Oi mulle meeldib selline ilm, nagu viimased paar päeva olnud on! Õhus on ootus, see on segu soojusest ja lämbusest, isegi kui termomeeter kraade väga palju ei näita, ja veel millestki. Sellest, mis ühel hetkel vallandub välgu ja mürinaga, kastes kogu maad ning pannes sirelid akna all ja toomingad taamal nii tugevasti lõhnama, et seda võib lausa füüsiliselt tunda ja katsuda. Ei ole midagi mõnusamat soojast suvepäevast, millele lisandub meeletult tugev äikesevihm ja sina seal juures veidi hullult paljajalu muru peale tekkinud vihmaveelompides hüppamas, ise läbimärg ja õnnelik.
Muide, ma alati imestan inimeste üle, kes üdini päikeselisel päeval, kui äkitsi taevavesi alla tulema hakkab, võluvad sujuva elegantsiga välja vihmavarju. Kas neil on see alati kaasas? Kuidas nad seda teevad?! Mulle vihmavarjud eriti ei meeldi. Need on selleks hetkeks otstarbekad, kui pead viisakas välja nägema ja tõesti tugevasti sajab. Aga muidu on väike vihm alati mõnus, värskendav ja paneb naeratama (eeldusel, et tegemist on siiski soojema aja ja soojema veega).
Aga muidu on ootusärevus. Viis päeva veel, siis tuleb esitada oma suurteos. Viis päeva! See on ühtaegu vaid hetk ja samas igavik. Ja peale igaviku möödumist tuleb jälle ootusärevus, sest 6. on kaitsmine. Peale seda puhkan närvi ja jalga ja ootan jälle. Sedapuhku lõpetamist. Ja peale seda jaanipäeva. Ja peale seda Põhja-Eesti trippi, millega asjad tunduvad ka laabuvat. Iseenesest. Nagu tavaliselt. Elu paneb ise asjad paika, tsiteerides P-d. Seega vahel ongi targem lihtsalt oodata ja vaadata, mis sinu jaoks parasjagu varuks on sellel millelgi, mille või kelle tõttu juhtuvad asjad. Saatus?
Ja kutsikad ja kassipojad on üliarmsad olevused. Mis võib olla mõnusam kui vaatepilt, kuidas paarikuune kutsalaps sul süles kõht taeva poole chillib ja unne suikuma hakkab, sel ajal, kui talle kõhumassaaži teed? Või suuuurte silmadega öökullivälimusega kassipoeg, kes sõbruneb su karvase jakiga? Ah, tegelikult on kõik loomad nunnud ja armsad ning nende väiksemad versioonid kutsuvad esile samasuguseid reaktsioone kui väikelapsed.
Jääb siis ootus. Ja muutuste aasta jätkumine hoogsas tempos.
Muide, ma alati imestan inimeste üle, kes üdini päikeselisel päeval, kui äkitsi taevavesi alla tulema hakkab, võluvad sujuva elegantsiga välja vihmavarju. Kas neil on see alati kaasas? Kuidas nad seda teevad?! Mulle vihmavarjud eriti ei meeldi. Need on selleks hetkeks otstarbekad, kui pead viisakas välja nägema ja tõesti tugevasti sajab. Aga muidu on väike vihm alati mõnus, värskendav ja paneb naeratama (eeldusel, et tegemist on siiski soojema aja ja soojema veega).
Aga muidu on ootusärevus. Viis päeva veel, siis tuleb esitada oma suurteos. Viis päeva! See on ühtaegu vaid hetk ja samas igavik. Ja peale igaviku möödumist tuleb jälle ootusärevus, sest 6. on kaitsmine. Peale seda puhkan närvi ja jalga ja ootan jälle. Sedapuhku lõpetamist. Ja peale seda jaanipäeva. Ja peale seda Põhja-Eesti trippi, millega asjad tunduvad ka laabuvat. Iseenesest. Nagu tavaliselt. Elu paneb ise asjad paika, tsiteerides P-d. Seega vahel ongi targem lihtsalt oodata ja vaadata, mis sinu jaoks parasjagu varuks on sellel millelgi, mille või kelle tõttu juhtuvad asjad. Saatus?
Ja kutsikad ja kassipojad on üliarmsad olevused. Mis võib olla mõnusam kui vaatepilt, kuidas paarikuune kutsalaps sul süles kõht taeva poole chillib ja unne suikuma hakkab, sel ajal, kui talle kõhumassaaži teed? Või suuuurte silmadega öökullivälimusega kassipoeg, kes sõbruneb su karvase jakiga? Ah, tegelikult on kõik loomad nunnud ja armsad ning nende väiksemad versioonid kutsuvad esile samasuguseid reaktsioone kui väikelapsed.
Jääb siis ootus. Ja muutuste aasta jätkumine hoogsas tempos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar