umbrohi ei hävine. tõestatud.

Jap, ikka veel elus! Kuigi viimases postis lubasin kirjutada peale kaitsmist, kuidas asi edenes, kujunesid asjalood loomulikult nii tempokateks, et järgmine sissekanne tuleb alles nüüd, kuu aega hiljem.

Magistritöö on kaitstud ja praeguseks ka ülikool ametlikult seljatatud. Tegelikult sai enne kaitsmist ikka hoolega närvirakke kulutatud, sest isand Murphy on vist kunagi midagi sellist öelnud, et kui enam hullemaks minna ei saa, siis ei tasu muretseda, küll läheb. Enivei, 6. juuni hommik oli planeeritud presentatsiooni koostamisele (eelneval õhtul loomulikult ei saanud/viitisinud/tahtnud/suutnud/jne seda kirjutada, sest aega ju ometi oli). Ja edenes asi ka kaunikesti kenasti, täpsemalt laabus kõik selle hetkeni, mis panin rahulolevalt presentatsioonile punkti ja heitsin viimase pilgu selle tekstile. Aega kaitsmisele minekuks 2 tundi. Siis lahkus elekter. Haa. Mõnus, adrenaliin tulvas virgutavalt verre, sest otse loomulikult ei olnud ma veel jõudnud presentatsiooni mälupulgale salvestada (vaatamata sellele, et olin terve töö kirjutamise aja pedantne salvestaja, materjale võite leida nii minu arvutist, mälupulgalt, CD-lt, I. arvutist kui ka olulisemaid asju meilist). Viimasel hetkel ei saa ju ometi midagigi nihu minna? Vale, saab ikka!
Mis siis edasi? Selgus, et K. toas oli käinud pauk ja elekter oli lahkunud lühise tõttu meeldejäävalt nagu vanakuri - sinise suitsu saatel. Edasine samm tundub ju üsna lihtne - minna koridori ja lükata korgid uuesti sisse. Aga ei ole mõtet teha asju lihtsalt, kui on võimalik sedasama teha keerulisemalt. Tehnilisest küljest rääkides: meie korteril puudub nurkvõti, et sinna õnnetusse kaitsmekappi sisse saada. Emotsionaalsest küljest rääkides: mis siis, kui ei olnudki ainult korgid, vaid midagi hullemat? Lahendus külgedele: helistasin I-le, kes tuli koos J-ga töölt koju, et kontrollida, mis täpsemalt juhtus. Tulemus: nurkvõtit ikkagi ei ole (ei ole uus teave), muukides kappi ei saa, sest eelmisel aastal tegutsenud hoolsad koridorivärvijad-remondimehed on väga hoolsalt kinni värvinud ka kapi servad, mis muutis selle üsnagi muukimiskindlaks. Aega kaitsmiseni poolteist tundi, närvirakkude häving jätkub segatuna hüsteerilise naeruga.

Järgneb kõne ühistuvanemale, kes on hetkel poes, kuid tulemas 15 minuti pärast tagasi. Vana teades läheb tal kodus aega veel lõhnastamisele. 15 min venib 30-ks, siis saabub päästev nurkvõti ja paari hetkega saab kaitsmekapis voolu tagasi vajutada. Jeei! Arvuti alustab tööd, elu paistab helgetes toonides, presentatsioon saab mälupulgale tõstetud... turvalisuse huvides tahaks selle ka meilile saata... aga kas interneti on naasnud koos elektriga? Eip. Aega kaitsmiseni: 45 min. Mälupulk kotti ja minekule. Enne lahkumist küsib korterikaaslane kurvalt, et millal tema tuppa elekter tagasi tuleb. Selgub elektrikute geniaalsus selle korteri puhul: meie tuba koos köögi, vannitoa ja vetsuga käib ühte vooluringesse, teised kaks tuba koos koridoriga teise (millesse elekter naases lõpuks alles kahe nädala pärast, sest M. tuli koos oma heade mõtetega külla ja avastas veel ühe lüliti, mis aitas lõpuks kõigisse tubadesse elektri taastada). Tulemus: närvid olid selle jahmerdamise peale nii otsa lõppenud, et kooli poole kõndides oli valdavaks tundeks vaid apaatsus ja vahepeale ka iroonilised turtsatused elu nükete kohta.

