Veel üks töine nädalavahetus. Tagurpidi inimesed, kes siis, kui teised puhkavad, töötavad. Tegelikult seekord mitte päris nii karmilt, sest reedel pidasime Pattayas Ivo töökaaslase juubelit ja laupäeval sai äratuskella panna alles kella üheksaks. Lihtsad rõõmud :) Laupäeval oli kõigi Murphy seaduste kohaselt kaks maalinguüritust, üks Tartus ja teine Tallinnas. Ivo käis Tartus Eedenis perepäeval maalimas. Mina sõitsin hommikul Tallinnasse, joonistasin kolm tundi Oriflame'i Ecollagen üritusel ja siis tagasi. Pikk sõit või õigemini pikk tööpäev (sõidutunnid lähevad ju ka arvesse, eriti kui ise roolis oled). Aga vahva oli. Mulle niiiii meeldib maalida!
Täna käisime jälle maal, avastamas Eesti teede võlusid ja valusid viiendal aastajal, kus eksisteerib peamiselt kehv suusailm. Muda. Palju, palju muda. Lisaks veel vett ja auke kuhjaga. Lörtsi ja vihma ka, kombineeritult tugeva tuulega. Mõnna.
Tallinnast tagasi sõites pidin peaaegu paar jolkarit maantee ääres alla ajama. Niimoodi võib rabanduse saada, ausalt, paar lööki jäi südamel küll vahele. Lugupeetud hääletav jolkar, kes sa ei jaksa endale helkurit muretseda (või ei näe seda kui trendikat aksessuaari). Sa ei ole nähtav (ega ka su kelmikas aura), kui sa oled pimedas maantee ääres, seljas loomulikult must jope ja tumedad püksid. Nähtavust ei lisa sinule ka mõlemas suunas sõitvad autod, kelle valgusvihti sa nii sobivalt jääd, nemad ei sõida kaugtuledega ju! Ohutust ei suurenda (ja autojuhtide tervist ei tugevda) ka see, kui sa seisad sõbralikult ja vastutulelikult pooleldi sõiduteel, muutudes enda arust veelgi nähtavamaks. Ja siis juhtubki nii, et sind märgatakse napi 50 meetri pealt, tehakse järsk haak vasakule, muutudes võimalikuks ohuks vastutulevatele autodele, kuid säästes sinu juhmi aruga õnnistatud eluke. Vot sellistel hetkedel on mul tungiv tahtmine auto kinni pidada ja üks tugevam laks tüübile kirja panna ning riputada talle suur helkur külge. Aga kahjuks oli tol hetkel ka tagant poolt autosid tulemas. Jolkari õnneks. Krt.
Neljapäeval jälle Tallinnasse vaja minna, sedapuhku ise koolitust saama. Ma arvan, et kui just hädavajadust ei ole, siis lähen bussiga või sebin kellegi teise auto, kus roolis ei pea olema. Sest võibolla läheb ikkagi käiku plaan minna laupäeval Riiga (mina seega autojuhi rollis taas) ja seega saab sõitmist harjutada küll ja küll. Nagu seda muidu vähe praktiseerida saaks.
Õudne koduigatsus on ka. Kohe selline kurb igatsus. Kolm nädalat ei ole aega olnud Pärnusse minna, kui sel nädalavahetusel tuleb Riia, siis Pärnusse ei jõua, seega sinna saan alles kahe nädala pärast. Masendav. Maal küsitakse ka loomulikult, et millal me jälle tuleme, nii harva käime, ainult kord nädalas. Aga mina tahan oma koju ka. Sinna on maa pikem, sõit kallim jne. Maal käime ära poole päevaga, poole tundi sinna ja sama palju tagasi ka, tunnike vaid kokku. Pärnusse minnes tahan aega, vähemalt nädalavahetuse jagu. Telefon on küll oluline, kuid ei asenda täielikult ju inimeste füüsilist kontakti.
Tegelikult ma ju saaksin äärmisel juhul minna ka nädala sees, aga... kooliasju oleks ju ka lõppude lõpuks teha vaja (Pärnus seda ei juhtu). Peaks end kõvasti kokku võtma ja raevukalt asja kallale asuma, et saaks mingigi jupi edasi. Olin tubli vahepeal ikka ka, tekitasin vähemalt teooriaosale lisa. Samas õudne luuseri tunne tuleb ikka peale küll, kui arvestada seda, et üks mu tuttav kirjutab juba julge poolteist aastat oma magistritööd ja ta tõesti teeb seda, olles veendunud, et aega on ikka jube vähe. Nojah, ma olen lihtsalt suurte tahtmistega ja ambitsioonidega laiskur, kes lõpuks vihaga asjad ära teeb.
Ja nii ta jagab oma tegemisi planeerides järjekordseid sõite :)
Täna käisime jälle maal, avastamas Eesti teede võlusid ja valusid viiendal aastajal, kus eksisteerib peamiselt kehv suusailm. Muda. Palju, palju muda. Lisaks veel vett ja auke kuhjaga. Lörtsi ja vihma ka, kombineeritult tugeva tuulega. Mõnna.
Tallinnast tagasi sõites pidin peaaegu paar jolkarit maantee ääres alla ajama. Niimoodi võib rabanduse saada, ausalt, paar lööki jäi südamel küll vahele. Lugupeetud hääletav jolkar, kes sa ei jaksa endale helkurit muretseda (või ei näe seda kui trendikat aksessuaari). Sa ei ole nähtav (ega ka su kelmikas aura), kui sa oled pimedas maantee ääres, seljas loomulikult must jope ja tumedad püksid. Nähtavust ei lisa sinule ka mõlemas suunas sõitvad autod, kelle valgusvihti sa nii sobivalt jääd, nemad ei sõida kaugtuledega ju! Ohutust ei suurenda (ja autojuhtide tervist ei tugevda) ka see, kui sa seisad sõbralikult ja vastutulelikult pooleldi sõiduteel, muutudes enda arust veelgi nähtavamaks. Ja siis juhtubki nii, et sind märgatakse napi 50 meetri pealt, tehakse järsk haak vasakule, muutudes võimalikuks ohuks vastutulevatele autodele, kuid säästes sinu juhmi aruga õnnistatud eluke. Vot sellistel hetkedel on mul tungiv tahtmine auto kinni pidada ja üks tugevam laks tüübile kirja panna ning riputada talle suur helkur külge. Aga kahjuks oli tol hetkel ka tagant poolt autosid tulemas. Jolkari õnneks. Krt.
Neljapäeval jälle Tallinnasse vaja minna, sedapuhku ise koolitust saama. Ma arvan, et kui just hädavajadust ei ole, siis lähen bussiga või sebin kellegi teise auto, kus roolis ei pea olema. Sest võibolla läheb ikkagi käiku plaan minna laupäeval Riiga (mina seega autojuhi rollis taas) ja seega saab sõitmist harjutada küll ja küll. Nagu seda muidu vähe praktiseerida saaks.
Õudne koduigatsus on ka. Kohe selline kurb igatsus. Kolm nädalat ei ole aega olnud Pärnusse minna, kui sel nädalavahetusel tuleb Riia, siis Pärnusse ei jõua, seega sinna saan alles kahe nädala pärast. Masendav. Maal küsitakse ka loomulikult, et millal me jälle tuleme, nii harva käime, ainult kord nädalas. Aga mina tahan oma koju ka. Sinna on maa pikem, sõit kallim jne. Maal käime ära poole päevaga, poole tundi sinna ja sama palju tagasi ka, tunnike vaid kokku. Pärnusse minnes tahan aega, vähemalt nädalavahetuse jagu. Telefon on küll oluline, kuid ei asenda täielikult ju inimeste füüsilist kontakti.
Tegelikult ma ju saaksin äärmisel juhul minna ka nädala sees, aga... kooliasju oleks ju ka lõppude lõpuks teha vaja (Pärnus seda ei juhtu). Peaks end kõvasti kokku võtma ja raevukalt asja kallale asuma, et saaks mingigi jupi edasi. Olin tubli vahepeal ikka ka, tekitasin vähemalt teooriaosale lisa. Samas õudne luuseri tunne tuleb ikka peale küll, kui arvestada seda, et üks mu tuttav kirjutab juba julge poolteist aastat oma magistritööd ja ta tõesti teeb seda, olles veendunud, et aega on ikka jube vähe. Nojah, ma olen lihtsalt suurte tahtmistega ja ambitsioonidega laiskur, kes lõpuks vihaga asjad ära teeb.
Ja nii ta jagab oma tegemisi planeerides järjekordseid sõite :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar