Harakale haigus

Kiirus kiiruseks, tore on see, kui ikka tegemist jagub. Täiesti ebatore on aga see, kui kõige kiiremal ajal õnnestub kinni püüda see vastik viirus, mis praegu ringi hullab. Ja mina olen üks ebameeldivamaid tõbitsejaid üldse, ei soovita. Kurk on valus, nohu tuleb ka ja pea on paksult vatti täis.

Osakonna kahtlaselt külmas arvutiklassis passimine ei aita muidugi enesetunde paranemisele kaasa, aga uuringud tahavad läbiviimist hoolimata sellest, kas sul on sitt või väga sitt olla. Ja homme jälle, kaks korda pikemalt ainult ehk siis kokku neli tundi ja veidi peale. Jama. Aga see-eest on tulemused huvitavad, mulle meeldib lugeda, mida erinevad inimesed milleski näevad.

Huh, külavärinad olidki just puudu. Aga need peavad üle minema nagu ka muu kupatus, sest aega ei ole haige olla lihtsalt. Punkt. Kuuma teed olen tarbinud juba suuremal hulgal, gripiteed ei meeldi kohe üldse ja mett ei tarbi ka. Seega peab piarmünt koos Citroceptiga asjad ära ajama ja loodetavasti ka organismus ise suudab end kokku võtta.

Kiire, kiire, aeglane

Paar nädalat tagasi mõtlesin kurvalt, et kuigi palju on vaja teha, siis ikkagi on aeg aeglaselt kulgev. Nüüd seda probleemi enam ei ole ja tavaline rütm on taastunud. Magistritöö põletab, ei, tegelikult lausa kõrvetab. Uuringute tegemiseks aega vaid see nädal, aga uuritavatega on lood natuke täbarad. Kuna plaan võtta uuringurühmaks oma osakonna I kursus, siis vähemasti ilus optimistlik lootus oli, et 70st inimest 30 peaks ikka küll kokku saama. No aga! Kas esmakursuslased või vabandage väljendust, noored (ma ei ole ju tegelikult nii vana?!) on tõesti nii viitsimatud? "Ei viitsi, ei taha, ei midaiganes". Personaalne agressivselt optimistlik suhtumine vähemalt kandis mõne lisahuvilisega vilja, sest kui kuidagi muud moodi ei saa, siis rõhudes karmavõlale järgnevatel kursustel, kus nad ise peavad hakkama uuringuid läbi viima - toimis küll. Kahjuks ei jõudnud kõiki personaalselt ärarääkimas käia. Nüüd tulebki genereerida eriti motiveeriv kiri nende kursale, et tuleks võimalikult paljud kohale. Ja siinkohal küsimus laiemale ringile: mis kuradi kommunikatsioonist ja suhtekorraldusest te räägite? Laiizkus kondiitas on selle asja täpne termin hoopis!

Nädalavahetusel sai üle kolme nädala Pärnus käia. Käiks ju tihedamini, aga hetkel on finantsilised lood veidi nukrad, küll aga lootusrikkalt tõusuteele suundumas. Pärnus on natuke teine aeg kui Tartus, vähemalt minule tundub nii. See on aeg, kus ei viitsi logida end isegi mitte MSNi, tahaks tavalistest kommunikatisoonidest nagu nt arvuti eemal olla. Mängida Romeoga, vaadata, kui suureks ta on kasvanud ja milline ahvivaimustus teda tabab, kui ma koju lähen. Sest ta ju ootab. Ja ootab ka siis trepi all, kui ma kodus olen. Ja ei taha sugugi ära lasta minna. Ja teeb seepeale oma suuri tibisilmi ja näo, et kui ära lähed, hakkan kohe nutma. Ta on ikka nii lahe, selline suur mütakas, ise alles vaimus kutsikas, kuigi aprillis saab aastaseks. Vorm on olemas, aga vaim veel pole järgi jõudnud. See on üks minu lemmikpilte Romeost: ise alles pisipisi, 2-kuune ainult, aga nunnunduse geen lööb juba tugevalt välja :)

Pärnus saab ema, isa ja tädiga rääkida, plaanida, kuulata ja olla kuulatud. Kuigi telefonitsi suhtlemine toimub väga tihedalt, ei ole see ikkagi IRL. Superluks perekond on, eluaeg on olnud ju! :)

Pärnus on kvaliteetaeg, kui saan P-ga kokku. Ei ole oluline, kui harva-tihti me mõlemad samal ajal Pärnusse satume, juttu jätkub ikka kauemaks. Ei viitsigi alati kuskile välja minna, vahel on hea küpsetada üks hästi hea punasesõstra tort, hankida suuremal hulgalt siidrit ja siis istuda ja panna maailma asju paika poole ööni.

