Doonorlusest

Hommikul dušši all olles tekkis idee, et peaks minema verd andma. Tehtud. Viimasest korrast lihtsalt päris pikka aega möödas ja väike hirm nahas, sest tol korral ei saanud suht algaja verevõtja soont korralikult kätte - tulemuseks mõlemas käes kokku kolm auku, suuuured sinikad ja ei mingit tulemust.

Sedapuhku läks kõik õnneks ladusalt, selline hea kerge ja veidi eufooriline tunne ka ikka garanteeritud - igaühele pidavat erinevalt mõjuma, mõni on pärast hirmus väsinud ja raske on olla. Minuga koos oli samal ajal verd loovutamas veel üks noormees, kes rääkis, et tal sama lugu - sisuliselt peaaegu omamoodi sõltuvust teitav tegu, selle enesetunde pärast. Ainult et treppidest marssida üles koju neljandale korrusele on pärast raske.

Seega üleskutse - minge ka doonoriks, kes veel ei ole! Hea enesetunne on vähemalt garanteeritud teadmisest, et tänu sinule võidakse päästa kellegi elu. Ja võibolla vajad sina kunagi just samasugust elupäästmist.

Ahjaa, geenidoonori projektis lubasin ka osaleda, selles, mida Eesti Geenivaramu korraldab, et saada teada rohkem eestlaste kohta. Miks ka mitte - seal peaks olema ka võimalus enda geenide kohta täpsemat ülevaadet saada, pärilikkuse jmt osas. Gildi 8 Tartus on see aadress, kuhu võib pöörduda, kui on soovi ka projektis osaleda. Verekeskusest sain juba "kodutöö" materjalid ehk siis ankeedi, mis tuleks enne kodus ära täita infoga iseenda ja vanemate/vanavanemate haiguste osas. Võtan need Pärnusse kaasa ja uurin otsestest allikatest. Seega üleskutse number kaks - geenidoonoriks! Aitame arendada Eesti Geeniavaramu projekti ja aitame teadlasi!

Feeling guuuuuud.

Autovargad vol2- Loogika it is.

Täna käisime jälle politseis, taas kord mingi formulari täitmine ikka selle autoärandamiskatse pärast.

Tore ju, et olidki needsamad tüübid, keda I. nägi. Tore ju, et nad üles tunnistasid ja andsid üles ka oma kaasosaliste nimed, keda oli oodatust veel enam. Tore ju, et õiglus on teoreetiliselt jalule seatud. Sama tore on see, et mõne kuu möödudest peaks prokuratuurist helistatama ja uus kohtumisaeg kokku lepitama, et lihtmenetluse või kokkuleppe (või mis iganes see termin ka olema peaks) korras süüdlastelt see õnnetu kahjusumma välja mõista. Samas praktika on uurija sõnul ikka see, et seda kahjutasu võid sa unes näha, sest kui tüübid leiavad, et neil ei ole võimalik maksta sulle seda närust tonni (minu puhul siis), siis nemad seda ka ei maksa. Lootus on, et kunagi. Läheb potentsiaalsesse "pensionifondi" nagu ka eelmisel korral varastatud automaki summa, kus tüüp saadi kätte, mõisteti kahjutasu välja ja seda kahjutasu võib nüüd rõõmsalt juba hasartse huviga oodata.

Mitte et ma selle tonni pärast nüüd oluliselt vaesem oleksin, aga see on lihtsalt irooniline - lõhud, varastad, teed mida iganes ja pärast on sul veel õigust ülearugi. Õigussüsteemi eripära. Politsei võib küll olla tasemel ja tabada pätid, aga viimastele jääb siiski õigus. Nagu ka see loogika, et kui keegi sulle nt koju sisse murrab ja sa juhtumisi sellel ajal kodus oled, siis sa ei tohi talle nt panniga vastu pead virutada, vastasel juhul kaebab sissemurdja sinu kohtusse kehavigastuste tekitamise eest. Vastu võib hakata ainult samaväärse relvaga. Haa.

Õiglusest rääkides. Uurija küsis mitu korda, kas ikka autouksed olid kindlasti lukus. No olid küll. Mul ju kesklukku ei ole ja kontroll on alati harjumuspärane peale igasuguseid jamasid, mis ette on tulnud. No igatahes. Tüübid olid väitnud, et nemad ei olevat sisse murdnud, sest autouks oli lahti. Esiteks - kes või mis seletaks sel juhul muukimisjäljed ukselukul? Ja teiseks - mis krdi vabandus see veel on? Ise nagu ei tuleks selle peale, et kui näeks juhuslikult tänaval lukustamata ustega autot, siis otsustaks üritada seda varastada ja lõhuks veidi. Vähese loovuse viga või mis?

Niisiis, ootame protsessi jätkumist. Autopede, nagu ma olen, oma tupsu huvide eest seisan ikka! :D

Autovargad põlema!

Põhimõtteliselt noh!

Täna öösel ajas I. mind üles, sest oma magamatuse juures oli ta poole nelja paiku hommikul kuulnud tuttavat autoukse kõlksu ja avastas, et mingid viis tüüpi üritavad mu tupsut ärandada. Politsei tuli õnneks kiiresti ja kaks tüüpi (99% tõenäosusega siis needsamad) saadi kätte. Järgnes värvikas öö politseinike, uurijaga, kes nägi välja nagu parimas mõttes Jorch Adniel ja DNA-eskperdiga. Pool ööd väljas tuulduda või politseijaoskonnas viibida on täpselt see, mida üks tüdruk tahta võib.

Haiged värdjad, murda sisse, lõhkuda ja õnneks olla niipalju väikese ajuga, et mitte osata autot käivitada tänu mingile mikrokiibile. Tuli otsa teile, krdi haiged tüübid!!! Tõsiselt! Ma ei soovi muidu teistele igasuguseid jamasid, aga nüüd aitab küll, see on 3,5 aasta jooksul siinkandis juba 3. kord - esimene kord pandi vanast tupsust makk pihta, teinekord rikuti praeguse tupsu kõrvalistuja poolse ukse lukk ja seekord siis üritati autot ära ajada. Kui sellega veel midagi peaks juhtuma, siis ma tean, kus üks tüüpidest elab - juhtumisi sisuliselt meie kõrvalmajas, nagu selgus. Ja siis oleks parem, kui sellel tüübil oleks ikka pagana hea elukindlustus.

Kuri, väga kuri.

2008

Ahoi.

2008 on juba nädal aega tiksunud, nii et aru pole saanudki. Igatahes - edukat uut kõigile!

Aasta lõpp on alati jubekolekiire - hakkama on vaja saada jõuludega Eesti erinevates otstes, pidada maha üks hea sünnipäevapidu, tähistada mõne toreda tuttava samaväärset üritust, koguda end aastavahetuseks ja aastavahetusest. Ühesõnaga, pidune kaduv nädal ja veidi peale igal aastal.

Jõulude ajal olime Pärnus, see on minu ekstra tingimus, sest need pühad on minu jaoks tähtsad, eriti just perekonnaga koosolemise osas (enne käisime ikka maal ka loomulikult). Ei, ma ei ole religioonis kinni, ei ole isegi mitte ristitud. Seega põhimõtteliselt tegeleme paganliku söögiorgiaga, kingituste jagamise, jõulusauna ja mõnusa olemisega. Idülli iseloomustab meie pere puhul alati üks sõna - jõulupaanika. Jõulupaanikua (või mis iganes ürituse ettevalmistamisega kaasnev paanika) tabab nõrgemaid liikmeid alati umbes kell neli õhtul, kuigi eelenvalt ollakse veendunud, et sel aastal peaks kõik organisatoorsed tööd juba varakult tehtud olema. Jõulupaanika üks oluline osatäitja on minu isa, kes veendunult keeldub kuuske/kuuseoksi tuppa toomast varem kui 24. detsembri pärastlõunal. See omakorda mõjub kaunikesti traumeerivalt meie pere naisliikmete närvikavale, kes selleks ajaks on kenasti jõudnud maja ära koristada ja saavutanud teoreetilise veendumuse asjade õigeaegse sujuvuse kohta. Siis tuleb kuusk koos kerge jõulusodiga ja keerab temperamedile vindi peale. Kokku on kõik see nauditav traditsiooniline kompott, ilma milleta ei oleks perekondlikke traditsioone :D

Sünnipäev 26. detsembril omab omi plusse ja miinused. Kõik on ennast jõuludest ülesöönud ja jaksavad seega tarbida ohtralt alkot ja minimaalselt sööki, rõhudes peamiselt marineeritud kurgile, juustule ja napoleoni tordile (rääkides siis traditsioonilisest maailma kõige paremast napoleoni tordist, made by my mom). Negatiivne on kahtlemata see, et hoolimata vabast ja punasest kuupäevast kalendris ei ole olenevalt nädalapäevast suurt kuskile välja minna, kui nt tahaks. Nädalavahetus enne pidutseda ei saa, siis on jõulupaanika, nädal hiljem aastavahetus. Seega tuleb teha sõbralik kompromiss, panustada heale seltskonnale ja sama heale ajaviitele. Sel aastal hoolitses ürituse kunstiliste vormide eest P, kes kinkis mulle Twisteri, mida me siis väikese kvaliteetseltskonnaga "degusteerisime" pool ööd. Järeldus: tunnike-paar Twisterit päevas on hea koormusega jõu- ja joogatrenni eest küll. Ja kuidas krt peaks seda mängima väikesed lapsed? Üks asi on lihtsalt jäsemete pikkus, teine ilmselt meie endi rikutud mõtlemine :D

Jõuluajal sünnipäeva pidajana on kõige tüütum asi üldse saada 3-1s sõnumeid stiilis "häid jõule, palju õnne sünnipäevaks ja ilusat aastavahetust". See on nõme. Kui tahad saata sõnumit, siis pigem eralda vähemalt viimane osa sealt! Koonerdamine ei ole kokkuhoid, kuigi viriseda ei ole ilus, kui sind meeles peetakse. Ega ma väga virisegi, lihtsalt teadvustan eelistusi. See on nagu sama lugu, et nelke mulle teadlikud inimesed ei kingi. Need lilled võivad olla peenra peal ilusad, aga nõukaajal ainult nelke saades ei ole mul nende lillede vastu kõige soojemad tunded. Kaks assotsiatsiooni on veel nendega: kunagised naistepäeva postkaardid, mis kunagi olid raudpoltkindlalt kaunistatud punaste nelkidega ja matusepärjad, milles püsivuse huvides kasutatakse ka alati nelke (ma elan juhtumisi surnuaia lähedal ja tänavanurgal on lillepood, mille peamiseks tuluallikaks on needsamad nelgipärjad).

Aastavahetus möödus kompromissi teise poole tulemina Tartus uues kodus, kus ka rõhusime pigem kvaliteetsele seltskonnale ja pidasime maha mõnusa olengu väikese kõrvalpõikega südaöisesse linna, kus vaatasime ilutulestikku, mis sel aastal oli täitsa lahe. Aastavahetuse negatiivseks osaks oli mõnele inimesele liiga tugevat mõju avaldanud alkohol, mistõttu jäävad kahjuks ka negatiivsemad noodid meelde. Summa summarum: tore oli. Ja lumi tuli ka maha! Täna ka on peaaegu terve päev tuisanud, ilus ja puhas on. Ja libe, arvestades seda pidevat pidurikriginat ristmikul.Külm ka, seega ma vaatan seda puhtust hetkel läbi aknaklaasi.

Tikrit nägin ka enne jõule ja värvisin teda natuke vanade aegade mälestuseks. Lisaks tõi ta ägedad punased käerauad! ;P

Muide, Vanemuise korraldatav Piletisadu on ka lahe traditsiooniline üritus, millest võetakse parim igal juhul. Selleks korraks neljale etendusele piletid rütmiga veebruarist maini igal kuul üks etendus. On mida oodata.

Kuna mul ei ole traditsiooni teha möödunud aastatest erilisi kokkuvõtteid või siis vähemalt mitte raportit avalikult esitleda, siis siinkohal aitab teile kah ülevaadetest - aasta on veel pikk!

Ah jah, uue aasta lubadustest - hakkan tubliks ja tegusaks! :D

Küll tuleb ka jõulutunne

Jõulud tulevad kohekohe. Jõulutundega sel aastal küll õnnistatud ei ole, õigemini oli novembri lõpus selle hetkeni, mil Märja korteriomanik teatas, et kuna ta läks oma mehest lahku, pole tal enam kuskil elada ja seetõttu tahab korterit tagasi, kui kiiresti me uue kodu leiaksime. No vot siis. Ja otsingud algasid suure väheentusiastliku hurraaga jälle, seekord ainult panustas omanik samuti oma närve korteri leidmiseks, sest ma teatasin kenasti, et enne normaalse koha leidmist ei koli ma kuskile nädalase etteteatamisega. Kuigi puhtinimlikult saan ma temast täiesti aru, aga me oleme ka inimesed ja kes iganes on Tartus üürikorterit otsinud, see teab, millise mõnusa tegevusega tuleb end hõivata.

14. detsembriks jõudsid asjad õnneks nii kaugele, et kolisime uude korterisse, sedapuhku taas sisuliselt kesklinna, põhimõtteliselt Pärna tn majaga risti. Uuel tänaval ootame nüüd külla kõiki neid, kes Märjale veel ei jõudnud, sest liiga kauge oli. Nüüd enam vabandusi ei saa olla! :)

Praegu näeb korter küll välja, nagu siin oleks plahvatanud suur tuumapomm, mis puistab laiali palju kaste ja kotte, sest remont käib ja tapeete vahetatakse, seega ei saa veel kõike paraku lahti pakkida. Igatahes loodan ma väga, et homseks on ka elutoas tapeet seinas ja korter näeb rohkem välja nagu kodu, mitte nagu kolikamber. Siis ehk tuleb jõulutunne ka. Jõuluks läheme niikuinii Pärnusse, seega küll see jõulukas tuleb ka. Koos muude hullustega, mis selle aastaajaga koos käivad, näiteks sünnipäev ja aastavahetus. Kõige sellega tegelemiseks ei ole mul lihtsalt jaksu praegu, aga küll kõik asjad õigel ajal tehtud ka saavad.

Ahjaa, varase sünnipäevakingituse tegin endale ka, ostsin läpaka. Seega olen ka nüüd ametlikult kaasaegne kommunikatsiooniinimene, muig.

Ja lund ootaan. 24. peab lund sadama hakkama, muud võimalust ei ole. Ei ole midagi ilusamat valgetest jõuludest, sellest, kui puhas ja lai lumi alla sajab, inimesed on rahulikud ja õnnelikud ning vähemalt üks kord aastas üritatakse soovida vaid kõike kõige paremat. Seega soovin Sullegi jõulutunnet ja kaine meele säilitamist meie kaubandushulluses. Lihtsalt suurt vaikset õnnetunnet.

Väikestest õnnelikest hetkedest

Vahel tundub, et asjad jooksevad üle pea kokku ja tekib selline mugav õpitud abitus: ma ei saa, ei viitsi jne. Motiveeriv vingumine, ühesõnaga. No ja peale nädalakest motiveerivat ja toonustõstvat vingumist tuleb end jälle üles korjata, puhtaks kloppida ja tegutsema asuda, sest elu tahab elamist.

Eile juurdlesin nende asjade üle, mis teevad õnnelikuks. Suured asjad, mida kiputakse tihtipeale lihtsalt unustama, nagu hea kaaslane, kellega koos on mõnus olla, koht, kus elada, töö, mida teha, perekond ja sõbrad, kes on olemas ja kelle juurde saab alati minna. Naljakas on see, kui iseomaselt me neid asju võtame, mugava ühiskonna produktid, nagu minu põlvkonna inimesed on. Mäletatakse, aga sellises nostalgilises võtmes ka aegu enne üheksakümnendaid.

Ja siis on veel väikesed õnnelikud hetked, need mis jäävad meelde, mida on elul pakkuda omajagu, tuleb vaid osata nautida.