Muide, kas ma mainisin, et retsensioon ei olnud ka ikka veel kohale jõudnud? Raamatukogu lahke ingel helistas mulle vahetult enne kodust lahkumist, et retsensent oli retsensiooni just tema kätte viinud. Sjuuper. Osakonda jõudes ja retsensiooni lugema hakates hakkasid mul sõna otses mõttes istudes põlved värisema. Magistritöö pärast olen ma närvitsenud rohkem, kui ühegi teise asja pärast oma elus (ja ma ei ole eriti suur pabistaja), viimase hetke jamad tegid oma töö ja silmadesse tekkis lugedes kipitav tunne. Kuna oma olen loomult selline, kes loodab parimat, kuid on valmis halvimaks, siis retsensioooni mittesaabumiseks oli minu jaoks kaks põhjust: kas retsensent tõesti unustas (mis oleks tõenäolisem, kuna eelneva kahe päeva jooksul kaitses 89 bakat enda tehtud teadust) või on töö lihtsalt totaalne bullshit. Aga põlvede värisemise ja kipitavate silmade põhjuseks oli lihtsalt pingelangus: see oli parim võimalik retsensioon üldse, maksimaalse hindesoovitusega.

Kaitsmine iseenesest läks sujuvalt, väike "multikas" soojenduseks elavdas komisjoni omavahelist diskussiooni, retsensent laenas kaitsmiseks minu käest enda kirjutatut ja nii me siis sõbralikult diskuteerisime veidi. Tulemuseks suurepärane A koos suuremat sorti pingelanguse ning koos õppejõudude ja kahe 3+2 kaasmagistrandidega Martini Asti klaaside kokkukõlistamisega.

Veidi hiljem Catwalkis veel üks siider koos salatiga, tulemuseks eelneva mittesöömise tõttu kerge (eeemm...) pähehakkamine. Õhtu edenedes veel K. juurde grillima-chillima-tähistama koos kaaslõpetajate ja teistega. Ja suure rahuloluga. Ja eriliste tunneta, sest see, et ülikooliga on kõik ühelpool, ei ole veel kohale jõudnud.

Lõpuaktus toimus 19. juunil. Aulas istudes ja rahvast vaadates ei jõudnud ikka veel täielikult kohale, et selle kohaga on nüüdseks akadeemilised suhted ühelpool. Natuke pidulik ja natuke kurb, natuke mõistetamatu ka. Palju-palju imeiluseaid lilli, osakonna vastuvõtt Toomel ja pidu maal. Head, helged ja natuke hägusad emotsioonid, millest aja jooksul on ajul kombeks parimad palad välja sõeluda ja sündmust meenutades esile tuua. Aga minu poolest võibki see mälestus jäädagi selliseks veidi häguseks, selliseks, nagu on päikesevines mõõdukalt soe suvepäev, mis paneb sind end hästi tundma ja millest sa suudad hiljem meenutada seda sooja tunnet enda sees, päikest, lillelõhna ja kalleid inimesi enda ümber.

Tegelikult on kogu aeg enne ja pärast lõpetamist kiire olnud: M. pidas oma sünnipäeva koos chilliga järve ääres ja väikese mölluga Atlantises (viimati käisin... eeem... ammu?), ühe laheda tüdrukuga sellelt peolt, keda koos I-ga kõnnitasime tema ööbimispaiga poole, vahepeal kohates tuttavat, kes oma seltskonnaga ringi hängis ja õlut jõi ning kellega oli vaja arutada majandustemaatikat. Peale seda jalutasime I-ga poole viie paiku päikesetõusu nautides kodu poole (märkus iseendale: kõrged kontsad ei ole parim jalutusjalats pikkadeks maadeks, järgmisel päeval ei taha eriti käia enam; märkus kaks: Statoilis on ohtrates kogustes näljaseid inimesi ka öösel kolmveerand viis).

Mingil hetkel toimus ka jaanipäeva tähistamine, ikka maal, nagu viimased kolm aastat.

Mingil hetkel olin viis päeva ka Pärnus, omades algselt tugevat ja tungivat soovi rahulikult aega maha võtta. Reaalsuseks kujunes aga eriti aktiivne puhkus, mis jätkub kõikide oma väikeste ja suuremate tegemistega siiani. Kõike ei ole mõtet ega ka viitsimist kirja panna, kui hetk oli oluline, küll ta siis meelde jääb.

Mingil hetkel oli sündmustejada vaid üks suur virrvarr.

Põhja- Eestis käisime ka, aga sellest kirjutan loodetavasti lähipäevil pikemalt, sest see postitus on nüüd pikaks saanud küll. Kuu jagu siis järgi, haa.

Mis siis edasi? Suvel on palju maalinguüritusi. Aga põhimõtteliselt olen ma avatud uutele põnevatele tööalastele väljakutsetele! :)

inimene -> närvipundar -> inimene?

Homme on kaitsmine. Reaalselt - mis seal saab ikka viltu minna, töö on tehtud etc? Närvitsedes - krt seda teab, kellelegi lööb midagi pähe ja tulemused on etteaimamatud. Optimist vs pessimist. Aga närv on sees, eriti teravalt tuleb see esile öösel, kus kummitavad õudusunenäod, milles olen unustanud presentatsiooni teha ja avastan selle alles viis minutit enne oma kaitsmist. Ja ma ei ole tavaliselt just eriti närvitseja tüüp, see töö ja sellega seonduv on aga erand. Btw: tuleks presentatsioon lõpuni valmis teha...

Eelmise nädala lõpp tõi neljapäevase magistritöö valmimise ja sellega seoses suuuuuure kergenduse, mis hõlmas omast kohast ka tunnet, et nüüd nagu ei olegi midagi enam teha (v.a pabistada kaitsmise pärast). Peale seda käisime Pirol ilusat ilma, tööde lõpetamist, õlut-siidrit ja head seltskonda nautimas. Laupäeval oli pidulikuks ürituseks peale reedest väga vahvat ja töist maalinguüritust P. sünnipäev, mis seltskonna ja olemise poolest meenutas helgeid ülikooli algusaegu. Vahe selles, et mõnel on juba pisipõnnid kaasas. Õhtu pikk, koju jõudsime peale poolt viit hommikul, sest kindlasti oli vaja öösel minna ka piljardit mängima. Tore oli. Üle väga pika aja tundsin end jälle elusana ja inimesena, kes ei ole uppunud oma suurde väikesesse mulli.

Aga nädalavahetusse mahtus veel mõnusat olemist - üle pika aja oli meil I.-ga mõlemal vaba laupäev, mis tähendas lihtsalt olemist, kinos käimist (Kariibi mere piraadid III ja Johnny Depp - silmarõõm), niisama chillimist ja olemist. Pühapäeval sai maal ka käidud, kutsikat ja kassipoegi ninnunännnutatud. Hmmm... kas üks neist oleks meie tulevane pereliige?

Muide, väljas praktiliselt ei olegi enam pimedat ööd. On suveööd, mis tähendavad koiduvalgust juba väga vara (või siis hilja, olenevalt liikumissuunast...). Jaanipäev läheneb. Suvi tuleb mürinaga sisse igast aknast ja uksest. Ja järgmine esmaspäev läheneb. Siis ma lähen Pärnusse ja teen peaaegu nädal aega kõiki neid toredaid asju, mida olen oodanud nii kaua.

Aga praegu siiski üks asi korraga - esitlus vaja kärmelt kokku kribada ja homme see töö ka ära kaitsta. Siis kuulete, kas olen elus! :)

VALMIS!

Ja valmis ta saigi, see mu magistritöö. Tulemus koos lisadega küll kole mahukas, aga pole hullu.

Väsinud, rahul, natuke ärevil ka kolmapäevase kaitsmise tõttu. Aga olgem realistid - mis seal ikka hullu juhtuda saab.

Aga jah - VALMIS!!!

Algab puhkus ja mäng... või siis mitte veel.

Homme tuleb töö välja printida ja köita ning selle peale terve väike varandus kulutada, sest ka kolm spiraalköidet on vaja teha lisaks 187 lk printmisele-paljundamisele. Ja siis Vunderist maalinguvärve loota saada, sest reedel tuleb lastekaitse päeva puhul Tapale maalima minna ja hädasti oleks punast, kuldset ja hõbedat juurde vaja. Ja siis tuleb veel paki järgi minna. Etc, etc, etc. Aga ennekõike hommikul ma magan.

Ja peale seda algab elu.

Rahulolu*

Ootus

Oi mulle meeldib selline ilm, nagu viimased paar päeva olnud on! Õhus on ootus, see on segu soojusest ja lämbusest, isegi kui termomeeter kraade väga palju ei näita, ja veel millestki. Sellest, mis ühel hetkel vallandub välgu ja mürinaga, kastes kogu maad ning pannes sirelid akna all ja toomingad taamal nii tugevasti lõhnama, et seda võib lausa füüsiliselt tunda ja katsuda. Ei ole midagi mõnusamat soojast suvepäevast, millele lisandub meeletult tugev äikesevihm ja sina seal juures veidi hullult paljajalu muru peale tekkinud vihmaveelompides hüppamas, ise läbimärg ja õnnelik.

