Pantokrator ja Põhja-Korfu

Täna on plaan vallutada Pantokrator oma 914 meetriga. Esmalt aga hommikul kohalikust reisibüroost läbi, et osta järgmiseks päevaks Paxose-Antipaxose kruiis – neid reise müüakse päev ette.

Kuna eelnevalt olid paar meie grupi liiget juba autoga ja rolleriga mäge vallutada üritanud, kuid teede tõttu mitte eriti kõrgele jõudnud, küsisime infot reisibüroo tädi käest. Tema sõnul viis mäkke ainult üks (korralik) tee, mida ta meile ka soovitas. Teiste kehvade teede kogemus oli tingitud tõenäoliselt samast ideest, mida meiegi algul plaanisime – sõita kõigepealt ümber saare kirde ja põhjaosa ning millalgi peale Kassiopit leida võimalus mäkke tõusmiseks. See ei oleks olnud parim võimalus, nagu hiljem mäe otsas all looklevaid teid vaadates tõdesime.

Korralik (ja minu meelest Korfu parima asfaltkattega) tee Pantokratori tippu läks üsna Ipsose lähedalt, veidi enne Barbatit. Viitadele väga loota ei maksa, parem on haarata kaasa saare kaart. Kuigi tee algus oli üsna künklik ja kitsas, muutus see mõnevõrra laiemaks ja oluliselt paremaks kõrgemale jõudes. Mäe otsa viibki lõpuks ainult üks tee, nii et suurema või vähema ringiga jõuavad kõik väiksemad teekesed välja selleni, mida mööda meie liikusime. Vist sellesama tee ääres oli peale kõikide asustusmärkide kadumist vast 700 m kõrgusel improviseeritud prügimägi. Meile jäi küll arusaamatuks, kuidas ja miks peaks keegi nii kõrgele vedama vanu külmikuid, diivaneid, pliite jmt.

Sõita niimoodi kõrgemale on väga lahe, sest peale mõnesaja meetri ja hunniku kurvide läbimise avastad järsku, et väga lühikese ajaga oled tõusnud ligi 100 meetrit. Aga kogu loodus on nii ilus, see, kuidas sa sõidad mööda oliivisalusid, vahepeal liiguvad vastu mõned kohalikud, kes viipavad (ja annavad signaali ka loomulikult J). Väikesed mägikülad on vaatamisväärsus omaette. Pisike koht, mis läbiva „maantee“ ääres, memmed-taadid istumas majakeste ees tee ääres, et mitte päevasest meelelahutusest möödasõitjate näol ilma jääda. Müstiliselt odav ouzo sealsetes tavernates. Täiesti hunnitud vaated. Tee, mis kohati nii kitsas nendes külades ja tavaliselt ikka järsu kurvi peal ka asub, meenutab heal juhul kellegi hoovi sõitmist, sest kahe maja vahelt mahub läbi vaevu üks auto. Kas ja kuidas seal bussid liiguvad, jäi mõistatuseks, samas bussiliiklus toimis – hullud Kreeka bussijuhid tegid seda, mida võis kohati pidada kaameli läbi nõelasilma ajamiseks.

Mida mäetipule lähemale, seda vähem oliivipuid ja küpresse ning seda enam kaljusid ja omapärast madalat rohelust. Viimane kilomeeter oli meie väikesele ATV-le liiast ja ta otsustas raskelt ohates, et kaks tema seljas on liig, et liikuda üles mööda minu elu kõige järsemat teed, mida oli karestatud iga 10-15 cm järel. Ivo otsustas, et temale meeldiks niikuinii vallutada mäetipp omal jalal – ja jalgsi ta edasi ka marssis. Esimene kurvi tagant tulev auto pidas kohe kinni, et talle küüti pakkuda.

Mäetipus oli elu päris aktiivne. Meie reisisaatja laitis maha mõtte Pantokratorile minna, sest seal ei olevat midagi huvitavat. Tema ka ei olevat käinud. Noh, vaidleme siis vastu. Liiklus oli päris tipus vägagi aktiivne – kes rolleriga, kes ATV, auto või isegi bussiga (müstika, kuid tõsi) sinna ennast viinud oli.

Vaade on muidugi uskumatult ilus, lahe... kehv on kasutada erinevaid omadussõnu, sest neid me kasutame ju igapäevaselt. Edasi ei saa hetkeemotsiooni ju anda miski, nagu ka foto on pelk vari ja jäljend tõelisusest.

Pantokratori tipust paistab pea kogu Korfu, samas kogu vaade on suure õhuniiskuse tõttu veidi udune, mis teeb selle omamoodi salapäraseks. Albaania ja Kreeka on nagu peo peal. Peale mäkketõusu ja esimeste fotode tegemist (ja veepudeli hoogsat tühjendamist) saab ringi vaadata seal asuvas Pantokratori kloostris, süüdata küünlaid ja nautida vaadet. Loomulikult teenib hästi ka kloostri kohvik, kus ülbe vaatega lauakeste taga saavad mäevallutajad nautida tavalisest mõnevõrra kallimaid jooke ja sööke. Aga isegi suhteliselt keskpärane frappé maitses hästi ja juttu nagu väga ei tahtnudki ajada – mis seal ikka rääkida, kui kaaslane su kõrval näeb sedasama ja saab aru, mida sa mõtled. Seda tuli küll tõdeda, et kohviku WC aknast avanes tõeline miljonivaade! Kokkuvõtteks: minge kindlasti Pantokratori tippu! Vaade on seda väärt (ainult võtke võimsam ATV kui meil oli).

Edasi liikusime alla põhjaranniku poole, esmalt suunaga Acharavisse, kus otsisime rannast mööduva tee ääres mõnusat söögikohta. Leidsime ühe, kus kohalikud kreeklased rikkaliku laua taga hästi aega veetsid ja otsustasime, et see on hea kvaliteedimärk. Taverna värskelt püütud kalast roog oli küll jumalik oma punase veini kastmega ja üle tee loksuv vesi koos keskpäevase kuumusega muutis puude varjus istumise eriti nauditavaks. Samas paljukiidetud rand oli vägagi kiviklibune ja otsustasime liikuda edasi parema ujumiskoha otsinguile. Vaade oli taas kord väga ilus, selline keskpäevane chill olemine. Millegipärast meenub mulle selle koha peale tagasi mõeldes suur ja soe valgus – valge kiviklibu rannas, mis päikese käes üsna silmipimestav, sini-sinine merevesi ja selge taevas. Täiuslik suvi ju!

Mööda rannikuäärt edasi liikudes jõudsime Sidarisse, kus asub kuulus Canal d´Amour ehk armastuse kanal. Selle nime taga on veest tõusvad kaljud, mis moodustavad omalaadsed fjordid, looduslikud kanalid. Legendi kohaselt pidid läbi kanali koos ujuvad armastajad igaveseks kokku jääma.

Reisisaatja sõnul on ka Sidari koos saare loodeosaga koht, mida ei ole vaja külastada. Kanali atraktiivsuse osas olen mõneti nõus, reklaam on suurem. Samas on seal vägagi palju suvitajaid ja ilus linnake. Armastuse kanali juures otsustasime ka meie pikema peatuse teha. Rannad on suhteliselt väikesed kahe kanali ääres, meie otsustasime end paigutada väiksema juurde. Vesi oli kõikidest senistest ujumiskohtadest kõige jahedam, põhjuseks ilmselt ranna avatus avamerele. Ivo harjutas hoolega ujumist, minul hakkas veidi jahe ja ma otsustasin pigem lamamistoole ekspluateerida ja päevitada. Jäime sinna paariks tunniks, et natuke tõeliselt suvitada ja vaadata, kuidas osad suplejad end kaljudel oleva saviga rõõmsalt kokku määrisid.

Kuna erinevad foorumid olid vihjeid jaganud, nagu asuks Sidarist veel veidi edasi loode poole üks imeilus neem, kuhu suvaliselt ei satuta, vaid mida tuleb teadlikult otsida, siis läksime järjekordsele avastusretkele. Mööda kitsukest kruusateekest seigeldes nägime ka otsitavat viita – Cape Drastis. Ja oi, küll seal on ilus vaade! Sinna tasub kindlasti sattuda, see on seda väärt. Peale esimesi fotoklõpse väntas meie juurde näost punane tüüp jalgrattaga, kes küsis, kas me teadsime, et siin SELLINE koht on, seejärel pakkus lahkelt välja, et teeb meist pilti. Paar kiiret seadistusliigutust ja ideaalsed fotod olemas. Suurepärane ajastus saabumisel. Tegemist oli fotograafiga, kas siis harrastaja või proff, see jäi teadmata. Ja edasi ta väntaski. Jalgrattaga liiklejaid nägime terve nädala jooksul vaid kuute – teed on nii järsud ja liiklus nii hull, et rattur oleks lihtsalt kõige nõrgem lüli selles kuumuses.

Arillase oliivifarm oli ainuke asi, mida selle nädala jooksul me ei leidnudki. Ühel ristteel suunda määrates nautis kohalik onu tooliga ilmselgelt õhtust meelelahutusprogrammi ja tundis mõne aja pärast huvi, kuhu me minna tahame. Farmi asemel jõudsime hoopis kuskil pärapõrgus asuva pesumajani. Väga otsida enam ei viitsinud, sest kell oli juba suhteliselt palju ja tuli tagasi hakata liikuma. Kui kilomeetrites tundub vahemaa tühine, siis arvestades mägiseid teid ja meie ATV-d kulus aega märgatavalt. Samas väike kiirus andis võimaluse ohutult nautida kogu ümbritsevat loodust.

Siirdusime tagasi rannikuäärde, läbides selleks kõige hullemaid külateid. Rodast edasi Kassiopini ja sealt juba üsna pimedas alla Ipsose poole, mis oli üsna hull sõit. Kassiopist kui ühest kuuldavasti kauneimast külakesest sõitsime läbi, väsimus tegi oma töö.

Tagasi Ipsosesse jõudsime veidi enne üheksat, tagastasime ATV ja vajusime kiirelt sööma. Peale värskendavat dušsi ja väikest kosumist läksime veel natuke jalutama, et vaadata kuldse miilina „Golden Mile“ tuntud külakese ööelu. Aga väsimus oli tõesti suur, ATVga sõitmine loksutas korralikult läbi. Pealegi oli hommikul vaja varakult tõusta, et Paxost ja Antipaxost uudistama minna. Seega head ööd ja kiire äravajumine.

Paleokastritsa ja Kesk-Korfu

Hommik on teadupärast õhtust targem. Ärgates selgus, et organism on eelmisest ATV päevast nii piisavalt läbi raputatud, et saare huvitavamat põhjapoolt hästi ei jaksa vallutama minna. Selle asemel otsustasime suunduda Paleokastritsa poole, et teha üks chill ja mõnus puhkepäev.

