Küll tuleb ka jõulutunne

Jõulud tulevad kohekohe. Jõulutundega sel aastal küll õnnistatud ei ole, õigemini oli novembri lõpus selle hetkeni, mil Märja korteriomanik teatas, et kuna ta läks oma mehest lahku, pole tal enam kuskil elada ja seetõttu tahab korterit tagasi, kui kiiresti me uue kodu leiaksime. No vot siis. Ja otsingud algasid suure väheentusiastliku hurraaga jälle, seekord ainult panustas omanik samuti oma närve korteri leidmiseks, sest ma teatasin kenasti, et enne normaalse koha leidmist ei koli ma kuskile nädalase etteteatamisega. Kuigi puhtinimlikult saan ma temast täiesti aru, aga me oleme ka inimesed ja kes iganes on Tartus üürikorterit otsinud, see teab, millise mõnusa tegevusega tuleb end hõivata.

14. detsembriks jõudsid asjad õnneks nii kaugele, et kolisime uude korterisse, sedapuhku taas sisuliselt kesklinna, põhimõtteliselt Pärna tn majaga risti. Uuel tänaval ootame nüüd külla kõiki neid, kes Märjale veel ei jõudnud, sest liiga kauge oli. Nüüd enam vabandusi ei saa olla! :)

Praegu näeb korter küll välja, nagu siin oleks plahvatanud suur tuumapomm, mis puistab laiali palju kaste ja kotte, sest remont käib ja tapeete vahetatakse, seega ei saa veel kõike paraku lahti pakkida. Igatahes loodan ma väga, et homseks on ka elutoas tapeet seinas ja korter näeb rohkem välja nagu kodu, mitte nagu kolikamber. Siis ehk tuleb jõulutunne ka. Jõuluks läheme niikuinii Pärnusse, seega küll see jõulukas tuleb ka. Koos muude hullustega, mis selle aastaajaga koos käivad, näiteks sünnipäev ja aastavahetus. Kõige sellega tegelemiseks ei ole mul lihtsalt jaksu praegu, aga küll kõik asjad õigel ajal tehtud ka saavad.

Ahjaa, varase sünnipäevakingituse tegin endale ka, ostsin läpaka. Seega olen ka nüüd ametlikult kaasaegne kommunikatsiooniinimene, muig.

Ja lund ootaan. 24. peab lund sadama hakkama, muud võimalust ei ole. Ei ole midagi ilusamat valgetest jõuludest, sellest, kui puhas ja lai lumi alla sajab, inimesed on rahulikud ja õnnelikud ning vähemalt üks kord aastas üritatakse soovida vaid kõike kõige paremat. Seega soovin Sullegi jõulutunnet ja kaine meele säilitamist meie kaubandushulluses. Lihtsalt suurt vaikset õnnetunnet.

Väikestest õnnelikest hetkedest

Vahel tundub, et asjad jooksevad üle pea kokku ja tekib selline mugav õpitud abitus: ma ei saa, ei viitsi jne. Motiveeriv vingumine, ühesõnaga. No ja peale nädalakest motiveerivat ja toonustõstvat vingumist tuleb end jälle üles korjata, puhtaks kloppida ja tegutsema asuda, sest elu tahab elamist.

Eile juurdlesin nende asjade üle, mis teevad õnnelikuks. Suured asjad, mida kiputakse tihtipeale lihtsalt unustama, nagu hea kaaslane, kellega koos on mõnus olla, koht, kus elada, töö, mida teha, perekond ja sõbrad, kes on olemas ja kelle juurde saab alati minna. Naljakas on see, kui iseomaselt me neid asju võtame, mugava ühiskonna produktid, nagu minu põlvkonna inimesed on. Mäletatakse, aga sellises nostalgilises võtmes ka aegu enne üheksakümnendaid.

Ja siis on veel väikesed õnnelikud hetked, need mis jäävad meelde, mida on elul pakkuda omajagu, tuleb vaid osata nautida.

Näiteks eelmise talve hakul üks kinoskäik. Ma ei mäleta, mis filmiga tegemist oli, aga mäletan seda, et tol päeval hakkas sadama lund. Valget ja laia, natuke lörtsilaadset. Aga lund. Ja kogu maailm sai korraga valgeks ja tuisuseks. Ja me lonkisime selles valges maailmas läbi Tartu ja naersime inimeste üle, kes üritasid lume eest varjuda. Ja siis läbimärjaks tuisanuna maandusime Pierre´i kohvikus, kus hästi armsa suhtumisega ettekandja muutis selle päeva veelgi paremaks. Mis oli enne ja pärast, seda ma ei mäleta, küll aga mäletan neid loetuid hetki ja teadmist, kui õnnelik võib üks inimene olla lume üle.