Pärnusse peaks minema ikka pikemaks ajaks, sest minnes alles reede õhtul ja tulles juba pühapäeval tagasi, jääb aega ikkagi väheks. Et kohtuda veel teiste tuttavatega, kellega tavaliselt suhtled MSNis (P on eraldi kategooria :)). Et minna kolada linna peal, vaadata, mis on muutunud ja mis on samaks jäänud. Et minna kolada mere ääres või siis hetkel ka mere peal ja vaadata seda, kui puhas ja valge on kõik ümberringi. Oma väikese maailma lõpu algus. Ronida vahepeal kõrkjate vahele ja vaadata, millega tõusuvesi enne jäätumist hakkama sai. Vaadata jääd ja selle pragusid. Üle vaadata kaldale kandunud jääplaadimäed, milliseid varem ei ole nähtud ja teha veel pilte. Et vaadata loojuvat päikest läbi nende jääplaatide. Ja meenutada VIP-kaadrit jaanuari lõpust analoogsest situatsioonist, kus loojuva punase päikese suunas lendas kuus luike. Et lõpuks leida aega selleks, et minna suusatama. Et unistada suvest ja sellest, mida siis teha plaanime. Et mõnusa nostalgiaga meenutada kõiki neid teisi suvesid ja merd, mis on ühe korraliku suve kohustuslik koostisosa. Ja unistada sellest, et tuleb kevad koos päikesega ja rand täitub päikesepüüdjatega, kes istuvad õnneliku näoga nina päikese suunas. Ja suvi... sellest ei ole vaja rääkidagi. Suvi on suvi on suvi, päike ja rand, jalgratas ja jäätis, jäine kokteil ja sellinesuvinepärnurannamuusika ja veel hästi palju asju.

Aga praegu on Tartu koos kohustustega, mida ei saa edasi lükata. Tuleb saata mitu meili, otsustada, kas jõuan täna peale tooteesitluse tegemist ka jõusaali. Loota, et I. suudab homseks transpordi sebida, et maalt teine külmkapp tuua (vana ütles kenasti üles sel ajal, kui meist kolm Pärnus olid, tulemuseks suur hulk asju, mis minetasid oma kaubandusliku väärtuse). Õnneks on olemas seniks rõdu, kus hoida punaseid sõstraid, millest mingil hetkel saab kindlasti mmmmmmaitsev tort. Beseega. Eriti hea ja natuke suvine kah.

Ega siis muud kui - tegudele seltsimehed! Tempokalt!

Post nubila Phoebus

Asjad hakkavad alati laabuma kuskist otsast. Tundub, et peale vahepealset mõõnaperioodi on nüüd see ots käes ja selle üle on mul ainult hää meel. :)

Jõusaal on mõnus! Kuigi oktoobrist saadik pole eriti trenniga tegeleda jõudnud ja selle tulemusena on muidugi järgmisel päeval hea ülevaade erinevate lihaste eksisteerimisest ja asukohast... Aga ikkagi on mõnus, selline positiivne vaim tuleb kohe peale, et midagi hakkab laabuma ja suvi tuleb ju ka noh, ja ega üldtoonuse parandamise vastu ei ole ka kohe mitte kui midagi. Kuna tuttav, kes saali avas, pakkus välja n-ö grupisoodustuse, mis on tavalisest kuuhinnast ikka jupp maad odavam, siis grupp sai ka kokku pandud. Selle käigus loomulikult imestatud inimeste suhtumise üle, a´la no-kuidas-ma-sinna-trenni-üksi-lähen-kui-me-koos-ei-lähe-ühel-ajal. Normaalne ju, et ei pea igal pool karjaga käima, kui grupp on koos, käib igaüks ikka sel ajal, millal talle sobib. Võibolla on probleem minus, sest sellist kambavaimu ei mäleta ma endal kunagi eriti tugevalt eksisteerinud olevat. Mõnus on üksi käia, mõtled omi mõtteid, liigutad ennast, saad uute inimestega tuttavaks. Praegu on jõusaal alles teist nädalat avatud, seega on nt päeval käies enamasti see efekt, et sinuga tegelevad kaks treenerit. Superluks ju! Toredad inimesed pealekauba, juttu jätkub kauemaks :)

Magistritööga tunduvad asjad ka edenema hakkavat, vähemasti on selgunud juhendaja(d), teema ja üldkontseptsioon :). "Boonuseks" on ka see, et uuringutega tuleb tegutsema hakata kohe, ehk siis hiljemalt järgmise nädala jooksul läbi viia eksperimendid, et tulemused oleksid enne valimisi käes. Kiirus on omast kohast hea asi, vähemalt motiveerib mind, sest kui deadline on ikka kohe-kohe käes, siis tuleb lihtsalt ära teha. Edasine andmete analüüsimine on juba teine teema, aga vähemalt huvitav.