Muide, rääkides Korfu teedest, mida mõnes kohas vägagi laidetakse, siis ütleks nii, et v.a see osa, kus teed on üsna kitsad, on valdavas osas teedel päris hea asfaltkate. Sõites läbi Korfu keskosa külakeste, mis jäävad n-ö turismitrajektoorilt kõrvale, võib leida nii päris hea kattega teid kui ka üsna kehvas seisukorras olevaid. Meie seiklesime turismiteedest kõrval küllalt palju, kuid väga negatiivset kogemust võrreldes Eesti teedega küll ei olnud.

Läbi kohalike külakeste Paleokastritsa poole sõites leidsime ka kohaliku Koum-Quati tehase (kohalik liköör, mida tehakse kumkvaadist ehk kääbusapelsinidest). Esimene peatus oligi sügaval poes, kus kõik seinad olid täis nii heledat kui tumedat Koum-Quati kui ka ouzot ja seda siis kõikvõimaliku kujuga pudelites ja suurustes. Võimalus oli ka eelnevalt degusteerida ja saada selgitust, mis vahe näiteks heledal ja tumedal likööril on ning mida kumkvaadi viljadest veel tehakse. Ja tehakse kõike, alates väga heast marmelaadist kuni siis suhkurdatud pakikesteni, mis suveniiriks hästi sobivad. Samas viljad seal on suhteliselt vintsked, huvitava maitsega küll. Mulle meeldivad liköörid ja marmelaad igatahes enam.

Sealsamas sai soetatud enda ja koduste peale mõeldes korralik loksuv suveniirilast. Ratsionaalse ja praktilise meelega eestlastena valiti ikka suuremad ja lihtsama kujuga pudelid, mis olid oluliselt odavamad, kui näiteks Korfu saare kujuga taaraväljundid.

Edasi suundusime Lakonesesse, kus asub Bella Vista ehk siis ilusa vaate küla. Vaade on võrratu juba järske tõuse tehes, paraku sai kõrgusehirm siin ühest osapoolest taas võitu ja päris külla sisse me ei jõudnudki. Veidi allpool aga sai Paleokastritsa ilu nautida küll. Järgmine kord läheme kindlasti lõpuni välja, sest sealt leiab Anglokastro kindluse (mis, nagu hiljem selgus, oli sel ajal, kui meie neid teid sõitsime, vist hoopis restaureerimisel olnud).

Paleokastritsas on samanimeline klooster, mis töötab alates 13. sajandist. Turistihordid olid seal meeletud, samas avanevad vaated on lihtsalt super. All lahes näeb ka laevakujulist kivirahnu, mille kohta legend räägib, et Alžeeria sõdurid soovisid kloostrit vallutada. Abti palvete jõul aga muudeti enne kloostrini jõudmist laev kivikujuks. Teine legend räägib sellest, et tegemist oli Achilleuse laevaga, millega ta oma armastatud Ithaka juurde seilas. Armukade Poseidon muutis laeva aga veidi enne kohale jõudmist kivirahnuks.

Kõikides kloostrites on usu kohaselt võimalik süüdata kaks küünalt – ühele alusele elavatele ja teisele surnutele. Küünalde maksumuseks on väike annetus nende jagaja juures olevasse kasti.

Tagasi alla Paleokastritsa külla sõites otsisime kõigepealt söögivõimaluse ja siis tegelesime aktiivse meelelahutusega.

Esmalt käisime merepõhja avastamas kollase allveelaevaga, millel mängis alustuseks... no mis te arvate, mis lugu? Tunniajase sõidu alguses olid inimesed laevadekil ja meeskond tutvustas rannikuääre vaatamisväärsusi, lõvipea kujulist rahnu, siniseid koopaid jne. Mõni aeg hiljem saadeti inimesed laeva alumisse ossa, mis koosnes suurtest klaasakendest. Seal oli hästi näha kaljune ja kalane merepõhi. Meeskond toitis kalasid, mistõttu inimestel vaatamist ikka jätkus. Selleks ajaks, kui tagasi sadamasse jõudsime, oli päris hästi läbiloksutatud tunne, samas sõit oli vahva. Hinnaks oli reklaambrožüüris, mis enne sööma minemist meile jagati, 10 €, kuid kuna kõrghooaeg hakkas juba vaikselt lõppema, siis reklaame jagav neiu lubas piletid müüa 8€, mida ta ka tegi.

Peale kollase allveelaeva loksutamist oli loomulikult ainumõeldav samm minna edasi sõitma klaaspõhjaga paadiga, et näha rannikut suunaga lõuna poole. 8€ oli ka siin pilet, kuid kui tahtsid kuulsale Paradise Beachile jääda ja et sind pärast uuesti peale korjataks, tuli käia välja veel 2€. Meie ei tahtnud ja kui selle rannani jõudsime, oli üsna hea meel, et nii otsustasime. Tegemist on ühe tüüpilise rannaga, kuhu ligi pääseb ainult mere poolt ja mis on absoluutselt ägedate viiruliste kaljudega ümbritsetud. Küll aga on rand ise paksu pehme klibukihiga kaetud, samasugune ka veepõhi. Nii et suletud koht, kuhu minna oma isikliku varustusega.

Rannikuala ise on aga Korfule omaselt ilus – kaljud kerkivad otse merest, vähegi horisontaalsemalt pinnal kasvavad juba oliivipuud ja küpressid. Lisaks koopad, mida on omajagu ja milles kõigis on erakordselt sinine vesi.

Peale Ipsosesse tagasi jõudmist ja järjekordse ülirikkaliku õhtusöögi sisse mahutamist läksime õhtusesse Kerkyra linna, mis kella üheksaks oli juba täielikult elule ärganud ja kihas inimestest. Lapsed olid välja mängima toodud, tänavaelu oli kõrghetkedes, kohvikud ülerahvastatud. Mõnus melu ja loomulikult soe õhtu. Leidsin koha, kus soetada endale ka pudel lemoncellot ja turistitades ka mõningaid oliivitooteid. Midagi ostes tasub kindlasti enne veidi ringi vaadata, sest kõrvallettidel olevad hinnad võivad märgatavalt erineda. Näiteks võrdlusena vaadatud ja hiljem ka ostetud oliiviseebid olid hinnaerisusega keskmiselt 1€ kuni 1,5€, samas ühes kohas 0,8€, kust need ka soetatud said.

Pikema uitamise järel pakkisin oma seeliku hõlmad kokku nagu korralik kreeklane kunagi, ATV selga ja läbi öise saare tagasi Ipsosesse. See oli ka ainus aeg, kui mõtlesin hotelli jäänud pikkade käistega pluusi peale, sest õhtul ATVga kimades on tuul üsna jahe.

Lõuna-Korfu

Päris huvitav on tõusta keset turiste täis kuurorti, lüüa lahti rõduuks ja kuulda kaheksa paiku kukkede optimistlikku kiremist. Väga lahe igatahes.

Hommikusöögi ajal jõuame otsusele, et ei rendi kolmeks päevaks mitte autot, vaid ATV. Ja selle otsuse eest saame ennast kiita kogu sõidu aja. Kehtivad nimelt paar lihtsat liiklusreeglit – kiirem lastakse mööda ja suurem lastakse läbi. Suurema all peetakse silmas näiteks busse ja sina tagurdad oma autoga niikaua, kuni buss mööda mahub. ATV on palju praktilisem – selle saab vajadusel sõna otseses mõttes kõrvale tõsta. Kohalikud bussijuhid peavad olema hullud, et sõita sellistel teedel ja veel niimoodi sõita! Vaatad suurt bussi, vaatad 180 kraadist kurvi ja mõtled, et no way ta sealt pöörama mahub. Aga piisava ergutava kreekakeelse karjumise ja signaaliga ta pöörabki ja ei rihigi parkivaid autosid ära.

Hoolimata liikluse hullusest oli see minu jaoks mõnusalt korrastatud kaos ja isegi ATVga laveerides ei tekkinud kordagi hirmutunnet, et keegi sulle sisse sõidab. Ja signaal on loomulikult kõneviis – sellega tervitatakse, kutsutakse korrale, tänatakse jne.

ATV rentisime hotelli lähedalt 30€ päev. Ei olnud kõige odavam, aga vähemasti nägid need sellised välja, et elavad ka meie kolmepäevase kasutuse üle. Pagasikast oli loomulikult tänuväärne lisand, sest pikkade päevade jooksul sai nii mõndagi varandust seal hoiustatud, s.t ka seljakotti, mis omakorda tegi tagapingil Ivo istumise oluliselt mugavamaks. Kuna ma sõitsin ATVga esimest korda, võtsime kõige lahjema, ainult 50 kuubikulise. Väike tubli sõber oli meil, kes igale poole meid kohale venitas, samas järgmisel korral võtame kindlasti võimsama masina – saar on ikkagi väga mägine.

Esimese ATV päeva plaan oli tutvuda saare lõunaosaga. Päris Kavoseni me ei jõudnud, ütlen etteruttavalt ära. Saamaks oma esimesse sihtpunkti ehk Mon Repo paleesse, sain harjutada ATV juhtimist – mööda põhilist n-ö maanteed Kerkyrasse ja seal läbi linna. Päris huvitav oli!

Mon Repo Palace on Kreeka kuningaperekonna suveresidents, mis asub Kerkyra juures. Ilus ja metsik park/aed on seal, kus kasvavad lisaks traditsioonilistele oliivipuudele ja küpressidele ka kõikvõimalikud muud puud-põõsad-taimed. Ivo näiteks leidis nii tamme kui paju. Kuuma ilmaga hea varjuline koht jalutamiseks, lisaks ilus palee. Sealt lähedalt leiab ka Paleopolise varemed 5. sajandist.

Veidi edasi asub Kanoni, kust avaneb hea vaade lennujaamale ja sealsetesse kohvikutesse viiakse lennukite maandumist ja õhkutõusmist vaatama ning hommikukohvi jooma bussitäite kaupa turiste. Korfu lennujaama maandumisrada saab alguse juba veest, seega saime ka meie pildile lennukid, mis otse üle pea vihisesid.

Kanoni on ka Pontikonisi ehk Hiiresaar, mis on väidetavalt üks kõige enam pildistatud Korfu vaatamisväärsusi. Iseenesest jäi fenomen kui selline veidi mõistetamatuks, kuigi vaade on ilus ja saareke armas, saarel asub klooster ja algselt on see tuntud kui Odysseuse saar. Samas viiakse Kanonist saarekesele paadiga inimesi, kes kohe ka tagasi tuuakse.

Kanonist edasi liikudes tegime tutvust liiklusega Kerkyra tänavatel ja mõningase ekslemise järel leidsime ka sildi, mis juhatas edasi Peramasse ja sealt juba Achilleioni paleesse, mis ehitatud Austria valitsejannale Elizabethile ehk Sissyle. Palee on suurejooneline, samas külastajatele on avatud vaid esimene korrus. Paleed ümbritseb suurejooneline aed, millest leiab palju skulptuure. Olulisemad on loomulikult Achilleuse kujud, „Surev Achilleus“ ja „Achilleuse triumf“. Aiast avaneb ka võimas vaade nii Kerkyrale, Pantokratorile, Pontikinossile jne. Mulle meeldib jätkuvalt looduspilt, kus vaadetes domineerib ühtlane pehmena tunduv oliivisalu, milles kõrguvad küpressid.

