Küll tuleb ka jõulutunne

Jõulud tulevad kohekohe. Jõulutundega sel aastal küll õnnistatud ei ole, õigemini oli novembri lõpus selle hetkeni, mil Märja korteriomanik teatas, et kuna ta läks oma mehest lahku, pole tal enam kuskil elada ja seetõttu tahab korterit tagasi, kui kiiresti me uue kodu leiaksime. No vot siis. Ja otsingud algasid suure väheentusiastliku hurraaga jälle, seekord ainult panustas omanik samuti oma närve korteri leidmiseks, sest ma teatasin kenasti, et enne normaalse koha leidmist ei koli ma kuskile nädalase etteteatamisega. Kuigi puhtinimlikult saan ma temast täiesti aru, aga me oleme ka inimesed ja kes iganes on Tartus üürikorterit otsinud, see teab, millise mõnusa tegevusega tuleb end hõivata.

14. detsembriks jõudsid asjad õnneks nii kaugele, et kolisime uude korterisse, sedapuhku taas sisuliselt kesklinna, põhimõtteliselt Pärna tn majaga risti. Uuel tänaval ootame nüüd külla kõiki neid, kes Märjale veel ei jõudnud, sest liiga kauge oli. Nüüd enam vabandusi ei saa olla! :)

Praegu näeb korter küll välja, nagu siin oleks plahvatanud suur tuumapomm, mis puistab laiali palju kaste ja kotte, sest remont käib ja tapeete vahetatakse, seega ei saa veel kõike paraku lahti pakkida. Igatahes loodan ma väga, et homseks on ka elutoas tapeet seinas ja korter näeb rohkem välja nagu kodu, mitte nagu kolikamber. Siis ehk tuleb jõulutunne ka. Jõuluks läheme niikuinii Pärnusse, seega küll see jõulukas tuleb ka. Koos muude hullustega, mis selle aastaajaga koos käivad, näiteks sünnipäev ja aastavahetus. Kõige sellega tegelemiseks ei ole mul lihtsalt jaksu praegu, aga küll kõik asjad õigel ajal tehtud ka saavad.

Ahjaa, varase sünnipäevakingituse tegin endale ka, ostsin läpaka. Seega olen ka nüüd ametlikult kaasaegne kommunikatsiooniinimene, muig.

Ja lund ootaan. 24. peab lund sadama hakkama, muud võimalust ei ole. Ei ole midagi ilusamat valgetest jõuludest, sellest, kui puhas ja lai lumi alla sajab, inimesed on rahulikud ja õnnelikud ning vähemalt üks kord aastas üritatakse soovida vaid kõike kõige paremat. Seega soovin Sullegi jõulutunnet ja kaine meele säilitamist meie kaubandushulluses. Lihtsalt suurt vaikset õnnetunnet.

Väikestest õnnelikest hetkedest

Vahel tundub, et asjad jooksevad üle pea kokku ja tekib selline mugav õpitud abitus: ma ei saa, ei viitsi jne. Motiveeriv vingumine, ühesõnaga. No ja peale nädalakest motiveerivat ja toonustõstvat vingumist tuleb end jälle üles korjata, puhtaks kloppida ja tegutsema asuda, sest elu tahab elamist.

Eile juurdlesin nende asjade üle, mis teevad õnnelikuks. Suured asjad, mida kiputakse tihtipeale lihtsalt unustama, nagu hea kaaslane, kellega koos on mõnus olla, koht, kus elada, töö, mida teha, perekond ja sõbrad, kes on olemas ja kelle juurde saab alati minna. Naljakas on see, kui iseomaselt me neid asju võtame, mugava ühiskonna produktid, nagu minu põlvkonna inimesed on. Mäletatakse, aga sellises nostalgilises võtmes ka aegu enne üheksakümnendaid.

Ja siis on veel väikesed õnnelikud hetked, need mis jäävad meelde, mida on elul pakkuda omajagu, tuleb vaid osata nautida.

Näiteks eelmise talve hakul üks kinoskäik. Ma ei mäleta, mis filmiga tegemist oli, aga mäletan seda, et tol päeval hakkas sadama lund. Valget ja laia, natuke lörtsilaadset. Aga lund. Ja kogu maailm sai korraga valgeks ja tuisuseks. Ja me lonkisime selles valges maailmas läbi Tartu ja naersime inimeste üle, kes üritasid lume eest varjuda. Ja siis läbimärjaks tuisanuna maandusime Pierre´i kohvikus, kus hästi armsa suhtumisega ettekandja muutis selle päeva veelgi paremaks. Mis oli enne ja pärast, seda ma ei mäleta, küll aga mäletan neid loetuid hetki ja teadmist, kui õnnelik võib üks inimene olla lume üle.

Või siis sel sügisel, kui kõik oli kuldne ja parajalt soe. Üks jalutuskäik Toomemäel, et sahistada jalgadega lehtedes. Sügispäikese soojus ja jutuajamised vaatega linnale. Laisk pühapäev. Lonkimine läbi laisa linna. Tass teed ja hurmav pirnisalat. Teadmine, et täna ei ole kuhugi kiiret.

Või sel sügisel, kui lehtede kuld oli jõudnud ilusasti kujundatud lehekuhjadesse ja taevas oli tinahall. Ja käisime jalutamas, käes kuum tops kohviga ja meri taamal kohisemas. Vaadata veel lähedalt laineid, mis olid niigi pagenud kaldast ja inimestest kaugele. Lustida Rannapargis, et teha sügisesi fotosid kompositsioonis sina ja lendavad lehed selles kuhjas ning püüdmaks pildile detaile.

Või kevad, kui päike oli juba soe ja mõnus, kuid mere ääres olid veel jäärünkasid näha. Esimesed päikesekiired, mis tungivalt nõudsid nina taevapoole lükkamist ja ei ole selleks paremat kohta kui mere äärse põõsaste vahel pingil selili merd kuulates ja pea kaaslase põlvil puhkamas.

Neid hetki on palju. Neid väikeseid, mis teevadki elust elu, annavad adrenaliinisüsti selle sooja emotsiooni näol, mida mälestus nendest esile kutsub. Neid hetki ei tohi unustada ja seda ma tuletangi endale selle postitusega meelde.

Millised on Sinu väikesed õnnelikud hetked?

Toost neile!

Tööst ja elust ja...

Väike kassiloom on oma tööpositsiooni mu arvuti juures sisse võtnud ja lesib rahulolevalt kuvari ja klaviatuuri vahel, vahepeal sabaga viimast poleerides või siis saba rünnates (see on kahtlane asi üldiselt, seda tuleb ikka taga ajada pidevalt). Valmis olema asjalik ja tööd tegema.

Suured otsused on langetatud ja kokkuvõtteks võib öelda, et jään edasi Tartusse ja hakkan rakendama oma erialaseid oskuseid. Kuna ma olen otsustanud kategooriliselt, et sellest asjast saab asja, siis nii ka läheb. Positiivne agressiivsus, ütleb I. selle kohta. See, mille vastu ei ole võimalik kellelgi võidelda, haaa.

Selle ettevõtmise plussiks on see, et kontoris istumist kui sellist ei ole, vaid igaüks on ise oma aja peremees. See sobib mulle, kuna siis saan tegeleda edasi ka koolituste ja näomaalingutega. Neid ei taha ma veel sugugi maha kanda.

Tööga seonduvalt olen ma nüüd jõudnud oma tehnikaihalusega sinnamaani, et tahan saada läpakat. Siiani olen oma vana lauakaga kõik tööga seonduvad asjad saanud kenasti ära teha ja läpaka järgi otsest vajadust ei olnud, kuid nüüd on lauaarvutiga ikka suuremaid jamasid tekkinud ja noh, olgem ausad, väike mugavusenoot tuleb ju ikka ka mängu. Lubasin endale kunagi, et kui tegelikult hakkab ka läpakat vaja minema, siis ostan selle endale. Nüüd siis tuleb end kurssi viia rüperaali maailmaga (õnneks on infoallikana olemas I) ja siis leida finantsid arvuti soetamiseks. Selge nagu seebivesi. Otsustatud. Järelikult lähtudes kergest fatalismist - kui midagi väga tahta, siis asjad ja sündmused tulevad sinu juurde. Ootan huviga.

Vahepeal sai peetud kaks sünnipäeva, mida eelmises postituses mainisin. Kokana tulin olukorrast välja võitjana, kuigi minu lemmikmees Murphy andis endast sellel päeval absoluutselt parima. Nimelt oli mul päeval vaja teha üks töine kohtumine ja arvestades loogiliselt tunde, mis kohtumisest külaliste saabumiseni jäi, tundus enam kui loogiline, et ajaliselt jõuab kõike vabalt teha. Aga noh, kui kõik oleks sujunud, ei oleks tegemist olnud minuga.

Esmalt sattusin ma linna sõites totaalsesse liiklushullarisse ja sõitsin Vabaduse tänava foori alt Kaubamaja alusesse parklasse 15(!) minutit. Miks? Sest geeniused roolis arvavad ikka, et kui kuhugi edasi ei mahu, sest ees on hullem ummik, siis kuna nendel põleb roheline, siis tuleb läbi pressida ja ühtlasi ummistada ära kõikide teiste suundade trajektoorid. Ehk siis - kui muti tahab punasega veel otse läbi pressida (kuigi ei mahu), siis muti ka pressib. Vähemalt poolele teele. Ja sina tilbendad vasakpööret sooritada soovides ikka seal kuskil poolel teel. Ja kui lõpuks pöörde sooritad, siis arvavad kaks juhti, et miks üks sõidurida parklasse, nemad mahuvad ju ka kuidagi, ja tekitavad veel kaks rida, mis siis ootsuspäraselt ja nende jaoks ootamatult lõpevad ning sunnivad neid nõudlikult vilgutades vahelelaskmist nõudma. Jap, sain ka targemaks, et kui ridasid ei ole sõiduteel, siis mahub mõni auto vabalt sõitma ka mööda jalakijate teed pargis ja siis sama nõudlikult vahelelaskmist ootama. Jah, ma tean, kindlasti kiruvad mitmed juhid ka mind, et naine bemmiga jne. Aga ma ikka üritan vähemalt oma karmavõlale mõeldes võimalikult viisakas juht olla.

Peale parkimisimesid sai kohtumine läbi ja algas parklast väljumise ime, mis kestis 20 minutit. Osturalli, jummel küll! Kui nüüd tekib erk huvi, et a) miks ma ei kasuta keskkonna säästliku inimesena ühistransporti või b) miks ma üldse kaupsi parkima ronisin, siis palun. A) kui sa elad linnast väljas ja sul on vaja vedada raskeid poekotte, siis kasutadki autot - ühistransport nüüd nii sujuv ka ei ole ja maaliinide bussijaama end kuskilt suuremast keskusest suurte kottidega vedada ma ka ei taha. Ei tohigi tegelikult oma silmade tõttu. Ja b) tasulise parkimise ala on laiendatud, aga kaupsis parkimine on esimesel tunnil tasuta ja järgneval 10 eeku, seega mulle sobib, kuna kahe tunniga, saan oma asjatoimetustega enamasti hakkama. Ja punkt c on ka - mugavus maksab ka midagi kahe eelmise punkti summana.

Lõpuks kui koju jõudsime, oli mul veidi alla tunni aega selleks, et katta üks korralik sünnipäevalaud koos toiduga, mida ma olin otsustanud teha. See on minu kõige kiirem kartulisalati tegu ever, lisaks kõikvõimalikke näkse stiilis lavaširullid ja singirullid, dipikastmed jmt. Kook oli õnneks eelmisel õhtul valmis saanud. I. muidugi aitas ka natuke, mis tal muud üle jäi. Aga õnneks ei tunne eestlased eriti kella ja lisa pooltunnike kulus ära selleks, et ka ennast lõpuks inimesena tunda.

Kokkuvõttes oli tore pidu, lahe seltskond ja palju nalja. Järgmine päev veidi vähem nalja, kuna keegi pidi ju ometigi Pärnusse sõitma ja seal jätkama söögi- ja joogiorgiaga, mille ema oli ette valmistanud. Aga tema napoleoni kook on maailma kõige parem! Mmm, süljenäärmed hakkavad praegugi tööle. Pühapäeva kui pohmakapäeva raviks läksime perekondlikult bowlingut mängima. Minna võitsin kaks mängu kolmest. Rahul. Sel nädalavahetusel on revanši aeg.

Koolitusi olen ka vahepeal teinud. Seoses koolitustega - juba pea pool aastat olen mõelnud ühe kunagise väga hea sõbra peale, keda tunnen pea kogu elu, kuid kellega põhikooli lõpus tekkisid nii kapitaalsed maailmavaatelised erinevused, et me pole suhelnud pea kümme aastat. Olen otsinud ta kontakte, et võiks nüüd ju uuesti kokku saada. P. ütles mulle mõni nädal tagasi tarkusetera, et kui on ette nähtud ja soov on mõlemapoolne, küll te siis kohtute mõnes ootamatus kohas. Nojah, ja mis sa arvad, kes mul koolitusel osales? Igatahes selgus, et kohtumise huvi oli selleks ajaks juba mõlemapoolne ja napi kohvipausi pikendusena käisime nädal hiljem Edelweissis söömas, joomas ja jutustamas. Ja juttu jagus, nagu vahepeal ei olekski kümmet kadunud aastat. Hästi armas ja tore on, et see inimene on minu elus tagasi.

Kuna P. on nüüd ka taas tubli tudeng ja seda puhku Tartus, siis on regulaarseid kohtumisi ka temaga rohkem. Käisime teatris tema soovil, vaatasime "Rigolettot". Planeeritud ja piletisaju tulemusena on meil olemas ka piletid homseks päevaks, kus läheme "Toscat" vaatama. Ooperit seega ühe nädala kohta küll ja veel. Aga etendused on head, puhastavad natuke hinge ja viivad sellest maailmast eemale.

Nii, aga nüüd on endast elumärk jälle maha jäetud ja tuleb hakata asjalikuks, tegema tööd ja valmistama ette ühe koolituse materjale. Iseenda peremees on vahel ikka raske olla - töötajat tuleb muudkui sundida...

Uued algused

Nüüd on ametlikult sügis. Mõneti lõpp ja mõneti algus. Suvemälestused jäävad, ega need kuhugi kao, lihtsalt korjeaeg on otsas, mälestused talletatud, nappide kuude jooksul loodetavasti ka energia pimedaks ajaks ammutatud. (Tegelikult ei ole, selle pärast ma Citrocepti ja apelsinimahla manustangi.)

Tegelikult mulle kohutavalt meeldib, et mul on võimalik elada maal, kus eksisteerivad ametlikult neli aastaaega. Mulle meeldivad nii kevad oma värskusega, suvi oma soojusega, sügis oma värvikireva nostalgiaga ja talv kui kõike puhastav kristalne rahu. Ideaalis on pikk suvi, natuke ilusat sügist, kiire lehtedelangus (et saaks ikka sahistamas ka käia) ja sama kiire talve tulek koos stabiilne miinusviiega, siis kiire sula ja voilà - ongi kevad.

Aga. Mulle tõesti ei meeldi see va viies aastaaeg, mis tundub kõige pikem olevat. Pime, märg ja porine. Pahura näoga inimesed, kes kaevuvad sügavamalt oma soojadesse vammustesse, jättes välja vaid ninaotsa. Ja kiirustavad. Kiirustatakse tuppa, kus on soe ja kuiv, kiirustatakse kauplustesse, mis meelitavad oma valgusküllasusega. Kõikvõimalikud hullud päevad ja osturallid jamisiganes on tegelikult hästi ajastatud seega - nad tõmbavad inimesi ligi nagu meepott kärbseid, hullutades neid massihüpnoosiga, mille idee on lihtne: kõik ostavad, mina olen ka kõik, mina ostan. Kaubamajast olen ma nendel päevadel küll heaga eemale hoidnud.

Uue algus. Üle pika aja ei ole ma enam koolikohuslane. Natuke nostalgiline ja natuke kurb on see. Vaatan ikka tänaval järgi elevil õppuritele, kel veel ei ole tüdimust oma kohustustest. Vähemalt mitte sel õppeaastal. Ja kirjatarvete poed on eluaeg olnud minu jaoks üks nõrkuse allikas. Umbes augusti keskel tunnen ma tungivat vajadust soetada endale midagigi uutest läikivatest vidinatest. See on alguse lõhn, mis peibutab. Algused on ju head. Antakse endale lubadusi ja tõesti veel ka usutakse nendesse, ollakse rõõmus ja elevil.

Või siis ka otsustusvõimetu, nagu mina praegu. Üks tähtis otsus kaalub vaekausil ja see peab kaaluma emmale-kummale poole tuleva nädala alguseks. Kui kaldub "jah" suunas, siis on tegemist ühe suurema uue algusega. Uus nädal peab tooma selguse.

Nädalavahetus tuleb jälle kiire, sest kahel olulisel mehel minu elus on mõlemal sünnipäev. Minu isa peab juubelit ja I. tähistab lihtsalt vaprat vananemist. Mis omakorda peab taas stimuleerima ajutegevust - mida kinkida (ok, ühele neist on vähemalt idee olemas) ja mida kokata (sest I otsustas siiski Märjal tähistamise kasuks).

Inimese aju on imeline. Kuna mul ei ole siin korteris (hetkel veel) ahju, siis olin ma üsna veendunud, et pääsen lihtsamalt ja kook/tort tuleb hankida kaubandusvõrgust. Päris tort on ikka küpsetatud ja ilus ja hea ja... Mitte et mulle küpsetada ei meeldiks. Hkhm, ma arvan, et enamust tuttavaid teab, et meeldib ja ma olen sel alal päris osavkäpp. Aga. Ma ei ole suurem asi tarrendkookide tegija, õigupoolest avastasin ma selle teaduse enda jaoks alles selle suve alguses. Koogid tulid välja väga head (kes see ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise, khm). Aga alles eile õhtul saabus kuskilt ajuhämarustest tükike, mis teatas, et külmik ju töötab ja želatiiniga hullates saab kooki ka. Idee võeti muidugi rõõmsalt vastu. Nüüd on vaja veel ainult muu kulinaarne saavutustepagas selle potentsiaalse koogiidee ümber ehitada.

Eh, söögitegemine on mõnus, kui tuju on. Ja küüslaugu lembus on ka viimasel ajal tugev tekkinud, vähemalt hoiavad vampiirid ja loodetavasti ka viiruse eemale minu imeliste möginate tõttu. :D

Uue koduga!

Ma ei ole ilmselgelt blogisõltlane, kes ilma kirjutamiseta elada ei suuda. Sündmuste kulgedes liiguvad mõtted küll mööda neid radu, mis formuleerivad juhtumid potentsiaalse tekstina, kuid reaalse kirjutamiseni jõuan kurvastavalt harva. Mis ei välista teatavat blogisõltuvust, mis põhineb teiste kirjutistel - ikka on ju hea end kursis hoida sellega, mida tuttavad kuskil kaugemal teevad.

Igatahes.

Kõige suurem ja häääästi positiivne uudis on see, et me kolisime! :) Selle hüvanguks on kulutatud ka viimased nädalad, sest kõik toimus ütlemata kiiresti - korteri leidmine ja juba nädal hiljem sisse kolimine, samuti ka uue üürniku leidmine vanasse korterisse.

Uus kodu on alates 10. septembrist Tartu asemel hoopis veidi Pärnu poole, Märjal, seega - kolisime maale. Aga see paar kilomeetrit Tartuni on köömes. Ilus korter, värviline ja oma kahe toaga avar ja ruumikas. Seega, kallid sõbrad, ootame külla! :)

Ma olen hullult rahul ja õnnelik, eriti kuna lõpuks on meil ka pesumasin kui kaasaegne oluline pereliige. Väikese inimese väikesed rõõmud! :)

***

Põhja-Eesti avastamisest lubasin ma kirjutada ju ka oma viimases postituses. Aga juhtus nii, et peale seda, kui kolmest toredast päevast oli valminud pikk ja põhjalik jutustus ning lisatud ka mõned pildid, otsustas arvutikratt mulle ühe vale pildipaigutamise liigutusega 1:0 ära teha ja minu postitusest jäi järgi vadi napp paar rida. Uuesti kirjutada ei viitsi, mitte praegu vähemalt. Ju siis ei olnud avalikkusele mõeldud need juhtumised...

Harjutame vanemakohustusi

... sest meil on kass! Väike Kriimu Voolav Vesi, ütlemata mänguhimuline kassipõnn.

umbrohi ei hävine. tõestatud.

Jap, ikka veel elus! Kuigi viimases postis lubasin kirjutada peale kaitsmist, kuidas asi edenes, kujunesid asjalood loomulikult nii tempokateks, et järgmine sissekanne tuleb alles nüüd, kuu aega hiljem.

Magistritöö on kaitstud ja praeguseks ka ülikool ametlikult seljatatud. Tegelikult sai enne kaitsmist ikka hoolega närvirakke kulutatud, sest isand Murphy on vist kunagi midagi sellist öelnud, et kui enam hullemaks minna ei saa, siis ei tasu muretseda, küll läheb. Enivei, 6. juuni hommik oli planeeritud presentatsiooni koostamisele (eelneval õhtul loomulikult ei saanud/viitisinud/tahtnud/suutnud/jne seda kirjutada, sest aega ju ometi oli). Ja edenes asi ka kaunikesti kenasti, täpsemalt laabus kõik selle hetkeni, mis panin rahulolevalt presentatsioonile punkti ja heitsin viimase pilgu selle tekstile. Aega kaitsmisele minekuks 2 tundi. Siis lahkus elekter. Haa. Mõnus, adrenaliin tulvas virgutavalt verre, sest otse loomulikult ei olnud ma veel jõudnud presentatsiooni mälupulgale salvestada (vaatamata sellele, et olin terve töö kirjutamise aja pedantne salvestaja, materjale võite leida nii minu arvutist, mälupulgalt, CD-lt, I. arvutist kui ka olulisemaid asju meilist). Viimasel hetkel ei saa ju ometi midagigi nihu minna? Vale, saab ikka!
Mis siis edasi? Selgus, et K. toas oli käinud pauk ja elekter oli lahkunud lühise tõttu meeldejäävalt nagu vanakuri - sinise suitsu saatel. Edasine samm tundub ju üsna lihtne - minna koridori ja lükata korgid uuesti sisse. Aga ei ole mõtet teha asju lihtsalt, kui on võimalik sedasama teha keerulisemalt. Tehnilisest küljest rääkides: meie korteril puudub nurkvõti, et sinna õnnetusse kaitsmekappi sisse saada. Emotsionaalsest küljest rääkides: mis siis, kui ei olnudki ainult korgid, vaid midagi hullemat? Lahendus külgedele: helistasin I-le, kes tuli koos J-ga töölt koju, et kontrollida, mis täpsemalt juhtus. Tulemus: nurkvõtit ikkagi ei ole (ei ole uus teave), muukides kappi ei saa, sest eelmisel aastal tegutsenud hoolsad koridorivärvijad-remondimehed on väga hoolsalt kinni värvinud ka kapi servad, mis muutis selle üsnagi muukimiskindlaks. Aega kaitsmiseni poolteist tundi, närvirakkude häving jätkub segatuna hüsteerilise naeruga.

Järgneb kõne ühistuvanemale, kes on hetkel poes, kuid tulemas 15 minuti pärast tagasi. Vana teades läheb tal kodus aega veel lõhnastamisele. 15 min venib 30-ks, siis saabub päästev nurkvõti ja paari hetkega saab kaitsmekapis voolu tagasi vajutada. Jeei! Arvuti alustab tööd, elu paistab helgetes toonides, presentatsioon saab mälupulgale tõstetud... turvalisuse huvides tahaks selle ka meilile saata... aga kas interneti on naasnud koos elektriga? Eip. Aega kaitsmiseni: 45 min. Mälupulk kotti ja minekule. Enne lahkumist küsib korterikaaslane kurvalt, et millal tema tuppa elekter tagasi tuleb. Selgub elektrikute geniaalsus selle korteri puhul: meie tuba koos köögi, vannitoa ja vetsuga käib ühte vooluringesse, teised kaks tuba koos koridoriga teise (millesse elekter naases lõpuks alles kahe nädala pärast, sest M. tuli koos oma heade mõtetega külla ja avastas veel ühe lüliti, mis aitas lõpuks kõigisse tubadesse elektri taastada). Tulemus: närvid olid selle jahmerdamise peale nii otsa lõppenud, et kooli poole kõndides oli valdavaks tundeks vaid apaatsus ja vahepeale ka iroonilised turtsatused elu nükete kohta.

Muide, kas ma mainisin, et retsensioon ei olnud ka ikka veel kohale jõudnud? Raamatukogu lahke ingel helistas mulle vahetult enne kodust lahkumist, et retsensent oli retsensiooni just tema kätte viinud. Sjuuper. Osakonda jõudes ja retsensiooni lugema hakates hakkasid mul sõna otses mõttes istudes põlved värisema. Magistritöö pärast olen ma närvitsenud rohkem, kui ühegi teise asja pärast oma elus (ja ma ei ole eriti suur pabistaja), viimase hetke jamad tegid oma töö ja silmadesse tekkis lugedes kipitav tunne. Kuna oma olen loomult selline, kes loodab parimat, kuid on valmis halvimaks, siis retsensioooni mittesaabumiseks oli minu jaoks kaks põhjust: kas retsensent tõesti unustas (mis oleks tõenäolisem, kuna eelneva kahe päeva jooksul kaitses 89 bakat enda tehtud teadust) või on töö lihtsalt totaalne bullshit. Aga põlvede värisemise ja kipitavate silmade põhjuseks oli lihtsalt pingelangus: see oli parim võimalik retsensioon üldse, maksimaalse hindesoovitusega.