Maalida tahaks! Vabatahtlikke modelle? Mh, ah?! Saaks oma albumi jaoks jälle näo-või kehamaalingu pilte juurde. Tikker? Enne Londonit veel üks väike sessioon kehamaalingutega? :P Surematu au ja kuulsus garanteeritud minu kodukal!

Tegelikult on hästi lahe see ka, et praegu päike paistab ja tuba on niiiiii soojaks köetud, varsti lähen trenni ja reedel Pärnusse (autos veel üks koht pakkuda, huvilisi?) ja üldse tundub, et kõik on superluks või vähemalt liigub järjekindlalt sinna suunas.

Kuidas kurat saab kala plahvatada?!

Kööginurga memuaarid, mida ei juhtu just igaühega. Võibolla juhtub ka.

Minul vähemasti õnnestus tänaseks perekondlikuks õhtusöögiks osta Vichi külmutatud kalafileed, neid, mis on papist pakkides (traagika saabki siinkohal alguse, sest paneeritud ja kilekotis olevaid Tartu Rimi mulle pakkuda ei suutnud ja tunne oli liiga laisk, et ise paneerida tavalise fileetükke, siit ka järeldus, et laiskus ei ole ohutuse seisukohast just parim vabandus). Enivei, õnnelik mina saabus koju, tutvus veelkord humoorika kirjaga, mis selgitas täpsemalt toote koostist (ehk siis mintai- või (?!) heigifilee, hehee), keeras kenasti gaasi lahti ja valas pannile õli. Järgmiseks sammuks, teate ju küll, on peale õli kuumenemist sinna praetava elemendi, ehk siis kalafilee lisamine, mida ma tegin. Järgmine hetk toimus aga rõõmus väike plahvatus, mille tulemuseks oli pann minu käes, kust leegid tõusid pea meetrini. Hea kopsumaht koos röögatusega tõi kohale I., kes suutis leegid sujuvalt Marju Lauristini artikliga tänases EPLis summutada. Et nagu lõpp hea, kõik hea. Aga kallikesed, äkki keegi palun selgitaks mulle, KUIDAS KURAT SAAB KALA PLAHVATADA?!

I. jätsin nüüd rõõmsalt kööki kokkama, sest jõudsin järeldusele, et kui kala suudab plahvatada, saavad sellega ka aedviljad hakkama. Rumm ja coca aitavad praegu minul asja parema pilguga vaadata. Ja rõõmustada ka selle üle, et nüüdsest saan alati soovi korral söögitegemisest viilida, sest ma ju ei oska seda tuleohutuse seisukohast korrektselt teha. :)

See ei saa ju niiiii raske olla! Varem on ka magistritöid kirjutatud ja ka valmis saadud. Aga minul on täielik suutmatus/tahtmatus/misiganes sellega tegeleda ja ometigi peaks see asi mul kunagi tehtud kauni ajagraafiku järgi juba peaaegu valmis olema. Aga ei ole. Ei ole veel isegi eriti alustatud selle kirjutamist. Ja see on probleem. Suurem probleem on tegelikult hoopis selles, et ma peaks minema kohtuma oma juhendajaga ja välja käima idee, et ma esialgsest teemast kavatsen veidi kõrvale kalduda, et töö oleks kaasaegsem. Seda ohkamist ja "mnjaaaa-d" olen ma varem ka kuulnud. Ja kogu selle kupatuse juures on mul siiski sõge lootus ja auahne plaan, et ma TAHAN selle töö valmis jõuda niimoodi, et ma kevadel kaitsta saaks (mul on 2,5 kuud vaba aega ja kui jagub ka optimistlikku agressiivsust teemaga tegelemiseks, ei tohiks nagu eriti takistusi olla).

Siis oleks ülikool lõplikult läbi aka vabadus ja uued kohustused (ennekõike aga koolivaba suvi, mis loodetavasti on täis ohtralt maalimist :P) .

Pühapäev on tore päev, tore päev, siis ma jälle tööle läen...

