Vahel tundub, et asjad jooksevad üle pea kokku ja tekib selline mugav õpitud abitus: ma ei saa, ei viitsi jne. Motiveeriv vingumine, ühesõnaga. No ja peale nädalakest motiveerivat ja toonustõstvat vingumist tuleb end jälle üles korjata, puhtaks kloppida ja tegutsema asuda, sest elu tahab elamist.
Eile juurdlesin nende asjade üle, mis teevad õnnelikuks. Suured asjad, mida kiputakse tihtipeale lihtsalt unustama, nagu hea kaaslane, kellega koos on mõnus olla, koht, kus elada, töö, mida teha, perekond ja sõbrad, kes on olemas ja kelle juurde saab alati minna. Naljakas on see, kui iseomaselt me neid asju võtame, mugava ühiskonna produktid, nagu minu põlvkonna inimesed on. Mäletatakse, aga sellises nostalgilises võtmes ka aegu enne üheksakümnendaid.
Ja siis on veel väikesed õnnelikud hetked, need mis jäävad meelde, mida on elul pakkuda omajagu, tuleb vaid osata nautida.
Näiteks eelmise talve hakul üks kinoskäik. Ma ei mäleta, mis filmiga tegemist oli, aga mäletan seda, et tol päeval hakkas sadama lund. Valget ja laia, natuke lörtsilaadset. Aga lund. Ja kogu maailm sai korraga valgeks ja tuisuseks. Ja me lonkisime selles valges maailmas läbi Tartu ja naersime inimeste üle, kes üritasid lume eest varjuda. Ja siis läbimärjaks tuisanuna maandusime Pierre´i kohvikus, kus hästi armsa suhtumisega ettekandja muutis selle päeva veelgi paremaks. Mis oli enne ja pärast, seda ma ei mäleta, küll aga mäletan neid loetuid hetki ja teadmist, kui õnnelik võib üks inimene olla lume üle.
Või siis sel sügisel, kui kõik oli kuldne ja parajalt soe. Üks jalutuskäik Toomemäel, et sahistada jalgadega lehtedes. Sügispäikese soojus ja jutuajamised vaatega linnale. Laisk pühapäev. Lonkimine läbi laisa linna. Tass teed ja hurmav pirnisalat. Teadmine, et täna ei ole kuhugi kiiret.
Või sel sügisel, kui lehtede kuld oli jõudnud ilusasti kujundatud lehekuhjadesse ja taevas oli tinahall. Ja käisime jalutamas, käes kuum tops kohviga ja meri taamal kohisemas. Vaadata veel lähedalt laineid, mis olid niigi pagenud kaldast ja inimestest kaugele. Lustida Rannapargis, et teha sügisesi fotosid kompositsioonis sina ja lendavad lehed selles kuhjas ning püüdmaks pildile detaile.
Või kevad, kui päike oli juba soe ja mõnus, kuid mere ääres olid veel jäärünkasid näha. Esimesed päikesekiired, mis tungivalt nõudsid nina taevapoole lükkamist ja ei ole selleks paremat kohta kui mere äärse põõsaste vahel pingil selili merd kuulates ja pea kaaslase põlvil puhkamas.
Neid hetki on palju. Neid väikeseid, mis teevadki elust elu, annavad adrenaliinisüsti selle sooja emotsiooni näol, mida mälestus nendest esile kutsub. Neid hetki ei tohi unustada ja seda ma tuletangi endale selle postitusega meelde.
Millised on Sinu väikesed õnnelikud hetked?
Toost neile!
Eile juurdlesin nende asjade üle, mis teevad õnnelikuks. Suured asjad, mida kiputakse tihtipeale lihtsalt unustama, nagu hea kaaslane, kellega koos on mõnus olla, koht, kus elada, töö, mida teha, perekond ja sõbrad, kes on olemas ja kelle juurde saab alati minna. Naljakas on see, kui iseomaselt me neid asju võtame, mugava ühiskonna produktid, nagu minu põlvkonna inimesed on. Mäletatakse, aga sellises nostalgilises võtmes ka aegu enne üheksakümnendaid.
Ja siis on veel väikesed õnnelikud hetked, need mis jäävad meelde, mida on elul pakkuda omajagu, tuleb vaid osata nautida.
Näiteks eelmise talve hakul üks kinoskäik. Ma ei mäleta, mis filmiga tegemist oli, aga mäletan seda, et tol päeval hakkas sadama lund. Valget ja laia, natuke lörtsilaadset. Aga lund. Ja kogu maailm sai korraga valgeks ja tuisuseks. Ja me lonkisime selles valges maailmas läbi Tartu ja naersime inimeste üle, kes üritasid lume eest varjuda. Ja siis läbimärjaks tuisanuna maandusime Pierre´i kohvikus, kus hästi armsa suhtumisega ettekandja muutis selle päeva veelgi paremaks. Mis oli enne ja pärast, seda ma ei mäleta, küll aga mäletan neid loetuid hetki ja teadmist, kui õnnelik võib üks inimene olla lume üle.
Või siis sel sügisel, kui kõik oli kuldne ja parajalt soe. Üks jalutuskäik Toomemäel, et sahistada jalgadega lehtedes. Sügispäikese soojus ja jutuajamised vaatega linnale. Laisk pühapäev. Lonkimine läbi laisa linna. Tass teed ja hurmav pirnisalat. Teadmine, et täna ei ole kuhugi kiiret.
Või sel sügisel, kui lehtede kuld oli jõudnud ilusasti kujundatud lehekuhjadesse ja taevas oli tinahall. Ja käisime jalutamas, käes kuum tops kohviga ja meri taamal kohisemas. Vaadata veel lähedalt laineid, mis olid niigi pagenud kaldast ja inimestest kaugele. Lustida Rannapargis, et teha sügisesi fotosid kompositsioonis sina ja lendavad lehed selles kuhjas ning püüdmaks pildile detaile.
Või kevad, kui päike oli juba soe ja mõnus, kuid mere ääres olid veel jäärünkasid näha. Esimesed päikesekiired, mis tungivalt nõudsid nina taevapoole lükkamist ja ei ole selleks paremat kohta kui mere äärse põõsaste vahel pingil selili merd kuulates ja pea kaaslase põlvil puhkamas.
Neid hetki on palju. Neid väikeseid, mis teevadki elust elu, annavad adrenaliinisüsti selle sooja emotsiooni näol, mida mälestus nendest esile kutsub. Neid hetki ei tohi unustada ja seda ma tuletangi endale selle postitusega meelde.
Millised on Sinu väikesed õnnelikud hetked?
Toost neile!
