Paar nädalat tagasi mõtlesin kurvalt, et kuigi palju on vaja teha, siis ikkagi on aeg aeglaselt kulgev. Nüüd seda probleemi enam ei ole ja tavaline rütm on taastunud. Magistritöö põletab, ei, tegelikult lausa kõrvetab. Uuringute tegemiseks aega vaid see nädal, aga uuritavatega on lood natuke täbarad. Kuna plaan võtta uuringurühmaks oma osakonna I kursus, siis vähemasti ilus optimistlik lootus oli, et 70st inimest 30 peaks ikka küll kokku saama. No aga! Kas esmakursuslased või vabandage väljendust, noored (ma ei ole ju tegelikult nii vana?!) on tõesti nii viitsimatud? "Ei viitsi, ei taha, ei midaiganes". Personaalne agressivselt optimistlik suhtumine vähemalt kandis mõne lisahuvilisega vilja, sest kui kuidagi muud moodi ei saa, siis rõhudes karmavõlale järgnevatel kursustel, kus nad ise peavad hakkama uuringuid läbi viima - toimis küll. Kahjuks ei jõudnud kõiki personaalselt ärarääkimas käia. Nüüd tulebki genereerida eriti motiveeriv kiri nende kursale, et tuleks võimalikult paljud kohale. Ja siinkohal küsimus laiemale ringile: mis kuradi kommunikatsioonist ja suhtekorraldusest te räägite? Laiizkus kondiitas on selle asja täpne termin hoopis!
Nädalavahetusel sai üle kolme nädala Pärnus käia. Käiks ju tihedamini, aga hetkel on finantsilised lood veidi nukrad, küll aga lootusrikkalt tõusuteele suundumas. Pärnus on natuke teine aeg kui Tartus, vähemalt minule tundub nii. See on aeg, kus ei viitsi logida end isegi mitte MSNi, tahaks tavalistest kommunikatisoonidest nagu nt arvuti eemal olla. Mängida Romeoga, vaadata, kui suureks ta on kasvanud ja milline ahvivaimustus teda tabab, kui ma koju lähen. Sest ta ju ootab. Ja ootab ka siis trepi all, kui ma kodus olen. Ja ei taha sugugi ära lasta minna. Ja teeb seepeale oma suuri tibisilmi ja näo, et kui ära lähed, hakkan kohe nutma. Ta on ikka nii lahe, selline suur mütakas, ise alles vaimus kutsikas, kuigi aprillis saab aastaseks. Vorm on olemas, aga vaim veel pole järgi jõudnud. See on üks minu lemmikpilte Romeost: ise alles pisipisi, 2-kuune ainult, aga nunnunduse geen lööb juba tugevalt välja :)
Pärnus saab ema, isa ja tädiga rääkida, plaanida, kuulata ja olla kuulatud. Kuigi telefonitsi suhtlemine toimub väga tihedalt, ei ole see ikkagi IRL. Superluks perekond on, eluaeg on olnud ju! :)
Pärnus on kvaliteetaeg, kui saan P-ga kokku. Ei ole oluline, kui harva-tihti me mõlemad samal ajal Pärnusse satume, juttu jätkub ikka kauemaks. Ei viitsigi alati kuskile välja minna, vahel on hea küpsetada üks hästi hea punasesõstra tort, hankida suuremal hulgalt siidrit ja siis istuda ja panna maailma asju paika poole ööni.
Pärnusse peaks minema ikka pikemaks ajaks, sest minnes alles reede õhtul ja tulles juba pühapäeval tagasi, jääb aega ikkagi väheks. Et kohtuda veel teiste tuttavatega, kellega tavaliselt suhtled MSNis (P on eraldi kategooria :)). Et minna kolada linna peal, vaadata, mis on muutunud ja mis on samaks jäänud. Et minna kolada mere ääres või siis hetkel ka mere peal ja vaadata seda, kui puhas ja valge on kõik ümberringi. Oma väikese maailma lõpu algus. Ronida vahepeal kõrkjate vahele ja vaadata, millega tõusuvesi enne jäätumist hakkama sai. Vaadata jääd ja selle pragusid. Üle vaadata kaldale kandunud jääplaadimäed, milliseid varem ei ole nähtud ja teha veel pilte. Et vaadata loojuvat päikest läbi nende jääplaatide. Ja meenutada VIP-kaadrit jaanuari lõpust analoogsest situatsioonist, kus loojuva punase päikese suunas lendas kuus luike. Et lõpuks leida aega selleks, et minna suusatama. Et unistada suvest ja sellest, mida siis teha plaanime. Et mõnusa nostalgiaga meenutada kõiki neid teisi suvesid ja merd, mis on ühe korraliku suve kohustuslik koostisosa. Ja unistada sellest, et tuleb kevad koos päikesega ja rand täitub päikesepüüdjatega, kes istuvad õnneliku näoga nina päikese suunas. Ja suvi... sellest ei ole vaja rääkidagi. Suvi on suvi on suvi, päike ja rand, jalgratas ja jäätis, jäine kokteil ja sellinesuvinepärnurannamuusika ja veel hästi palju asju.
