Väike kassiloom on oma tööpositsiooni mu arvuti juures sisse võtnud ja lesib rahulolevalt kuvari ja klaviatuuri vahel, vahepeal sabaga viimast poleerides või siis saba rünnates (see on kahtlane asi üldiselt, seda tuleb ikka taga ajada pidevalt). Valmis olema asjalik ja tööd tegema.
Suured otsused on langetatud ja kokkuvõtteks võib öelda, et jään edasi Tartusse ja hakkan rakendama oma erialaseid oskuseid. Kuna ma olen otsustanud kategooriliselt, et sellest asjast saab asja, siis nii ka läheb. Positiivne agressiivsus, ütleb I. selle kohta. See, mille vastu ei ole võimalik kellelgi võidelda, haaa.
Selle ettevõtmise plussiks on see, et kontoris istumist kui sellist ei ole, vaid igaüks on ise oma aja peremees. See sobib mulle, kuna siis saan tegeleda edasi ka koolituste ja näomaalingutega. Neid ei taha ma veel sugugi maha kanda.
Tööga seonduvalt olen ma nüüd jõudnud oma tehnikaihalusega sinnamaani, et tahan saada läpakat. Siiani olen oma vana lauakaga kõik tööga seonduvad asjad saanud kenasti ära teha ja läpaka järgi otsest vajadust ei olnud, kuid nüüd on lauaarvutiga ikka suuremaid jamasid tekkinud ja noh, olgem ausad, väike mugavusenoot tuleb ju ikka ka mängu. Lubasin endale kunagi, et kui tegelikult hakkab ka läpakat vaja minema, siis ostan selle endale. Nüüd siis tuleb end kurssi viia rüperaali maailmaga (õnneks on infoallikana olemas I) ja siis leida finantsid arvuti soetamiseks. Selge nagu seebivesi. Otsustatud. Järelikult lähtudes kergest fatalismist - kui midagi väga tahta, siis asjad ja sündmused tulevad sinu juurde. Ootan huviga.
Vahepeal sai peetud kaks sünnipäeva, mida eelmises postituses mainisin. Kokana tulin olukorrast välja võitjana, kuigi minu lemmikmees Murphy andis endast sellel päeval absoluutselt parima. Nimelt oli mul päeval vaja teha üks töine kohtumine ja arvestades loogiliselt tunde, mis kohtumisest külaliste saabumiseni jäi, tundus enam kui loogiline, et ajaliselt jõuab kõike vabalt teha. Aga noh, kui kõik oleks sujunud, ei oleks tegemist olnud minuga.
Esmalt sattusin ma linna sõites totaalsesse liiklushullarisse ja sõitsin Vabaduse tänava foori alt Kaubamaja alusesse parklasse 15(!) minutit. Miks? Sest geeniused roolis arvavad ikka, et kui kuhugi edasi ei mahu, sest ees on hullem ummik, siis kuna nendel põleb roheline, siis tuleb läbi pressida ja ühtlasi ummistada ära kõikide teiste suundade trajektoorid. Ehk siis - kui muti tahab punasega veel otse läbi pressida (kuigi ei mahu), siis muti ka pressib. Vähemalt poolele teele. Ja sina tilbendad vasakpööret sooritada soovides ikka seal kuskil poolel teel. Ja kui lõpuks pöörde sooritad, siis arvavad kaks juhti, et miks üks sõidurida parklasse, nemad mahuvad ju ka kuidagi, ja tekitavad veel kaks rida, mis siis ootsuspäraselt ja nende jaoks ootamatult lõpevad ning sunnivad neid nõudlikult vilgutades vahelelaskmist nõudma. Jap, sain ka targemaks, et kui ridasid ei ole sõiduteel, siis mahub mõni auto vabalt sõitma ka mööda jalakijate teed pargis ja siis sama nõudlikult vahelelaskmist ootama. Jah, ma tean, kindlasti kiruvad mitmed juhid ka mind, et naine bemmiga jne. Aga ma ikka üritan vähemalt oma karmavõlale mõeldes võimalikult viisakas juht olla.