Või siis sel sügisel, kui kõik oli kuldne ja parajalt soe. Üks jalutuskäik Toomemäel, et sahistada jalgadega lehtedes. Sügispäikese soojus ja jutuajamised vaatega linnale. Laisk pühapäev. Lonkimine läbi laisa linna. Tass teed ja hurmav pirnisalat. Teadmine, et täna ei ole kuhugi kiiret.

Või sel sügisel, kui lehtede kuld oli jõudnud ilusasti kujundatud lehekuhjadesse ja taevas oli tinahall. Ja käisime jalutamas, käes kuum tops kohviga ja meri taamal kohisemas. Vaadata veel lähedalt laineid, mis olid niigi pagenud kaldast ja inimestest kaugele. Lustida Rannapargis, et teha sügisesi fotosid kompositsioonis sina ja lendavad lehed selles kuhjas ning püüdmaks pildile detaile.

Või kevad, kui päike oli juba soe ja mõnus, kuid mere ääres olid veel jäärünkasid näha. Esimesed päikesekiired, mis tungivalt nõudsid nina taevapoole lükkamist ja ei ole selleks paremat kohta kui mere äärse põõsaste vahel pingil selili merd kuulates ja pea kaaslase põlvil puhkamas.

Neid hetki on palju. Neid väikeseid, mis teevadki elust elu, annavad adrenaliinisüsti selle sooja emotsiooni näol, mida mälestus nendest esile kutsub. Neid hetki ei tohi unustada ja seda ma tuletangi endale selle postitusega meelde.

Millised on Sinu väikesed õnnelikud hetked?

Toost neile!

Tööst ja elust ja...

Väike kassiloom on oma tööpositsiooni mu arvuti juures sisse võtnud ja lesib rahulolevalt kuvari ja klaviatuuri vahel, vahepeal sabaga viimast poleerides või siis saba rünnates (see on kahtlane asi üldiselt, seda tuleb ikka taga ajada pidevalt). Valmis olema asjalik ja tööd tegema.

Suured otsused on langetatud ja kokkuvõtteks võib öelda, et jään edasi Tartusse ja hakkan rakendama oma erialaseid oskuseid. Kuna ma olen otsustanud kategooriliselt, et sellest asjast saab asja, siis nii ka läheb. Positiivne agressiivsus, ütleb I. selle kohta. See, mille vastu ei ole võimalik kellelgi võidelda, haaa.

Selle ettevõtmise plussiks on see, et kontoris istumist kui sellist ei ole, vaid igaüks on ise oma aja peremees. See sobib mulle, kuna siis saan tegeleda edasi ka koolituste ja näomaalingutega. Neid ei taha ma veel sugugi maha kanda.

Tööga seonduvalt olen ma nüüd jõudnud oma tehnikaihalusega sinnamaani, et tahan saada läpakat. Siiani olen oma vana lauakaga kõik tööga seonduvad asjad saanud kenasti ära teha ja läpaka järgi otsest vajadust ei olnud, kuid nüüd on lauaarvutiga ikka suuremaid jamasid tekkinud ja noh, olgem ausad, väike mugavusenoot tuleb ju ikka ka mängu. Lubasin endale kunagi, et kui tegelikult hakkab ka läpakat vaja minema, siis ostan selle endale. Nüüd siis tuleb end kurssi viia rüperaali maailmaga (õnneks on infoallikana olemas I) ja siis leida finantsid arvuti soetamiseks. Selge nagu seebivesi. Otsustatud. Järelikult lähtudes kergest fatalismist - kui midagi väga tahta, siis asjad ja sündmused tulevad sinu juurde. Ootan huviga.

Vahepeal sai peetud kaks sünnipäeva, mida eelmises postituses mainisin. Kokana tulin olukorrast välja võitjana, kuigi minu lemmikmees Murphy andis endast sellel päeval absoluutselt parima. Nimelt oli mul päeval vaja teha üks töine kohtumine ja arvestades loogiliselt tunde, mis kohtumisest külaliste saabumiseni jäi, tundus enam kui loogiline, et ajaliselt jõuab kõike vabalt teha. Aga noh, kui kõik oleks sujunud, ei oleks tegemist olnud minuga.