Palee sissepääs on 7 €, kuid minu jaoks korvas juba selle aia nägemine piletihinna.

Edasi liikusime veel lõuna poole Benitsesesse, kus sõime lõunat (eesmärk iga päev proovida erinevat rahvusrooga) ja käisime merekarbimuuseumis (Shell Museum, 4€). Muuseum ise on suhteliselt väike, kuid sealt leiab huvitavat vaatamist küll nii suur kui väike inimene. Väikestest karpidest kuni hiiglaslikeni välja, haiskeleti jne.

Meie kõige lõunapoolsemateks kohtadeks jäid sellel reisil Messongi ja Moraitika vanad kalurikülad, mis omavahel kokku kasvanud. Sealt leiab ka jõe, mille juures paadimees valmis kohe üle viima. Mulle meeldis sealne rahulikum soe ja lilleline keskkond, lärmakaid itaallasi, keda mujal oli kuhjaga, oli seal märgatavalt vähem.

Järgmisena viis tee saare läänerannikule Korrisia järve juurde, kus rannas tegime ka ujumispausi. Korfu on ainust Kreeka saar, kus olemas nii järv kui ka jõgi. Järve ja merd eraldab seal ainult põhimõtteliselt tee laiune ala. Järv ise küll suurem asi vaatamisväärsus ei ole, sest on suhteliselt umbe kasvanud ja mudane, küll on aga ilus sealne mererand, mis oma lainete tõttu on surfarite ja muude lendavate/hõljuvate veealuste üks lemmikkohti. Tegelikult on surfarite paradiis pea kogu saare lõunaosa, kus laine suurem ja tuul avatuse tõttu tugevam. Ujumine oli päris keerukas, sest põhi oli kiviklibune ja laine nii tugev, et sinu püüdlused kuskile poole ujuda ruineeriti kiirelt. Täielik kaldale uhutud situatsioon. Samas rand on liivane.

Kuna õhtu hakkas vägisi kätte jõudma, siis liikusime edasi Pelekase poole, et leida Keisritroon, kust teoreetiliselt peaks olema näha pea kogu saar ja lisaks imelised päikeseloojangud. Päris kohale me ei jõudnud, sest Ivo väike kõrgusehirm sai nendel serpentiinilaadsetel teedel võitu. Pole hullu, sinna läheme järgmine kord! See-eest leidsime tõeliselt hunnituid vaateid teel Pelekase poole.

Veidi hiljem õnnestus meil läbi Kerkyra linna tipptunni taas Ipsose poole sõita. Liiklus mulle ikka väga kohe meeldis – sõiduridasid 1, lisaks autode vahel seiklevad rollerid (igal Korfu elanikul on ilmselt roller, vähemalt selline korralik oldscool masin), ATV-d, seega kokku lugesime vahepeal suisa viis „sõidurida“ koos parkimisega, mille korral seisid autod kahel pool tee ääres, lisaks taas rollerid ja ATV-d, mis tundusid parkimise osas mitte motoriseeritud sõidukite alla kuuluvat.

Õhtul vaagisime plaane järgmiseks päevaks ja otsustasime minna Pantokratorit vallutama.

Kerkya linn

Peale mõnusat hommikusööki, mille ajal ärkavat saart vaadata ja merd nautida, teeme algust oma kultuuriprogrammiga. Selle päeva otsustame veeta Kerkyra linnas.

Kerkyra bussiliiklus on huvitavalt korraldatud – on olemas Blue Bus ja Green Bus. Esimese liinid on n-ö kohalikud ehk sõidavad Kerkyras ja lähemates kuurortides tiheda graafikuga (ca 2-3x tunnis), Green Bus on aga liin, mis liigub üle kogu saare. Green Busi pilet on võimalik osta ainult bussist, Blue Busi puhul erinevatest marketitest/putkadest. Blue Busi viimane peatus enne Ipsost on Dasias. Green Bus liikus läbi Ipsose ca 1x tunnis ja selle peale me esmalt saada üritasime. Paraku oli soovijaid teisigi ja peale ei mahtunud, uut bussi aga oodata tundus mõttetu.

Seega jalutasime Dasiasse, kus üritasime leida kirja Stazi, mis peaks ideeliselt olema iga bussipeatuse juures. Kreekapäraselt tuleb mängu tingiv kõneviis ning väike ekslemine ja kohalikelt uurimine viis meid lõpuks täiesti suvalise nurgapealse juurde, kus ühtegi peatuse silti küll ei olnud. Küll aga oli puidust teadetetahvli peale surmakuulutusi. Seal siis ootasime koos ühe kohaliku neiuga BB-d, mis õige pea ka tuli. Bussipiletid, mille ostsime eelnevalt ühest järjekordsest toiduputkakesest, maksid à 1,3€.

Kerkyras on BB lõpp-peatus Sanrocco väljaku juures ja kuna linnake ise on suhteliselt väike, siis eksimisvõimalust kartma küll ei pea. Tänavad on väga lahedad oma roheluses rõdudega, samas just nende väljanägemine tekitas meis paar korda segadust oma asukoha määramisega. Kuna tänavad on enamasti väga kitsad ja ei kanna alati ka silti, siis võib südamerahus mööda kõndida õige mitmest, pidades neid meie mõistes hoovideks. Siis avastadki ühel hetkel, et oled kaardi pealt vaadates hämmastavalt kaugele jõudnud.