Peale parkimisimesid sai kohtumine läbi ja algas parklast väljumise ime, mis kestis 20 minutit. Osturalli, jummel küll! Kui nüüd tekib erk huvi, et a) miks ma ei kasuta keskkonna säästliku inimesena ühistransporti või b) miks ma üldse kaupsi parkima ronisin, siis palun. A) kui sa elad linnast väljas ja sul on vaja vedada raskeid poekotte, siis kasutadki autot - ühistransport nüüd nii sujuv ka ei ole ja maaliinide bussijaama end kuskilt suuremast keskusest suurte kottidega vedada ma ka ei taha. Ei tohigi tegelikult oma silmade tõttu. Ja b) tasulise parkimise ala on laiendatud, aga kaupsis parkimine on esimesel tunnil tasuta ja järgneval 10 eeku, seega mulle sobib, kuna kahe tunniga, saan oma asjatoimetustega enamasti hakkama. Ja punkt c on ka - mugavus maksab ka midagi kahe eelmise punkti summana.
Lõpuks kui koju jõudsime, oli mul veidi alla tunni aega selleks, et katta üks korralik sünnipäevalaud koos toiduga, mida ma olin otsustanud teha. See on minu kõige kiirem kartulisalati tegu ever, lisaks kõikvõimalikke näkse stiilis lavaširullid ja singirullid, dipikastmed jmt. Kook oli õnneks eelmisel õhtul valmis saanud. I. muidugi aitas ka natuke, mis tal muud üle jäi. Aga õnneks ei tunne eestlased eriti kella ja lisa pooltunnike kulus ära selleks, et ka ennast lõpuks inimesena tunda.
Kokkuvõttes oli tore pidu, lahe seltskond ja palju nalja. Järgmine päev veidi vähem nalja, kuna keegi pidi ju ometigi Pärnusse sõitma ja seal jätkama söögi- ja joogiorgiaga, mille ema oli ette valmistanud. Aga tema napoleoni kook on maailma kõige parem! Mmm, süljenäärmed hakkavad praegugi tööle. Pühapäeva kui pohmakapäeva raviks läksime perekondlikult bowlingut mängima. Minna võitsin kaks mängu kolmest. Rahul. Sel nädalavahetusel on revanši aeg.
Koolitusi olen ka vahepeal teinud. Seoses koolitustega - juba pea pool aastat olen mõelnud ühe kunagise väga hea sõbra peale, keda tunnen pea kogu elu, kuid kellega põhikooli lõpus tekkisid nii kapitaalsed maailmavaatelised erinevused, et me pole suhelnud pea kümme aastat. Olen otsinud ta kontakte, et võiks nüüd ju uuesti kokku saada. P. ütles mulle mõni nädal tagasi tarkusetera, et kui on ette nähtud ja soov on mõlemapoolne, küll te siis kohtute mõnes ootamatus kohas. Nojah, ja mis sa arvad, kes mul koolitusel osales? Igatahes selgus, et kohtumise huvi oli selleks ajaks juba mõlemapoolne ja napi kohvipausi pikendusena käisime nädal hiljem Edelweissis söömas, joomas ja jutustamas. Ja juttu jagus, nagu vahepeal ei olekski kümmet kadunud aastat. Hästi armas ja tore on, et see inimene on minu elus tagasi.
Kuna P. on nüüd ka taas tubli tudeng ja seda puhku Tartus, siis on regulaarseid kohtumisi ka temaga rohkem. Käisime teatris tema soovil, vaatasime "Rigolettot". Planeeritud ja piletisaju tulemusena on meil olemas ka piletid homseks päevaks, kus läheme "Toscat" vaatama. Ooperit seega ühe nädala kohta küll ja veel. Aga etendused on head, puhastavad natuke hinge ja viivad sellest maailmast eemale.