Näiteks eelmise talve hakul üks kinoskäik. Ma ei mäleta, mis filmiga tegemist oli, aga mäletan seda, et tol päeval hakkas sadama lund. Valget ja laia, natuke lörtsilaadset. Aga lund. Ja kogu maailm sai korraga valgeks ja tuisuseks. Ja me lonkisime selles valges maailmas läbi Tartu ja naersime inimeste üle, kes üritasid lume eest varjuda. Ja siis läbimärjaks tuisanuna maandusime Pierre´i kohvikus, kus hästi armsa suhtumisega ettekandja muutis selle päeva veelgi paremaks. Mis oli enne ja pärast, seda ma ei mäleta, küll aga mäletan neid loetuid hetki ja teadmist, kui õnnelik võib üks inimene olla lume üle.

Või siis sel sügisel, kui kõik oli kuldne ja parajalt soe. Üks jalutuskäik Toomemäel, et sahistada jalgadega lehtedes. Sügispäikese soojus ja jutuajamised vaatega linnale. Laisk pühapäev. Lonkimine läbi laisa linna. Tass teed ja hurmav pirnisalat. Teadmine, et täna ei ole kuhugi kiiret.

Või sel sügisel, kui lehtede kuld oli jõudnud ilusasti kujundatud lehekuhjadesse ja taevas oli tinahall. Ja käisime jalutamas, käes kuum tops kohviga ja meri taamal kohisemas. Vaadata veel lähedalt laineid, mis olid niigi pagenud kaldast ja inimestest kaugele. Lustida Rannapargis, et teha sügisesi fotosid kompositsioonis sina ja lendavad lehed selles kuhjas ning püüdmaks pildile detaile.

Või kevad, kui päike oli juba soe ja mõnus, kuid mere ääres olid veel jäärünkasid näha. Esimesed päikesekiired, mis tungivalt nõudsid nina taevapoole lükkamist ja ei ole selleks paremat kohta kui mere äärse põõsaste vahel pingil selili merd kuulates ja pea kaaslase põlvil puhkamas.

Neid hetki on palju. Neid väikeseid, mis teevadki elust elu, annavad adrenaliinisüsti selle sooja emotsiooni näol, mida mälestus nendest esile kutsub. Neid hetki ei tohi unustada ja seda ma tuletangi endale selle postitusega meelde.

Millised on Sinu väikesed õnnelikud hetked?

Toost neile!

Tööst ja elust ja...

Väike kassiloom on oma tööpositsiooni mu arvuti juures sisse võtnud ja lesib rahulolevalt kuvari ja klaviatuuri vahel, vahepeal sabaga viimast poleerides või siis saba rünnates (see on kahtlane asi üldiselt, seda tuleb ikka taga ajada pidevalt). Valmis olema asjalik ja tööd tegema.

Suured otsused on langetatud ja kokkuvõtteks võib öelda, et jään edasi Tartusse ja hakkan rakendama oma erialaseid oskuseid. Kuna ma olen otsustanud kategooriliselt, et sellest asjast saab asja, siis nii ka läheb. Positiivne agressiivsus, ütleb I. selle kohta. See, mille vastu ei ole võimalik kellelgi võidelda, haaa.

Selle ettevõtmise plussiks on see, et kontoris istumist kui sellist ei ole, vaid igaüks on ise oma aja peremees. See sobib mulle, kuna siis saan tegeleda edasi ka koolituste ja näomaalingutega. Neid ei taha ma veel sugugi maha kanda.

Tööga seonduvalt olen ma nüüd jõudnud oma tehnikaihalusega sinnamaani, et tahan saada läpakat. Siiani olen oma vana lauakaga kõik tööga seonduvad asjad saanud kenasti ära teha ja läpaka järgi otsest vajadust ei olnud, kuid nüüd on lauaarvutiga ikka suuremaid jamasid tekkinud ja noh, olgem ausad, väike mugavusenoot tuleb ju ikka ka mängu. Lubasin endale kunagi, et kui tegelikult hakkab ka läpakat vaja minema, siis ostan selle endale. Nüüd siis tuleb end kurssi viia rüperaali maailmaga (õnneks on infoallikana olemas I) ja siis leida finantsid arvuti soetamiseks. Selge nagu seebivesi. Otsustatud. Järelikult lähtudes kergest fatalismist - kui midagi väga tahta, siis asjad ja sündmused tulevad sinu juurde. Ootan huviga.