Esmalt sattusin ma linna sõites totaalsesse liiklushullarisse ja sõitsin Vabaduse tänava foori alt Kaubamaja alusesse parklasse 15(!) minutit. Miks? Sest geeniused roolis arvavad ikka, et kui kuhugi edasi ei mahu, sest ees on hullem ummik, siis kuna nendel põleb roheline, siis tuleb läbi pressida ja ühtlasi ummistada ära kõikide teiste suundade trajektoorid. Ehk siis - kui muti tahab punasega veel otse läbi pressida (kuigi ei mahu), siis muti ka pressib. Vähemalt poolele teele. Ja sina tilbendad vasakpööret sooritada soovides ikka seal kuskil poolel teel. Ja kui lõpuks pöörde sooritad, siis arvavad kaks juhti, et miks üks sõidurida parklasse, nemad mahuvad ju ka kuidagi, ja tekitavad veel kaks rida, mis siis ootsuspäraselt ja nende jaoks ootamatult lõpevad ning sunnivad neid nõudlikult vilgutades vahelelaskmist nõudma. Jap, sain ka targemaks, et kui ridasid ei ole sõiduteel, siis mahub mõni auto vabalt sõitma ka mööda jalakijate teed pargis ja siis sama nõudlikult vahelelaskmist ootama. Jah, ma tean, kindlasti kiruvad mitmed juhid ka mind, et naine bemmiga jne. Aga ma ikka üritan vähemalt oma karmavõlale mõeldes võimalikult viisakas juht olla.

Peale parkimisimesid sai kohtumine läbi ja algas parklast väljumise ime, mis kestis 20 minutit. Osturalli, jummel küll! Kui nüüd tekib erk huvi, et a) miks ma ei kasuta keskkonna säästliku inimesena ühistransporti või b) miks ma üldse kaupsi parkima ronisin, siis palun. A) kui sa elad linnast väljas ja sul on vaja vedada raskeid poekotte, siis kasutadki autot - ühistransport nüüd nii sujuv ka ei ole ja maaliinide bussijaama end kuskilt suuremast keskusest suurte kottidega vedada ma ka ei taha. Ei tohigi tegelikult oma silmade tõttu. Ja b) tasulise parkimise ala on laiendatud, aga kaupsis parkimine on esimesel tunnil tasuta ja järgneval 10 eeku, seega mulle sobib, kuna kahe tunniga, saan oma asjatoimetustega enamasti hakkama. Ja punkt c on ka - mugavus maksab ka midagi kahe eelmise punkti summana.

Lõpuks kui koju jõudsime, oli mul veidi alla tunni aega selleks, et katta üks korralik sünnipäevalaud koos toiduga, mida ma olin otsustanud teha. See on minu kõige kiirem kartulisalati tegu ever, lisaks kõikvõimalikke näkse stiilis lavaširullid ja singirullid, dipikastmed jmt. Kook oli õnneks eelmisel õhtul valmis saanud. I. muidugi aitas ka natuke, mis tal muud üle jäi. Aga õnneks ei tunne eestlased eriti kella ja lisa pooltunnike kulus ära selleks, et ka ennast lõpuks inimesena tunda.

Kokkuvõttes oli tore pidu, lahe seltskond ja palju nalja. Järgmine päev veidi vähem nalja, kuna keegi pidi ju ometigi Pärnusse sõitma ja seal jätkama söögi- ja joogiorgiaga, mille ema oli ette valmistanud. Aga tema napoleoni kook on maailma kõige parem! Mmm, süljenäärmed hakkavad praegugi tööle. Pühapäeva kui pohmakapäeva raviks läksime perekondlikult bowlingut mängima. Minna võitsin kaks mängu kolmest. Rahul. Sel nädalavahetusel on revanši aeg.

Koolitusi olen ka vahepeal teinud. Seoses koolitustega - juba pea pool aastat olen mõelnud ühe kunagise väga hea sõbra peale, keda tunnen pea kogu elu, kuid kellega põhikooli lõpus tekkisid nii kapitaalsed maailmavaatelised erinevused, et me pole suhelnud pea kümme aastat. Olen otsinud ta kontakte, et võiks nüüd ju uuesti kokku saada. P. ütles mulle mõni nädal tagasi tarkusetera, et kui on ette nähtud ja soov on mõlemapoolne, küll te siis kohtute mõnes ootamatus kohas. Nojah, ja mis sa arvad, kes mul koolitusel osales? Igatahes selgus, et kohtumise huvi oli selleks ajaks juba mõlemapoolne ja napi kohvipausi pikendusena käisime nädal hiljem Edelweissis söömas, joomas ja jutustamas. Ja juttu jagus, nagu vahepeal ei olekski kümmet kadunud aastat. Hästi armas ja tore on, et see inimene on minu elus tagasi.

Kuna P. on nüüd ka taas tubli tudeng ja seda puhku Tartus, siis on regulaarseid kohtumisi ka temaga rohkem. Käisime teatris tema soovil, vaatasime "Rigolettot". Planeeritud ja piletisaju tulemusena on meil olemas ka piletid homseks päevaks, kus läheme "Toscat" vaatama. Ooperit seega ühe nädala kohta küll ja veel. Aga etendused on head, puhastavad natuke hinge ja viivad sellest maailmast eemale.

Nii, aga nüüd on endast elumärk jälle maha jäetud ja tuleb hakata asjalikuks, tegema tööd ja valmistama ette ühe koolituse materjale. Iseenda peremees on vahel ikka raske olla - töötajat tuleb muudkui sundida...

Uued algused

Nüüd on ametlikult sügis. Mõneti lõpp ja mõneti algus. Suvemälestused jäävad, ega need kuhugi kao, lihtsalt korjeaeg on otsas, mälestused talletatud, nappide kuude jooksul loodetavasti ka energia pimedaks ajaks ammutatud. (Tegelikult ei ole, selle pärast ma Citrocepti ja apelsinimahla manustangi.)

Tegelikult mulle kohutavalt meeldib, et mul on võimalik elada maal, kus eksisteerivad ametlikult neli aastaaega. Mulle meeldivad nii kevad oma värskusega, suvi oma soojusega, sügis oma värvikireva nostalgiaga ja talv kui kõike puhastav kristalne rahu. Ideaalis on pikk suvi, natuke ilusat sügist, kiire lehtedelangus (et saaks ikka sahistamas ka käia) ja sama kiire talve tulek koos stabiilne miinusviiega, siis kiire sula ja voilà - ongi kevad.

Aga. Mulle tõesti ei meeldi see va viies aastaaeg, mis tundub kõige pikem olevat. Pime, märg ja porine. Pahura näoga inimesed, kes kaevuvad sügavamalt oma soojadesse vammustesse, jättes välja vaid ninaotsa. Ja kiirustavad. Kiirustatakse tuppa, kus on soe ja kuiv, kiirustatakse kauplustesse, mis meelitavad oma valgusküllasusega. Kõikvõimalikud hullud päevad ja osturallid jamisiganes on tegelikult hästi ajastatud seega - nad tõmbavad inimesi ligi nagu meepott kärbseid, hullutades neid massihüpnoosiga, mille idee on lihtne: kõik ostavad, mina olen ka kõik, mina ostan. Kaubamajast olen ma nendel päevadel küll heaga eemale hoidnud.

Uue algus. Üle pika aja ei ole ma enam koolikohuslane. Natuke nostalgiline ja natuke kurb on see. Vaatan ikka tänaval järgi elevil õppuritele, kel veel ei ole tüdimust oma kohustustest. Vähemalt mitte sel õppeaastal. Ja kirjatarvete poed on eluaeg olnud minu jaoks üks nõrkuse allikas. Umbes augusti keskel tunnen ma tungivat vajadust soetada endale midagigi uutest läikivatest vidinatest. See on alguse lõhn, mis peibutab. Algused on ju head. Antakse endale lubadusi ja tõesti veel ka usutakse nendesse, ollakse rõõmus ja elevil.

Või siis ka otsustusvõimetu, nagu mina praegu. Üks tähtis otsus kaalub vaekausil ja see peab kaaluma emmale-kummale poole tuleva nädala alguseks. Kui kaldub "jah" suunas, siis on tegemist ühe suurema uue algusega. Uus nädal peab tooma selguse.

Nädalavahetus tuleb jälle kiire, sest kahel olulisel mehel minu elus on mõlemal sünnipäev. Minu isa peab juubelit ja I. tähistab lihtsalt vaprat vananemist. Mis omakorda peab taas stimuleerima ajutegevust - mida kinkida (ok, ühele neist on vähemalt idee olemas) ja mida kokata (sest I otsustas siiski Märjal tähistamise kasuks).

Inimese aju on imeline. Kuna mul ei ole siin korteris (hetkel veel) ahju, siis olin ma üsna veendunud, et pääsen lihtsamalt ja kook/tort tuleb hankida kaubandusvõrgust. Päris tort on ikka küpsetatud ja ilus ja hea ja... Mitte et mulle küpsetada ei meeldiks. Hkhm, ma arvan, et enamust tuttavaid teab, et meeldib ja ma olen sel alal päris osavkäpp. Aga. Ma ei ole suurem asi tarrendkookide tegija, õigupoolest avastasin ma selle teaduse enda jaoks alles selle suve alguses. Koogid tulid välja väga head (kes see ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise, khm). Aga alles eile õhtul saabus kuskilt ajuhämarustest tükike, mis teatas, et külmik ju töötab ja želatiiniga hullates saab kooki ka. Idee võeti muidugi rõõmsalt vastu. Nüüd on vaja veel ainult muu kulinaarne saavutustepagas selle potentsiaalse koogiidee ümber ehitada.

Eh, söögitegemine on mõnus, kui tuju on. Ja küüslaugu lembus on ka viimasel ajal tugev tekkinud, vähemalt hoiavad vampiirid ja loodetavasti ka viiruse eemale minu imeliste möginate tõttu. :D

Uue koduga!

Ma ei ole ilmselgelt blogisõltlane, kes ilma kirjutamiseta elada ei suuda. Sündmuste kulgedes liiguvad mõtted küll mööda neid radu, mis formuleerivad juhtumid potentsiaalse tekstina, kuid reaalse kirjutamiseni jõuan kurvastavalt harva. Mis ei välista teatavat blogisõltuvust, mis põhineb teiste kirjutistel - ikka on ju hea end kursis hoida sellega, mida tuttavad kuskil kaugemal teevad.

Igatahes.

Kõige suurem ja häääästi positiivne uudis on see, et me kolisime! :) Selle hüvanguks on kulutatud ka viimased nädalad, sest kõik toimus ütlemata kiiresti - korteri leidmine ja juba nädal hiljem sisse kolimine, samuti ka uue üürniku leidmine vanasse korterisse.

Uus kodu on alates 10. septembrist Tartu asemel hoopis veidi Pärnu poole, Märjal, seega - kolisime maale. Aga see paar kilomeetrit Tartuni on köömes. Ilus korter, värviline ja oma kahe toaga avar ja ruumikas. Seega, kallid sõbrad, ootame külla! :)

Ma olen hullult rahul ja õnnelik, eriti kuna lõpuks on meil ka pesumasin kui kaasaegne oluline pereliige. Väikese inimese väikesed rõõmud! :)

***

Põhja-Eesti avastamisest lubasin ma kirjutada ju ka oma viimases postituses. Aga juhtus nii, et peale seda, kui kolmest toredast päevast oli valminud pikk ja põhjalik jutustus ning lisatud ka mõned pildid, otsustas arvutikratt mulle ühe vale pildipaigutamise liigutusega 1:0 ära teha ja minu postitusest jäi järgi vadi napp paar rida. Uuesti kirjutada ei viitsi, mitte praegu vähemalt. Ju siis ei olnud avalikkusele mõeldud need juhtumised...

Harjutame vanemakohustusi

... sest meil on kass! Väike Kriimu Voolav Vesi, ütlemata mänguhimuline kassipõnn.

umbrohi ei hävine. tõestatud.

Jap, ikka veel elus! Kuigi viimases postis lubasin kirjutada peale kaitsmist, kuidas asi edenes, kujunesid asjalood loomulikult nii tempokateks, et järgmine sissekanne tuleb alles nüüd, kuu aega hiljem.

Magistritöö on kaitstud ja praeguseks ka ülikool ametlikult seljatatud. Tegelikult sai enne kaitsmist ikka hoolega närvirakke kulutatud, sest isand Murphy on vist kunagi midagi sellist öelnud, et kui enam hullemaks minna ei saa, siis ei tasu muretseda, küll läheb. Enivei, 6. juuni hommik oli planeeritud presentatsiooni koostamisele (eelneval õhtul loomulikult ei saanud/viitisinud/tahtnud/suutnud/jne seda kirjutada, sest aega ju ometi oli). Ja edenes asi ka kaunikesti kenasti, täpsemalt laabus kõik selle hetkeni, mis panin rahulolevalt presentatsioonile punkti ja heitsin viimase pilgu selle tekstile. Aega kaitsmisele minekuks 2 tundi. Siis lahkus elekter. Haa. Mõnus, adrenaliin tulvas virgutavalt verre, sest otse loomulikult ei olnud ma veel jõudnud presentatsiooni mälupulgale salvestada (vaatamata sellele, et olin terve töö kirjutamise aja pedantne salvestaja, materjale võite leida nii minu arvutist, mälupulgalt, CD-lt, I. arvutist kui ka olulisemaid asju meilist). Viimasel hetkel ei saa ju ometi midagigi nihu minna? Vale, saab ikka!
Mis siis edasi? Selgus, et K. toas oli käinud pauk ja elekter oli lahkunud lühise tõttu meeldejäävalt nagu vanakuri - sinise suitsu saatel. Edasine samm tundub ju üsna lihtne - minna koridori ja lükata korgid uuesti sisse. Aga ei ole mõtet teha asju lihtsalt, kui on võimalik sedasama teha keerulisemalt. Tehnilisest küljest rääkides: meie korteril puudub nurkvõti, et sinna õnnetusse kaitsmekappi sisse saada. Emotsionaalsest küljest rääkides: mis siis, kui ei olnudki ainult korgid, vaid midagi hullemat? Lahendus külgedele: helistasin I-le, kes tuli koos J-ga töölt koju, et kontrollida, mis täpsemalt juhtus. Tulemus: nurkvõtit ikkagi ei ole (ei ole uus teave), muukides kappi ei saa, sest eelmisel aastal tegutsenud hoolsad koridorivärvijad-remondimehed on väga hoolsalt kinni värvinud ka kapi servad, mis muutis selle üsnagi muukimiskindlaks. Aega kaitsmiseni poolteist tundi, närvirakkude häving jätkub segatuna hüsteerilise naeruga.

Järgneb kõne ühistuvanemale, kes on hetkel poes, kuid tulemas 15 minuti pärast tagasi. Vana teades läheb tal kodus aega veel lõhnastamisele. 15 min venib 30-ks, siis saabub päästev nurkvõti ja paari hetkega saab kaitsmekapis voolu tagasi vajutada. Jeei! Arvuti alustab tööd, elu paistab helgetes toonides, presentatsioon saab mälupulgale tõstetud... turvalisuse huvides tahaks selle ka meilile saata... aga kas interneti on naasnud koos elektriga? Eip. Aega kaitsmiseni: 45 min. Mälupulk kotti ja minekule. Enne lahkumist küsib korterikaaslane kurvalt, et millal tema tuppa elekter tagasi tuleb. Selgub elektrikute geniaalsus selle korteri puhul: meie tuba koos köögi, vannitoa ja vetsuga käib ühte vooluringesse, teised kaks tuba koos koridoriga teise (millesse elekter naases lõpuks alles kahe nädala pärast, sest M. tuli koos oma heade mõtetega külla ja avastas veel ühe lüliti, mis aitas lõpuks kõigisse tubadesse elektri taastada). Tulemus: närvid olid selle jahmerdamise peale nii otsa lõppenud, et kooli poole kõndides oli valdavaks tundeks vaid apaatsus ja vahepeale ka iroonilised turtsatused elu nükete kohta.

Muide, kas ma mainisin, et retsensioon ei olnud ka ikka veel kohale jõudnud? Raamatukogu lahke ingel helistas mulle vahetult enne kodust lahkumist, et retsensent oli retsensiooni just tema kätte viinud. Sjuuper. Osakonda jõudes ja retsensiooni lugema hakates hakkasid mul sõna otses mõttes istudes põlved värisema. Magistritöö pärast olen ma närvitsenud rohkem, kui ühegi teise asja pärast oma elus (ja ma ei ole eriti suur pabistaja), viimase hetke jamad tegid oma töö ja silmadesse tekkis lugedes kipitav tunne. Kuna oma olen loomult selline, kes loodab parimat, kuid on valmis halvimaks, siis retsensioooni mittesaabumiseks oli minu jaoks kaks põhjust: kas retsensent tõesti unustas (mis oleks tõenäolisem, kuna eelneva kahe päeva jooksul kaitses 89 bakat enda tehtud teadust) või on töö lihtsalt totaalne bullshit. Aga põlvede värisemise ja kipitavate silmade põhjuseks oli lihtsalt pingelangus: see oli parim võimalik retsensioon üldse, maksimaalse hindesoovitusega.

Kaitsmine iseenesest läks sujuvalt, väike "multikas" soojenduseks elavdas komisjoni omavahelist diskussiooni, retsensent laenas kaitsmiseks minu käest enda kirjutatut ja nii me siis sõbralikult diskuteerisime veidi. Tulemuseks suurepärane A koos suuremat sorti pingelanguse ning koos õppejõudude ja kahe 3+2 kaasmagistrandidega Martini Asti klaaside kokkukõlistamisega.

Veidi hiljem Catwalkis veel üks siider koos salatiga, tulemuseks eelneva mittesöömise tõttu kerge (eeemm...) pähehakkamine. Õhtu edenedes veel K. juurde grillima-chillima-tähistama koos kaaslõpetajate ja teistega. Ja suure rahuloluga. Ja eriliste tunneta, sest see, et ülikooliga on kõik ühelpool, ei ole veel kohale jõudnud.

Lõpuaktus toimus 19. juunil. Aulas istudes ja rahvast vaadates ei jõudnud ikka veel täielikult kohale, et selle kohaga on nüüdseks akadeemilised suhted ühelpool. Natuke pidulik ja natuke kurb, natuke mõistetamatu ka. Palju-palju imeiluseaid lilli, osakonna vastuvõtt Toomel ja pidu maal. Head, helged ja natuke hägusad emotsioonid, millest aja jooksul on ajul kombeks parimad palad välja sõeluda ja sündmust meenutades esile tuua. Aga minu poolest võibki see mälestus jäädagi selliseks veidi häguseks, selliseks, nagu on päikesevines mõõdukalt soe suvepäev, mis paneb sind end hästi tundma ja millest sa suudad hiljem meenutada seda sooja tunnet enda sees, päikest, lillelõhna ja kalleid inimesi enda ümber.

Tegelikult on kogu aeg enne ja pärast lõpetamist kiire olnud: M. pidas oma sünnipäeva koos chilliga järve ääres ja väikese mölluga Atlantises (viimati käisin... eeem... ammu?), ühe laheda tüdrukuga sellelt peolt, keda koos I-ga kõnnitasime tema ööbimispaiga poole, vahepeal kohates tuttavat, kes oma seltskonnaga ringi hängis ja õlut jõi ning kellega oli vaja arutada majandustemaatikat. Peale seda jalutasime I-ga poole viie paiku päikesetõusu nautides kodu poole (märkus iseendale: kõrged kontsad ei ole parim jalutusjalats pikkadeks maadeks, järgmisel päeval ei taha eriti käia enam; märkus kaks: Statoilis on ohtrates kogustes näljaseid inimesi ka öösel kolmveerand viis).

Mingil hetkel toimus ka jaanipäeva tähistamine, ikka maal, nagu viimased kolm aastat.

Mingil hetkel olin viis päeva ka Pärnus, omades algselt tugevat ja tungivat soovi rahulikult aega maha võtta. Reaalsuseks kujunes aga eriti aktiivne puhkus, mis jätkub kõikide oma väikeste ja suuremate tegemistega siiani. Kõike ei ole mõtet ega ka viitsimist kirja panna, kui hetk oli oluline, küll ta siis meelde jääb.

Mingil hetkel oli sündmustejada vaid üks suur virrvarr.

Põhja- Eestis käisime ka, aga sellest kirjutan loodetavasti lähipäevil pikemalt, sest see postitus on nüüd pikaks saanud küll. Kuu jagu siis järgi, haa.

Mis siis edasi? Suvel on palju maalinguüritusi. Aga põhimõtteliselt olen ma avatud uutele põnevatele tööalastele väljakutsetele! :)

inimene -> närvipundar -> inimene?

Homme on kaitsmine. Reaalselt - mis seal saab ikka viltu minna, töö on tehtud etc? Närvitsedes - krt seda teab, kellelegi lööb midagi pähe ja tulemused on etteaimamatud. Optimist vs pessimist. Aga närv on sees, eriti teravalt tuleb see esile öösel, kus kummitavad õudusunenäod, milles olen unustanud presentatsiooni teha ja avastan selle alles viis minutit enne oma kaitsmist. Ja ma ei ole tavaliselt just eriti närvitseja tüüp, see töö ja sellega seonduv on aga erand. Btw: tuleks presentatsioon lõpuni valmis teha...

Eelmise nädala lõpp tõi neljapäevase magistritöö valmimise ja sellega seoses suuuuuure kergenduse, mis hõlmas omast kohast ka tunnet, et nüüd nagu ei olegi midagi enam teha (v.a pabistada kaitsmise pärast). Peale seda käisime Pirol ilusat ilma, tööde lõpetamist, õlut-siidrit ja head seltskonda nautimas. Laupäeval oli pidulikuks ürituseks peale reedest väga vahvat ja töist maalinguüritust P. sünnipäev, mis seltskonna ja olemise poolest meenutas helgeid ülikooli algusaegu. Vahe selles, et mõnel on juba pisipõnnid kaasas. Õhtu pikk, koju jõudsime peale poolt viit hommikul, sest kindlasti oli vaja öösel minna ka piljardit mängima. Tore oli. Üle väga pika aja tundsin end jälle elusana ja inimesena, kes ei ole uppunud oma suurde väikesesse mulli.

Aga nädalavahetusse mahtus veel mõnusat olemist - üle pika aja oli meil I.-ga mõlemal vaba laupäev, mis tähendas lihtsalt olemist, kinos käimist (Kariibi mere piraadid III ja Johnny Depp - silmarõõm), niisama chillimist ja olemist. Pühapäeval sai maal ka käidud, kutsikat ja kassipoegi ninnunännnutatud. Hmmm... kas üks neist oleks meie tulevane pereliige?