Kõigepealt jalutasime Uue kindluseni, mille tagant leidsime ka Kerkyra turuplatsi, mida reisisaatja sõnul olemas ei ole. Kuna eelnevalt oli foorumites palju juttu sellest, et võimsama mulje saamiseks tasub külastada Uut kindlust enne Vana kindlust, siis nii ka tegime. Väikese seiklemise tõttu lähenesime kindlusele tagantpoolt, kus on väiksem sissepääs, hiljem väljudes nägime ka uhkemat peasissekäiku. Ehitis ise on ääretult massiivne ja seal seiklemine võttis aega vast tubli tunni. Ülevalt saab hea vaate nii linnale kui ka Vanale kindlusele (seal on vaade muidugi veel võimsam). Kuna eelnevalt uurides-puurides veebist hinnainfot oli seda väga raske leida, siis panen siia kirja meie kulutused erinevatele piletitele jmt – äkki on kellelegi abiks, kes ka omal käel reisi planeerib. Uue kindluse (New Fortress) sissepääs oli 3€.

Peale seda võtsime suuna Vana kindluse poole. Arvestades keskpäevast kuumust on vältimatud päikesekaitsekreemid ja ohtralt vett. Vee puhul on väikese pudeli ostmine üldiselt üsna mõttetu. Väike pudel maksab ca 0,5€, samas suur 1,5l olenevalt kohast alates 0,8€. Kõige soodsam on osta loomulikult kuuesed pakid nt hotelli, sest päevas kulub mitu pudelit ja ühe saab hommikul külmkapist enne pikka päeva kohe kaasa haarata. Vee sixpacki hind pudeli kohta oli ühes meie kuurorti marketis veidi üle 0,3€.

Vana kindlus (Old Fortress) on vaieldamatult võimas ehitis. Arusaadav on ka see, miks türklased Korfut ei suutnud vallutada (fakt, mille üle korfulased väga uhked on). Piletihinnaks oli 4€ ja ajaliselt kulus meil pea kogu territooriumi läbijalutamiseks vast 2,5 tundi. Kindluse alal on erinevad muuseumid ja ka Korfu ülikooli hoone. Erinevatest tasanditest üleronimine suures kuumuses oli päris kurnav, vähemasti veepudel muutus iga pausiga järjest kergemaks...

Kuigi kindluses toimusid osalised renoveerimistööd, ei seganud see sugugi üldmuljet. Kindluse tipust avaneb lihtsalt võrratu vaade Kerkyrale kogu selle stiilipuhtuses – mulle meeldib, et ei ole ülepingutatud klantslikkust, vaid valdavad on lihtsad ja funktsionaalsed majad. Erinevalt klassikalisest „ilust“ on seal teistsugune, mõnusam aura ja teistmoodi ilus kõik.

Kindluse vallutamine nõudis nii mõnegi puhkepausi, milleks pakkusid suurepärast võimalust seal kasvavad puud. Kõõludes „siestat pidades“ puudevarjus kindluse äärel, saab ülevaate all asuvast jahisadamast ja väikesest rannaribast.

Peale Vanast kindlusest lahkumist otsisime linnast mõnusa jaheda kohvikus, kus cafe frappèd ja kohalikku õunapirukat jäätisega nautida. Jääkohv sai vähemasti selle reisi ajaks minu vaieldamatuks igapäevaseks kaaslaseks, mis värskendas ja oli mõnusalt külm.

Keha ja vaimu kosutamise järgi kolasime ringi, et leida üles parlamendihoone ja raekoda ning St. Spiridoni ehk saare kaitsepühakule pühendatud uhke kirik.

Linna ja Vana kindluse vahele jääb La Spianada ehk Esplanaad, mis algselt tekitas sinna lisakaitse tsooni suure väljaku näol. Praeguseks on see üks rahvast kihav koht koos purskkaevude ja ilusa pargiga. Seal juurest leiab ka võimaluse sõita mööda linna hobukaarikuga, mida meie pidasime küll veidi kalliks ettevõtmiseks (üks kaupmees küsis „soodushinnaga“ 50€).

La Spianada juures on ka Liston, mis on ehitatud prantsuse stiilis vastaval valitsusperioodil ja St. Michael ja St. George´i palee.

Peale „kohustusliku“ programmi läbimist kolasime veel vanalinna väikestel armsatel tänavatel, mis on turistilõkse täis: palju kohvikukesi ja veel rohkem nänni pakkujaid. Kui lõpuks väsimus sai võitu, läksime taas BB peale ja sõitsime Dasiasse, et seejärel all Ipsosesse jalutada.

Õhtu jätkuks õhtusöök ja seejärel peale õhtust „infotundi“ reisikaaslastega Odyssey-sse veinile. „Infotund“ jutumärkidega selle pärast, et lisaks hommikusele reisisaatja jutule kogunes iga õhtuga üha suurem seltskond meie käest küsima, mida teha, kuidas teha ja kuhu minna. Õhtune Ipsos oma tulede, soojuse ja merega kutsus jalutama ning mere ääres kivil istudes ouzot nautima.

Vaiksemal ajal enne magamaminemist oli kuulda tsikaadide laulu, mis nii väga Durrellilik.

Saabumine, Ipsos

Ärkamine Pärnus kell 1.00, et kell 2 alustada liiklemist Tallinna lennujaama poole. 4.30 peaksime TezTouri letist kätte saama oma voucherid, ligi 10 minutit hiljem saabub rõõmsameelne rastasoenguga noormees, kes teeb leti lahti. Lugemiseks kaasa ka ajakiri, mis omakorda tekitab leti ees rõõmsat sekeldamist – nimelt osadel Stiilidel on kile sees ka lõhnatester, mis daamid hulluks ajab.

Peale check-ini ja turvakontrolli saab juua rahulikult veel minu jaoks hirmvarajast kohvi ja mahla ning oodata pardale pääsu.

6.30 stardib lennuk, kus pooled on HT ja pooled TT reisijad. Pikakoivalistele on odavate tšarterlendude nuhtluseks kitsad istmevahed, aga kuna mul on hea omadus igas asendis igas liikuvas sõidukis magada, siis läheb lend kähku. Vahepeal pakutakse kerget hommikusööki ja õige pea hakkavad paistma all mäeharjad ja sealt edasi juba ca kell 10 Korfu.

Jõudmaks Ipsose kuurordisse, kus asub meie ajutine kodu, läheb aega rahulikus pühapäevases tempos pool tundi. Reisisaatja viib bussis viibivat seltskonda kurssi kohalike oludega ja hotelli tavadega.

Hotellis tuleb veerandtunnike aega parajaks teha, et tuppa pääseda ja peale seda protseduuri on esimene käik loomulikult randa. Õhk on ca 37 kraadi, vesi küündib pea 30ni. Paradiis peale vihmast ja külma Eestimaa hommikut! Päikest nautida ja ujuda saab umbes neli tundi, siis saab rannamõnudest isu täis – no ei ole sellised kohapeal pikutajad.

Ülejäänud päeva kasutame selleks, et tutvuda lähemalt väikese Ipsose ja pakutavate võimalustega. Vähemalt on olemas ülevaade nii auto- kui ATV rentijatest ja hindadest, kohalike reisibüroode pakutavast (loomulikult märgatavalt soodsamad kui läbi reisikorraldaja sama asja tellida), nende supermarketitest, mis meie mõistes on väikesed poekesed jmt.

Juba esimesel päeval teeme tutvust Odyssey-ga, mis on otse meie hotelli kõrval asuv väga armas pererestoran/tavern (pereettevõtmised on valdav osa saare ettevõtetest). Perenaise soovitatud roosa majavein, mida on traditsiooniliselt saada 0,5 l ja 1 l kannudes on väga hea ja see on lisaks mõnusale aurale ja toredale pererahvale üks põhjus, miks õige mitmel õhtul jõuame veel vähemalt klaasiks veiniks Odyssey-sse. Majavein on alati oluliselt soodsam kui klaasiga tellitav, mille hind on ca 2-3 €, samas 0,5 l kann on ca 4-5.

Ööseks tööle pandud konditsioneer tekitab hommikuks tunde, et kangesti tahaks sooja. Edaspidi jääb konditsioneeri pärusmaaks jahutada tuba maha enne magama minemist ja edaspidi rahulikult puhata.

Korfu reisikiri: eellugu

Minu armastus Korfu saare vastu sai alguse, nagu ilmselt tuhandetel teistel Durrelli fännidel, ikka raamatust „Minu pere ja muud loomad“. See, kuidas Korfu saarest rääkiva raamatutriloogia esimeses osas avatakse uks sellesse võluvasse maailma sellise loomuliku elegantsiga, on äärmiselt kütkestav. Ja sama vaimustavalt kirjeldatakse saart ka järgnevas kahes raamatus, vürtsitatult loomupärase mahlaka dialoogiga. Ma ei mäleta enam täpselt, millal lugesin neid raamatuid esimest korda (tõenäoliselt kuuendas klassis?), kuid sellest ajast alates on raamaturiiul hoolsalt erinevate Durrelli teostega täienenud (kuigi ajapikku on mõni neist paraku omastatud tundmatuks jäävate raamatusõprade poolt...).

Sellel suvel oli ammune plaan võtta aeg maha just Korful jõudnud kõikide ülemate jõudude kaasabil sinnani, et augusti viimasel nädalal ehk 24.-31.08 läksimegi Ivoga sooja suve otsima ja selle ka leidsime.

Mõned üldised faktid Korfu saarest:
• Kreeka saar, mis asub Ioonia mere saarestikus.
• Lähimateks maismaanaabriteks Kreeka ja Albaania, viimane sealjuures kõige lähemal asuv naaber.
• Saare pindala on 592 ruutkilomeetrit (võrdluseks: Hiiumaa on 989 km2).
• Põhjast lõunasse võib saare pikkust mõõta ca 62 km, laiusesse ca 30 km, kõige kitsam koht vaid 2 km.
• Pealinn kannab saarega ühte nime – Kerkyra ehk Korfu linn.
• Saarel elab 120 000 inimest, Kerkyras 40 000.
• Kõrgeim mägi on Pantokrator, tõlkes The All Mighty, 914 m.
• Kreeka õigeusk
• Maksab euro
• Eesti ja Kreeka asuvad samas ajavööndis
• Korfu on kõige rohelisem Kreeka saar, kus kasvab 4,5 miljonit oliivipuud
• Sajab harva, kuid kogu see rohelus saab eluks vajaliku vee õhuniiskusest, mis on väga kõrge – ca 70%.