Nii, aga nüüd on endast elumärk jälle maha jäetud ja tuleb hakata asjalikuks, tegema tööd ja valmistama ette ühe koolituse materjale. Iseenda peremees on vahel ikka raske olla - töötajat tuleb muudkui sundida...
Suured otsused on langetatud ja kokkuvõtteks võib öelda, et jään edasi Tartusse ja hakkan rakendama oma erialaseid oskuseid. Kuna ma olen otsustanud kategooriliselt, et sellest asjast saab asja, siis nii ka läheb. Positiivne agressiivsus, ütleb I. selle kohta. See, mille vastu ei ole võimalik kellelgi võidelda, haaa.
Selle ettevõtmise plussiks on see, et kontoris istumist kui sellist ei ole, vaid igaüks on ise oma aja peremees. See sobib mulle, kuna siis saan tegeleda edasi ka koolituste ja näomaalingutega. Neid ei taha ma veel sugugi maha kanda.
Tööga seonduvalt olen ma nüüd jõudnud oma tehnikaihalusega sinnamaani, et tahan saada läpakat. Siiani olen oma vana lauakaga kõik tööga seonduvad asjad saanud kenasti ära teha ja läpaka järgi otsest vajadust ei olnud, kuid nüüd on lauaarvutiga ikka suuremaid jamasid tekkinud ja noh, olgem ausad, väike mugavusenoot tuleb ju ikka ka mängu. Lubasin endale kunagi, et kui tegelikult hakkab ka läpakat vaja minema, siis ostan selle endale. Nüüd siis tuleb end kurssi viia rüperaali maailmaga (õnneks on infoallikana olemas I) ja siis leida finantsid arvuti soetamiseks. Selge nagu seebivesi. Otsustatud. Järelikult lähtudes kergest fatalismist - kui midagi väga tahta, siis asjad ja sündmused tulevad sinu juurde. Ootan huviga.
Vahepeal sai peetud kaks sünnipäeva, mida eelmises postituses mainisin. Kokana tulin olukorrast välja võitjana, kuigi minu lemmikmees Murphy andis endast sellel päeval absoluutselt parima. Nimelt oli mul päeval vaja teha üks töine kohtumine ja arvestades loogiliselt tunde, mis kohtumisest külaliste saabumiseni jäi, tundus enam kui loogiline, et ajaliselt jõuab kõike vabalt teha. Aga noh, kui kõik oleks sujunud, ei oleks tegemist olnud minuga.
Esmalt sattusin ma linna sõites totaalsesse liiklushullarisse ja sõitsin Vabaduse tänava foori alt Kaubamaja alusesse parklasse 15(!) minutit. Miks? Sest geeniused roolis arvavad ikka, et kui kuhugi edasi ei mahu, sest ees on hullem ummik, siis kuna nendel põleb roheline, siis tuleb läbi pressida ja ühtlasi ummistada ära kõikide teiste suundade trajektoorid. Ehk siis - kui muti tahab punasega veel otse läbi pressida (kuigi ei mahu), siis muti ka pressib. Vähemalt poolele teele. Ja sina tilbendad vasakpööret sooritada soovides ikka seal kuskil poolel teel. Ja kui lõpuks pöörde sooritad, siis arvavad kaks juhti, et miks üks sõidurida parklasse, nemad mahuvad ju ka kuidagi, ja tekitavad veel kaks rida, mis siis ootsuspäraselt ja nende jaoks ootamatult lõpevad ning sunnivad neid nõudlikult vilgutades vahelelaskmist nõudma. Jap, sain ka targemaks, et kui ridasid ei ole sõiduteel, siis mahub mõni auto vabalt sõitma ka mööda jalakijate teed pargis ja siis sama nõudlikult vahelelaskmist ootama. Jah, ma tean, kindlasti kiruvad mitmed juhid ka mind, et naine bemmiga jne. Aga ma ikka üritan vähemalt oma karmavõlale mõeldes võimalikult viisakas juht olla.
Peale parkimisimesid sai kohtumine läbi ja algas parklast väljumise ime, mis kestis 20 minutit. Osturalli, jummel küll! Kui nüüd tekib erk huvi, et a) miks ma ei kasuta keskkonna säästliku inimesena ühistransporti või b) miks ma üldse kaupsi parkima ronisin, siis palun. A) kui sa elad linnast väljas ja sul on vaja vedada raskeid poekotte, siis kasutadki autot - ühistransport nüüd nii sujuv ka ei ole ja maaliinide bussijaama end kuskilt suuremast keskusest suurte kottidega vedada ma ka ei taha. Ei tohigi tegelikult oma silmade tõttu. Ja b) tasulise parkimise ala on laiendatud, aga kaupsis parkimine on esimesel tunnil tasuta ja järgneval 10 eeku, seega mulle sobib, kuna kahe tunniga, saan oma asjatoimetustega enamasti hakkama. Ja punkt c on ka - mugavus maksab ka midagi kahe eelmise punkti summana.
Lõpuks kui koju jõudsime, oli mul veidi alla tunni aega selleks, et katta üks korralik sünnipäevalaud koos toiduga, mida ma olin otsustanud teha. See on minu kõige kiirem kartulisalati tegu ever, lisaks kõikvõimalikke näkse stiilis lavaširullid ja singirullid, dipikastmed jmt. Kook oli õnneks eelmisel õhtul valmis saanud. I. muidugi aitas ka natuke, mis tal muud üle jäi. Aga õnneks ei tunne eestlased eriti kella ja lisa pooltunnike kulus ära selleks, et ka ennast lõpuks inimesena tunda.
Kokkuvõttes oli tore pidu, lahe seltskond ja palju nalja. Järgmine päev veidi vähem nalja, kuna keegi pidi ju ometigi Pärnusse sõitma ja seal jätkama söögi- ja joogiorgiaga, mille ema oli ette valmistanud. Aga tema napoleoni kook on maailma kõige parem! Mmm, süljenäärmed hakkavad praegugi tööle. Pühapäeva kui pohmakapäeva raviks läksime perekondlikult bowlingut mängima. Minna võitsin kaks mängu kolmest. Rahul. Sel nädalavahetusel on revanši aeg.
Koolitusi olen ka vahepeal teinud. Seoses koolitustega - juba pea pool aastat olen mõelnud ühe kunagise väga hea sõbra peale, keda tunnen pea kogu elu, kuid kellega põhikooli lõpus tekkisid nii kapitaalsed maailmavaatelised erinevused, et me pole suhelnud pea kümme aastat. Olen otsinud ta kontakte, et võiks nüüd ju uuesti kokku saada. P. ütles mulle mõni nädal tagasi tarkusetera, et kui on ette nähtud ja soov on mõlemapoolne, küll te siis kohtute mõnes ootamatus kohas. Nojah, ja mis sa arvad, kes mul koolitusel osales? Igatahes selgus, et kohtumise huvi oli selleks ajaks juba mõlemapoolne ja napi kohvipausi pikendusena käisime nädal hiljem Edelweissis söömas, joomas ja jutustamas. Ja juttu jagus, nagu vahepeal ei olekski kümmet kadunud aastat. Hästi armas ja tore on, et see inimene on minu elus tagasi.
Kuna P. on nüüd ka taas tubli tudeng ja seda puhku Tartus, siis on regulaarseid kohtumisi ka temaga rohkem. Käisime teatris tema soovil, vaatasime "Rigolettot". Planeeritud ja piletisaju tulemusena on meil olemas ka piletid homseks päevaks, kus läheme "Toscat" vaatama. Ooperit seega ühe nädala kohta küll ja veel. Aga etendused on head, puhastavad natuke hinge ja viivad sellest maailmast eemale.
Nii, aga nüüd on endast elumärk jälle maha jäetud ja tuleb hakata asjalikuks, tegema tööd ja valmistama ette ühe koolituse materjale. Iseenda peremees on vahel ikka raske olla - töötajat tuleb muudkui sundida...