Muide, väljas praktiliselt ei olegi enam pimedat ööd. On suveööd, mis tähendavad koiduvalgust juba väga vara (või siis hilja, olenevalt liikumissuunast...). Jaanipäev läheneb. Suvi tuleb mürinaga sisse igast aknast ja uksest. Ja järgmine esmaspäev läheneb. Siis ma lähen Pärnusse ja teen peaaegu nädal aega kõiki neid toredaid asju, mida olen oodanud nii kaua.

Aga praegu siiski üks asi korraga - esitlus vaja kärmelt kokku kribada ja homme see töö ka ära kaitsta. Siis kuulete, kas olen elus! :)

VALMIS!

Ja valmis ta saigi, see mu magistritöö. Tulemus koos lisadega küll kole mahukas, aga pole hullu.

Väsinud, rahul, natuke ärevil ka kolmapäevase kaitsmise tõttu. Aga olgem realistid - mis seal ikka hullu juhtuda saab.

Aga jah - VALMIS!!!

Algab puhkus ja mäng... või siis mitte veel.

Homme tuleb töö välja printida ja köita ning selle peale terve väike varandus kulutada, sest ka kolm spiraalköidet on vaja teha lisaks 187 lk printmisele-paljundamisele. Ja siis Vunderist maalinguvärve loota saada, sest reedel tuleb lastekaitse päeva puhul Tapale maalima minna ja hädasti oleks punast, kuldset ja hõbedat juurde vaja. Ja siis tuleb veel paki järgi minna. Etc, etc, etc. Aga ennekõike hommikul ma magan.

Ja peale seda algab elu.

Rahulolu*

Ootus

Oi mulle meeldib selline ilm, nagu viimased paar päeva olnud on! Õhus on ootus, see on segu soojusest ja lämbusest, isegi kui termomeeter kraade väga palju ei näita, ja veel millestki. Sellest, mis ühel hetkel vallandub välgu ja mürinaga, kastes kogu maad ning pannes sirelid akna all ja toomingad taamal nii tugevasti lõhnama, et seda võib lausa füüsiliselt tunda ja katsuda. Ei ole midagi mõnusamat soojast suvepäevast, millele lisandub meeletult tugev äikesevihm ja sina seal juures veidi hullult paljajalu muru peale tekkinud vihmaveelompides hüppamas, ise läbimärg ja õnnelik.

Muide, ma alati imestan inimeste üle, kes üdini päikeselisel päeval, kui äkitsi taevavesi alla tulema hakkab, võluvad sujuva elegantsiga välja vihmavarju. Kas neil on see alati kaasas? Kuidas nad seda teevad?! Mulle vihmavarjud eriti ei meeldi. Need on selleks hetkeks otstarbekad, kui pead viisakas välja nägema ja tõesti tugevasti sajab. Aga muidu on väike vihm alati mõnus, värskendav ja paneb naeratama (eeldusel, et tegemist on siiski soojema aja ja soojema veega).

Aga muidu on ootusärevus. Viis päeva veel, siis tuleb esitada oma suurteos. Viis päeva! See on ühtaegu vaid hetk ja samas igavik. Ja peale igaviku möödumist tuleb jälle ootusärevus, sest 6. on kaitsmine. Peale seda puhkan närvi ja jalga ja ootan jälle. Sedapuhku lõpetamist. Ja peale seda jaanipäeva. Ja peale seda Põhja-Eesti trippi, millega asjad tunduvad ka laabuvat. Iseenesest. Nagu tavaliselt. Elu paneb ise asjad paika, tsiteerides P-d. Seega vahel ongi targem lihtsalt oodata ja vaadata, mis sinu jaoks parasjagu varuks on sellel millelgi, mille või kelle tõttu juhtuvad asjad. Saatus?

Ja kutsikad ja kassipojad on üliarmsad olevused. Mis võib olla mõnusam kui vaatepilt, kuidas paarikuune kutsalaps sul süles kõht taeva poole chillib ja unne suikuma hakkab, sel ajal, kui talle kõhumassaaži teed? Või suuuurte silmadega öökullivälimusega kassipoeg, kes sõbruneb su karvase jakiga? Ah, tegelikult on kõik loomad nunnud ja armsad ning nende väiksemad versioonid kutsuvad esile samasuguseid reaktsioone kui väikelapsed.

Jääb siis ootus. Ja muutuste aasta jätkumine hoogsas tempos.