Kööginurga memuaarid, mida ei juhtu just igaühega. Võibolla juhtub ka.
Minul vähemasti õnnestus tänaseks perekondlikuks õhtusöögiks osta Vichi külmutatud kalafileed, neid, mis on papist pakkides (traagika saabki siinkohal alguse, sest paneeritud ja kilekotis olevaid Tartu Rimi mulle pakkuda ei suutnud ja tunne oli liiga laisk, et ise paneerida tavalise fileetükke, siit ka järeldus, et laiskus ei ole ohutuse seisukohast just parim vabandus). Enivei, õnnelik mina saabus koju, tutvus veelkord humoorika kirjaga, mis selgitas täpsemalt toote koostist (ehk siis mintai- või (?!) heigifilee, hehee), keeras kenasti gaasi lahti ja valas pannile õli. Järgmiseks sammuks, teate ju küll, on peale õli kuumenemist sinna praetava elemendi, ehk siis kalafilee lisamine, mida ma tegin. Järgmine hetk toimus aga rõõmus väike plahvatus, mille tulemuseks oli pann minu käes, kust leegid tõusid pea meetrini. Hea kopsumaht koos röögatusega tõi kohale I., kes suutis leegid sujuvalt Marju Lauristini artikliga tänases EPLis summutada. Et nagu lõpp hea, kõik hea. Aga kallikesed, äkki keegi palun selgitaks mulle, KUIDAS KURAT SAAB KALA PLAHVATADA?!
I. jätsin nüüd rõõmsalt kööki kokkama, sest jõudsin järeldusele, et kui kala suudab plahvatada, saavad sellega ka aedviljad hakkama. Rumm ja coca aitavad praegu minul asja parema pilguga vaadata. Ja rõõmustada ka selle üle, et nüüdsest saan alati soovi korral söögitegemisest viilida, sest ma ju ei oska seda tuleohutuse seisukohast korrektselt teha. :)
Minul vähemasti õnnestus tänaseks perekondlikuks õhtusöögiks osta Vichi külmutatud kalafileed, neid, mis on papist pakkides (traagika saabki siinkohal alguse, sest paneeritud ja kilekotis olevaid Tartu Rimi mulle pakkuda ei suutnud ja tunne oli liiga laisk, et ise paneerida tavalise fileetükke, siit ka järeldus, et laiskus ei ole ohutuse seisukohast just parim vabandus). Enivei, õnnelik mina saabus koju, tutvus veelkord humoorika kirjaga, mis selgitas täpsemalt toote koostist (ehk siis mintai- või (?!) heigifilee, hehee), keeras kenasti gaasi lahti ja valas pannile õli. Järgmiseks sammuks, teate ju küll, on peale õli kuumenemist sinna praetava elemendi, ehk siis kalafilee lisamine, mida ma tegin. Järgmine hetk toimus aga rõõmus väike plahvatus, mille tulemuseks oli pann minu käes, kust leegid tõusid pea meetrini. Hea kopsumaht koos röögatusega tõi kohale I., kes suutis leegid sujuvalt Marju Lauristini artikliga tänases EPLis summutada. Et nagu lõpp hea, kõik hea. Aga kallikesed, äkki keegi palun selgitaks mulle, KUIDAS KURAT SAAB KALA PLAHVATADA?!
I. jätsin nüüd rõõmsalt kööki kokkama, sest jõudsin järeldusele, et kui kala suudab plahvatada, saavad sellega ka aedviljad hakkama. Rumm ja coca aitavad praegu minul asja parema pilguga vaadata. Ja rõõmustada ka selle üle, et nüüdsest saan alati soovi korral söögitegemisest viilida, sest ma ju ei oska seda tuleohutuse seisukohast korrektselt teha. :)
2 kommentaari:
hahaa, ma pakun, et mitte kala ei plahvatanud, vaid lasid õli liiga kuumaks ja jäätunud kala sinna peale visates kargasidki leegid üles.
mäletan, et kunagi panin tulise õli sisse külmutatud friikartuleid ja PAUHH viskas leegid taeva poole.
ehk siis peaaegu keev õli ja jää ei sobi kokku!
Hee, vot konks ongi selles, et ei olnud see õli liiga kuum tol hetkel, täiesti normaalne. No keelega katsuma ei läinud, aga tavaline "küpsetusrežiim" :)
Postita kommentaar