Täna on plaan vallutada Pantokrator oma 914 meetriga. Esmalt aga hommikul kohalikust reisibüroost läbi, et osta järgmiseks päevaks Paxose-Antipaxose kruiis – neid reise müüakse päev ette.
Kuna eelnevalt olid paar meie grupi liiget juba autoga ja rolleriga mäge vallutada üritanud, kuid teede tõttu mitte eriti kõrgele jõudnud, küsisime infot reisibüroo tädi käest. Tema sõnul viis mäkke ainult üks (korralik) tee, mida ta meile ka soovitas. Teiste kehvade teede kogemus oli tingitud tõenäoliselt samast ideest, mida meiegi algul plaanisime – sõita kõigepealt ümber saare kirde ja põhjaosa ning millalgi peale Kassiopit leida võimalus mäkke tõusmiseks. See ei oleks olnud parim võimalus, nagu hiljem mäe otsas all looklevaid teid vaadates tõdesime.
Korralik (ja minu meelest Korfu parima asfaltkattega) tee Pantokratori tippu läks üsna Ipsose lähedalt, veidi enne Barbatit. Viitadele väga loota ei maksa, parem on haarata kaasa saare kaart. Kuigi tee algus oli üsna künklik ja kitsas, muutus see mõnevõrra laiemaks ja oluliselt paremaks kõrgemale jõudes. Mäe otsa viibki lõpuks ainult üks tee, nii et suurema või vähema ringiga jõuavad kõik väiksemad teekesed välja selleni, mida mööda meie liikusime. Vist sellesama tee ääres oli peale kõikide asustusmärkide kadumist vast 700 m kõrgusel improviseeritud prügimägi. Meile jäi küll arusaamatuks, kuidas ja miks peaks keegi nii kõrgele vedama vanu külmikuid, diivaneid, pliite jmt.
Sõita niimoodi kõrgemale on väga lahe, sest peale mõnesaja meetri ja hunniku kurvide läbimise avastad järsku, et väga lühikese ajaga oled tõusnud ligi 100 meetrit. Aga kogu loodus on nii ilus, see, kuidas sa sõidad mööda oliivisalusid, vahepeal liiguvad vastu mõned kohalikud, kes viipavad (ja annavad signaali ka loomulikult J). Väikesed mägikülad on vaatamisväärsus omaette. Pisike koht, mis läbiva „maantee“ ääres, memmed-taadid istumas majakeste ees tee ääres, et mitte päevasest meelelahutusest möödasõitjate näol ilma jääda. Müstiliselt odav ouzo sealsetes tavernates. Täiesti hunnitud vaated. Tee, mis kohati nii kitsas nendes külades ja tavaliselt ikka järsu kurvi peal ka asub, meenutab heal juhul kellegi hoovi sõitmist, sest kahe maja vahelt mahub läbi vaevu üks auto. Kas ja kuidas seal bussid liiguvad, jäi mõistatuseks, samas bussiliiklus toimis – hullud Kreeka bussijuhid tegid seda, mida võis kohati pidada kaameli läbi nõelasilma ajamiseks.
Mida mäetipule lähemale, seda vähem oliivipuid ja küpresse ning seda enam kaljusid ja omapärast madalat rohelust. Viimane kilomeeter oli meie väikesele ATV-le liiast ja ta otsustas raskelt ohates, et kaks tema seljas on liig, et liikuda üles mööda minu elu kõige järsemat teed, mida oli karestatud iga 10-15 cm järel. Ivo otsustas, et temale meeldiks niikuinii vallutada mäetipp omal jalal – ja jalgsi ta edasi ka marssis. Esimene kurvi tagant tulev auto pidas kohe kinni, et talle küüti pakkuda.
Mäetipus oli elu päris aktiivne. Meie reisisaatja laitis maha mõtte Pantokratorile minna, sest seal ei olevat midagi huvitavat. Tema ka ei olevat käinud. Noh, vaidleme siis vastu. Liiklus oli päris tipus vägagi aktiivne – kes rolleriga, kes ATV, auto või isegi bussiga (müstika, kuid tõsi) sinna ennast viinud oli.
Vaade on muidugi uskumatult ilus, lahe... kehv on kasutada erinevaid omadussõnu, sest neid me kasutame ju igapäevaselt. Edasi ei saa hetkeemotsiooni ju anda miski, nagu ka foto on pelk vari ja jäljend tõelisusest.
Pantokratori tipust paistab pea kogu Korfu, samas kogu vaade on suure õhuniiskuse tõttu veidi udune, mis teeb selle omamoodi salapäraseks. Albaania ja Kreeka on nagu peo peal. Peale mäkketõusu ja esimeste fotode tegemist (ja veepudeli hoogsat tühjendamist) saab ringi vaadata seal asuvas Pantokratori kloostris, süüdata küünlaid ja nautida vaadet. Loomulikult teenib hästi ka kloostri kohvik, kus ülbe vaatega lauakeste taga saavad mäevallutajad nautida tavalisest mõnevõrra kallimaid jooke ja sööke. Aga isegi suhteliselt keskpärane frappé maitses hästi ja juttu nagu väga ei tahtnudki ajada – mis seal ikka rääkida, kui kaaslane su kõrval näeb sedasama ja saab aru, mida sa mõtled. Seda tuli küll tõdeda, et kohviku WC aknast avanes tõeline miljonivaade! Kokkuvõtteks: minge kindlasti Pantokratori tippu! Vaade on seda väärt (ainult võtke võimsam ATV kui meil oli).