Aga praegu on Tartu koos kohustustega, mida ei saa edasi lükata. Tuleb saata mitu meili, otsustada, kas jõuan täna peale tooteesitluse tegemist ka jõusaali. Loota, et I. suudab homseks transpordi sebida, et maalt teine külmkapp tuua (vana ütles kenasti üles sel ajal, kui meist kolm Pärnus olid, tulemuseks suur hulk asju, mis minetasid oma kaubandusliku väärtuse). Õnneks on olemas seniks rõdu, kus hoida punaseid sõstraid, millest mingil hetkel saab kindlasti mmmmmmaitsev tort. Beseega. Eriti hea ja natuke suvine kah.
Ega siis muud kui - tegudele seltsimehed! Tempokalt!
Nädalavahetusel sai üle kolme nädala Pärnus käia. Käiks ju tihedamini, aga hetkel on finantsilised lood veidi nukrad, küll aga lootusrikkalt tõusuteele suundumas. Pärnus on natuke teine aeg kui Tartus, vähemalt minule tundub nii. See on aeg, kus ei viitsi logida end isegi mitte MSNi, tahaks tavalistest kommunikatisoonidest nagu nt arvuti eemal olla. Mängida Romeoga, vaadata, kui suureks ta on kasvanud ja milline ahvivaimustus teda tabab, kui ma koju lähen. Sest ta ju ootab. Ja ootab ka siis trepi all, kui ma kodus olen. Ja ei taha sugugi ära lasta minna. Ja teeb seepeale oma suuri tibisilmi ja näo, et kui ära lähed, hakkan kohe nutma. Ta on ikka nii lahe, selline suur mütakas, ise alles vaimus kutsikas, kuigi aprillis saab aastaseks. Vorm on olemas, aga vaim veel pole järgi jõudnud. See on üks minu lemmikpilte Romeost: ise alles pisipisi, 2-kuune ainult, aga nunnunduse geen lööb juba tugevalt välja :)
Pärnus saab ema, isa ja tädiga rääkida, plaanida, kuulata ja olla kuulatud. Kuigi telefonitsi suhtlemine toimub väga tihedalt, ei ole see ikkagi IRL. Superluks perekond on, eluaeg on olnud ju! :)
Pärnus on kvaliteetaeg, kui saan P-ga kokku. Ei ole oluline, kui harva-tihti me mõlemad samal ajal Pärnusse satume, juttu jätkub ikka kauemaks. Ei viitsigi alati kuskile välja minna, vahel on hea küpsetada üks hästi hea punasesõstra tort, hankida suuremal hulgalt siidrit ja siis istuda ja panna maailma asju paika poole ööni.
Pärnusse peaks minema ikka pikemaks ajaks, sest minnes alles reede õhtul ja tulles juba pühapäeval tagasi, jääb aega ikkagi väheks. Et kohtuda veel teiste tuttavatega, kellega tavaliselt suhtled MSNis (P on eraldi kategooria :)). Et minna kolada linna peal, vaadata, mis on muutunud ja mis on samaks jäänud. Et minna kolada mere ääres või siis hetkel ka mere peal ja vaadata seda, kui puhas ja valge on kõik ümberringi. Oma väikese maailma lõpu algus. Ronida vahepeal kõrkjate vahele ja vaadata, millega tõusuvesi enne jäätumist hakkama sai. Vaadata jääd ja selle pragusid. Üle vaadata kaldale kandunud jääplaadimäed, milliseid varem ei ole nähtud ja teha veel pilte. Et vaadata loojuvat päikest läbi nende jääplaatide. Ja meenutada VIP-kaadrit jaanuari lõpust analoogsest situatsioonist, kus loojuva punase päikese suunas lendas kuus luike. Et lõpuks leida aega selleks, et minna suusatama. Et unistada suvest ja sellest, mida siis teha plaanime. Et mõnusa nostalgiaga meenutada kõiki neid teisi suvesid ja merd, mis on ühe korraliku suve kohustuslik koostisosa. Ja unistada sellest, et tuleb kevad koos päikesega ja rand täitub päikesepüüdjatega, kes istuvad õnneliku näoga nina päikese suunas. Ja suvi... sellest ei ole vaja rääkidagi. Suvi on suvi on suvi, päike ja rand, jalgratas ja jäätis, jäine kokteil ja sellinesuvinepärnurannamuusika ja veel hästi palju asju.
Aga praegu on Tartu koos kohustustega, mida ei saa edasi lükata. Tuleb saata mitu meili, otsustada, kas jõuan täna peale tooteesitluse tegemist ka jõusaali. Loota, et I. suudab homseks transpordi sebida, et maalt teine külmkapp tuua (vana ütles kenasti üles sel ajal, kui meist kolm Pärnus olid, tulemuseks suur hulk asju, mis minetasid oma kaubandusliku väärtuse). Õnneks on olemas seniks rõdu, kus hoida punaseid sõstraid, millest mingil hetkel saab kindlasti mmmmmmaitsev tort. Beseega. Eriti hea ja natuke suvine kah.
Ega siis muud kui - tegudele seltsimehed! Tempokalt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar