Riia

Laupäeval käisime Riias. Mõnus. Kui on hea seltskond, kes viitsib/tahab samu asju teha, ei ole probleeme.

P. tuli reede õhtul juba Tartusse, sjuuper, sai jututatud ja Ristiisas söödud ning kõige lõpuks natuke piljardit ka taotud.

Laupäevahommik oli minu jaoks varajane. No mida teha, kui ma ei ole hommikuinimene! Kell 7 AM tõusta on minu jaoks seega suur samm, aga kaheksast oli juba plaan minema sõita.

Autojuhile ikka pikk päev, 8 tundi kokku roolis olla. Aga mulle meeldib sõita tegelikult, eriti kui väljas on veel nii chill ilm, nagu laupäeval (ja noh, olgem ausad, viimastel päevadel üldse) oli.

Riia. Mulle meeldib. Vanalinn on ilus, puhas ja kuidagi nt Tallinnaga võrreldes rahulik. Puuduvad suurem massid põhjamaapoegi soomlasi, kel kõrvakuulmisega raskusi. Ainus lärmakam seltskond oli mingi kamp üle tänava laiavaid briti poissmehi. Noh, ja vahelduva eduga meie :)

Aga jah, sai jalutatud, chillitud jõe ääres, natuke shopatud, Lidos söödud. Kokkuvõttes mõnus päev, pikk küll, aga see annab peamiselt tunda autojuhile ilmselt :)

I. on muuseas väga hea kaardilugeja. Mitte et ma seda varem ei oleks teadnud, me ju küll sõitnud ringi ja maailma avastanud. Tagasiteel juurdlesin omaette selle üle, et põhimõtteliselt võiksime temaga sama moodi ka oluliselt kaugemale sõita vajaduse ja soovi (ja soovid on alati suured) korral. Võibolla tõesti suvel Musta mere äärde...? Vaatame, mõtleme.

Meil elab sokikratt.
Kinnitatud fakt.
Sokid kaovad, eriti minu omad ja ilmuvad välja jupi aja pärast.
Territoorium ei ole ju suur, kuidas see on võimalik?
Ja mida kratt teeb vahepeal sokkidega, millised on tema perverssed plaanid?
Spooky...

Rahulolu*

Hea tuju on hea asi. Eriti kui tundub, et kõik läheb täpselt nii, nagu plaanitud. Täna hommikul ärkasin I. telefonikõne peale, kes teatas rõõmsalt, et homseks on meil Riiga tulemas veel üks inimene, kokku neli siis. Jeee!!! Vihjeks: me läheme Riiga! Riia mulle meeldib, üldiselt väga. Ja lisaboonuseks on see, et P. tuleb ka ja neljandaks reisiselliks on meil J. Nice. Lisaks lubab veel sooja ja ilusat ilma, no mida enamat tahta?

Eile käisin jälle Tallinnas, Juhtimisakadeemial. Asjalik koolitus, süüa anti ka vahepeal korralikult ja inimesed olid toredad. Lisaks terve päeva kestnud rõõm selle üle, et hoolimata kell 6.00 ärkamisele ei olnudki unine olla. Ja seda ei juhtu just tihti.

Tikril oli eile sünnipäev, hästi suur hunnik õnne ja rahulolu veel tänagi talle järgi! Õnnestus ka tema veel üle vaadata, enne kui Londonisse minema põrutab. London, hoia alt! Kahjuks on alati kiire-kiire ja laupäeval ma Tallinnasse ei satu, kui peetakse vägevat sünnipäeva/lahkumispidu.

Kuna Tikker juhtus parajasti olema kesklinnas Pärnu mnt asemel, siis minu päevaplaanis toimus väike muudatus, mis andis juurde väärtuslikku aega. Auto koos juhi ja teise kaassõitjaga läks minu tõttu aega parajaks tegema ühe tuttava juurde. Minul läks aga oodatust kiiremini. Tulemuseks kiire kõne P.-le, kes oli 20 minuti pärast vanalinnas ja 5 minutit hiljem juba kohvikus ja jututamas. Meil lähevad kohtumised juba väga sagedaseks, juba kord kuus. Irw.

Summa summarum: päev oli kordaläinud ja tore ning miks ta ei peakski olema, kui boonusena näed veel planeeritust kaks korda rohkem sõpru.

Ja päike paistab ja ilm.ee väidab, et sooja on Tartus 13 kraadi! :)

Rahuolu.*

On the road again

Veel üks töine nädalavahetus. Tagurpidi inimesed, kes siis, kui teised puhkavad, töötavad. Tegelikult seekord mitte päris nii karmilt, sest reedel pidasime Pattayas Ivo töökaaslase juubelit ja laupäeval sai äratuskella panna alles kella üheksaks. Lihtsad rõõmud :) Laupäeval oli kõigi Murphy seaduste kohaselt kaks maalinguüritust, üks Tartus ja teine Tallinnas. Ivo käis Tartus Eedenis perepäeval maalimas. Mina sõitsin hommikul Tallinnasse, joonistasin kolm tundi Oriflame'i Ecollagen üritusel ja siis tagasi. Pikk sõit või õigemini pikk tööpäev (sõidutunnid lähevad ju ka arvesse, eriti kui ise roolis oled). Aga vahva oli. Mulle niiiii meeldib maalida!

Täna käisime jälle maal, avastamas Eesti teede võlusid ja valusid viiendal aastajal, kus eksisteerib peamiselt kehv suusailm. Muda. Palju, palju muda. Lisaks veel vett ja auke kuhjaga. Lörtsi ja vihma ka, kombineeritult tugeva tuulega. Mõnna.

Tallinnast tagasi sõites pidin peaaegu paar jolkarit maantee ääres alla ajama. Niimoodi võib rabanduse saada, ausalt, paar lööki jäi südamel küll vahele. Lugupeetud hääletav jolkar, kes sa ei jaksa endale helkurit muretseda (või ei näe seda kui trendikat aksessuaari). Sa ei ole nähtav (ega ka su kelmikas aura), kui sa oled pimedas maantee ääres, seljas loomulikult must jope ja tumedad püksid. Nähtavust ei lisa sinule ka mõlemas suunas sõitvad autod, kelle valgusvihti sa nii sobivalt jääd, nemad ei sõida kaugtuledega ju! Ohutust ei suurenda (ja autojuhtide tervist ei tugevda) ka see, kui sa seisad sõbralikult ja vastutulelikult pooleldi sõiduteel, muutudes enda arust veelgi nähtavamaks. Ja siis juhtubki nii, et sind märgatakse napi 50 meetri pealt, tehakse järsk haak vasakule, muutudes võimalikuks ohuks vastutulevatele autodele, kuid säästes sinu juhmi aruga õnnistatud eluke. Vot sellistel hetkedel on mul tungiv tahtmine auto kinni pidada ja üks tugevam laks tüübile kirja panna ning riputada talle suur helkur külge. Aga kahjuks oli tol hetkel ka tagant poolt autosid tulemas. Jolkari õnneks. Krt.

Neljapäeval jälle Tallinnasse vaja minna, sedapuhku ise koolitust saama. Ma arvan, et kui just hädavajadust ei ole, siis lähen bussiga või sebin kellegi teise auto, kus roolis ei pea olema. Sest võibolla läheb ikkagi käiku plaan minna laupäeval Riiga (mina seega autojuhi rollis taas) ja seega saab sõitmist harjutada küll ja küll. Nagu seda muidu vähe praktiseerida saaks.

Õudne koduigatsus on ka. Kohe selline kurb igatsus. Kolm nädalat ei ole aega olnud Pärnusse minna, kui sel nädalavahetusel tuleb Riia, siis Pärnusse ei jõua, seega sinna saan alles kahe nädala pärast. Masendav. Maal küsitakse ka loomulikult, et millal me jälle tuleme, nii harva käime, ainult kord nädalas. Aga mina tahan oma koju ka. Sinna on maa pikem, sõit kallim jne. Maal käime ära poole päevaga, poole tundi sinna ja sama palju tagasi ka, tunnike vaid kokku. Pärnusse minnes tahan aega, vähemalt nädalavahetuse jagu. Telefon on küll oluline, kuid ei asenda täielikult ju inimeste füüsilist kontakti.

Tegelikult ma ju saaksin äärmisel juhul minna ka nädala sees, aga... kooliasju oleks ju ka lõppude lõpuks teha vaja (Pärnus seda ei juhtu). Peaks end kõvasti kokku võtma ja raevukalt asja kallale asuma, et saaks mingigi jupi edasi. Olin tubli vahepeal ikka ka, tekitasin vähemalt teooriaosale lisa. Samas õudne luuseri tunne tuleb ikka peale küll, kui arvestada seda, et üks mu tuttav kirjutab juba julge poolteist aastat oma magistritööd ja ta tõesti teeb seda, olles veendunud, et aega on ikka jube vähe. Nojah, ma olen lihtsalt suurte tahtmistega ja ambitsioonidega laiskur, kes lõpuks vihaga asjad ära teeb.

Ja nii ta jagab oma tegemisi planeerides järjekordseid sõite :)

Draakon

Ivol tuli tuju maalida. Tulemuseks oli draakon :)

Kehamaalingud on lahedad! Teha meeldib ja meeldib, kui tehakse, kuigi seda viimast juhtub pigem harvem, kiire igapäeva elu ju... ;) Tegelikult nädalavahetusel saab jälle maalida. Mingi Murphy seaduse järgi juhtuvad alati head üritused ühele õnnetule nädalavahetusele, enam-vähem samale päevale ja kindlasti erinevatesse linnadesse. Seega mina lähen Tallinnasse ja I. vajadusel Tartusse. Hundid söönud, lambad terved. Deem gripihooaeg, rikkus head plaanid kõik ära, kus üritused jagunesid erinevate nädalavahetuste peale.

Nädalavahetusel sai peale töiseid ettevõtmisi natuke linna peal kolatud ja tutvutud meie imepärase kaubandusmaailmaga. Tulemus: I. sai spordijalatsid, mina kaubandusmasenduse. No vähe ei saa ju, kui tahad midagi ilusat ja värvilist ning valikuks on ainult kahvatukollane, heal juhul natuke tomatipunast, pruuni, halli, khakirohelist, veel mõned pestud/lahjad värvid, millest ükski toon mulle ei sobi ja neid ei taha ka. Veel on valikus musta (ohtralt) ja valget (kevad tuleb), aga neid ma ju ka ei taha. Kes on mu kapiga tutvunud, siis see teab, et musta on mul niigi päris mitu ühikut. Tavaliselt lõpuks ma annan alla ja ostan ikka midagi musta (või valget) või ootan tõesti ühe sobiva hilbu ettesattumiseni (võib võtta mitu kuud).

Praegu on meil tekkinud aga ketserlik plaan, et läheks hoopis Riiga. Motivatsiooni annab eelmisel suvel seal avastatud lahe pood, kus oli paljupaljupalju hästi värvilisi ja odavaid (!) riideid. Ehk joppab, Riia niikuinii suurem. Lisaboonuseks väike tuulutamine ja linnukese tõmbamine lahtrisse "reisimine" (hahaa). Läti ei tundu vähemalt üldse mingi välismaana, Pärnus Tartusse on sama pikk tee ja veidi enam, kui Pärnust riiga. Mõni vahe siis. Aga jah, huvilisi tundub teisigi, kel kaubandusmasendus Eesti kaubavalikust ja kes ühineksid ka.

Muide, väljas on juba mitu päeva kevade lõhn. See päris. Ja jõgi on ootamatult lahti läinud. Ja rohi on kohati juba täitsa roheline. Mõnus!

tegus tibi

Töine nädal. Õigemini nädalalõpp. Tööd võib muidugi alati pakkuda :)

Saan maalida ja jumestada ja koolitada ja... kõike seda, mis väga meeldib. Ses suhtes on mul ikka väga vedanud, et töö=hobi. :)

Saaks ainult nende magistritöö uurimustega ühele poole. 17 inimest on oma arvamuse öelnud (suurimad tänud neile!), samas oleks vähemalt kaheksat, ideaalis 13 veel vaja. Anyone? 18-30 valimisealine kodanik? Ja asjaga on kiirekiire. Aga noh, küll see ka laabub. Kahe päevaga on juba imesid tehtud :)

Häda on selles, et kool, mis sest, et vaid üks (!) loeng, võtab ka oma lõivu, mis päris korralik. Õnneks saan küll osaliselt mag.tööga ühendada, aga ikkagi. Tahaks, et mingist otsast hakkaks niimoodi sujuvalt asi jooksma, siis oleks endal ka rahulikum ja parem tunne. Sest tahaks ju koleväga ikkagi kevadel lõpeteda. Niikaua olen ma aga keskmisest närvilisem kodanik, nii et kaastundeavaldused võite saata I-le.

Eile käisime itaaliakas jälle. Nämma. Seal on toidud kustumatus headuses ja teenindus üldiselt samuti. Mulle meeldib, kui toidul on maitset, suurust ja välimust, isegi kui tegemist on salatiga. ja sealne tiramisu on samuti superhea. Kogu mu praegune kodune kokkamine on samuti kannustatud itaalia köögi pärimusest. Või midagi sinnapoole nii nädalake varsti. Või pigem ilmselt enamasti. Kuna nohu hakkab vaikselt taanduma, siis on vahelduseks päris hea tunda ka valmistatava toidu lõhna ja maitset. Tänane gurmee-eine koosneb jälle möginast à la kats ja kui ma nüüd leian viitsimise, siis lähen teen punasesõstra torti ka. Lihtsalt tuli tuju ja isegi sõstrad on olemas. Heh, mul lööb vahepeal täiega perenaisetamine välja.

Perenaisetamisega seonduvalt tuleb kohe probleem ka - ma tahan OMA KÖÖKI!!! Aitab juba ammu sellest kommuunielust, kus vahel on mõne inimesega suheldes kõhuvalu garanteeritud. Krt küll, miks ei saada aru, et igaüks elab nii, nagu tahab ja oskab (ei pea siinkohal silmas ülimat anarhismi). Ei ole kellegi asi, mida mina söön (ehk siis igasuguseid asju), ei pea tulema rõhutama, et ainult tatar ja soja on bueno ja kõik ülejäänu tapab sind. Ei tapa ju! Siiamaale elan! Ega umbrohi siis hävine sellepärast, et ta nt piima, liha, kala jms "kohutavalt kahjulikku" sööb. Ja on täpselt minu enda asi, missuguse hambapastaga ma oma puhastusrituaale läbi viin, ei huvita tungiv soovitus, et kui sa tahad, et sinu hambad on tugevad ka 60 aasta pärast, siis kasuta ainult seda, mitte toda. Viitamine tarbijakaitsele on üks asi, aga samas väidavad hambaarstid ise, et see pesemise aeg on nii napp, et peale puhastumise ei juhtu seal midagi halba, ei kuku hambad välja ega mürgita pasta organismust. Lõppude lõpuks ei ole see oluline päevane toidukord :) Seega, kainet mõistus, mitte ainult huupi lahmimist ja uskumist ;) Võite vaielda, kui tahate. Elamine on nii ehk teisiti kohtuvalt kahjulik ja tavaliselt surmaga lõppev tegevus.

Kevadet tahaks ka. Päikesega on see tunne juba tugev, kui räästad tilguvad ja linnud siutsuvad. Lindusid on kena loomulikult kuulata, aga regulaarselt tahaks mõnel ka munad maha võtta, eriti neil, kes minu auto kohal kase otsas oma toiminguid teevad. No laseks siis 5 senti eemale, ei, nad sihivad täpselt ühte kohta alati! Kuidas suudab ühe akna peale tekkida 8-9 vastikut valget hunnikut? Ühe linnnu täpne sihtimine? Ei usu. Pigem vandenõuteooria...

Eh, lähen parem trenni hoopis. Tuulutan ennast ja oma mõtteid ja saan paremaks inimeseks :)

Kurimuri

Ai, miks on nii, et kui läheb, läheb ikka täiega? Mul nii kuri tuju, et kole kohe. Anne uus number ütleks selle kohta, et eestlased ise sisendavad endale pessimismi negatiivsete sõnadega, sest ka liigne optimism on hälve.

Tehniline küsimus: aga no mida sa hõiskad optimistlikult, kui tahaks hoopis poksikotti taguda? Ma olen lihtsalt piisavalt tige hetkel raisatud aja- ja närvikulu pärast, mis läks meie lugupeetavate esmakursuslaste kontole. Siinkohal au ja kiitus neile neljale noorele, kes ei pidanud paljuks kokkulepetest kinni pidada ja eksperimendile kohale ilmuda, kulutades selleks 1,5 tundi oma väärtuslikust ajast ja saades vastu šokolaadi koos sooduskupongidega ja suurima tänuga.

Aga ülejäänud! Tule taevas appi! Tsiteerides siis meie lugupeetavat peaministrit. "Ei, kolmapäeval me ei saa tulla, meil on siis retoorika, me tuleme neljapäeval, siis on aega." Rääkimata sellest, et kolmapäevane retoorika jäi neil ära. Rääkimata lubadustest ja nendest kinnipidamistest. Rääkimata kommunikatsiooni osakonnas õppimisest ja elementaarsest viisakusest. Tänaseks sai pakutud välja kaks (!) aega, sest loomulikult osadele ei sobi kell 10 ja teistele kell 12. Mitu inimest vaevus kohale tulema? Mh? Ah? Pakkuge üks ilus arv! Vihjeks ja matemaatiliste tehete rägastikus orienteerumiseks teile paar märkust: kursusel on neid kokku 75. Ankeete täitis ligi 40. Esimesel korral käis kohal 4, oma nõusoleku kohale tulla andis 24. Mis see ilus arv on, kui 20 jääb lihtsa matemaatikatehte läbi järgi? 0 (loe: null). Tulemus: magistritööga on kehvad lood (vaja oli 30, see ei ole ju 75-st nii palju?!), sest mul on vaja genereerida hüpersupergigakiiresti mingi uus valim, kellega kogu see nali taas kord läbi viia. Rääkimata aja, närvi, finantsi ja muudest kuludest.

Kurat küll ma ütlen. Ainus lohutus on agressivse optimistina see, et küll karmavõlg jõuab nendeni ka! (sadistlik naer: muahahaa!) Aga milline on sel juhul minu karmavõlg?!

Nohu on ka killer. Ja kui aju asemel voolab ringi kahtlase väärtusega vedel ollus, mis aegajalt väljutatakse suurte raskustega nina kaudu, siis ei muutu ei olemine ega meeleolu just oluliselt säravamaks. Arvutiklass, kus ma passisin 2,5 tundi, oli ka suht koht külm.

Ainus helge asi oli sombreero salat, mida Rimi lahkesti pakub. Ja uus Xymelin, mis millegipärast ka ei taha hapniku juurdepääsu oluliselt suurendada.

Ja õhtul ma kokkan. Üle pika aja tuli tuju, kuigi ma ise ilmselt ei tunne ei ka siis eriti maitset ega lõhna. Tuleb pasta hakkliha, tomatipasta, ananassitükkide, küüslaugu ja sibulaga. Selline hea möginakategooria toode. I. on minu kehva enesetunde ja kiirekiire tõttu niigi pidanud juba mitu päeva ise köögis möllama. Ma katsun siis vahepeal olla selline "heam" naine, kes oma töölt tuleva mehe eest hoolt ka kannab, nt toidab vahetevahel.

Ja koristama peaks ja kommunikatsioonistrateegiat peaks tegema ja... nii palju asju peaks. Nohu peaks ära minema, seda ma vähemalt tahan kõige rohkem! :D