Edasi liikusime alla põhjaranniku poole, esmalt suunaga Acharavisse, kus otsisime rannast mööduva tee ääres mõnusat söögikohta. Leidsime ühe, kus kohalikud kreeklased rikkaliku laua taga hästi aega veetsid ja otsustasime, et see on hea kvaliteedimärk. Taverna värskelt püütud kalast roog oli küll jumalik oma punase veini kastmega ja üle tee loksuv vesi koos keskpäevase kuumusega muutis puude varjus istumise eriti nauditavaks. Samas paljukiidetud rand oli vägagi kiviklibune ja otsustasime liikuda edasi parema ujumiskoha otsinguile. Vaade oli taas kord väga ilus, selline keskpäevane chill olemine. Millegipärast meenub mulle selle koha peale tagasi mõeldes suur ja soe valgus – valge kiviklibu rannas, mis päikese käes üsna silmipimestav, sini-sinine merevesi ja selge taevas. Täiuslik suvi ju!
Mööda rannikuäärt edasi liikudes jõudsime Sidarisse, kus asub kuulus Canal d´Amour ehk armastuse kanal. Selle nime taga on veest tõusvad kaljud, mis moodustavad omalaadsed fjordid, looduslikud kanalid. Legendi kohaselt pidid läbi kanali koos ujuvad armastajad igaveseks kokku jääma.
Reisisaatja sõnul on ka Sidari koos saare loodeosaga koht, mida ei ole vaja külastada. Kanali atraktiivsuse osas olen mõneti nõus, reklaam on suurem. Samas on seal vägagi palju suvitajaid ja ilus linnake. Armastuse kanali juures otsustasime ka meie pikema peatuse teha. Rannad on suhteliselt väikesed kahe kanali ääres, meie otsustasime end paigutada väiksema juurde. Vesi oli kõikidest senistest ujumiskohtadest kõige jahedam, põhjuseks ilmselt ranna avatus avamerele. Ivo harjutas hoolega ujumist, minul hakkas veidi jahe ja ma otsustasin pigem lamamistoole ekspluateerida ja päevitada. Jäime sinna paariks tunniks, et natuke tõeliselt suvitada ja vaadata, kuidas osad suplejad end kaljudel oleva saviga rõõmsalt kokku määrisid.
Kuna erinevad foorumid olid vihjeid jaganud, nagu asuks Sidarist veel veidi edasi loode poole üks imeilus neem, kuhu suvaliselt ei satuta, vaid mida tuleb teadlikult otsida, siis läksime järjekordsele avastusretkele. Mööda kitsukest kruusateekest seigeldes nägime ka otsitavat viita – Cape Drastis. Ja oi, küll seal on ilus vaade! Sinna tasub kindlasti sattuda, see on seda väärt. Peale esimesi fotoklõpse väntas meie juurde näost punane tüüp jalgrattaga, kes küsis, kas me teadsime, et siin SELLINE koht on, seejärel pakkus lahkelt välja, et teeb meist pilti. Paar kiiret seadistusliigutust ja ideaalsed fotod olemas. Suurepärane ajastus saabumisel. Tegemist oli fotograafiga, kas siis harrastaja või proff, see jäi teadmata. Ja edasi ta väntaski. Jalgrattaga liiklejaid nägime terve nädala jooksul vaid kuute – teed on nii järsud ja liiklus nii hull, et rattur oleks lihtsalt kõige nõrgem lüli selles kuumuses.
Arillase oliivifarm oli ainuke asi, mida selle nädala jooksul me ei leidnudki. Ühel ristteel suunda määrates nautis kohalik onu tooliga ilmselgelt õhtust meelelahutusprogrammi ja tundis mõne aja pärast huvi, kuhu me minna tahame. Farmi asemel jõudsime hoopis kuskil pärapõrgus asuva pesumajani. Väga otsida enam ei viitsinud, sest kell oli juba suhteliselt palju ja tuli tagasi hakata liikuma. Kui kilomeetrites tundub vahemaa tühine, siis arvestades mägiseid teid ja meie ATV-d kulus aega märgatavalt. Samas väike kiirus andis võimaluse ohutult nautida kogu ümbritsevat loodust.
Siirdusime tagasi rannikuäärde, läbides selleks kõige hullemaid külateid. Rodast edasi Kassiopini ja sealt juba üsna pimedas alla Ipsose poole, mis oli üsna hull sõit. Kassiopist kui ühest kuuldavasti kauneimast külakesest sõitsime läbi, väsimus tegi oma töö.
Tagasi Ipsosesse jõudsime veidi enne üheksat, tagastasime ATV ja vajusime kiirelt sööma. Peale värskendavat dušsi ja väikest kosumist läksime veel natuke jalutama, et vaadata kuldse miilina „Golden Mile“ tuntud külakese ööelu. Aga väsimus oli tõesti suur, ATVga sõitmine loksutas korralikult läbi. Pealegi oli hommikul vaja varakult tõusta, et Paxost ja Antipaxost uudistama minna. Seega head ööd ja kiire äravajumine.
1 kommentaar:
Taname huvitava blogi
Postita kommentaar