Vahepeal sai peetud kaks sünnipäeva, mida eelmises postituses mainisin. Kokana tulin olukorrast välja võitjana, kuigi minu lemmikmees Murphy andis endast sellel päeval absoluutselt parima. Nimelt oli mul päeval vaja teha üks töine kohtumine ja arvestades loogiliselt tunde, mis kohtumisest külaliste saabumiseni jäi, tundus enam kui loogiline, et ajaliselt jõuab kõike vabalt teha. Aga noh, kui kõik oleks sujunud, ei oleks tegemist olnud minuga.

Esmalt sattusin ma linna sõites totaalsesse liiklushullarisse ja sõitsin Vabaduse tänava foori alt Kaubamaja alusesse parklasse 15(!) minutit. Miks? Sest geeniused roolis arvavad ikka, et kui kuhugi edasi ei mahu, sest ees on hullem ummik, siis kuna nendel põleb roheline, siis tuleb läbi pressida ja ühtlasi ummistada ära kõikide teiste suundade trajektoorid. Ehk siis - kui muti tahab punasega veel otse läbi pressida (kuigi ei mahu), siis muti ka pressib. Vähemalt poolele teele. Ja sina tilbendad vasakpööret sooritada soovides ikka seal kuskil poolel teel. Ja kui lõpuks pöörde sooritad, siis arvavad kaks juhti, et miks üks sõidurida parklasse, nemad mahuvad ju ka kuidagi, ja tekitavad veel kaks rida, mis siis ootsuspäraselt ja nende jaoks ootamatult lõpevad ning sunnivad neid nõudlikult vilgutades vahelelaskmist nõudma. Jap, sain ka targemaks, et kui ridasid ei ole sõiduteel, siis mahub mõni auto vabalt sõitma ka mööda jalakijate teed pargis ja siis sama nõudlikult vahelelaskmist ootama. Jah, ma tean, kindlasti kiruvad mitmed juhid ka mind, et naine bemmiga jne. Aga ma ikka üritan vähemalt oma karmavõlale mõeldes võimalikult viisakas juht olla.

Peale parkimisimesid sai kohtumine läbi ja algas parklast väljumise ime, mis kestis 20 minutit. Osturalli, jummel küll! Kui nüüd tekib erk huvi, et a) miks ma ei kasuta keskkonna säästliku inimesena ühistransporti või b) miks ma üldse kaupsi parkima ronisin, siis palun. A) kui sa elad linnast väljas ja sul on vaja vedada raskeid poekotte, siis kasutadki autot - ühistransport nüüd nii sujuv ka ei ole ja maaliinide bussijaama end kuskilt suuremast keskusest suurte kottidega vedada ma ka ei taha. Ei tohigi tegelikult oma silmade tõttu. Ja b) tasulise parkimise ala on laiendatud, aga kaupsis parkimine on esimesel tunnil tasuta ja järgneval 10 eeku, seega mulle sobib, kuna kahe tunniga, saan oma asjatoimetustega enamasti hakkama. Ja punkt c on ka - mugavus maksab ka midagi kahe eelmise punkti summana.

Lõpuks kui koju jõudsime, oli mul veidi alla tunni aega selleks, et katta üks korralik sünnipäevalaud koos toiduga, mida ma olin otsustanud teha. See on minu kõige kiirem kartulisalati tegu ever, lisaks kõikvõimalikke näkse stiilis lavaširullid ja singirullid, dipikastmed jmt. Kook oli õnneks eelmisel õhtul valmis saanud. I. muidugi aitas ka natuke, mis tal muud üle jäi. Aga õnneks ei tunne eestlased eriti kella ja lisa pooltunnike kulus ära selleks, et ka ennast lõpuks inimesena tunda.

Kokkuvõttes oli tore pidu, lahe seltskond ja palju nalja. Järgmine päev veidi vähem nalja, kuna keegi pidi ju ometigi Pärnusse sõitma ja seal jätkama söögi- ja joogiorgiaga, mille ema oli ette valmistanud. Aga tema napoleoni kook on maailma kõige parem! Mmm, süljenäärmed hakkavad praegugi tööle. Pühapäeva kui pohmakapäeva raviks läksime perekondlikult bowlingut mängima. Minna võitsin kaks mängu kolmest. Rahul. Sel nädalavahetusel on revanši aeg.

