Sellistel hommikutel nagu täna tekib vahel kohutav koduigatsus. Tahaks Pärnusse. Tahaks koju. Tahaks merd. Eriti just seda viimast, sellest on Tartus kõige enam puudus. Tegelikult on "kodu" mõiste ju suhteline, kellele maja, kellele inimesed. Pärnus on vanemad, Romeo ja meri, siin nohiseb I. rahulikult magada, tekitades sellise hea ja rahuliku tunde.
Viimasel ajal olen mõelnud seoses kevade saabumisega ja teatavate eluliste muutustega sel ajal (üürileping lõpeb, loodetavasti ka kool, peaks hakkama n-ö korralikku tööd kah otsima), et mis siis edasi saab? Täpsemalt kuhu saab, sest praegu on meil kaks valikut ehk siis Tartu või Pärnu. Ja mõlemal linnal on loomulikult omad plussid ja mis seal salata, ka miinused. Hea oleks olla selline paandunud ühe linna fänn, valik oleks lihtne ju. No näiteks osad tallinlased, kes tulevad küll Tartusse ülikooli, aga nende jaoks ei ole mingit küsimustki selles, et pärast lähevad nad tagasi sinna, kust tulid. Aga mind Tallinn ei tõmba. Võib ta ju wannabede arvates olla ainuke city Eestis, mis ümber Tallinna on ainult üks suur konnatiik, aga no kuulge... Maailma mastaabis on Tallinn mõne väiksema küla mõõtmetega. Küll aga omaks võtnud sagiva ja närvilise elustiili. Mitte kõik sealsed elanikud ei ole "nakatunud", küll aga suur osa. Kiirus on in, raha on in, in on öelda, et olen väsinud, tüdinud, ei oma aega ei puhkuseks ega iseenda jaoks. Ja võibolla olengi kolkalinna tüdruk, aga see-eest rahul selle staatusega. Miks? Sest meie suurlinlased on omast kohast võrreldavad nt ameeriklastega, kel muust maailmast (loe: Eestimaast) ei ole eriti aimu. There is something out there - ja ongi kõik. Aga minul on vabadus ja võimalus sõita ringi. Ja sellepärast ma igatsengi suve. Vot. Et jälle visata telk ja magamiskotid autosse ja siis kui pähe tuleb, sõita nt Saaremaale imeilusat pankrannikut vaatama.
Ja jälle suudan ma algsest teemast rahulikult hoopis mujale kulgeda. Ei ole ma kade ega vihane päälinlaste peale, ma usun siiralt elu võimalikkusesse väljaspool Tallinnat. Tartu ja Pärnu juurde tagasi tulles - jama on see, et lõpllik otsustamine jääb minu teha. I. ütleb, et kõik sõltub minust. Päris suur vastutus. Tegelikult ma tean, et tema tahaks pigem jääda Tartusse, sest seda linna ta lihtsalt tunneb rohkem, samas eelmisel suvel Pärnus töötades avastas ta ka selle linna võlud. Kuhu mina tahan? Vot see ongi see raske koht, sest ma ju ei tea. Kunagi iidsetel aegadel, kui ma Tartusse tulin, olin ma üsna veendunud, et lõpuks lähen ma ikkagi Pärnusse tagasi, mis sest, et ka see linn hubane ja kodune on. Nüüd enam ei ole nii veendunud. Seega - lõplik otsustamine tuleb rõõmsalt edasi lükata. Ja tunda jätkuvat rõõmu mobiilsest eluviisist, mis võimaldab soovi korral autosse istuda ja sõita teise Eesti otsa ja tunda mõlemal suunal - jõudsingi koju.
Viimasel ajal olen mõelnud seoses kevade saabumisega ja teatavate eluliste muutustega sel ajal (üürileping lõpeb, loodetavasti ka kool, peaks hakkama n-ö korralikku tööd kah otsima), et mis siis edasi saab? Täpsemalt kuhu saab, sest praegu on meil kaks valikut ehk siis Tartu või Pärnu. Ja mõlemal linnal on loomulikult omad plussid ja mis seal salata, ka miinused. Hea oleks olla selline paandunud ühe linna fänn, valik oleks lihtne ju. No näiteks osad tallinlased, kes tulevad küll Tartusse ülikooli, aga nende jaoks ei ole mingit küsimustki selles, et pärast lähevad nad tagasi sinna, kust tulid. Aga mind Tallinn ei tõmba. Võib ta ju wannabede arvates olla ainuke city Eestis, mis ümber Tallinna on ainult üks suur konnatiik, aga no kuulge... Maailma mastaabis on Tallinn mõne väiksema küla mõõtmetega. Küll aga omaks võtnud sagiva ja närvilise elustiili. Mitte kõik sealsed elanikud ei ole "nakatunud", küll aga suur osa. Kiirus on in, raha on in, in on öelda, et olen väsinud, tüdinud, ei oma aega ei puhkuseks ega iseenda jaoks. Ja võibolla olengi kolkalinna tüdruk, aga see-eest rahul selle staatusega. Miks? Sest meie suurlinlased on omast kohast võrreldavad nt ameeriklastega, kel muust maailmast (loe: Eestimaast) ei ole eriti aimu. There is something out there - ja ongi kõik. Aga minul on vabadus ja võimalus sõita ringi. Ja sellepärast ma igatsengi suve. Vot. Et jälle visata telk ja magamiskotid autosse ja siis kui pähe tuleb, sõita nt Saaremaale imeilusat pankrannikut vaatama.
Ja jälle suudan ma algsest teemast rahulikult hoopis mujale kulgeda. Ei ole ma kade ega vihane päälinlaste peale, ma usun siiralt elu võimalikkusesse väljaspool Tallinnat. Tartu ja Pärnu juurde tagasi tulles - jama on see, et lõpllik otsustamine jääb minu teha. I. ütleb, et kõik sõltub minust. Päris suur vastutus. Tegelikult ma tean, et tema tahaks pigem jääda Tartusse, sest seda linna ta lihtsalt tunneb rohkem, samas eelmisel suvel Pärnus töötades avastas ta ka selle linna võlud. Kuhu mina tahan? Vot see ongi see raske koht, sest ma ju ei tea. Kunagi iidsetel aegadel, kui ma Tartusse tulin, olin ma üsna veendunud, et lõpuks lähen ma ikkagi Pärnusse tagasi, mis sest, et ka see linn hubane ja kodune on. Nüüd enam ei ole nii veendunud. Seega - lõplik otsustamine tuleb rõõmsalt edasi lükata. Ja tunda jätkuvat rõõmu mobiilsest eluviisist, mis võimaldab soovi korral autosse istuda ja sõita teise Eesti otsa ja tunda mõlemal suunal - jõudsingi koju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar