Oleksid, poleksid ja nostalgia

Oleks ja poleks on pahad poisid nagu öeldakse. Mind nad viimasel ajal kipuvad kummitama inimestega minevikust. Ei, mitte halvas mõttes, omamoodi nostalgiliselt hoopis, kui nii võib öelda. Viimasel ajal näen ma millegipärast pidevalt unes oma kunagist pinginaabrit, kellega sai sõprussuhted loodud siis, kui olime neljased põnnid lasteaias, koos mängitud ja kommipabereid vahetatud, suuremaks kasvatud, maailmaasjade üle arutletud, pidutsetud, lollusi tehtud, naerdud ja nutetud. Kuni 9. klassini, mil ootamatult maailmavaade kardinaalselt lahknes ja me lõpetasime suhtlemise. Ja sellest on mul siiani kahju. Mõtlen, et peaks talle kirjutama/helistama, sest vahepeal on palju-palju aega mööda läinud, nt tema sai suvel endale armsa väikese põnni. Elab ta ikka Pärnus. Ei oleks ju nii raske uuesti kontakteeruda. Aga samas - äkki teda see ei huvitakski, sest elu on ju edasi läinud ja minevik jääb alati seljataha...

Inimesed tulevad ja lähevad, see on paratamatus iga eluetapp toob kaasa uusi tegelasi ja jätab hüvasti mõne vanemaga, kellega pikamaa suhted välja ei vea. Elu teeb lihtsalt oma korrektuure, ma ju tean. Aga vahel on kahju, et aega tagasi keerata ei saa.

Ja mul on üdini hea meel selle üle, et näiteks üks teine neidis, kellega lasteaia päevil läbisaamine ei olnudki teab mis hiilgav, on jäänud mu ellu siiani. Ja hea on ka see, et kuigi me näeme üksteist reaalselt üsna harva distantside tõttu, on need kohtumised ja üldse suhtlemised puhas kvaliteetaeg.