Muide, ma alati imestan inimeste üle, kes üdini päikeselisel päeval, kui äkitsi taevavesi alla tulema hakkab, võluvad sujuva elegantsiga välja vihmavarju. Kas neil on see alati kaasas? Kuidas nad seda teevad?! Mulle vihmavarjud eriti ei meeldi. Need on selleks hetkeks otstarbekad, kui pead viisakas välja nägema ja tõesti tugevasti sajab. Aga muidu on väike vihm alati mõnus, värskendav ja paneb naeratama (eeldusel, et tegemist on siiski soojema aja ja soojema veega).

Aga muidu on ootusärevus. Viis päeva veel, siis tuleb esitada oma suurteos. Viis päeva! See on ühtaegu vaid hetk ja samas igavik. Ja peale igaviku möödumist tuleb jälle ootusärevus, sest 6. on kaitsmine. Peale seda puhkan närvi ja jalga ja ootan jälle. Sedapuhku lõpetamist. Ja peale seda jaanipäeva. Ja peale seda Põhja-Eesti trippi, millega asjad tunduvad ka laabuvat. Iseenesest. Nagu tavaliselt. Elu paneb ise asjad paika, tsiteerides P-d. Seega vahel ongi targem lihtsalt oodata ja vaadata, mis sinu jaoks parasjagu varuks on sellel millelgi, mille või kelle tõttu juhtuvad asjad. Saatus?

Ja kutsikad ja kassipojad on üliarmsad olevused. Mis võib olla mõnusam kui vaatepilt, kuidas paarikuune kutsalaps sul süles kõht taeva poole chillib ja unne suikuma hakkab, sel ajal, kui talle kõhumassaaži teed? Või suuuurte silmadega öökullivälimusega kassipoeg, kes sõbruneb su karvase jakiga? Ah, tegelikult on kõik loomad nunnud ja armsad ning nende väiksemad versioonid kutsuvad esile samasuguseid reaktsioone kui väikelapsed.

Jääb siis ootus. Ja muutuste aasta jätkumine hoogsas tempos.

Ja kuu küsimus on...?

Õigele vastajale... äratundmisrõõm.

finding peace

Mmm... suvi. Sirelid lõhnavad akna alla nii kõvasti, et seda on lausa füüsiliselt võimalik tunda, kui rõduuks lahti on. See füüsilisus mulle meeldib, alati on meeldinud.

Tundnub, et ülim kiire-kiire oleks nagu ennast ammendanud. Kiire on küll veel, aga 1. juuni tundub oma mag.töö esitamise tähtajaga turvalises ja ohutus kauguses olevat. Jap, hakkan kirjutama. Täna. Ma saan valmis, ma ju tean ennast. Aga kooli kiire on läbi, viimase "geniaalse" teksti tootsin laupeäva hommikul 8.30-9.40.

Peale seda pakkisin oma mehe, ämma, meheõe ja mehe vennatütre autosse ja Türi lillelaadale. Ämma suur soov olevat see olnud juba mõnda aega, nüüd siis auto omamine tegi asja võimalikuks. Soesoe ilm, palju rahvast, palju autosid, väga segane laada korraldus ja veel viimased rõõmud tasuta sissepääsu näol üliõpilasena = laupäev. Laada korraldustiim lähtus müüjate ja müüdavate elementide paigutamisel ilmselgelt funist loogikast: kõik kohe väga segamine panna. Seega olid sõbralikult sujuvalt ja hajusalt reas lilled, hilbud, kutsikad, söök, suhkruvatt, raamatud ja jälle otsast peale. Võrreldes Palamuse laada hullusega tundub seal kõik väga bueno ja hästi orgunnitud - erinevatel jupiliikidel on kindel maa-ala, kus nad paiknevad, mitte suvaliselt, hoogsalt puistatult üle suure territootiumi.

Pühapäev. Tüüpiline nädalavahetuse hommik - vedasin end 8 a.m voodist välja, et minna koolitust tegema. Kui kolmest asjad kokku pakkisin ja I-le helistasin, selgus, et tema naudib pühapäeva täiega ja mängib tuttavatega piljardit. Egas midaš. Vedasin ennast ka Treffi ja tegin ühe haruldaselt kehva mängu koos friikartulite ja cocaga. Ja juurdlesin poole ajast, kas võtta kõrgete kontsadega kingad jalast või mitte. Dilemma põhjus: kas ma tahan neid pärast enam jalga panna? Otsus: ei võta, sest ilmselt ei taha. Kunagi ma ainult kõrgete kontsadega käisingi, Tartu on teinud laisemaks ja mugavamaks tänu oma teeoludele, mistõttu pigem on kingad madalad. Tulemus: ei jaksa enam tervet päeva kõrgete kontsade peal ringi lipata tundmata väsimust. Enivei, harjutada tuleb seega.

Jätkamaks sportlikku traditsiooni, läksime edasi veel bowlingut mängima Forseliusesse. Ja taas kord leidis kinnitust tõsiasi, et naised teevad meestele selles mängus pähe. Kuigi tsiteerides I sõpra: "Muidugi ma lasen tal (oma tüdrukul) võita, vaata kui rõõmus ta selle peale on särab nagu kuuseehe. Seega - lõppude lõpuks võidan ikkagi mina." Mnjah, raudne loogika oma kindla tarkuseteraga peitub selles nüüd küll.

Õhtul käisime I-ga grillimas. Jänese matkaraja äärde ma ei olnudki veel sattunud, aga koht on väga bro. Kuigi eelnevalt ei suutnud ma isegi otsustada, kas minna või mitte, sest ma olin lihtsalt nii läbi omadega, on mul hea meel, et I veenis mind ikkagi sinna sõitma (ja no mis see 5-6 km lõppude lõpuks ära ei ole). Puidust pingid-lauad otse jõe ääres, supersoe ilm ja õdus õhtu. Lisaks sinna omavaheline aeg ja suvise reisi planeerimine.

Praeguse seisuga tundub küll, et esialgsest pakime-paar-inimest-autosse-ja-lähme-sõidame üritusest kujuneb hoopis suurem ettevõtmine. Huviliste hingekirjas hetkel 10 midagi inimest ehk siis buss oleks hädavajalik ja sellele lisanduks tõenäoliselt ka üks auto. Kui keegi teab kedagi, kes mõistliku hinnaga annaks korralikele juhtidele rendile 8+1 bussi, kuhu mahuks lisaks inimestele ka pagasit, siis andke palun teada! Lisaks see, et nii suure seltskonnaga tuleb reisiplaan täpsemalt paika panna (100% ei täitu kunagi asjad, elementaarne ju), lisaks mõne koha peal ka ilmselt broneerinud teha, ööbimiskohad läbi mõelda, sest ei püsitatada paari telki vaid suisa väike telklinnaks jne.

Aga mulle meeldib orgunnimine ja sebimine. See on hetkel minu meeldiv puhkuseosa kooliasjade kõrvalt. Tegelikult küll on plaan mag.töö enne valimis kirjutada ja siis marsruut paika panna. Aga väikebussiga on kiire. Nii et - kes teab kedagi või omab ise bussi, siis andke teada!

Rahulolu*

Weeheee, eelkaitsmiselt sain läbi!!! :)
Ehk siis - tuleb kirjutada-parandada-muuta ja siis 1. juuniks valmis töö esitada.
Bottom line: lõpetan kevadel ehk siis 19. juunil. Lilled oodatud :)
Rahulolu*

Ja maailm on ka kohe helgem paik. Muide, kevad on minust sel aastal hoogsalt mööda kõndinud, ilma et teda tähele pannud oleksin. Täna ülikoolist kodupoole jalutades ja rahulolust särades avastasin esmakordselt, et võililled õitsevad. Ja mitte üks või kaks, vaid kohe palju. Sirelitest, toomingatest, vahtrast ja tema magusast õitsemiselõhnast rääkimata. Kevad saab juba suveks, aga mina olen nii hõivatud ja omas mullis olnud oma magistritööga, et ei ole midagi jaksanud tähele panna.

Huvitav, miks mul alati pingelangus tähendab sekunditega tekkivat tugevat peavalu? Valutan siiamaani, aga tabletti ka ei ole viitsinud võtta. Tulin hoopis koju, nautisin rahu ja vaikust ja seda, et arvutit ei pea kohe sisse lülitama, väikese suminavaba puhkuse võib ju endale lubada. Lugesin eelmise kuu Annet, sõin Domino küpsiseid ja jõin Limpa limpsi - lausa maapealne paradiis tundus see hetkel olevat. Trenni tahtsin ka minna, aga keha arvas, et ta on liiga väsinud. Kerisin end hoopis teki alla ja vajusin paari sekundiga ära.

Siis, kui see kõik kord läbi saab, teen kindlasti vähemalt nädalake produktiivset mittemidagit, loen ja olen ja elan jälle normaalselt.

Aga jah, laps on rahul, laps lõpetab! :)

Väljavõte Venemaa riigitegelase sõnavõtust: "Euroopa Liit ja NATO eesotsas USA-ga sekkuvad jõhkralt Venemaa siseasjadesse kogu maailmas!"

****

A muidu on jummala pohhui.
Loodan imele.
Tahan magada.
Puhata ja mängida.
Homme on eelkaitsmine. siis selgub saatus.

hullar

Eelkaitsmine on 16. mail.
Töö (või see osa, mis valmis on... loodetavasti kõik) tuleb esitada ülehomseks.
Toimub hullumine, nagu alati, kui tähtajad muutuvad reaalseks.
Ja sa avastad endas peidetud (aju)varusid, mis võimaldavad sul pikka aega (loe: mitmeid päevi) järjest konstruktiivset teksti toota. Loodetavasti on see piisavalt pädev ka kõrgematlee jõududele.
Normaliseerumist ei tule enne, kui kogu töö päris valmis on.
Vahepeale jääb ainult erinevaid suuri/väikeseid elamise osasid, nt töö ja nädalavahetus Pärnus. Emadepäev ikkagi, pulma-aastapäev ka mu vanematel, 35.

*Hullub edasi.

PS: Vaene I. Kaastundeavaldused saata temale.

Viimase paari päeav jooksul on sadanud vihma. Ja lund. Vesi puhastab. Kõike.

Külma ja kehva ilma tulemusena on õnneks suhteliselt rahulik olnud ka see vägi, kes muidu vandaalitsedes oma Pronkssõduri-õigusi taga ajavad. Ja nii rahulikku volbrit pole aastaid olnud. Tegelikult oli tore, käisime Raadiveres kaminas grillimas ja I. venna perel külas. Eks nn. kuiv seadus tegi osade hulgas oma töö, kuid üldfiiling on ikkagi positiivne.

Volbripäevale jäi ka väike tähtpäev, mis meenutab, kui kiirelt aeg lendab.

Ja nädalavahetusel sai Pärnus olla, kiirelt ja hoogsalt, aga kallite inimestega. Laupäeval oli pisi-B-l sünnipäev - ega siis üks väike inimene iga päev üheaastaseks ei saa! Ta on ikka super laps ja niiii suur sõber mulle, et pool õhtut päris algusest peale oli minu süles. Ja loomulikult käivad selle kõigega kaasa kaudsemad ja otsesemad vihjed, et oleks nagu aeg - ega B ei saa ometi üksi kasvada. No vaatame seda asja, võibolla ei peagi üks kasvama...

Hea on ka see, et pühapäeval sain veel natuke inimesi oma magistritöö jaoks kiusata ja eile ka. Ehk siis - ankeetidega on põhimõtteliselt ühelpool, edasi on analüüsimise vaev. La pidi mulle ka taas appi tulema, et seda va musta tööd eest ära teha (tabelite kokkuvõtteid siis). Ja praeguse seisuga tundub, et nagu võiks sellest kõigest õigeks ajaks asja saada küll - materjalid on peaaegu kõik olemas, teooria osa põhimõtteliselt valmis, üle jääb analüüsida ja tulemusi esitada.

Ja kui juhe kõigest kapitaalselt kokku jookseb, siis tuleb mõelda meeldivamatele asjadele, näiteks planeerida suvist Eesti reisi. Kui kõik huvilised lõpuks ka tulemas oleksid, siis on meid juba väike bussitäis. Uuringute peamiseks objektiks on hetkel küll väikebussi (8+1) rent - seega, kui keegi teab mõnd normaalset firmat Tartus või omab mõnd tuttavat, kes oleks nõus oma bussi välja rentima - kõik vihjed on teretulnud! :)

Bussiga või auto(dega) - ma olen täiesti kindel, et vahva reis tuleb. Ega siis Lõuna-Eestile ja Saaremaale alla ei saa jääda! Sel aastal vaid osade huviliste asuoha tõttu tuleb planeerida üritust pikemalt kui "läheks täna/homme koha X" ja teeks selle tripi sedapuhku ka enam kui 2-päevase.