkus teavistuskategoorias. Nimelt tegutsetakse geenidoonorite otsimise nimel juba kolm aastat, aga reklaam on minimaalne, pidid olema mõned plakatid bussides (bussiga sõitsin viimati jumal teab millal), perearstide käest saavat soovi korral infot (arsti juures käisin ka viimati vist poolteist aastat tagasi) ja kõige olulisem infokanal olevat Eesti Geenivaramu koduleht, mis seda teavituse põhjalikkuse ja info adekvaatsuse seisukohast vaadatuna kahtlemata ka on. Aga siiski, inimene ei eksi sellele lehele ju niisama, stiilis et vaataks, mis ilm täna on, mida Postimees ja Delfi kirjutavad, noh, ja kuna nüüd veel veits aega on, siis äkki kiikaks, mida uut ja põnevat on Geenivaramu kodukal. Suunama peab sinna kuidagi avalikumalt, kallikesed! Reklaam ei tee halba, kuuldavasti mingi PR fima pidavat sellega sel aastal ka tegelema hakkama. Eks siis paistab, mida nad välja mõtlevad.

Mina sain oma info nagu eelmisest postitusest selgub, Verekeskusest. See kanal töötab. Ja võimalus seal kohe ka aeg kirja panna on muidugi mõnus, laiskade paradiis. Olgem ausad, kui paljud ikka lähevad koju ja viitsivad hakata ise helistama? Liigne pingutus. Mugavus on kõige võti ehk siis too kandikul kätte ja topi sisse ka.

Igatahes, 50 ml verd on nüüdseks teaduse hüvanguks loovutatud ning enda eluviisidest minu ja mu esivanemate haigustest põhjalik ülevaade antud.

Mis on selle asja boonus minu jaoks? Põhjalik vanemate küsitlus garanteeris mulle kahtlemata põhjalikumad haiguslood ja potentsiaalsetest ohtudest teavitamise, kui tavasituatsioon, kus selle peale eriti ei mõtle. Noh, ja tulemus on loomulikult ootuspärane - kõik mu vanavanemad on surnud südamehaiguste tõttu. Nagu tüüpilised eestlased ikka paraku. Aa, ja kunagi ca 10-12 aasta pärast on tõenäoliselt teadlased valmis meisterdanud ka minu geneetilise info, mida ma siis saan soovi korral teada. Edu neile sellel alal!

Kuigi see tekst tundub nüüd küll suht propagandana, siis tegelikult - miks ka mitte minna geenidoonoriks ja anda üks väike panus ja ca 1,5 tundi oma elust teaduse hüvanguks? Dokumenteerid iseenda ja oma vanemate kohta olulist infot, saad targemaks, kommi ja pastaka ka :)

Doonorlusest

Hommikul dušši all olles tekkis idee, et peaks minema verd andma. Tehtud. Viimasest korrast lihtsalt päris pikka aega möödas ja väike hirm nahas, sest tol korral ei saanud suht algaja verevõtja soont korralikult kätte - tulemuseks mõlemas käes kokku kolm auku, suuuured sinikad ja ei mingit tulemust.

Sedapuhku läks kõik õnneks ladusalt, selline hea kerge ja veidi eufooriline tunne ka ikka garanteeritud - igaühele pidavat erinevalt mõjuma, mõni on pärast hirmus väsinud ja raske on olla. Minuga koos oli samal ajal verd loovutamas veel üks noormees, kes rääkis, et tal sama lugu - sisuliselt peaaegu omamoodi sõltuvust teitav tegu, selle enesetunde pärast. Ainult et treppidest marssida üles koju neljandale korrusele on pärast raske.

Seega üleskutse - minge ka doonoriks, kes veel ei ole! Hea enesetunne on vähemalt garanteeritud teadmisest, et tänu sinule võidakse päästa kellegi elu. Ja võibolla vajad sina kunagi just samasugust elupäästmist.

Ahjaa, geenidoonori projektis lubasin ka osaleda, selles, mida Eesti Geenivaramu korraldab, et saada teada rohkem eestlaste kohta. Miks ka mitte - seal peaks olema ka võimalus enda geenide kohta täpsemat ülevaadet saada, pärilikkuse jmt osas. Gildi 8 Tartus on see aadress, kuhu võib pöörduda, kui on soovi ka projektis osaleda. Verekeskusest sain juba "kodutöö" materjalid ehk siis ankeedi, mis tuleks enne kodus ära täita infoga iseenda ja vanemate/vanavanemate haiguste osas. Võtan need Pärnusse kaasa ja uurin otsestest allikatest. Seega üleskutse number kaks - geenidoonoriks! Aitame arendada Eesti Geeniavaramu projekti ja aitame teadlasi!

Feeling guuuuuud.

Autovargad vol2- Loogika it is.

Täna käisime jälle politseis, taas kord mingi formulari täitmine ikka selle autoärandamiskatse pärast.

Tore ju, et olidki needsamad tüübid, keda I. nägi. Tore ju, et nad üles tunnistasid ja andsid üles ka oma kaasosaliste nimed, keda oli oodatust veel enam. Tore ju, et õiglus on teoreetiliselt jalule seatud. Sama tore on see, et mõne kuu möödudest peaks prokuratuurist helistatama ja uus kohtumisaeg kokku lepitama, et lihtmenetluse või kokkuleppe (või mis iganes see termin ka olema peaks) korras süüdlastelt see õnnetu kahjusumma välja mõista. Samas praktika on uurija sõnul ikka see, et seda kahjutasu võid sa unes näha, sest kui tüübid leiavad, et neil ei ole võimalik maksta sulle seda närust tonni (minu puhul siis), siis nemad seda ka ei maksa. Lootus on, et kunagi. Läheb potentsiaalsesse "pensionifondi" nagu ka eelmisel korral varastatud automaki summa, kus tüüp saadi kätte, mõisteti kahjutasu välja ja seda kahjutasu võib nüüd rõõmsalt juba hasartse huviga oodata.

Mitte et ma selle tonni pärast nüüd oluliselt vaesem oleksin, aga see on lihtsalt irooniline - lõhud, varastad, teed mida iganes ja pärast on sul veel õigust ülearugi. Õigussüsteemi eripära. Politsei võib küll olla tasemel ja tabada pätid, aga viimastele jääb siiski õigus. Nagu ka see loogika, et kui keegi sulle nt koju sisse murrab ja sa juhtumisi sellel ajal kodus oled, siis sa ei tohi talle nt panniga vastu pead virutada, vastasel juhul kaebab sissemurdja sinu kohtusse kehavigastuste tekitamise eest. Vastu võib hakata ainult samaväärse relvaga. Haa.

Õiglusest rääkides. Uurija küsis mitu korda, kas ikka autouksed olid kindlasti lukus. No olid küll. Mul ju kesklukku ei ole ja kontroll on alati harjumuspärane peale igasuguseid jamasid, mis ette on tulnud. No igatahes. Tüübid olid väitnud, et nemad ei olevat sisse murdnud, sest autouks oli lahti. Esiteks - kes või mis seletaks sel juhul muukimisjäljed ukselukul? Ja teiseks - mis krdi vabandus see veel on? Ise nagu ei tuleks selle peale, et kui näeks juhuslikult tänaval lukustamata ustega autot, siis otsustaks üritada seda varastada ja lõhuks veidi. Vähese loovuse viga või mis?

Niisiis, ootame protsessi jätkumist. Autopede, nagu ma olen, oma tupsu huvide eest seisan ikka! :D

Autovargad põlema!

Põhimõtteliselt noh!

Täna öösel ajas I. mind üles, sest oma magamatuse juures oli ta poole nelja paiku hommikul kuulnud tuttavat autoukse kõlksu ja avastas, et mingid viis tüüpi üritavad mu tupsut ärandada. Politsei tuli õnneks kiiresti ja kaks tüüpi (99% tõenäosusega siis needsamad) saadi kätte. Järgnes värvikas öö politseinike, uurijaga, kes nägi välja nagu parimas mõttes Jorch Adniel ja DNA-eskperdiga. Pool ööd väljas tuulduda või politseijaoskonnas viibida on täpselt see, mida üks tüdruk tahta võib.

Haiged värdjad, murda sisse, lõhkuda ja õnneks olla niipalju väikese ajuga, et mitte osata autot käivitada tänu mingile mikrokiibile. Tuli otsa teile, krdi haiged tüübid!!! Tõsiselt! Ma ei soovi muidu teistele igasuguseid jamasid, aga nüüd aitab küll, see on 3,5 aasta jooksul siinkandis juba 3. kord - esimene kord pandi vanast tupsust makk pihta, teinekord rikuti praeguse tupsu kõrvalistuja poolse ukse lukk ja seekord siis üritati autot ära ajada. Kui sellega veel midagi peaks juhtuma, siis ma tean, kus üks tüüpidest elab - juhtumisi sisuliselt meie kõrvalmajas, nagu selgus. Ja siis oleks parem, kui sellel tüübil oleks ikka pagana hea elukindlustus.

Kuri, väga kuri.

2008

Ahoi.

2008 on juba nädal aega tiksunud, nii et aru pole saanudki. Igatahes - edukat uut kõigile!

Aasta lõpp on alati jubekolekiire - hakkama on vaja saada jõuludega Eesti erinevates otstes, pidada maha üks hea sünnipäevapidu, tähistada mõne toreda tuttava samaväärset üritust, koguda end aastavahetuseks ja aastavahetusest. Ühesõnaga, pidune kaduv nädal ja veidi peale igal aastal.

Jõulude ajal olime Pärnus, see on minu ekstra tingimus, sest need pühad on minu jaoks tähtsad, eriti just perekonnaga koosolemise osas (enne käisime ikka maal ka loomulikult). Ei, ma ei ole religioonis kinni, ei ole isegi mitte ristitud. Seega põhimõtteliselt tegeleme paganliku söögiorgiaga, kingituste jagamise, jõulusauna ja mõnusa olemisega. Idülli iseloomustab meie pere puhul alati üks sõna - jõulupaanika. Jõulupaanikua (või mis iganes ürituse ettevalmistamisega kaasnev paanika) tabab nõrgemaid liikmeid alati umbes kell neli õhtul, kuigi eelenvalt ollakse veendunud, et sel aastal peaks kõik organisatoorsed tööd juba varakult tehtud olema. Jõulupaanika üks oluline osatäitja on minu isa, kes veendunult keeldub kuuske/kuuseoksi tuppa toomast varem kui 24. detsembri pärastlõunal. See omakorda mõjub kaunikesti traumeerivalt meie pere naisliikmete närvikavale, kes selleks ajaks on kenasti jõudnud maja ära koristada ja saavutanud teoreetilise veendumuse asjade õigeaegse sujuvuse kohta. Siis tuleb kuusk koos kerge jõulusodiga ja keerab temperamedile vindi peale. Kokku on kõik see nauditav traditsiooniline kompott, ilma milleta ei oleks perekondlikke traditsioone :D

Sünnipäev 26. detsembril omab omi plusse ja miinused. Kõik on ennast jõuludest ülesöönud ja jaksavad seega tarbida ohtralt alkot ja minimaalselt sööki, rõhudes peamiselt marineeritud kurgile, juustule ja napoleoni tordile (rääkides siis traditsioonilisest maailma kõige paremast napoleoni tordist, made by my mom). Negatiivne on kahtlemata see, et hoolimata vabast ja punasest kuupäevast kalendris ei ole olenevalt nädalapäevast suurt kuskile välja minna, kui nt tahaks. Nädalavahetus enne pidutseda ei saa, siis on jõulupaanika, nädal hiljem aastavahetus. Seega tuleb teha sõbralik kompromiss, panustada heale seltskonnale ja sama heale ajaviitele. Sel aastal hoolitses ürituse kunstiliste vormide eest P, kes kinkis mulle Twisteri, mida me siis väikese kvaliteetseltskonnaga "degusteerisime" pool ööd. Järeldus: tunnike-paar Twisterit päevas on hea koormusega jõu- ja joogatrenni eest küll. Ja kuidas krt peaks seda mängima väikesed lapsed? Üks asi on lihtsalt jäsemete pikkus, teine ilmselt meie endi rikutud mõtlemine :D

Jõuluajal sünnipäeva pidajana on kõige tüütum asi üldse saada 3-1s sõnumeid stiilis "häid jõule, palju õnne sünnipäevaks ja ilusat aastavahetust". See on nõme. Kui tahad saata sõnumit, siis pigem eralda vähemalt viimane osa sealt! Koonerdamine ei ole kokkuhoid, kuigi viriseda ei ole ilus, kui sind meeles peetakse. Ega ma väga virisegi, lihtsalt teadvustan eelistusi. See on nagu sama lugu, et nelke mulle teadlikud inimesed ei kingi. Need lilled võivad olla peenra peal ilusad, aga nõukaajal ainult nelke saades ei ole mul nende lillede vastu kõige soojemad tunded. Kaks assotsiatsiooni on veel nendega: kunagised naistepäeva postkaardid, mis kunagi olid raudpoltkindlalt kaunistatud punaste nelkidega ja matusepärjad, milles püsivuse huvides kasutatakse ka alati nelke (ma elan juhtumisi surnuaia lähedal ja tänavanurgal on lillepood, mille peamiseks tuluallikaks on needsamad nelgipärjad).

Aastavahetus möödus kompromissi teise poole tulemina Tartus uues kodus, kus ka rõhusime pigem kvaliteetsele seltskonnale ja pidasime maha mõnusa olengu väikese kõrvalpõikega südaöisesse linna, kus vaatasime ilutulestikku, mis sel aastal oli täitsa lahe. Aastavahetuse negatiivseks osaks oli mõnele inimesele liiga tugevat mõju avaldanud alkohol, mistõttu jäävad kahjuks ka negatiivsemad noodid meelde. Summa summarum: tore oli. Ja lumi tuli ka maha! Täna ka on peaaegu terve päev tuisanud, ilus ja puhas on. Ja libe, arvestades seda pidevat pidurikriginat ristmikul.Külm ka, seega ma vaatan seda puhtust hetkel läbi aknaklaasi.

Tikrit nägin ka enne jõule ja värvisin teda natuke vanade aegade mälestuseks. Lisaks tõi ta ägedad punased käerauad! ;P

Muide, Vanemuise korraldatav Piletisadu on ka lahe traditsiooniline üritus, millest võetakse parim igal juhul. Selleks korraks neljale etendusele piletid rütmiga veebruarist maini igal kuul üks etendus. On mida oodata.

Kuna mul ei ole traditsiooni teha möödunud aastatest erilisi kokkuvõtteid või siis vähemalt mitte raportit avalikult esitleda, siis siinkohal aitab teile kah ülevaadetest - aasta on veel pikk!

Ah jah, uue aasta lubadustest - hakkan tubliks ja tegusaks! :D