Kaitsmine iseenesest läks sujuvalt, väike "multikas" soojenduseks elavdas komisjoni omavahelist diskussiooni, retsensent laenas kaitsmiseks minu käest enda kirjutatut ja nii me siis sõbralikult diskuteerisime veidi. Tulemuseks suurepärane A koos suuremat sorti pingelanguse ning koos õppejõudude ja kahe 3+2 kaasmagistrandidega Martini Asti klaaside kokkukõlistamisega.

Veidi hiljem Catwalkis veel üks siider koos salatiga, tulemuseks eelneva mittesöömise tõttu kerge (eeemm...) pähehakkamine. Õhtu edenedes veel K. juurde grillima-chillima-tähistama koos kaaslõpetajate ja teistega. Ja suure rahuloluga. Ja eriliste tunneta, sest see, et ülikooliga on kõik ühelpool, ei ole veel kohale jõudnud.

Lõpuaktus toimus 19. juunil. Aulas istudes ja rahvast vaadates ei jõudnud ikka veel täielikult kohale, et selle kohaga on nüüdseks akadeemilised suhted ühelpool. Natuke pidulik ja natuke kurb, natuke mõistetamatu ka. Palju-palju imeiluseaid lilli, osakonna vastuvõtt Toomel ja pidu maal. Head, helged ja natuke hägusad emotsioonid, millest aja jooksul on ajul kombeks parimad palad välja sõeluda ja sündmust meenutades esile tuua. Aga minu poolest võibki see mälestus jäädagi selliseks veidi häguseks, selliseks, nagu on päikesevines mõõdukalt soe suvepäev, mis paneb sind end hästi tundma ja millest sa suudad hiljem meenutada seda sooja tunnet enda sees, päikest, lillelõhna ja kalleid inimesi enda ümber.

Tegelikult on kogu aeg enne ja pärast lõpetamist kiire olnud: M. pidas oma sünnipäeva koos chilliga järve ääres ja väikese mölluga Atlantises (viimati käisin... eeem... ammu?), ühe laheda tüdrukuga sellelt peolt, keda koos I-ga kõnnitasime tema ööbimispaiga poole, vahepeal kohates tuttavat, kes oma seltskonnaga ringi hängis ja õlut jõi ning kellega oli vaja arutada majandustemaatikat. Peale seda jalutasime I-ga poole viie paiku päikesetõusu nautides kodu poole (märkus iseendale: kõrged kontsad ei ole parim jalutusjalats pikkadeks maadeks, järgmisel päeval ei taha eriti käia enam; märkus kaks: Statoilis on ohtrates kogustes näljaseid inimesi ka öösel kolmveerand viis).

Mingil hetkel toimus ka jaanipäeva tähistamine, ikka maal, nagu viimased kolm aastat.

Mingil hetkel olin viis päeva ka Pärnus, omades algselt tugevat ja tungivat soovi rahulikult aega maha võtta. Reaalsuseks kujunes aga eriti aktiivne puhkus, mis jätkub kõikide oma väikeste ja suuremate tegemistega siiani. Kõike ei ole mõtet ega ka viitsimist kirja panna, kui hetk oli oluline, küll ta siis meelde jääb.

Mingil hetkel oli sündmustejada vaid üks suur virrvarr.

Põhja- Eestis käisime ka, aga sellest kirjutan loodetavasti lähipäevil pikemalt, sest see postitus on nüüd pikaks saanud küll. Kuu jagu siis järgi, haa.

Mis siis edasi? Suvel on palju maalinguüritusi. Aga põhimõtteliselt olen ma avatud uutele põnevatele tööalastele väljakutsetele! :)

inimene -> närvipundar -> inimene?

Homme on kaitsmine. Reaalselt - mis seal saab ikka viltu minna, töö on tehtud etc? Närvitsedes - krt seda teab, kellelegi lööb midagi pähe ja tulemused on etteaimamatud. Optimist vs pessimist. Aga närv on sees, eriti teravalt tuleb see esile öösel, kus kummitavad õudusunenäod, milles olen unustanud presentatsiooni teha ja avastan selle alles viis minutit enne oma kaitsmist. Ja ma ei ole tavaliselt just eriti närvitseja tüüp, see töö ja sellega seonduv on aga erand. Btw: tuleks presentatsioon lõpuni valmis teha...

Eelmise nädala lõpp tõi neljapäevase magistritöö valmimise ja sellega seoses suuuuuure kergenduse, mis hõlmas omast kohast ka tunnet, et nüüd nagu ei olegi midagi enam teha (v.a pabistada kaitsmise pärast). Peale seda käisime Pirol ilusat ilma, tööde lõpetamist, õlut-siidrit ja head seltskonda nautimas. Laupäeval oli pidulikuks ürituseks peale reedest väga vahvat ja töist maalinguüritust P. sünnipäev, mis seltskonna ja olemise poolest meenutas helgeid ülikooli algusaegu. Vahe selles, et mõnel on juba pisipõnnid kaasas. Õhtu pikk, koju jõudsime peale poolt viit hommikul, sest kindlasti oli vaja öösel minna ka piljardit mängima. Tore oli. Üle väga pika aja tundsin end jälle elusana ja inimesena, kes ei ole uppunud oma suurde väikesesse mulli.

Aga nädalavahetusse mahtus veel mõnusat olemist - üle pika aja oli meil I.-ga mõlemal vaba laupäev, mis tähendas lihtsalt olemist, kinos käimist (Kariibi mere piraadid III ja Johnny Depp - silmarõõm), niisama chillimist ja olemist. Pühapäeval sai maal ka käidud, kutsikat ja kassipoegi ninnunännnutatud. Hmmm... kas üks neist oleks meie tulevane pereliige?

Muide, väljas praktiliselt ei olegi enam pimedat ööd. On suveööd, mis tähendavad koiduvalgust juba väga vara (või siis hilja, olenevalt liikumissuunast...). Jaanipäev läheneb. Suvi tuleb mürinaga sisse igast aknast ja uksest. Ja järgmine esmaspäev läheneb. Siis ma lähen Pärnusse ja teen peaaegu nädal aega kõiki neid toredaid asju, mida olen oodanud nii kaua.

Aga praegu siiski üks asi korraga - esitlus vaja kärmelt kokku kribada ja homme see töö ka ära kaitsta. Siis kuulete, kas olen elus! :)

VALMIS!

Ja valmis ta saigi, see mu magistritöö. Tulemus koos lisadega küll kole mahukas, aga pole hullu.

Väsinud, rahul, natuke ärevil ka kolmapäevase kaitsmise tõttu. Aga olgem realistid - mis seal ikka hullu juhtuda saab.

Aga jah - VALMIS!!!

Algab puhkus ja mäng... või siis mitte veel.

Homme tuleb töö välja printida ja köita ning selle peale terve väike varandus kulutada, sest ka kolm spiraalköidet on vaja teha lisaks 187 lk printmisele-paljundamisele. Ja siis Vunderist maalinguvärve loota saada, sest reedel tuleb lastekaitse päeva puhul Tapale maalima minna ja hädasti oleks punast, kuldset ja hõbedat juurde vaja. Ja siis tuleb veel paki järgi minna. Etc, etc, etc. Aga ennekõike hommikul ma magan.

Ja peale seda algab elu.

Rahulolu*

Ootus

Oi mulle meeldib selline ilm, nagu viimased paar päeva olnud on! Õhus on ootus, see on segu soojusest ja lämbusest, isegi kui termomeeter kraade väga palju ei näita, ja veel millestki. Sellest, mis ühel hetkel vallandub välgu ja mürinaga, kastes kogu maad ning pannes sirelid akna all ja toomingad taamal nii tugevasti lõhnama, et seda võib lausa füüsiliselt tunda ja katsuda. Ei ole midagi mõnusamat soojast suvepäevast, millele lisandub meeletult tugev äikesevihm ja sina seal juures veidi hullult paljajalu muru peale tekkinud vihmaveelompides hüppamas, ise läbimärg ja õnnelik.

Muide, ma alati imestan inimeste üle, kes üdini päikeselisel päeval, kui äkitsi taevavesi alla tulema hakkab, võluvad sujuva elegantsiga välja vihmavarju. Kas neil on see alati kaasas? Kuidas nad seda teevad?! Mulle vihmavarjud eriti ei meeldi. Need on selleks hetkeks otstarbekad, kui pead viisakas välja nägema ja tõesti tugevasti sajab. Aga muidu on väike vihm alati mõnus, värskendav ja paneb naeratama (eeldusel, et tegemist on siiski soojema aja ja soojema veega).

Aga muidu on ootusärevus. Viis päeva veel, siis tuleb esitada oma suurteos. Viis päeva! See on ühtaegu vaid hetk ja samas igavik. Ja peale igaviku möödumist tuleb jälle ootusärevus, sest 6. on kaitsmine. Peale seda puhkan närvi ja jalga ja ootan jälle. Sedapuhku lõpetamist. Ja peale seda jaanipäeva. Ja peale seda Põhja-Eesti trippi, millega asjad tunduvad ka laabuvat. Iseenesest. Nagu tavaliselt. Elu paneb ise asjad paika, tsiteerides P-d. Seega vahel ongi targem lihtsalt oodata ja vaadata, mis sinu jaoks parasjagu varuks on sellel millelgi, mille või kelle tõttu juhtuvad asjad. Saatus?

Ja kutsikad ja kassipojad on üliarmsad olevused. Mis võib olla mõnusam kui vaatepilt, kuidas paarikuune kutsalaps sul süles kõht taeva poole chillib ja unne suikuma hakkab, sel ajal, kui talle kõhumassaaži teed? Või suuuurte silmadega öökullivälimusega kassipoeg, kes sõbruneb su karvase jakiga? Ah, tegelikult on kõik loomad nunnud ja armsad ning nende väiksemad versioonid kutsuvad esile samasuguseid reaktsioone kui väikelapsed.

Jääb siis ootus. Ja muutuste aasta jätkumine hoogsas tempos.

Ja kuu küsimus on...?

Õigele vastajale... äratundmisrõõm.

finding peace

Mmm... suvi. Sirelid lõhnavad akna alla nii kõvasti, et seda on lausa füüsiliselt võimalik tunda, kui rõduuks lahti on. See füüsilisus mulle meeldib, alati on meeldinud.

Tundnub, et ülim kiire-kiire oleks nagu ennast ammendanud. Kiire on küll veel, aga 1. juuni tundub oma mag.töö esitamise tähtajaga turvalises ja ohutus kauguses olevat. Jap, hakkan kirjutama. Täna. Ma saan valmis, ma ju tean ennast. Aga kooli kiire on läbi, viimase "geniaalse" teksti tootsin laupeäva hommikul 8.30-9.40.

Peale seda pakkisin oma mehe, ämma, meheõe ja mehe vennatütre autosse ja Türi lillelaadale. Ämma suur soov olevat see olnud juba mõnda aega, nüüd siis auto omamine tegi asja võimalikuks. Soesoe ilm, palju rahvast, palju autosid, väga segane laada korraldus ja veel viimased rõõmud tasuta sissepääsu näol üliõpilasena = laupäev. Laada korraldustiim lähtus müüjate ja müüdavate elementide paigutamisel ilmselgelt funist loogikast: kõik kohe väga segamine panna. Seega olid sõbralikult sujuvalt ja hajusalt reas lilled, hilbud, kutsikad, söök, suhkruvatt, raamatud ja jälle otsast peale. Võrreldes Palamuse laada hullusega tundub seal kõik väga bueno ja hästi orgunnitud - erinevatel jupiliikidel on kindel maa-ala, kus nad paiknevad, mitte suvaliselt, hoogsalt puistatult üle suure territootiumi.

Pühapäev. Tüüpiline nädalavahetuse hommik - vedasin end 8 a.m voodist välja, et minna koolitust tegema. Kui kolmest asjad kokku pakkisin ja I-le helistasin, selgus, et tema naudib pühapäeva täiega ja mängib tuttavatega piljardit. Egas midaš. Vedasin ennast ka Treffi ja tegin ühe haruldaselt kehva mängu koos friikartulite ja cocaga. Ja juurdlesin poole ajast, kas võtta kõrgete kontsadega kingad jalast või mitte. Dilemma põhjus: kas ma tahan neid pärast enam jalga panna? Otsus: ei võta, sest ilmselt ei taha. Kunagi ma ainult kõrgete kontsadega käisingi, Tartu on teinud laisemaks ja mugavamaks tänu oma teeoludele, mistõttu pigem on kingad madalad. Tulemus: ei jaksa enam tervet päeva kõrgete kontsade peal ringi lipata tundmata väsimust. Enivei, harjutada tuleb seega.

Jätkamaks sportlikku traditsiooni, läksime edasi veel bowlingut mängima Forseliusesse. Ja taas kord leidis kinnitust tõsiasi, et naised teevad meestele selles mängus pähe. Kuigi tsiteerides I sõpra: "Muidugi ma lasen tal (oma tüdrukul) võita, vaata kui rõõmus ta selle peale on särab nagu kuuseehe. Seega - lõppude lõpuks võidan ikkagi mina." Mnjah, raudne loogika oma kindla tarkuseteraga peitub selles nüüd küll.

Õhtul käisime I-ga grillimas. Jänese matkaraja äärde ma ei olnudki veel sattunud, aga koht on väga bro. Kuigi eelnevalt ei suutnud ma isegi otsustada, kas minna või mitte, sest ma olin lihtsalt nii läbi omadega, on mul hea meel, et I veenis mind ikkagi sinna sõitma (ja no mis see 5-6 km lõppude lõpuks ära ei ole). Puidust pingid-lauad otse jõe ääres, supersoe ilm ja õdus õhtu. Lisaks sinna omavaheline aeg ja suvise reisi planeerimine.

Praeguse seisuga tundub küll, et esialgsest pakime-paar-inimest-autosse-ja-lähme-sõidame üritusest kujuneb hoopis suurem ettevõtmine. Huviliste hingekirjas hetkel 10 midagi inimest ehk siis buss oleks hädavajalik ja sellele lisanduks tõenäoliselt ka üks auto. Kui keegi teab kedagi, kes mõistliku hinnaga annaks korralikele juhtidele rendile 8+1 bussi, kuhu mahuks lisaks inimestele ka pagasit, siis andke palun teada! Lisaks see, et nii suure seltskonnaga tuleb reisiplaan täpsemalt paika panna (100% ei täitu kunagi asjad, elementaarne ju), lisaks mõne koha peal ka ilmselt broneerinud teha, ööbimiskohad läbi mõelda, sest ei püsitatada paari telki vaid suisa väike telklinnaks jne.

Aga mulle meeldib orgunnimine ja sebimine. See on hetkel minu meeldiv puhkuseosa kooliasjade kõrvalt. Tegelikult küll on plaan mag.töö enne valimis kirjutada ja siis marsruut paika panna. Aga väikebussiga on kiire. Nii et - kes teab kedagi või omab ise bussi, siis andke teada!

Rahulolu*

Weeheee, eelkaitsmiselt sain läbi!!! :)
Ehk siis - tuleb kirjutada-parandada-muuta ja siis 1. juuniks valmis töö esitada.
Bottom line: lõpetan kevadel ehk siis 19. juunil. Lilled oodatud :)
Rahulolu*

Ja maailm on ka kohe helgem paik. Muide, kevad on minust sel aastal hoogsalt mööda kõndinud, ilma et teda tähele pannud oleksin. Täna ülikoolist kodupoole jalutades ja rahulolust särades avastasin esmakordselt, et võililled õitsevad. Ja mitte üks või kaks, vaid kohe palju. Sirelitest, toomingatest, vahtrast ja tema magusast õitsemiselõhnast rääkimata. Kevad saab juba suveks, aga mina olen nii hõivatud ja omas mullis olnud oma magistritööga, et ei ole midagi jaksanud tähele panna.

Huvitav, miks mul alati pingelangus tähendab sekunditega tekkivat tugevat peavalu? Valutan siiamaani, aga tabletti ka ei ole viitsinud võtta. Tulin hoopis koju, nautisin rahu ja vaikust ja seda, et arvutit ei pea kohe sisse lülitama, väikese suminavaba puhkuse võib ju endale lubada. Lugesin eelmise kuu Annet, sõin Domino küpsiseid ja jõin Limpa limpsi - lausa maapealne paradiis tundus see hetkel olevat. Trenni tahtsin ka minna, aga keha arvas, et ta on liiga väsinud. Kerisin end hoopis teki alla ja vajusin paari sekundiga ära.

Siis, kui see kõik kord läbi saab, teen kindlasti vähemalt nädalake produktiivset mittemidagit, loen ja olen ja elan jälle normaalselt.

Aga jah, laps on rahul, laps lõpetab! :)

Väljavõte Venemaa riigitegelase sõnavõtust: "Euroopa Liit ja NATO eesotsas USA-ga sekkuvad jõhkralt Venemaa siseasjadesse kogu maailmas!"

****

A muidu on jummala pohhui.
Loodan imele.
Tahan magada.
Puhata ja mängida.
Homme on eelkaitsmine. siis selgub saatus.

hullar

Eelkaitsmine on 16. mail.
Töö (või see osa, mis valmis on... loodetavasti kõik) tuleb esitada ülehomseks.
Toimub hullumine, nagu alati, kui tähtajad muutuvad reaalseks.
Ja sa avastad endas peidetud (aju)varusid, mis võimaldavad sul pikka aega (loe: mitmeid päevi) järjest konstruktiivset teksti toota. Loodetavasti on see piisavalt pädev ka kõrgematlee jõududele.
Normaliseerumist ei tule enne, kui kogu töö päris valmis on.
Vahepeale jääb ainult erinevaid suuri/väikeseid elamise osasid, nt töö ja nädalavahetus Pärnus. Emadepäev ikkagi, pulma-aastapäev ka mu vanematel, 35.

*Hullub edasi.

PS: Vaene I. Kaastundeavaldused saata temale.

Viimase paari päeav jooksul on sadanud vihma. Ja lund. Vesi puhastab. Kõike.

Külma ja kehva ilma tulemusena on õnneks suhteliselt rahulik olnud ka see vägi, kes muidu vandaalitsedes oma Pronkssõduri-õigusi taga ajavad. Ja nii rahulikku volbrit pole aastaid olnud. Tegelikult oli tore, käisime Raadiveres kaminas grillimas ja I. venna perel külas. Eks nn. kuiv seadus tegi osade hulgas oma töö, kuid üldfiiling on ikkagi positiivne.

Volbripäevale jäi ka väike tähtpäev, mis meenutab, kui kiirelt aeg lendab.

Ja nädalavahetusel sai Pärnus olla, kiirelt ja hoogsalt, aga kallite inimestega. Laupäeval oli pisi-B-l sünnipäev - ega siis üks väike inimene iga päev üheaastaseks ei saa! Ta on ikka super laps ja niiii suur sõber mulle, et pool õhtut päris algusest peale oli minu süles. Ja loomulikult käivad selle kõigega kaasa kaudsemad ja otsesemad vihjed, et oleks nagu aeg - ega B ei saa ometi üksi kasvada. No vaatame seda asja, võibolla ei peagi üks kasvama...

Hea on ka see, et pühapäeval sain veel natuke inimesi oma magistritöö jaoks kiusata ja eile ka. Ehk siis - ankeetidega on põhimõtteliselt ühelpool, edasi on analüüsimise vaev. La pidi mulle ka taas appi tulema, et seda va musta tööd eest ära teha (tabelite kokkuvõtteid siis). Ja praeguse seisuga tundub, et nagu võiks sellest kõigest õigeks ajaks asja saada küll - materjalid on peaaegu kõik olemas, teooria osa põhimõtteliselt valmis, üle jääb analüüsida ja tulemusi esitada.

Ja kui juhe kõigest kapitaalselt kokku jookseb, siis tuleb mõelda meeldivamatele asjadele, näiteks planeerida suvist Eesti reisi. Kui kõik huvilised lõpuks ka tulemas oleksid, siis on meid juba väike bussitäis. Uuringute peamiseks objektiks on hetkel küll väikebussi (8+1) rent - seega, kui keegi teab mõnd normaalset firmat Tartus või omab mõnd tuttavat, kes oleks nõus oma bussi välja rentima - kõik vihjed on teretulnud! :)

Bussiga või auto(dega) - ma olen täiesti kindel, et vahva reis tuleb. Ega siis Lõuna-Eestile ja Saaremaale alla ei saa jääda! Sel aastal vaid osade huviliste asuoha tõttu tuleb planeerida üritust pikemalt kui "läheks täna/homme koha X" ja teeks selle tripi sedapuhku ka enam kui 2-päevase.

Pronkssõdur, vandaalitsevad venelased, häire

Põhimõtteliselt ei ole mul midagi venelaste vastu, tunnen neist mitmeid ja nad on väga toredad inimesed.

Aga see, mis Pronkssõduriga seoses vallandunud on, viskab küll silme eest mustaks. Tänased eriuudised, kus Pronkspoiss piirati aedadega ja kaeti telgiga, et alustada sõjahauda de väljakaevamisi ja surnute identifitseerimist, mis tipnes mõni minut tagasi Kanal 2 reportaažiga Tallinna tänavailt, nt Pärnu mnt-lt, kus noored vandaalid lihtsalt lõhkusid, lagastasid ja räuskasid. Et eestlased on fašistid ja nende õigusi rikutakse. Et ajalugu tuleb üle vaadata ja veenduda by Putin, et Nõukogude Liit ei ole mitte ainult eestlaste ega baltikumi vabastajad, vaid nad on vabastanud suisa kogu Euroopa (niipalju siis tagasihoidlikusest).

Massipsühhoos on meeletu. Kes räuskavad? Noored. Vanemad. Kõik umbkeelsed, kes äärmisel juhul suudavad vaevu-vaevu end eesti keeles väljendada. Nemad on kodanikud ja nende õigusi rikkutakse?! No mida kuradit?! Eriti tore oli baaba, kes lõugas, et tema on 30 aastat Eestis elanud ja tema õigus on minna oma punase nelgiga austust avaldama. Seda kõike loomulikult vene keeles, eesti keelest aru ei saada.

Või siis pressikas, mille toimumise eel lepiti kokku selles, et töökeel on eesti keel. Mikrofoni haarab venelane, kes esitab sujuvalt oma jutu oma kodukeeles. Peale märkust, et töökeel on eesti keel, küsib meesterahvas - što? ja loomulikult on tegemist taas kord tema kui kodaniku õiguste rikkumisega.

Vandaalitsemine. See on masendav. Peksta katki poodide aknad ja seejärel lihtsalt lagastada, röövida ja süüdata? Mis kuradi õiguste tagaajamine see on?! Kurat, no ausalt, kui mul oleks võlukepike, millega saaksin teha, mida soovin, siis viibutaksin seda ja laoks nii Aljoša koos sõjahauaga kui ka kõik need venelased, keda Eestis nii kohutavalt ahistatakse (aga kes isakese Putini kutsele tulla oma "kodumaale" ei reageeri) ühe suurema tuumapommi otsa ja saadaks Venemaa poole teele (jap, venelaste ahistamine, aga see on minu blogi ja kirjutan, mida tahan, kui ei meeldi, ära loe). Aga see ei ole kahjuks võimalik.

Minu loogika on see, et kui sa pead ennast riigi kodanikuks, siis õpi esmalt keel selgeks ja tutvu soovitavalt ka riigi ajalooga, mitte ära hakka räuskama asjade üle, mida sa ei tea. Kui sa ei valda keelt ja ei tea midagi riigist, kus sa mingil põhjusel kogu oma elu elanud oled, siis oled sa külaline. Ja külaline hoiab külastatava territooriumi puhtana, mitte ei lõhu, laamenda ja varasta.

Aga kõige kurvem on see abituse tunne, mis peale tuleb, kui midagi sellist vaadata. Sa näed ja sa ei saa mitte midagi teha. Ja politseid ei ole. Ok, valvavad Aljošat. Aga sõjavägi? Tegu on juba suuremate rahutustega, mitte ainult paari inimese ülekäte minemisega. Alkohol teeb oma töö, annab juurde väge ja vaimu. Ei tahaks olla praegu Tallinnas. Ei tahaks teada, et mind ei lasta turvalisuse kaalutlustel oma kodu juurde. Või kui on lastud, siis abitult lihtsalt pealt vaadata, kuidas minu vara ja kodu lõhutakse ja süüdatakse. Või siis lihtsalt lendavate pudelite ette jääda.

ETV eriuudised. Vene kambad on kogunenud lauluväljakule. Rahutused laienevad.

Oh annaks keegi suur ja tark selle vaimu ja jõu, et see jama kiirelt lõpetada. Sõda ei taha...

Päikene paistab ja loodus lokkab. weeheeee!

Jap, kevad on kohal. Küll mõni päev enam ja teinekord vähem, aga kohal ta on. Pärnus nägin oma toa aknast esimese asjana alati aastaajaindikaatorit ehk naabrite aias kasvavat kaske. Õnneks on ka Tartu kodus otse akna taga kask. Ja see kask on mõnusalt hiirekõrvuliseks saanud, nagu on rohe-rohelised ka sirelipõõsad kolm korrust rõdult alla kiigates.

Ja päike on soe. Õues on 20 kraadi ja rõdu sai isikliku "solaariumina" kasutatud sel kevadel teistkordselt. Hea on see, et päike hakkab kenasti peale ja õnneks ma saan kohe pruuniks, mitte pelgalt roosaks/punaseks. Muuhulgas saad veits mujale oma mõtetes, kui võtad kaasa ka raamatu.

Selline ilm on jube mõnus, aga paha ka, eriti kui peaksid istuma truult arvuti taga ja tippima teadust helendavale ekraanile. Aga kuna mul on kindel plaan selle va teadusega kevadel nüüd ühele poole saada, siis tuleb ennast pidevalt jätkuvalt motiveerida ja kirjutadakirjutadakirjutada. Vahepeal on see tegevus täiesti toredalt produktiivne ja asjad sujuvad, mõni päev mõtled ennast jumal teab kuhu, peaasi, et kuvari juurest saaks kaugele.

Ma loodan, et nädalavahetusel on sama kevade tunne koos päikesega nagu täna, sest Pärnu on plaan ja tahaks mere äärde ka. Miks mitte siis meeldivat kasulikuga võimaluse korral ühendada ja nina ka päikese poole upitada.

Ja nädalavahetusel on suur sündmus veel, ühe väikese preili esimene sünnipäev. Eks paistab kas peale seda sündmust on veel viitsimist ja tahtmist kuskile kluppi/puppi ka minna et tantsida ka saaks. Aga enne neid kõiki toredaid üritusi ja paari puhkepäeva (jaaa, hõlmab ka tööstuslikes kogustes pesupesemist, mis on kohe extrafun'ina liigitatav, muig) tuleb võimalikult asjalik edasi olla.

Ma siis nüüd lähen ja püüangi olla. Sõbrad, püüdke päikest ja kevadet, sest see on kõige uuem ja värskem aastaaeg üldse!

Titles are stupid

Kirjutamised siia jäävad aina harvemaks. Miks? Sest asju, mille peale mõelda, on liiga palju. Vahel on palju asju hea, aga see oleneb asjadest. Praegune kõige suurem miljonitonnine mõte on kooliga seotud. Kas ja kuidas ma saan oma asjadega valmis. See on nii suur ja raske kivi kuklas, et ma ei oska enam rõõmu tunda ja märgata kõiki neid pisikesi toredaid asju, mis muidu naeratuse näole toovad ning mida ma muidu igalt poolt leian.

Miks ma siis ei kirjuta enam hea meelega? Sest mulle tundub ebaõiglane kirja panna ainult negatiivseid emotsioone. Aga mis teha, kui positiivsete märkamisega on viimasel ajal üha enam raskuseid.

Peale selle on praegu turtsakas tujus üks kodus. Põhjus jääb enda teada, veidi lapsikust jms on ka asjaga loomulikult seotud. Ja väsimust. Kohutavat väsimust ja passiivsust kõige ja kõigi suhtes. (Kaks pikka ja küllaltki rasket tööpäeva annavad oma panuse.) Ei viitsi/taha/suuda/jaksa suhelda inimestega, ei tunne vajadust mõttetu joviaalsuse järgi. Oleks oma kookonis. Rahulikult. Kui kogu selle jamaga ühele poole saan, siis paar nädalat puhkan ja mängin ehk siis lähen tõenäoliselt näiteks Pärnusse, võtan hunniku häid raamatuid, sõidan randa või istun nina päikese poole koduaias ja loenloenloen. Ja sotsialiseerun heade inimestega. Ja ei mõtle üldse suurtele ja tähtsatele asjadele. Olen oma väikeses olulises roosas mullis. Lihtsalt. See näeks välja umbes nii:


Eile tulime maalt. Õhtul, 12 paiku. Ja viisime läbi minu sõidupraktika kõige ebameeldivama kohumise kõige ebameeldivama (suitsidaalse?!) politseinikuga. Lgp konstaabel Arukase (olid vist)! Kui sina suvatsed seista öösel keset linna saabuvat Piibe maanteed, mis on olnud lõputult pime mitmeid kilomeetreid ja linna sisse sõites (kus valgustsu on pehmelt öeldes puudulik) vaatavad sulle vastu kahe auto esituled, siis sa oled veidi pimestatud sellest. Politseinik, kes tuledevihus ilma sauata n-ö pimedas nurgas keset teed lihtsalt seisab, võib autojuhti pehmelt öeldes üllatada. Jah, pidurdamine on järsk, ka siis, kui sõidad tõesti korralikult 55ga. Ja seepeale üleolevalt ja irooniliselt küsida, et "kas viimasel hetkel alles märkasite mind vä?" on sulaselge ülbus. Tulede pimestamine ei ole loomulikult piisav argument, et mitte märgata ootamatult keset teed astuvat/seisvat politseinikku, kes on valgustamata! Ja rullnokkade rõõõmuga sõitmine ei tähenda veel automaatselt joobes juhimist. Jah, ka peale teistkordset puhumist ei näidanud alkomeeter midagi. Miks? Sest ei olnud ka põhjust. Kas peab siis alati, kui sõidad öösel bemariga? Ei pea ju! Aga pettumus missugune. Oeh, nii üleolevat käitumist pole ammu kohanud. Muide, automarki ma vahetada ei kavatse, mulle sobib ja meeldib minu tupsu.

Torin, torin, torin. Jah. Aga ainus lootus on see, et juunis läheb loodetavasti paremaks. Ja meeleolu helgemaks, et lisaks kahele maalinguüritusele suudan ka muust vaimustuda. Jah, olen lapsik ja veidi veider, aga igal ühel omad hobid, eksole.

bemar kohtub mersuga

Kolmapäev oli tegus päev.

Peale trenni käisimine La ja I-ga bussijaamas I. ema peale võtmas ja Õlletares söömas. Lõpuks ometi leidsin ka Tartus koha, kus pakutakse häid mahlakaid ja mõnusaid salateid, mille komponendid ei ole igavad ja/või kuivanud. Peale seda oli neil natuke asjaajamist suuremate instantsidega, et mõne tüübi lolluseid klaarida.

Et päev oleks täiuslik ja midagi huvitavat jälle liikluse teemal rääkida, siis uue kaupsi tagumises parklas leidis aset klassikaline vastasseis bemar meets mersu. Kui ma olin oma parkimiskohalt kenasti välja tagurdanud (ja parkla on seal õndsalt lai, nagu te teate) ja seisin kenasti keset teed, otsustas kõrvalt reast üks mersu kaa välja tagurdada. Pikk ja tunnetest tulvil signaalitamine ei aidanud, tagurdada ka enam ei olnud kuskile. Ja kohtuski bemar mersuga, kes talle rõõmsalt ja süüdimatult tekitas juhipoolse ukse juurde mõlgi ja värvikahjustuse.

Mersu juhiks oli vanem soliidne ärimees (ka auto välimus rääkis sama), kes minu tundelise röögatuse peale "kas te üldse vaatate ka, kuhu sõidate?!" vaatas hämmeldunult minu autot ja küsis: "aga kust teie üldse tulite? Mina rahulikult tagurdan ja äkki ootamatult käib kõks". Bueno, signaal mul just vaikne pole, ei tea, kus tema mõtted olid.

Süüdistame pidulikult täiskuud, mis vallandas inimestes kummalise käitumise, meeltesegaduse ja kõik muud ebaadekvaatsed nähtused. Tulemus oli vähemasti rahuldav ja hea, kuna peale kahjustuste hindamist ühes töökojas lubas tüüp auto remondi kinni maksta (kindlustuste kaudu ajamine kulutab ohtralt närvirakke, vähest aega ja langetab tema kindlustusprotsentik, seega olin hea ja vastutulelik inimene). Mulle sobis ja neljapäeva hommikul oli tüüp mul raha ja veelkordsete vabandustega ukse taga. Case closed, mõlemad osapooled rahul.

Neljapäev õhtul tulin Pärnusse. Üle pika aja üksi, I. pidi algselt reedel tööl olema. Noh, asjad võivad muutuda. Aga ma naudin siis iseseisvat nädalavahetust, sain P-ga kokku ja läheme õhtul Pärnut avastama ja jututama jne.

Praegu aga Romeoga hullama :)

Lihtsad asjad

Väikesed asjad on kõige olulisemad, et endaga rahu sõlmida.

Möödunud nädalavahetusel olime lõpuks ometi Pärnus paar päeva. Viis nädalat seal mitte käia on minu jaoks natuke palju. Vahel paratamatu, aga ikkagi - palju. I. ütleb, et minu puhul on Pärnu pigem emotsionaalne faktor. Ega ma tegelikult väga vaidlegi, see on ikkagi minu kodu ju. Perekond, sõbrad, meri... Sellest viimasest ei saa ma mitte üle ega ümber.

Meri on jäävaba, kuigi kaldal on veel Raekülast Sunsetini mõned suuremad jäämäed. Sunsetile ehitatakse juba seda terassi, mis liival igal aastal olnud on, välikohvik on sealsamas avatud ja lauakesed ka väljas. Ja inimesed - kes juba bikiinide ja nappide seelikutega, kes alles turistina korralikult jopetatud/mütsitatud/kinnastatud.

Minu jaoks on üks kõige suurematest laadimisvõimalustest see, kui mere ääres saab olla. Lihtsalt, nagu sellelgi pühapäeval. Visata tuulevarju andvate põõsaste vahele pingile pikali ja panna silmad kinni. Kuulata mere vaikset kohinat, inimeste summutatud jutuvada ja laste kilkeid. Tunda, kuidas päike paitab nägu ja nii kuradima mõnus on olla.

Muu hulgas on sujuvalt peetud tädi sünnipäev, käidud Strandis tantsimas ja pidutsemas, kohtutud seal sama sujuvalt üllatavalt paljude tuttavatega ja tarbitud ohtralt alkoholi. Ei, pohmakast järgmisel hommikul ei tea ma jätkuvalt (õnneks) midagi.

Kurb oli ära tulla seekord. Romeo ei tee asja muidugi lihtsamaks, eriti kui ta lootusrikkalt sind kinni hoiada püüdes sörgib väravani, pall hambus ja hämmeldus silmis - alles tulite, just läks lõbusaks ja juba lähete? Mängime parem!

Kurblik-nostalgiline ka seetõttu, et järjest enam jõuab minuni arusaamine, et elukohaks saab/jääb praegu ikkagi Tartu. See on ka kodu, aga... Ma ei teagi. Nagu lõikaks läbi midagi väga olulist, midagi sellist, mis alati on olemas olnud ja kuskil kuklas kummitanud, eeldades, et ühel päeval lähed tagasi. Alternatiiviks ta ju jääbki, aga I-l on praegu Tartus hea töö jne.

Eh, viimased postitused tunduvad vist kõik sellised kurblikud ja rasked. Aga praegu mul ongi selline periood. Vihased ponnistused, et see õnnetu magistritöö edeneks ja kool läbi saaks, et lõpuks ometi ühele asjale range otsustavusega lihtsalt joon alla tõmmata ja vaadata, mis elu edasi toob.

Ah jaa, maalima lähen ka järgmisel nädalal paari kohta! :P

Riia

Laupäeval käisime Riias. Mõnus. Kui on hea seltskond, kes viitsib/tahab samu asju teha, ei ole probleeme.

P. tuli reede õhtul juba Tartusse, sjuuper, sai jututatud ja Ristiisas söödud ning kõige lõpuks natuke piljardit ka taotud.

Laupäevahommik oli minu jaoks varajane. No mida teha, kui ma ei ole hommikuinimene! Kell 7 AM tõusta on minu jaoks seega suur samm, aga kaheksast oli juba plaan minema sõita.

Autojuhile ikka pikk päev, 8 tundi kokku roolis olla. Aga mulle meeldib sõita tegelikult, eriti kui väljas on veel nii chill ilm, nagu laupäeval (ja noh, olgem ausad, viimastel päevadel üldse) oli.

Riia. Mulle meeldib. Vanalinn on ilus, puhas ja kuidagi nt Tallinnaga võrreldes rahulik. Puuduvad suurem massid põhjamaapoegi soomlasi, kel kõrvakuulmisega raskusi. Ainus lärmakam seltskond oli mingi kamp üle tänava laiavaid briti poissmehi. Noh, ja vahelduva eduga meie :)

Aga jah, sai jalutatud, chillitud jõe ääres, natuke shopatud, Lidos söödud. Kokkuvõttes mõnus päev, pikk küll, aga see annab peamiselt tunda autojuhile ilmselt :)

I. on muuseas väga hea kaardilugeja. Mitte et ma seda varem ei oleks teadnud, me ju küll sõitnud ringi ja maailma avastanud. Tagasiteel juurdlesin omaette selle üle, et põhimõtteliselt võiksime temaga sama moodi ka oluliselt kaugemale sõita vajaduse ja soovi (ja soovid on alati suured) korral. Võibolla tõesti suvel Musta mere äärde...? Vaatame, mõtleme.

Meil elab sokikratt.
Kinnitatud fakt.
Sokid kaovad, eriti minu omad ja ilmuvad välja jupi aja pärast.
Territoorium ei ole ju suur, kuidas see on võimalik?
Ja mida kratt teeb vahepeal sokkidega, millised on tema perverssed plaanid?
Spooky...

Rahulolu*

Hea tuju on hea asi. Eriti kui tundub, et kõik läheb täpselt nii, nagu plaanitud. Täna hommikul ärkasin I. telefonikõne peale, kes teatas rõõmsalt, et homseks on meil Riiga tulemas veel üks inimene, kokku neli siis. Jeee!!! Vihjeks: me läheme Riiga! Riia mulle meeldib, üldiselt väga. Ja lisaboonuseks on see, et P. tuleb ka ja neljandaks reisiselliks on meil J. Nice. Lisaks lubab veel sooja ja ilusat ilma, no mida enamat tahta?

Eile käisin jälle Tallinnas, Juhtimisakadeemial. Asjalik koolitus, süüa anti ka vahepeal korralikult ja inimesed olid toredad. Lisaks terve päeva kestnud rõõm selle üle, et hoolimata kell 6.00 ärkamisele ei olnudki unine olla. Ja seda ei juhtu just tihti.

Tikril oli eile sünnipäev, hästi suur hunnik õnne ja rahulolu veel tänagi talle järgi! Õnnestus ka tema veel üle vaadata, enne kui Londonisse minema põrutab. London, hoia alt! Kahjuks on alati kiire-kiire ja laupäeval ma Tallinnasse ei satu, kui peetakse vägevat sünnipäeva/lahkumispidu.

Kuna Tikker juhtus parajasti olema kesklinnas Pärnu mnt asemel, siis minu päevaplaanis toimus väike muudatus, mis andis juurde väärtuslikku aega. Auto koos juhi ja teise kaassõitjaga läks minu tõttu aega parajaks tegema ühe tuttava juurde. Minul läks aga oodatust kiiremini. Tulemuseks kiire kõne P.-le, kes oli 20 minuti pärast vanalinnas ja 5 minutit hiljem juba kohvikus ja jututamas. Meil lähevad kohtumised juba väga sagedaseks, juba kord kuus. Irw.

Summa summarum: päev oli kordaläinud ja tore ning miks ta ei peakski olema, kui boonusena näed veel planeeritust kaks korda rohkem sõpru.

Ja päike paistab ja ilm.ee väidab, et sooja on Tartus 13 kraadi! :)

Rahuolu.*

On the road again

Veel üks töine nädalavahetus. Tagurpidi inimesed, kes siis, kui teised puhkavad, töötavad. Tegelikult seekord mitte päris nii karmilt, sest reedel pidasime Pattayas Ivo töökaaslase juubelit ja laupäeval sai äratuskella panna alles kella üheksaks. Lihtsad rõõmud :) Laupäeval oli kõigi Murphy seaduste kohaselt kaks maalinguüritust, üks Tartus ja teine Tallinnas. Ivo käis Tartus Eedenis perepäeval maalimas. Mina sõitsin hommikul Tallinnasse, joonistasin kolm tundi Oriflame'i Ecollagen üritusel ja siis tagasi. Pikk sõit või õigemini pikk tööpäev (sõidutunnid lähevad ju ka arvesse, eriti kui ise roolis oled). Aga vahva oli. Mulle niiiii meeldib maalida!

Täna käisime jälle maal, avastamas Eesti teede võlusid ja valusid viiendal aastajal, kus eksisteerib peamiselt kehv suusailm. Muda. Palju, palju muda. Lisaks veel vett ja auke kuhjaga. Lörtsi ja vihma ka, kombineeritult tugeva tuulega. Mõnna.

Tallinnast tagasi sõites pidin peaaegu paar jolkarit maantee ääres alla ajama. Niimoodi võib rabanduse saada, ausalt, paar lööki jäi südamel küll vahele. Lugupeetud hääletav jolkar, kes sa ei jaksa endale helkurit muretseda (või ei näe seda kui trendikat aksessuaari). Sa ei ole nähtav (ega ka su kelmikas aura), kui sa oled pimedas maantee ääres, seljas loomulikult must jope ja tumedad püksid. Nähtavust ei lisa sinule ka mõlemas suunas sõitvad autod, kelle valgusvihti sa nii sobivalt jääd, nemad ei sõida kaugtuledega ju! Ohutust ei suurenda (ja autojuhtide tervist ei tugevda) ka see, kui sa seisad sõbralikult ja vastutulelikult pooleldi sõiduteel, muutudes enda arust veelgi nähtavamaks. Ja siis juhtubki nii, et sind märgatakse napi 50 meetri pealt, tehakse järsk haak vasakule, muutudes võimalikuks ohuks vastutulevatele autodele, kuid säästes sinu juhmi aruga õnnistatud eluke. Vot sellistel hetkedel on mul tungiv tahtmine auto kinni pidada ja üks tugevam laks tüübile kirja panna ning riputada talle suur helkur külge. Aga kahjuks oli tol hetkel ka tagant poolt autosid tulemas. Jolkari õnneks. Krt.

Neljapäeval jälle Tallinnasse vaja minna, sedapuhku ise koolitust saama. Ma arvan, et kui just hädavajadust ei ole, siis lähen bussiga või sebin kellegi teise auto, kus roolis ei pea olema. Sest võibolla läheb ikkagi käiku plaan minna laupäeval Riiga (mina seega autojuhi rollis taas) ja seega saab sõitmist harjutada küll ja küll. Nagu seda muidu vähe praktiseerida saaks.

Õudne koduigatsus on ka. Kohe selline kurb igatsus. Kolm nädalat ei ole aega olnud Pärnusse minna, kui sel nädalavahetusel tuleb Riia, siis Pärnusse ei jõua, seega sinna saan alles kahe nädala pärast. Masendav. Maal küsitakse ka loomulikult, et millal me jälle tuleme, nii harva käime, ainult kord nädalas. Aga mina tahan oma koju ka. Sinna on maa pikem, sõit kallim jne. Maal käime ära poole päevaga, poole tundi sinna ja sama palju tagasi ka, tunnike vaid kokku. Pärnusse minnes tahan aega, vähemalt nädalavahetuse jagu. Telefon on küll oluline, kuid ei asenda täielikult ju inimeste füüsilist kontakti.

Tegelikult ma ju saaksin äärmisel juhul minna ka nädala sees, aga... kooliasju oleks ju ka lõppude lõpuks teha vaja (Pärnus seda ei juhtu). Peaks end kõvasti kokku võtma ja raevukalt asja kallale asuma, et saaks mingigi jupi edasi. Olin tubli vahepeal ikka ka, tekitasin vähemalt teooriaosale lisa. Samas õudne luuseri tunne tuleb ikka peale küll, kui arvestada seda, et üks mu tuttav kirjutab juba julge poolteist aastat oma magistritööd ja ta tõesti teeb seda, olles veendunud, et aega on ikka jube vähe. Nojah, ma olen lihtsalt suurte tahtmistega ja ambitsioonidega laiskur, kes lõpuks vihaga asjad ära teeb.

Ja nii ta jagab oma tegemisi planeerides järjekordseid sõite :)

Draakon

Ivol tuli tuju maalida. Tulemuseks oli draakon :)

Kehamaalingud on lahedad! Teha meeldib ja meeldib, kui tehakse, kuigi seda viimast juhtub pigem harvem, kiire igapäeva elu ju... ;) Tegelikult nädalavahetusel saab jälle maalida. Mingi Murphy seaduse järgi juhtuvad alati head üritused ühele õnnetule nädalavahetusele, enam-vähem samale päevale ja kindlasti erinevatesse linnadesse. Seega mina lähen Tallinnasse ja I. vajadusel Tartusse. Hundid söönud, lambad terved. Deem gripihooaeg, rikkus head plaanid kõik ära, kus üritused jagunesid erinevate nädalavahetuste peale.

Nädalavahetusel sai peale töiseid ettevõtmisi natuke linna peal kolatud ja tutvutud meie imepärase kaubandusmaailmaga. Tulemus: I. sai spordijalatsid, mina kaubandusmasenduse. No vähe ei saa ju, kui tahad midagi ilusat ja värvilist ning valikuks on ainult kahvatukollane, heal juhul natuke tomatipunast, pruuni, halli, khakirohelist, veel mõned pestud/lahjad värvid, millest ükski toon mulle ei sobi ja neid ei taha ka. Veel on valikus musta (ohtralt) ja valget (kevad tuleb), aga neid ma ju ka ei taha. Kes on mu kapiga tutvunud, siis see teab, et musta on mul niigi päris mitu ühikut. Tavaliselt lõpuks ma annan alla ja ostan ikka midagi musta (või valget) või ootan tõesti ühe sobiva hilbu ettesattumiseni (võib võtta mitu kuud).

Praegu on meil tekkinud aga ketserlik plaan, et läheks hoopis Riiga. Motivatsiooni annab eelmisel suvel seal avastatud lahe pood, kus oli paljupaljupalju hästi värvilisi ja odavaid (!) riideid. Ehk joppab, Riia niikuinii suurem. Lisaboonuseks väike tuulutamine ja linnukese tõmbamine lahtrisse "reisimine" (hahaa). Läti ei tundu vähemalt üldse mingi välismaana, Pärnus Tartusse on sama pikk tee ja veidi enam, kui Pärnust riiga. Mõni vahe siis. Aga jah, huvilisi tundub teisigi, kel kaubandusmasendus Eesti kaubavalikust ja kes ühineksid ka.

Muide, väljas on juba mitu päeva kevade lõhn. See päris. Ja jõgi on ootamatult lahti läinud. Ja rohi on kohati juba täitsa roheline. Mõnus!

tegus tibi

Töine nädal. Õigemini nädalalõpp. Tööd võib muidugi alati pakkuda :)

Saan maalida ja jumestada ja koolitada ja... kõike seda, mis väga meeldib. Ses suhtes on mul ikka väga vedanud, et töö=hobi. :)

Saaks ainult nende magistritöö uurimustega ühele poole. 17 inimest on oma arvamuse öelnud (suurimad tänud neile!), samas oleks vähemalt kaheksat, ideaalis 13 veel vaja. Anyone? 18-30 valimisealine kodanik? Ja asjaga on kiirekiire. Aga noh, küll see ka laabub. Kahe päevaga on juba imesid tehtud :)

Häda on selles, et kool, mis sest, et vaid üks (!) loeng, võtab ka oma lõivu, mis päris korralik. Õnneks saan küll osaliselt mag.tööga ühendada, aga ikkagi. Tahaks, et mingist otsast hakkaks niimoodi sujuvalt asi jooksma, siis oleks endal ka rahulikum ja parem tunne. Sest tahaks ju koleväga ikkagi kevadel lõpeteda. Niikaua olen ma aga keskmisest närvilisem kodanik, nii et kaastundeavaldused võite saata I-le.

Eile käisime itaaliakas jälle. Nämma. Seal on toidud kustumatus headuses ja teenindus üldiselt samuti. Mulle meeldib, kui toidul on maitset, suurust ja välimust, isegi kui tegemist on salatiga. ja sealne tiramisu on samuti superhea. Kogu mu praegune kodune kokkamine on samuti kannustatud itaalia köögi pärimusest. Või midagi sinnapoole nii nädalake varsti. Või pigem ilmselt enamasti. Kuna nohu hakkab vaikselt taanduma, siis on vahelduseks päris hea tunda ka valmistatava toidu lõhna ja maitset. Tänane gurmee-eine koosneb jälle möginast à la kats ja kui ma nüüd leian viitsimise, siis lähen teen punasesõstra torti ka. Lihtsalt tuli tuju ja isegi sõstrad on olemas. Heh, mul lööb vahepeal täiega perenaisetamine välja.

Perenaisetamisega seonduvalt tuleb kohe probleem ka - ma tahan OMA KÖÖKI!!! Aitab juba ammu sellest kommuunielust, kus vahel on mõne inimesega suheldes kõhuvalu garanteeritud. Krt küll, miks ei saada aru, et igaüks elab nii, nagu tahab ja oskab (ei pea siinkohal silmas ülimat anarhismi). Ei ole kellegi asi, mida mina söön (ehk siis igasuguseid asju), ei pea tulema rõhutama, et ainult tatar ja soja on bueno ja kõik ülejäänu tapab sind. Ei tapa ju! Siiamaale elan! Ega umbrohi siis hävine sellepärast, et ta nt piima, liha, kala jms "kohutavalt kahjulikku" sööb. Ja on täpselt minu enda asi, missuguse hambapastaga ma oma puhastusrituaale läbi viin, ei huvita tungiv soovitus, et kui sa tahad, et sinu hambad on tugevad ka 60 aasta pärast, siis kasuta ainult seda, mitte toda. Viitamine tarbijakaitsele on üks asi, aga samas väidavad hambaarstid ise, et see pesemise aeg on nii napp, et peale puhastumise ei juhtu seal midagi halba, ei kuku hambad välja ega mürgita pasta organismust. Lõppude lõpuks ei ole see oluline päevane toidukord :) Seega, kainet mõistus, mitte ainult huupi lahmimist ja uskumist ;) Võite vaielda, kui tahate. Elamine on nii ehk teisiti kohtuvalt kahjulik ja tavaliselt surmaga lõppev tegevus.

Kevadet tahaks ka. Päikesega on see tunne juba tugev, kui räästad tilguvad ja linnud siutsuvad. Lindusid on kena loomulikult kuulata, aga regulaarselt tahaks mõnel ka munad maha võtta, eriti neil, kes minu auto kohal kase otsas oma toiminguid teevad. No laseks siis 5 senti eemale, ei, nad sihivad täpselt ühte kohta alati! Kuidas suudab ühe akna peale tekkida 8-9 vastikut valget hunnikut? Ühe linnnu täpne sihtimine? Ei usu. Pigem vandenõuteooria...

Eh, lähen parem trenni hoopis. Tuulutan ennast ja oma mõtteid ja saan paremaks inimeseks :)

Kurimuri

Ai, miks on nii, et kui läheb, läheb ikka täiega? Mul nii kuri tuju, et kole kohe. Anne uus number ütleks selle kohta, et eestlased ise sisendavad endale pessimismi negatiivsete sõnadega, sest ka liigne optimism on hälve.

Tehniline küsimus: aga no mida sa hõiskad optimistlikult, kui tahaks hoopis poksikotti taguda? Ma olen lihtsalt piisavalt tige hetkel raisatud aja- ja närvikulu pärast, mis läks meie lugupeetavate esmakursuslaste kontole. Siinkohal au ja kiitus neile neljale noorele, kes ei pidanud paljuks kokkulepetest kinni pidada ja eksperimendile kohale ilmuda, kulutades selleks 1,5 tundi oma väärtuslikust ajast ja saades vastu šokolaadi koos sooduskupongidega ja suurima tänuga.

Aga ülejäänud! Tule taevas appi! Tsiteerides siis meie lugupeetavat peaministrit. "Ei, kolmapäeval me ei saa tulla, meil on siis retoorika, me tuleme neljapäeval, siis on aega." Rääkimata sellest, et kolmapäevane retoorika jäi neil ära. Rääkimata lubadustest ja nendest kinnipidamistest. Rääkimata kommunikatsiooni osakonnas õppimisest ja elementaarsest viisakusest. Tänaseks sai pakutud välja kaks (!) aega, sest loomulikult osadele ei sobi kell 10 ja teistele kell 12. Mitu inimest vaevus kohale tulema? Mh? Ah? Pakkuge üks ilus arv! Vihjeks ja matemaatiliste tehete rägastikus orienteerumiseks teile paar märkust: kursusel on neid kokku 75. Ankeete täitis ligi 40. Esimesel korral käis kohal 4, oma nõusoleku kohale tulla andis 24. Mis see ilus arv on, kui 20 jääb lihtsa matemaatikatehte läbi järgi? 0 (loe: null). Tulemus: magistritööga on kehvad lood (vaja oli 30, see ei ole ju 75-st nii palju?!), sest mul on vaja genereerida hüpersupergigakiiresti mingi uus valim, kellega kogu see nali taas kord läbi viia. Rääkimata aja, närvi, finantsi ja muudest kuludest.

Kurat küll ma ütlen. Ainus lohutus on agressivse optimistina see, et küll karmavõlg jõuab nendeni ka! (sadistlik naer: muahahaa!) Aga milline on sel juhul minu karmavõlg?!

Nohu on ka killer. Ja kui aju asemel voolab ringi kahtlase väärtusega vedel ollus, mis aegajalt väljutatakse suurte raskustega nina kaudu, siis ei muutu ei olemine ega meeleolu just oluliselt säravamaks. Arvutiklass, kus ma passisin 2,5 tundi, oli ka suht koht külm.

Ainus helge asi oli sombreero salat, mida Rimi lahkesti pakub. Ja uus Xymelin, mis millegipärast ka ei taha hapniku juurdepääsu oluliselt suurendada.

Ja õhtul ma kokkan. Üle pika aja tuli tuju, kuigi ma ise ilmselt ei tunne ei ka siis eriti maitset ega lõhna. Tuleb pasta hakkliha, tomatipasta, ananassitükkide, küüslaugu ja sibulaga. Selline hea möginakategooria toode. I. on minu kehva enesetunde ja kiirekiire tõttu niigi pidanud juba mitu päeva ise köögis möllama. Ma katsun siis vahepeal olla selline "heam" naine, kes oma töölt tuleva mehe eest hoolt ka kannab, nt toidab vahetevahel.

Ja koristama peaks ja kommunikatsioonistrateegiat peaks tegema ja... nii palju asju peaks. Nohu peaks ära minema, seda ma vähemalt tahan kõige rohkem! :D

Harakale haigus

Kiirus kiiruseks, tore on see, kui ikka tegemist jagub. Täiesti ebatore on aga see, kui kõige kiiremal ajal õnnestub kinni püüda see vastik viirus, mis praegu ringi hullab. Ja mina olen üks ebameeldivamaid tõbitsejaid üldse, ei soovita. Kurk on valus, nohu tuleb ka ja pea on paksult vatti täis.

Osakonna kahtlaselt külmas arvutiklassis passimine ei aita muidugi enesetunde paranemisele kaasa, aga uuringud tahavad läbiviimist hoolimata sellest, kas sul on sitt või väga sitt olla. Ja homme jälle, kaks korda pikemalt ainult ehk siis kokku neli tundi ja veidi peale. Jama. Aga see-eest on tulemused huvitavad, mulle meeldib lugeda, mida erinevad inimesed milleski näevad.

Huh, külavärinad olidki just puudu. Aga need peavad üle minema nagu ka muu kupatus, sest aega ei ole haige olla lihtsalt. Punkt. Kuuma teed olen tarbinud juba suuremal hulgal, gripiteed ei meeldi kohe üldse ja mett ei tarbi ka. Seega peab piarmünt koos Citroceptiga asjad ära ajama ja loodetavasti ka organismus ise suudab end kokku võtta.

Kiire, kiire, aeglane

Paar nädalat tagasi mõtlesin kurvalt, et kuigi palju on vaja teha, siis ikkagi on aeg aeglaselt kulgev. Nüüd seda probleemi enam ei ole ja tavaline rütm on taastunud. Magistritöö põletab, ei, tegelikult lausa kõrvetab. Uuringute tegemiseks aega vaid see nädal, aga uuritavatega on lood natuke täbarad. Kuna plaan võtta uuringurühmaks oma osakonna I kursus, siis vähemasti ilus optimistlik lootus oli, et 70st inimest 30 peaks ikka küll kokku saama. No aga! Kas esmakursuslased või vabandage väljendust, noored (ma ei ole ju tegelikult nii vana?!) on tõesti nii viitsimatud? "Ei viitsi, ei taha, ei midaiganes". Personaalne agressivselt optimistlik suhtumine vähemalt kandis mõne lisahuvilisega vilja, sest kui kuidagi muud moodi ei saa, siis rõhudes karmavõlale järgnevatel kursustel, kus nad ise peavad hakkama uuringuid läbi viima - toimis küll. Kahjuks ei jõudnud kõiki personaalselt ärarääkimas käia. Nüüd tulebki genereerida eriti motiveeriv kiri nende kursale, et tuleks võimalikult paljud kohale. Ja siinkohal küsimus laiemale ringile: mis kuradi kommunikatsioonist ja suhtekorraldusest te räägite? Laiizkus kondiitas on selle asja täpne termin hoopis!

Nädalavahetusel sai üle kolme nädala Pärnus käia. Käiks ju tihedamini, aga hetkel on finantsilised lood veidi nukrad, küll aga lootusrikkalt tõusuteele suundumas. Pärnus on natuke teine aeg kui Tartus, vähemalt minule tundub nii. See on aeg, kus ei viitsi logida end isegi mitte MSNi, tahaks tavalistest kommunikatisoonidest nagu nt arvuti eemal olla. Mängida Romeoga, vaadata, kui suureks ta on kasvanud ja milline ahvivaimustus teda tabab, kui ma koju lähen. Sest ta ju ootab. Ja ootab ka siis trepi all, kui ma kodus olen. Ja ei taha sugugi ära lasta minna. Ja teeb seepeale oma suuri tibisilmi ja näo, et kui ära lähed, hakkan kohe nutma. Ta on ikka nii lahe, selline suur mütakas, ise alles vaimus kutsikas, kuigi aprillis saab aastaseks. Vorm on olemas, aga vaim veel pole järgi jõudnud. See on üks minu lemmikpilte Romeost: ise alles pisipisi, 2-kuune ainult, aga nunnunduse geen lööb juba tugevalt välja :)

Pärnus saab ema, isa ja tädiga rääkida, plaanida, kuulata ja olla kuulatud. Kuigi telefonitsi suhtlemine toimub väga tihedalt, ei ole see ikkagi IRL. Superluks perekond on, eluaeg on olnud ju! :)

Pärnus on kvaliteetaeg, kui saan P-ga kokku. Ei ole oluline, kui harva-tihti me mõlemad samal ajal Pärnusse satume, juttu jätkub ikka kauemaks. Ei viitsigi alati kuskile välja minna, vahel on hea küpsetada üks hästi hea punasesõstra tort, hankida suuremal hulgalt siidrit ja siis istuda ja panna maailma asju paika poole ööni.

Pärnusse peaks minema ikka pikemaks ajaks, sest minnes alles reede õhtul ja tulles juba pühapäeval tagasi, jääb aega ikkagi väheks. Et kohtuda veel teiste tuttavatega, kellega tavaliselt suhtled MSNis (P on eraldi kategooria :)). Et minna kolada linna peal, vaadata, mis on muutunud ja mis on samaks jäänud. Et minna kolada mere ääres või siis hetkel ka mere peal ja vaadata seda, kui puhas ja valge on kõik ümberringi. Oma väikese maailma lõpu algus. Ronida vahepeal kõrkjate vahele ja vaadata, millega tõusuvesi enne jäätumist hakkama sai. Vaadata jääd ja selle pragusid. Üle vaadata kaldale kandunud jääplaadimäed, milliseid varem ei ole nähtud ja teha veel pilte. Et vaadata loojuvat päikest läbi nende jääplaatide. Ja meenutada VIP-kaadrit jaanuari lõpust analoogsest situatsioonist, kus loojuva punase päikese suunas lendas kuus luike. Et lõpuks leida aega selleks, et minna suusatama. Et unistada suvest ja sellest, mida siis teha plaanime. Et mõnusa nostalgiaga meenutada kõiki neid teisi suvesid ja merd, mis on ühe korraliku suve kohustuslik koostisosa. Ja unistada sellest, et tuleb kevad koos päikesega ja rand täitub päikesepüüdjatega, kes istuvad õnneliku näoga nina päikese suunas. Ja suvi... sellest ei ole vaja rääkidagi. Suvi on suvi on suvi, päike ja rand, jalgratas ja jäätis, jäine kokteil ja sellinesuvinepärnurannamuusika ja veel hästi palju asju.

Aga praegu on Tartu koos kohustustega, mida ei saa edasi lükata. Tuleb saata mitu meili, otsustada, kas jõuan täna peale tooteesitluse tegemist ka jõusaali. Loota, et I. suudab homseks transpordi sebida, et maalt teine külmkapp tuua (vana ütles kenasti üles sel ajal, kui meist kolm Pärnus olid, tulemuseks suur hulk asju, mis minetasid oma kaubandusliku väärtuse). Õnneks on olemas seniks rõdu, kus hoida punaseid sõstraid, millest mingil hetkel saab kindlasti mmmmmmaitsev tort. Beseega. Eriti hea ja natuke suvine kah.

Ega siis muud kui - tegudele seltsimehed! Tempokalt!

Post nubila Phoebus

Asjad hakkavad alati laabuma kuskist otsast. Tundub, et peale vahepealset mõõnaperioodi on nüüd see ots käes ja selle üle on mul ainult hää meel. :)

Jõusaal on mõnus! Kuigi oktoobrist saadik pole eriti trenniga tegeleda jõudnud ja selle tulemusena on muidugi järgmisel päeval hea ülevaade erinevate lihaste eksisteerimisest ja asukohast... Aga ikkagi on mõnus, selline positiivne vaim tuleb kohe peale, et midagi hakkab laabuma ja suvi tuleb ju ka noh, ja ega üldtoonuse parandamise vastu ei ole ka kohe mitte kui midagi. Kuna tuttav, kes saali avas, pakkus välja n-ö grupisoodustuse, mis on tavalisest kuuhinnast ikka jupp maad odavam, siis grupp sai ka kokku pandud. Selle käigus loomulikult imestatud inimeste suhtumise üle, a´la no-kuidas-ma-sinna-trenni-üksi-lähen-kui-me-koos-ei-lähe-ühel-ajal. Normaalne ju, et ei pea igal pool karjaga käima, kui grupp on koos, käib igaüks ikka sel ajal, millal talle sobib. Võibolla on probleem minus, sest sellist kambavaimu ei mäleta ma endal kunagi eriti tugevalt eksisteerinud olevat. Mõnus on üksi käia, mõtled omi mõtteid, liigutad ennast, saad uute inimestega tuttavaks. Praegu on jõusaal alles teist nädalat avatud, seega on nt päeval käies enamasti see efekt, et sinuga tegelevad kaks treenerit. Superluks ju! Toredad inimesed pealekauba, juttu jätkub kauemaks :)

Magistritööga tunduvad asjad ka edenema hakkavat, vähemasti on selgunud juhendaja(d), teema ja üldkontseptsioon :). "Boonuseks" on ka see, et uuringutega tuleb tegutsema hakata kohe, ehk siis hiljemalt järgmise nädala jooksul läbi viia eksperimendid, et tulemused oleksid enne valimisi käes. Kiirus on omast kohast hea asi, vähemalt motiveerib mind, sest kui deadline on ikka kohe-kohe käes, siis tuleb lihtsalt ära teha. Edasine andmete analüüsimine on juba teine teema, aga vähemalt huvitav.

Maalida tahaks! Vabatahtlikke modelle? Mh, ah?! Saaks oma albumi jaoks jälle näo-või kehamaalingu pilte juurde. Tikker? Enne Londonit veel üks väike sessioon kehamaalingutega? :P Surematu au ja kuulsus garanteeritud minu kodukal!

Tegelikult on hästi lahe see ka, et praegu päike paistab ja tuba on niiiiii soojaks köetud, varsti lähen trenni ja reedel Pärnusse (autos veel üks koht pakkuda, huvilisi?) ja üldse tundub, et kõik on superluks või vähemalt liigub järjekindlalt sinna suunas.

Kuidas kurat saab kala plahvatada?!

Kööginurga memuaarid, mida ei juhtu just igaühega. Võibolla juhtub ka.

Minul vähemasti õnnestus tänaseks perekondlikuks õhtusöögiks osta Vichi külmutatud kalafileed, neid, mis on papist pakkides (traagika saabki siinkohal alguse, sest paneeritud ja kilekotis olevaid Tartu Rimi mulle pakkuda ei suutnud ja tunne oli liiga laisk, et ise paneerida tavalise fileetükke, siit ka järeldus, et laiskus ei ole ohutuse seisukohast just parim vabandus). Enivei, õnnelik mina saabus koju, tutvus veelkord humoorika kirjaga, mis selgitas täpsemalt toote koostist (ehk siis mintai- või (?!) heigifilee, hehee), keeras kenasti gaasi lahti ja valas pannile õli. Järgmiseks sammuks, teate ju küll, on peale õli kuumenemist sinna praetava elemendi, ehk siis kalafilee lisamine, mida ma tegin. Järgmine hetk toimus aga rõõmus väike plahvatus, mille tulemuseks oli pann minu käes, kust leegid tõusid pea meetrini. Hea kopsumaht koos röögatusega tõi kohale I., kes suutis leegid sujuvalt Marju Lauristini artikliga tänases EPLis summutada. Et nagu lõpp hea, kõik hea. Aga kallikesed, äkki keegi palun selgitaks mulle, KUIDAS KURAT SAAB KALA PLAHVATADA?!

I. jätsin nüüd rõõmsalt kööki kokkama, sest jõudsin järeldusele, et kui kala suudab plahvatada, saavad sellega ka aedviljad hakkama. Rumm ja coca aitavad praegu minul asja parema pilguga vaadata. Ja rõõmustada ka selle üle, et nüüdsest saan alati soovi korral söögitegemisest viilida, sest ma ju ei oska seda tuleohutuse seisukohast korrektselt teha. :)

See ei saa ju niiiii raske olla! Varem on ka magistritöid kirjutatud ja ka valmis saadud. Aga minul on täielik suutmatus/tahtmatus/misiganes sellega tegeleda ja ometigi peaks see asi mul kunagi tehtud kauni ajagraafiku järgi juba peaaegu valmis olema. Aga ei ole. Ei ole veel isegi eriti alustatud selle kirjutamist. Ja see on probleem. Suurem probleem on tegelikult hoopis selles, et ma peaks minema kohtuma oma juhendajaga ja välja käima idee, et ma esialgsest teemast kavatsen veidi kõrvale kalduda, et töö oleks kaasaegsem. Seda ohkamist ja "mnjaaaa-d" olen ma varem ka kuulnud. Ja kogu selle kupatuse juures on mul siiski sõge lootus ja auahne plaan, et ma TAHAN selle töö valmis jõuda niimoodi, et ma kevadel kaitsta saaks (mul on 2,5 kuud vaba aega ja kui jagub ka optimistlikku agressiivsust teemaga tegelemiseks, ei tohiks nagu eriti takistusi olla).

Siis oleks ülikool lõplikult läbi aka vabadus ja uued kohustused (ennekõike aga koolivaba suvi, mis loodetavasti on täis ohtralt maalimist :P) .

Pühapäev on tore päev, tore päev, siis ma jälle tööle läen...

Mul õnnestub ikka asjad tagurpidi pöörata. Normaalsed inimesed käivad nädalavahetusel väljas pidutsemas, sest pikk töönädal on selja taga. Mina lähen öötööle nt laupäeva öösel, et teha klubis jumestusi. Ja loomulikult ärgata pühapäeva hommikul kell kaheksa, et minna koolitust tegema.

Koolitused on armsad, eriti viimased osad, millega kaasneb lõpetamine ja sertifikaatide jagamine. Kõik on selleks hetkeks saanud hästi omaks lihtsalt, selline tore seltskond koos. Tänane oli veel omakorda juubeliüritus, minu jaoks vähemalt - 5. aasta seda neid läbi viia ja 10. lend Tartus. Päris palju seega. Ja jätkuvalt tekitab positiivseid emotsioone Pallase suhtumine pikaajalisse klienti - super koht, kui kellelgi vaja mingit üritust läbi viia, sest nii positiivsed ja naerusuist vastutulelikkust ei kohta just igal pool. Nt kohvipausi korraldamine või lõpetamiseks piduliku laua tellimisel võib Big Beni Pubist saada vaid puhtakujulise peavalu. Kui on eelnevalt räägitud, et soov on saada pikka lauda, kus kogu grupp saaks koos istuda veel viimast korda, siis millisest osast on juhatajal raske aru saada, et tulemuseks on eraldi lauakesed?! Vabandus, et "mulle tundus, et nii on parem" ei lähe ju tegelikult arvesse! Ega me seal esimest korda sellist üritust ei tee ja kliendi soovidega võiks ikka tibake arvestada ka, mitte pomiseda telefoni "jajah" ja toimetada seejärel südamarahus enda parima äranägemise järgi.
Summa summarum: Pallas 12 points, BBP 1...max.

Tegelikult olen lihtsalt väsinud ja kurk ka hell - päris mitu tundi räägitud. Tavaline tunnike, kus maailma jaoks ei ole mind olemas. On tass teed ja ideaalis ka šokolaad (mida ma ei viitsinud kahjuks ostma minna, aga oleks vist ikka pidanud...), natuke omaette olemist ja rahulikku ignorantsi teiste suhtes. Ja rumm koolaga. Ja varsti jälle valmis tegudeks.

Muide, kes tahab jõusaalis käima hakata? Tuttav avab Tartus laheda ja mõnusa suruõhuaparaatidega jõusaali ja suurema kambaga on soodsam hind. Anyone? Mh? Ah? Mina küll tahan! Ja seda lisaks headele masinatele ka miljonivaate pärast Tartu linnale! :)

Oleksid, poleksid ja nostalgia

Oleks ja poleks on pahad poisid nagu öeldakse. Mind nad viimasel ajal kipuvad kummitama inimestega minevikust. Ei, mitte halvas mõttes, omamoodi nostalgiliselt hoopis, kui nii võib öelda. Viimasel ajal näen ma millegipärast pidevalt unes oma kunagist pinginaabrit, kellega sai sõprussuhted loodud siis, kui olime neljased põnnid lasteaias, koos mängitud ja kommipabereid vahetatud, suuremaks kasvatud, maailmaasjade üle arutletud, pidutsetud, lollusi tehtud, naerdud ja nutetud. Kuni 9. klassini, mil ootamatult maailmavaade kardinaalselt lahknes ja me lõpetasime suhtlemise. Ja sellest on mul siiani kahju. Mõtlen, et peaks talle kirjutama/helistama, sest vahepeal on palju-palju aega mööda läinud, nt tema sai suvel endale armsa väikese põnni. Elab ta ikka Pärnus. Ei oleks ju nii raske uuesti kontakteeruda. Aga samas - äkki teda see ei huvitakski, sest elu on ju edasi läinud ja minevik jääb alati seljataha...

Inimesed tulevad ja lähevad, see on paratamatus iga eluetapp toob kaasa uusi tegelasi ja jätab hüvasti mõne vanemaga, kellega pikamaa suhted välja ei vea. Elu teeb lihtsalt oma korrektuure, ma ju tean. Aga vahel on kahju, et aega tagasi keerata ei saa.

Ja mul on üdini hea meel selle üle, et näiteks üks teine neidis, kellega lasteaia päevil läbisaamine ei olnudki teab mis hiilgav, on jäänud mu ellu siiani. Ja hea on ka see, et kuigi me näeme üksteist reaalselt üsna harva distantside tõttu, on need kohtumised ja üldse suhtlemised puhas kvaliteetaeg.

Küsimus 1: kuhu?

Sellistel hommikutel nagu täna tekib vahel kohutav koduigatsus. Tahaks Pärnusse. Tahaks koju. Tahaks merd. Eriti just seda viimast, sellest on Tartus kõige enam puudus. Tegelikult on "kodu" mõiste ju suhteline, kellele maja, kellele inimesed. Pärnus on vanemad, Romeo ja meri, siin nohiseb I. rahulikult magada, tekitades sellise hea ja rahuliku tunde.

Viimasel ajal olen mõelnud seoses kevade saabumisega ja teatavate eluliste muutustega sel ajal (üürileping lõpeb, loodetavasti ka kool, peaks hakkama n-ö korralikku tööd kah otsima), et mis siis edasi saab? Täpsemalt kuhu saab, sest praegu on meil kaks valikut ehk siis Tartu või Pärnu. Ja mõlemal linnal on loomulikult omad plussid ja mis seal salata, ka miinused. Hea oleks olla selline paandunud ühe linna fänn, valik oleks lihtne ju. No näiteks osad tallinlased, kes tulevad küll Tartusse ülikooli, aga nende jaoks ei ole mingit küsimustki selles, et pärast lähevad nad tagasi sinna, kust tulid. Aga mind Tallinn ei tõmba. Võib ta ju wannabede arvates olla ainuke city Eestis, mis ümber Tallinna on ainult üks suur konnatiik, aga no kuulge... Maailma mastaabis on Tallinn mõne väiksema küla mõõtmetega. Küll aga omaks võtnud sagiva ja närvilise elustiili. Mitte kõik sealsed elanikud ei ole "nakatunud", küll aga suur osa. Kiirus on in, raha on in, in on öelda, et olen väsinud, tüdinud, ei oma aega ei puhkuseks ega iseenda jaoks. Ja võibolla olengi kolkalinna tüdruk, aga see-eest rahul selle staatusega. Miks? Sest meie suurlinlased on omast kohast võrreldavad nt ameeriklastega, kel muust maailmast (loe: Eestimaast) ei ole eriti aimu. There is something out there - ja ongi kõik. Aga minul on vabadus ja võimalus sõita ringi. Ja sellepärast ma igatsengi suve. Vot. Et jälle visata telk ja magamiskotid autosse ja siis kui pähe tuleb, sõita nt Saaremaale imeilusat pankrannikut vaatama.

Ja jälle suudan ma algsest teemast rahulikult hoopis mujale kulgeda. Ei ole ma kade ega vihane päälinlaste peale, ma usun siiralt elu võimalikkusesse väljaspool Tallinnat. Tartu ja Pärnu juurde tagasi tulles - jama on see, et lõpllik otsustamine jääb minu teha. I. ütleb, et kõik sõltub minust. Päris suur vastutus. Tegelikult ma tean, et tema tahaks pigem jääda Tartusse, sest seda linna ta lihtsalt tunneb rohkem, samas eelmisel suvel Pärnus töötades avastas ta ka selle linna võlud. Kuhu mina tahan? Vot see ongi see raske koht, sest ma ju ei tea. Kunagi iidsetel aegadel, kui ma Tartusse tulin, olin ma üsna veendunud, et lõpuks lähen ma ikkagi Pärnusse tagasi, mis sest, et ka see linn hubane ja kodune on. Nüüd enam ei ole nii veendunud. Seega - lõplik otsustamine tuleb rõõmsalt edasi lükata. Ja tunda jätkuvat rõõmu mobiilsest eluviisist, mis võimaldab soovi korral autosse istuda ja sõita teise Eesti otsa ja tunda mõlemal suunal - jõudsingi koju.

Muudatuste aeg

Aasta 2007 on muudatuste aeg. Vähemalt minu jaoks. Proovin siis midagi uut, näiteks blogipidamist (kassi ju praegu ei ole...).

Blogide lugemisega on algust tehtud tegelikult ju ammu, põhjus selleks kaunikesti triviaalne - paljud sõbrad-tuttavad on kolinud teise Eesti otsa, kõigil on kiire (tänapäeva haigus ja vabandus) ja kohtumisi harvem. Seevastu sõprade blogide lugemine on muutunud rutiiniks ja harjumuseks - iga päev viskan pilgu peale, mida keegi teinud on. Samas tekitab selline harjumus ka veidi negatiivse illusiooni, nagu oleksid sa lõpuni kursis inimeste tegemistega. Tegelikult nii ju ei ole, lihtsalt teadmine teiste mõtetest-ideedest-lollustest-elutarkustest eksisteerib selle asemel. Ja võibolla avastab keegi, et sel moel on võimalik kursis olla ka minu sekeldamistega :)

Kasutagem siis virtuaalset vabadust!