Koolitusi olen ka vahepeal teinud. Seoses koolitustega - juba pea pool aastat olen mõelnud ühe kunagise väga hea sõbra peale, keda tunnen pea kogu elu, kuid kellega põhikooli lõpus tekkisid nii kapitaalsed maailmavaatelised erinevused, et me pole suhelnud pea kümme aastat. Olen otsinud ta kontakte, et võiks nüüd ju uuesti kokku saada. P. ütles mulle mõni nädal tagasi tarkusetera, et kui on ette nähtud ja soov on mõlemapoolne, küll te siis kohtute mõnes ootamatus kohas. Nojah, ja mis sa arvad, kes mul koolitusel osales? Igatahes selgus, et kohtumise huvi oli selleks ajaks juba mõlemapoolne ja napi kohvipausi pikendusena käisime nädal hiljem Edelweissis söömas, joomas ja jutustamas. Ja juttu jagus, nagu vahepeal ei olekski kümmet kadunud aastat. Hästi armas ja tore on, et see inimene on minu elus tagasi.

Kuna P. on nüüd ka taas tubli tudeng ja seda puhku Tartus, siis on regulaarseid kohtumisi ka temaga rohkem. Käisime teatris tema soovil, vaatasime "Rigolettot". Planeeritud ja piletisaju tulemusena on meil olemas ka piletid homseks päevaks, kus läheme "Toscat" vaatama. Ooperit seega ühe nädala kohta küll ja veel. Aga etendused on head, puhastavad natuke hinge ja viivad sellest maailmast eemale.

Nii, aga nüüd on endast elumärk jälle maha jäetud ja tuleb hakata asjalikuks, tegema tööd ja valmistama ette ühe koolituse materjale. Iseenda peremees on vahel ikka raske olla - töötajat tuleb muudkui sundida...

Uued algused

Nüüd on ametlikult sügis. Mõneti lõpp ja mõneti algus. Suvemälestused jäävad, ega need kuhugi kao, lihtsalt korjeaeg on otsas, mälestused talletatud, nappide kuude jooksul loodetavasti ka energia pimedaks ajaks ammutatud. (Tegelikult ei ole, selle pärast ma Citrocepti ja apelsinimahla manustangi.)

Tegelikult mulle kohutavalt meeldib, et mul on võimalik elada maal, kus eksisteerivad ametlikult neli aastaaega. Mulle meeldivad nii kevad oma värskusega, suvi oma soojusega, sügis oma värvikireva nostalgiaga ja talv kui kõike puhastav kristalne rahu. Ideaalis on pikk suvi, natuke ilusat sügist, kiire lehtedelangus (et saaks ikka sahistamas ka käia) ja sama kiire talve tulek koos stabiilne miinusviiega, siis kiire sula ja voilà - ongi kevad.

Aga. Mulle tõesti ei meeldi see va viies aastaaeg, mis tundub kõige pikem olevat. Pime, märg ja porine. Pahura näoga inimesed, kes kaevuvad sügavamalt oma soojadesse vammustesse, jättes välja vaid ninaotsa. Ja kiirustavad. Kiirustatakse tuppa, kus on soe ja kuiv, kiirustatakse kauplustesse, mis meelitavad oma valgusküllasusega. Kõikvõimalikud hullud päevad ja osturallid jamisiganes on tegelikult hästi ajastatud seega - nad tõmbavad inimesi ligi nagu meepott kärbseid, hullutades neid massihüpnoosiga, mille idee on lihtne: kõik ostavad, mina olen ka kõik, mina ostan. Kaubamajast olen ma nendel päevadel küll heaga eemale hoidnud.

Uue algus. Üle pika aja ei ole ma enam koolikohuslane. Natuke nostalgiline ja natuke kurb on see. Vaatan ikka tänaval järgi elevil õppuritele, kel veel ei ole tüdimust oma kohustustest. Vähemalt mitte sel õppeaastal. Ja kirjatarvete poed on eluaeg olnud minu jaoks üks nõrkuse allikas. Umbes augusti keskel tunnen ma tungivat vajadust soetada endale midagigi uutest läikivatest vidinatest. See on alguse lõhn, mis peibutab. Algused on ju head. Antakse endale lubadusi ja tõesti veel ka usutakse nendesse, ollakse rõõmus ja elevil.