Tänu kehvale suvele oli soojaihalejaid teisigi ja soodsa pakkumise leidsime lõpuks TezTouri lehelt, kus mitte just eriti paljulubava nimega Mega Hotel **+ pakkumine sisaldas 6500.- eest nii lennupileteid, kütuse lisatasu, lennujaama transfeere, hommiku- ja õhtusööke ehk siis üllatavalt palju. Lende korraldas FlyLal – viisakas teenindus, minnes hommiku- ja tulles lõunasöök, samas kitsad istmevahed nagu enamikel tšarterlendudel.

Miks ikkagi paketireis, kui niikuinii plaanisime ise saarel ringi vaadata? Sest see pakett oli soodsam, kui eraldi lennupiletid osta (Eestis korraldasid otselende ju ainult Happy Travel, kes lõpetas tegevuse, ja TezTour). Ja hotellis ju lõppude lõpuks ainult ööbitakse.

Kohale jõudes konstateerisime fakti, et hotell on tagasihoidlik, kena, puhas ja korralik, mererand on tõesti vaid 10 meetri kaugusel ehk sõna otseses mõttes üle tee, hommikusöök kontinentaalne koos väikeste lisadega vorsti ja juustu näol ning õhtusöök liigagi rikkalik. Skeptikutele teadmiseks, et õhtusöök sisaldas alati kolme käiku, eelroog, põhiroog ja magustoit ning minule kui naisterahvale oli see liig mis liig. Ivo muidugi rõõmustas, sest lihasõbrana ei öelnud ta kunagi ära lisa poolest portsjonist, mis pearoast tema taldrikule jõudis. Kokkuvõttes: viisakas ja lihtne koht, hea asukohaga (Kerkyra 14 km, lähim suurem kuurort Dasia ca 2 km) ja päris hea rannaga (kiviklibune, kuid paar meetrit vette ja ees ootas täiesti liivane põhi, mis kõikide kirjade järgi ka merisiilikutevaba).

Kõigest lähemalt päevade kaupa, sest omal käel seigeldes igavuse üle kurta kohe kindlasti ei saanud, seevastu sai palju teha ja näha. Peale reisi kokkuvõtteid tehes jõudsime järeldusele, et ei mõista inimesi, kes ütlevad, et sellel saarel ei ole seitse päeva midagi teha. Meie oleks hea meelega veel 2-3 päeva kauem olnud ja lisaks aktiivsele ringiliikumisele ka natuke niisama lebotanud. NB! Ei ole tegemist kurtmisega, me pole kumbki suuremad rannaspeesitajad, meie jäime oma puhkusega täiesti rahule – ise tehtud, hästi tehtud .

Kuna eelnevalt sai kodutööd tehtud omajagu, siis toon siinkohal välja ka mõned minu jaoks kasulikuks osutunud veebileheküljed:
www.agni.gr – kohalik reisibüroo, aga päris huvitavat infot saare võimaluste kohta
www.corfu.biz
www.corfunet.com
www.allcorfu.com
www.justcorfu.co.uk
www.travelinfo.gr

Googeldamine aitab loomulikult leida sobivaid infokilde ka erinevatest foorumitest.

Kreeka kohta on olemas ka Berlitzi reisijuht, hea pisike raamat kaasa võtta ja nt kohalike toitude nimetusi täpsustada vajadusel. Korfu kohta oli seal kirjas küll paar nappi lehekülge. Oluliselt põhjalikuma ülevaate nii tekstiliselt kui ka pildiliselt andis kohapealt soetatud Korfu Tourist Guide.

Korful kohapeal leiab mitmeid erinevaid saare kaarte, millel küll osade kohtade kirjapilt on loovalt muutuv. Meie kulutasime selle nädalaga korralikult läbi kaks kaarti, mis liiklemisel abiks olid.

Ametlik teadaanne

Ametlik teadaanne kõigile neile, kes on küsinud, miks ma blogis enam kirjutanud ei ole. Selle nimi on puhas laiskus. Aga katsun siiski edaspidi tasapisi update´da ka seda keskkonda.

Lugemishuvilistele panen siia õige pea üles Korfu reisikirjelduse, võibolla on sealt võimalik natuke abi leida enda reisi planeerimisel. :)

update

Tempo magnifico. Tegelikult ikka veel elus, aga vahepeal on mõnusalt hästi kiire olnud.

Miss Valentine 2008 võttis oma aja. Ei, tegemist ei ole missivõistlusega, vaid hoopis Eesti tuntuima rahvusvahelise iluvõimlemisturniiriga, mille kommunikatsioonipoolt aitasin korraldada. Tulemus: iluvõimlemisest tean nüüdseks julgelt rohkem kui kuu aega tagasi, lisaks evin teadmisi sellest, kui raske töö ja eneseületus on võimlemises sellise taseme saavutamine nagu Eesti tüdrukutel on. Ütlemata ilus show ja väga toredad inimesed ka sinna juurde liidetuna andsid hästi positiivse emotsionaalse laengu.

Ja suveks on juba esimesed näomaalingud üritustele ka broneeritud. See on tore, kui tegemist jagub.

Prokuratuuris käisin ka eile taas selle autojama pärast. Hea on olla süüdimatu korduvalt kriminaalkorras karistatud noormees, kelle jaoks tegude põhjendused on ütlemata loogilised ja autoomanikud lihtsalt pidurdavad tõprad, kes takistavad masterplaani. Tüüpidel tekkis lihtsalt idee ju sõita öösel Antslasse, kus oli kellegi vanaema maja, et seal pidu edasi panna. Aga transporti ei olnud ju. Ega nad paha pärast ometigi. Blaah.

Kevad tuleb. Ja reedel saab jälle Pärnusse. Pole seal poolteist kuud käinud ja see on kaua. Tahan väga. Ülehomme. Varsti.