Paleokastritsa ja Kesk-Korfu

Hommik on teadupärast õhtust targem. Ärgates selgus, et organism on eelmisest ATV päevast nii piisavalt läbi raputatud, et saare huvitavamat põhjapoolt hästi ei jaksa vallutama minna. Selle asemel otsustasime suunduda Paleokastritsa poole, et teha üks chill ja mõnus puhkepäev.

Muide, rääkides Korfu teedest, mida mõnes kohas vägagi laidetakse, siis ütleks nii, et v.a see osa, kus teed on üsna kitsad, on valdavas osas teedel päris hea asfaltkate. Sõites läbi Korfu keskosa külakeste, mis jäävad n-ö turismitrajektoorilt kõrvale, võib leida nii päris hea kattega teid kui ka üsna kehvas seisukorras olevaid. Meie seiklesime turismiteedest kõrval küllalt palju, kuid väga negatiivset kogemust võrreldes Eesti teedega küll ei olnud.

Läbi kohalike külakeste Paleokastritsa poole sõites leidsime ka kohaliku Koum-Quati tehase (kohalik liköör, mida tehakse kumkvaadist ehk kääbusapelsinidest). Esimene peatus oligi sügaval poes, kus kõik seinad olid täis nii heledat kui tumedat Koum-Quati kui ka ouzot ja seda siis kõikvõimaliku kujuga pudelites ja suurustes. Võimalus oli ka eelnevalt degusteerida ja saada selgitust, mis vahe näiteks heledal ja tumedal likööril on ning mida kumkvaadi viljadest veel tehakse. Ja tehakse kõike, alates väga heast marmelaadist kuni siis suhkurdatud pakikesteni, mis suveniiriks hästi sobivad. Samas viljad seal on suhteliselt vintsked, huvitava maitsega küll. Mulle meeldivad liköörid ja marmelaad igatahes enam.

Sealsamas sai soetatud enda ja koduste peale mõeldes korralik loksuv suveniirilast. Ratsionaalse ja praktilise meelega eestlastena valiti ikka suuremad ja lihtsama kujuga pudelid, mis olid oluliselt odavamad, kui näiteks Korfu saare kujuga taaraväljundid.

Edasi suundusime Lakonesesse, kus asub Bella Vista ehk siis ilusa vaate küla. Vaade on võrratu juba järske tõuse tehes, paraku sai kõrgusehirm siin ühest osapoolest taas võitu ja päris külla sisse me ei jõudnudki. Veidi allpool aga sai Paleokastritsa ilu nautida küll. Järgmine kord läheme kindlasti lõpuni välja, sest sealt leiab Anglokastro kindluse (mis, nagu hiljem selgus, oli sel ajal, kui meie neid teid sõitsime, vist hoopis restaureerimisel olnud).

Paleokastritsas on samanimeline klooster, mis töötab alates 13. sajandist. Turistihordid olid seal meeletud, samas avanevad vaated on lihtsalt super. All lahes näeb ka laevakujulist kivirahnu, mille kohta legend räägib, et Alžeeria sõdurid soovisid kloostrit vallutada. Abti palvete jõul aga muudeti enne kloostrini jõudmist laev kivikujuks. Teine legend räägib sellest, et tegemist oli Achilleuse laevaga, millega ta oma armastatud Ithaka juurde seilas. Armukade Poseidon muutis laeva aga veidi enne kohale jõudmist kivirahnuks.

Kõikides kloostrites on usu kohaselt võimalik süüdata kaks küünalt – ühele alusele elavatele ja teisele surnutele. Küünalde maksumuseks on väike annetus nende jagaja juures olevasse kasti.

Tagasi alla Paleokastritsa külla sõites otsisime kõigepealt söögivõimaluse ja siis tegelesime aktiivse meelelahutusega.

Esmalt käisime merepõhja avastamas kollase allveelaevaga, millel mängis alustuseks... no mis te arvate, mis lugu? Tunniajase sõidu alguses olid inimesed laevadekil ja meeskond tutvustas rannikuääre vaatamisväärsusi, lõvipea kujulist rahnu, siniseid koopaid jne. Mõni aeg hiljem saadeti inimesed laeva alumisse ossa, mis koosnes suurtest klaasakendest. Seal oli hästi näha kaljune ja kalane merepõhi. Meeskond toitis kalasid, mistõttu inimestel vaatamist ikka jätkus. Selleks ajaks, kui tagasi sadamasse jõudsime, oli päris hästi läbiloksutatud tunne, samas sõit oli vahva. Hinnaks oli reklaambrožüüris, mis enne sööma minemist meile jagati, 10 €, kuid kuna kõrghooaeg hakkas juba vaikselt lõppema, siis reklaame jagav neiu lubas piletid müüa 8€, mida ta ka tegi.

Peale kollase allveelaeva loksutamist oli loomulikult ainumõeldav samm minna edasi sõitma klaaspõhjaga paadiga, et näha rannikut suunaga lõuna poole. 8€ oli ka siin pilet, kuid kui tahtsid kuulsale Paradise Beachile jääda ja et sind pärast uuesti peale korjataks, tuli käia välja veel 2€. Meie ei tahtnud ja kui selle rannani jõudsime, oli üsna hea meel, et nii otsustasime. Tegemist on ühe tüüpilise rannaga, kuhu ligi pääseb ainult mere poolt ja mis on absoluutselt ägedate viiruliste kaljudega ümbritsetud. Küll aga on rand ise paksu pehme klibukihiga kaetud, samasugune ka veepõhi. Nii et suletud koht, kuhu minna oma isikliku varustusega.

Rannikuala ise on aga Korfule omaselt ilus – kaljud kerkivad otse merest, vähegi horisontaalsemalt pinnal kasvavad juba oliivipuud ja küpressid. Lisaks koopad, mida on omajagu ja milles kõigis on erakordselt sinine vesi.

Peale Ipsosesse tagasi jõudmist ja järjekordse ülirikkaliku õhtusöögi sisse mahutamist läksime õhtusesse Kerkyra linna, mis kella üheksaks oli juba täielikult elule ärganud ja kihas inimestest. Lapsed olid välja mängima toodud, tänavaelu oli kõrghetkedes, kohvikud ülerahvastatud. Mõnus melu ja loomulikult soe õhtu. Leidsin koha, kus soetada endale ka pudel lemoncellot ja turistitades ka mõningaid oliivitooteid. Midagi ostes tasub kindlasti enne veidi ringi vaadata, sest kõrvallettidel olevad hinnad võivad märgatavalt erineda. Näiteks võrdlusena vaadatud ja hiljem ka ostetud oliiviseebid olid hinnaerisusega keskmiselt 1€ kuni 1,5€, samas ühes kohas 0,8€, kust need ka soetatud said.

Pikema uitamise järel pakkisin oma seeliku hõlmad kokku nagu korralik kreeklane kunagi, ATV selga ja läbi öise saare tagasi Ipsosesse. See oli ka ainus aeg, kui mõtlesin hotelli jäänud pikkade käistega pluusi peale, sest õhtul ATVga kimades on tuul üsna jahe.