Või siis ka otsustusvõimetu, nagu mina praegu. Üks tähtis otsus kaalub vaekausil ja see peab kaaluma emmale-kummale poole tuleva nädala alguseks. Kui kaldub "jah" suunas, siis on tegemist ühe suurema uue algusega. Uus nädal peab tooma selguse.

Nädalavahetus tuleb jälle kiire, sest kahel olulisel mehel minu elus on mõlemal sünnipäev. Minu isa peab juubelit ja I. tähistab lihtsalt vaprat vananemist. Mis omakorda peab taas stimuleerima ajutegevust - mida kinkida (ok, ühele neist on vähemalt idee olemas) ja mida kokata (sest I otsustas siiski Märjal tähistamise kasuks).

Inimese aju on imeline. Kuna mul ei ole siin korteris (hetkel veel) ahju, siis olin ma üsna veendunud, et pääsen lihtsamalt ja kook/tort tuleb hankida kaubandusvõrgust. Päris tort on ikka küpsetatud ja ilus ja hea ja... Mitte et mulle küpsetada ei meeldiks. Hkhm, ma arvan, et enamust tuttavaid teab, et meeldib ja ma olen sel alal päris osavkäpp. Aga. Ma ei ole suurem asi tarrendkookide tegija, õigupoolest avastasin ma selle teaduse enda jaoks alles selle suve alguses. Koogid tulid välja väga head (kes see ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise, khm). Aga alles eile õhtul saabus kuskilt ajuhämarustest tükike, mis teatas, et külmik ju töötab ja želatiiniga hullates saab kooki ka. Idee võeti muidugi rõõmsalt vastu. Nüüd on vaja veel ainult muu kulinaarne saavutustepagas selle potentsiaalse koogiidee ümber ehitada.

Eh, söögitegemine on mõnus, kui tuju on. Ja küüslaugu lembus on ka viimasel ajal tugev tekkinud, vähemalt hoiavad vampiirid ja loodetavasti ka viiruse eemale minu imeliste möginate tõttu. :D

Uue koduga!

Ma ei ole ilmselgelt blogisõltlane, kes ilma kirjutamiseta elada ei suuda. Sündmuste kulgedes liiguvad mõtted küll mööda neid radu, mis formuleerivad juhtumid potentsiaalse tekstina, kuid reaalse kirjutamiseni jõuan kurvastavalt harva. Mis ei välista teatavat blogisõltuvust, mis põhineb teiste kirjutistel - ikka on ju hea end kursis hoida sellega, mida tuttavad kuskil kaugemal teevad.

Igatahes.

Kõige suurem ja häääästi positiivne uudis on see, et me kolisime! :) Selle hüvanguks on kulutatud ka viimased nädalad, sest kõik toimus ütlemata kiiresti - korteri leidmine ja juba nädal hiljem sisse kolimine, samuti ka uue üürniku leidmine vanasse korterisse.

Uus kodu on alates 10. septembrist Tartu asemel hoopis veidi Pärnu poole, Märjal, seega - kolisime maale. Aga see paar kilomeetrit Tartuni on köömes. Ilus korter, värviline ja oma kahe toaga avar ja ruumikas. Seega, kallid sõbrad, ootame külla! :)

Ma olen hullult rahul ja õnnelik, eriti kuna lõpuks on meil ka pesumasin kui kaasaegne oluline pereliige. Väikese inimese väikesed rõõmud! :)

***

Põhja-Eesti avastamisest lubasin ma kirjutada ju ka oma viimases postituses. Aga juhtus nii, et peale seda, kui kolmest toredast päevast oli valminud pikk ja põhjalik jutustus ning lisatud ka mõned pildid, otsustas arvutikratt mulle ühe vale pildipaigutamise liigutusega 1:0 ära teha ja minu postitusest jäi järgi vadi napp paar rida. Uuesti kirjutada ei viitsi, mitte praegu vähemalt. Ju siis ei olnud avalikkusele mõeldud need juhtumised...

Harjutame vanemakohustusi

... sest meil on kass! Väike Kriimu Voolav Vesi, ütlemata mänguhimuline kassipõnn.