BBQ kruiis ja viimane õhtu

Laupäev oli meie ägeda reisi tõeliselt ilus lõppakord, kõige täiuslikum puhkusepäev, mida ette võib kujutada. Hommikul konstateerisime fakti, et juba ette on kahju siit saarelt ära minna. Hommikusöögilauas kaalus meiega BBQ tripil ühinemist veel paar grupiliiget, kellest lõpuks tulid kaasa Kristiina ja Maimu.

Kuna aega oli piisavalt, et natuke jalutada ja turistitada ehk siis otsida veel Metaxat, siis lahkusime hotellist mõnisada meetrit eemal asuva paadisilla poole juba veidi enne kümmet. Otsingud kandsid vilja, Ipsose seest leidsime laheda väikese alkopoe, kus kohalik papi purssis vaevu inglise keelt ja hinnad olid üllatavad. Otsustasime õhtul tagasi tulla.

Kruiisi kestus pidi olema 11-17, paadisillal ootasid 10.45 peale meie veel mõned inimesed. Kokku vast paarkümmend oli meid, paat oleks minu hinnangul mõnevõrra enam mahutanud, ca 30-40. Kõrghooaja lõpp meie õnneks seega – rohkem ruumi.

BBQ kruiisi korraldajaks olid kapten Homer ja tema poeg Nicolas, kes eelmainitud reisibürootädi mees ja poeg. Kapten ise oli juba omaette vaatamisväärsus kogu oma laheda suhtlemisstiiliga, milles rakendati kõikvõimalikke keeli koos kehakeelega, nii et kahtepidi mõistmist ei saanud olla kellegi jaoks, kui päevakava ja paikasid tutvustati. Ja ausalt, seda soovitan ma tõesti kogeda!

N-ö põhjaranniku kruiis hõlmas tutvustuse järgi Nissakit, Agnit, Kalamit, Koulourat, San Stefanot ja Kassiopit. Puidust stiilne laevuke sõitis rahulikult üsna ranniku lähedalt põhja poole, nii et meeleoluga väga hästi sobiva muusikavaliku taustal said kõik nautida nii päikest kui imeilusat rannikut koos eriomase kaljuse reljeefiga. Vahva on vaadata, kuidas kihilised erikujulised kaljud tõusevad veest, iga vähegi lamedama nuki peal kasvamas oliivipuud ja küpressid. Ja päike ja sini-sinine vesi! Väikesed ja suuremad hotellid mererannas, heal juhul oma väikese rannaribaga, samas ühe suurema hotelli ees oli rannaprobleem lahendatud laiema puust paadisillalaadse aluse ehitamisega, kus siis suvitajad päevitustoolidel ilma nautisid ja värskendamiseks vette sulpsasid.

Veidi enne Kassiopit oli esimene peatus, kus kõik aeti ujuma (swim, swim now all you) ja ilusat ainult meritsi ligipääsetavat randa nautima. Samal ajal valmistasid kapten ja ta poeg ette BBQ-d ning kandsid toitu rannale järsult tõusva kaljuseina roheluse varju. Vast veidi alla tunnikese sai ujuda ja fotosessioone teha, sest ümber nurga ronides leidsime ka vahva väikese koopa. Siis oli aeg juba sealmaal, et kapteni kõlav hääl meelitas kõiki sööma (eat, eat now all and drink). Lühikese ajaga oli valminud mõnus vabaõhu hõrgutis, mida rannal merd vaadates nautida – suur grillribi, vorstikesed, salatid, juurde piiramatult noort veini, mis siiski oli üsna hea ja toimis väga tõhusalt ning karastusjooke. Kogu seda söögiorgiat nautisid ka kohalikud herilased, keda oli palju – seega väike võitlussport lihatüki ja veini pärast käis asja juurde.