Mul õnnestub ikka asjad tagurpidi pöörata. Normaalsed inimesed käivad nädalavahetusel väljas pidutsemas, sest pikk töönädal on selja taga. Mina lähen öötööle nt laupäeva öösel, et teha klubis jumestusi. Ja loomulikult ärgata pühapäeva hommikul kell kaheksa, et minna koolitust tegema.

Koolitused on armsad, eriti viimased osad, millega kaasneb lõpetamine ja sertifikaatide jagamine. Kõik on selleks hetkeks saanud hästi omaks lihtsalt, selline tore seltskond koos. Tänane oli veel omakorda juubeliüritus, minu jaoks vähemalt - 5. aasta seda neid läbi viia ja 10. lend Tartus. Päris palju seega. Ja jätkuvalt tekitab positiivseid emotsioone Pallase suhtumine pikaajalisse klienti - super koht, kui kellelgi vaja mingit üritust läbi viia, sest nii positiivsed ja naerusuist vastutulelikkust ei kohta just igal pool. Nt kohvipausi korraldamine või lõpetamiseks piduliku laua tellimisel võib Big Beni Pubist saada vaid puhtakujulise peavalu. Kui on eelnevalt räägitud, et soov on saada pikka lauda, kus kogu grupp saaks koos istuda veel viimast korda, siis millisest osast on juhatajal raske aru saada, et tulemuseks on eraldi lauakesed?! Vabandus, et "mulle tundus, et nii on parem" ei lähe ju tegelikult arvesse! Ega me seal esimest korda sellist üritust ei tee ja kliendi soovidega võiks ikka tibake arvestada ka, mitte pomiseda telefoni "jajah" ja toimetada seejärel südamarahus enda parima äranägemise järgi.
Summa summarum: Pallas 12 points, BBP 1...max.

Tegelikult olen lihtsalt väsinud ja kurk ka hell - päris mitu tundi räägitud. Tavaline tunnike, kus maailma jaoks ei ole mind olemas. On tass teed ja ideaalis ka šokolaad (mida ma ei viitsinud kahjuks ostma minna, aga oleks vist ikka pidanud...), natuke omaette olemist ja rahulikku ignorantsi teiste suhtes. Ja rumm koolaga. Ja varsti jälle valmis tegudeks.

Muide, kes tahab jõusaalis käima hakata? Tuttav avab Tartus laheda ja mõnusa suruõhuaparaatidega jõusaali ja suurema kambaga on soodsam hind. Anyone? Mh? Ah? Mina küll tahan! Ja seda lisaks headele masinatele ka miljonivaate pärast Tartu linnale! :)

Oleksid, poleksid ja nostalgia

Oleks ja poleks on pahad poisid nagu öeldakse. Mind nad viimasel ajal kipuvad kummitama inimestega minevikust. Ei, mitte halvas mõttes, omamoodi nostalgiliselt hoopis, kui nii võib öelda. Viimasel ajal näen ma millegipärast pidevalt unes oma kunagist pinginaabrit, kellega sai sõprussuhted loodud siis, kui olime neljased põnnid lasteaias, koos mängitud ja kommipabereid vahetatud, suuremaks kasvatud, maailmaasjade üle arutletud, pidutsetud, lollusi tehtud, naerdud ja nutetud. Kuni 9. klassini, mil ootamatult maailmavaade kardinaalselt lahknes ja me lõpetasime suhtlemise. Ja sellest on mul siiani kahju. Mõtlen, et peaks talle kirjutama/helistama, sest vahepeal on palju-palju aega mööda läinud, nt tema sai suvel endale armsa väikese põnni. Elab ta ikka Pärnus. Ei oleks ju nii raske uuesti kontakteeruda. Aga samas - äkki teda see ei huvitakski, sest elu on ju edasi läinud ja minevik jääb alati seljataha...

Inimesed tulevad ja lähevad, see on paratamatus iga eluetapp toob kaasa uusi tegelasi ja jätab hüvasti mõne vanemaga, kellega pikamaa suhted välja ei vea. Elu teeb lihtsalt oma korrektuure, ma ju tean. Aga vahel on kahju, et aega tagasi keerata ei saa.

Ja mul on üdini hea meel selle üle, et näiteks üks teine neidis, kellega lasteaia päevil läbisaamine ei olnudki teab mis hiilgav, on jäänud mu ellu siiani. Ja hea on ka see, et kuigi me näeme üksteist reaalselt üsna harva distantside tõttu, on need kohtumised ja üldse suhtlemised puhas kvaliteetaeg.

Küsimus 1: kuhu?

Sellistel hommikutel nagu täna tekib vahel kohutav koduigatsus. Tahaks Pärnusse. Tahaks koju. Tahaks merd. Eriti just seda viimast, sellest on Tartus kõige enam puudus. Tegelikult on "kodu" mõiste ju suhteline, kellele maja, kellele inimesed. Pärnus on vanemad, Romeo ja meri, siin nohiseb I. rahulikult magada, tekitades sellise hea ja rahuliku tunde.

Viimasel ajal olen mõelnud seoses kevade saabumisega ja teatavate eluliste muutustega sel ajal (üürileping lõpeb, loodetavasti ka kool, peaks hakkama n-ö korralikku tööd kah otsima), et mis siis edasi saab? Täpsemalt kuhu saab, sest praegu on meil kaks valikut ehk siis Tartu või Pärnu. Ja mõlemal linnal on loomulikult omad plussid ja mis seal salata, ka miinused. Hea oleks olla selline paandunud ühe linna fänn, valik oleks lihtne ju. No näiteks osad tallinlased, kes tulevad küll Tartusse ülikooli, aga nende jaoks ei ole mingit küsimustki selles, et pärast lähevad nad tagasi sinna, kust tulid. Aga mind Tallinn ei tõmba. Võib ta ju wannabede arvates olla ainuke city Eestis, mis ümber Tallinna on ainult üks suur konnatiik, aga no kuulge... Maailma mastaabis on Tallinn mõne väiksema küla mõõtmetega. Küll aga omaks võtnud sagiva ja närvilise elustiili. Mitte kõik sealsed elanikud ei ole "nakatunud", küll aga suur osa. Kiirus on in, raha on in, in on öelda, et olen väsinud, tüdinud, ei oma aega ei puhkuseks ega iseenda jaoks. Ja võibolla olengi kolkalinna tüdruk, aga see-eest rahul selle staatusega. Miks? Sest meie suurlinlased on omast kohast võrreldavad nt ameeriklastega, kel muust maailmast (loe: Eestimaast) ei ole eriti aimu. There is something out there - ja ongi kõik. Aga minul on vabadus ja võimalus sõita ringi. Ja sellepärast ma igatsengi suve. Vot. Et jälle visata telk ja magamiskotid autosse ja siis kui pähe tuleb, sõita nt Saaremaale imeilusat pankrannikut vaatama.

Ja jälle suudan ma algsest teemast rahulikult hoopis mujale kulgeda. Ei ole ma kade ega vihane päälinlaste peale, ma usun siiralt elu võimalikkusesse väljaspool Tallinnat. Tartu ja Pärnu juurde tagasi tulles - jama on see, et lõpllik otsustamine jääb minu teha. I. ütleb, et kõik sõltub minust. Päris suur vastutus. Tegelikult ma tean, et tema tahaks pigem jääda Tartusse, sest seda linna ta lihtsalt tunneb rohkem, samas eelmisel suvel Pärnus töötades avastas ta ka selle linna võlud. Kuhu mina tahan? Vot see ongi see raske koht, sest ma ju ei tea. Kunagi iidsetel aegadel, kui ma Tartusse tulin, olin ma üsna veendunud, et lõpuks lähen ma ikkagi Pärnusse tagasi, mis sest, et ka see linn hubane ja kodune on. Nüüd enam ei ole nii veendunud. Seega - lõplik otsustamine tuleb rõõmsalt edasi lükata. Ja tunda jätkuvat rõõmu mobiilsest eluviisist, mis võimaldab soovi korral autosse istuda ja sõita teise Eesti otsa ja tunda mõlemal suunal - jõudsingi koju.

Muudatuste aeg

Aasta 2007 on muudatuste aeg. Vähemalt minu jaoks. Proovin siis midagi uut, näiteks blogipidamist (kassi ju praegu ei ole...).

Blogide lugemisega on algust tehtud tegelikult ju ammu, põhjus selleks kaunikesti triviaalne - paljud sõbrad-tuttavad on kolinud teise Eesti otsa, kõigil on kiire (tänapäeva haigus ja vabandus) ja kohtumisi harvem. Seevastu sõprade blogide lugemine on muutunud rutiiniks ja harjumuseks - iga päev viskan pilgu peale, mida keegi teinud on. Samas tekitab selline harjumus ka veidi negatiivse illusiooni, nagu oleksid sa lõpuni kursis inimeste tegemistega. Tegelikult nii ju ei ole, lihtsalt teadmine teiste mõtetest-ideedest-lollustest-elutarkustest eksisteerib selle asemel. Ja võibolla avastab keegi, et sel moel on võimalik kursis olla ka minu sekeldamistega :)

Kasutagem siis virtuaalset vabadust!