Samal ajal oli lahesopis veel kaks samal eesmärgil seal peatuvat laeva, kuid meie oma oli koos oma kapteniga kõige ägedam – piisavalt väike ja piisavalt individuaalne ehk siis kapten ja tema poeg tegelikult ka suhtlesid pidevalt kõigi reisijatega ja rääkisid huvitavaid fakte. Teised laevad olid veidi suuremad, seal kõlasid söögi- ja lahkumiskutsed suhteliselt monotoonselt läbi valjuhääldi.

Peale sööki suundus laevuke Kassiopi poole, mis on küllaltki vana sadamakülake. Kunagi on seal olnud Zeusi tempel, seda siis roomlaste valitsusaegadel, kuid tänapäeval on tegemist turistikeskusega, kus vanadest aegadest palju alles ei ole. Enne Kassiopisse jõudmist läbisime Agios Stefanose juures koha, kus Albaania rannik on Korfule kõige lähemal, meritsi lahutab neid kahte vaid paar kilomeetrit.

Kassiopis anti meile aega ringiuitamiseks veidi alla kahe tunni. Selle aja jooksul sai kiirelt põigatud paari sadamalähedasse suveniiripoodi ja otsitud sobivat rannariba. Rand ise oli omapärane – siledad lihvitud suured valged kaljuplaadid, mille peal siis peamine suvitamine toimus. Oli ka n-ö tavalist randa, kuid valisime siiski esimese – tundus huvitavam.

Laevale tagasi kiirustades sõitsime lähedal asuva merest kõrguva väikesema kaljulaiu/saarekese/rünga juurde, kus peal asus väike tuletorn. Kõikidel soovijatel oli taas võimalus ujuda, seekord viie meetri sügavuses vees. Selle triki tegime Kristiinaga koos ära – vesi on ju nii soolane, et vajuma kuskile ei hakka, samas adrenaliinilaks oli olemas, sest nii sügavas vees ei ole mina varem ujunud. Adrenaliininäljased said selle kihilise kaljulaiu peale ronida ja sealt ka vettehüppeid harrastada, kõrgust oli omajagu. Kapteni poeg näitas ette kõrgliiga taseme, sellest ka väga head kaadrid.

Nüüd liikusime mööda rannikut juba tagasi Ipsose poole. Vahepeal tehti veel üks ujumispeatus väga huvitava kitsukese rannariba juures, mis oli kohale toonud ka teisi analoogseid laevu. Ümber kaljurünkade ujudes sai mööda alla meetri laiust tunnelit koopasse, kus veesügavus oli vast paarkümmend sentimeetrit. Koopa põhja moodustasid täiuslikud ovaalsed ja siledad valged kivikesed, nagu spaa. Pime seal ei olnud – koopal oli veel üks kitsuke läbipääs, veealune, kust paistis sisse ka päikesevalgust, luues koopasse omalaadse ja ilusa rohekassinise valguse.

Koopasse ujudes snorgeldas üks laps mul niimoodi täpselt jala all oma ema julgustamisel, et tõmbusin korraks väikese kaljunuki vastu. Tundus, et kriipisin end kuskilt ära, sest nahk hakkas kipitama, hiljem selgus, et jalga kaunistasid ilmselt meduusikõrvetuse kublad, mis nädalaga ilusti tagasi tõmbasid. See oli ka ainus kokkupuude meie jaoks harjumatute tegelastega.

Tagasi jõudes olime kõik ääretult rahul, et selle kruiisi kasuks otsustasime. Mõnus seltskond, lahe kapten, ilus ilm, kokkuvõttes tõesti täiuslik viimane päev.

Hotellis sai kiirelt duši alt läbi hüpatud, end viimaseks õhtuks üles löödud ja siis koos Kristiina perega ringi kolama mindud, eesmärgiga jõuda hommikul leitud alkopoekesse ja varuda sealt viimaseks õhtuks sobival hulgal Metaxat.

Enne õhtusööki rikkusime meie grupi aktiivsema liikmeskonnaga hotelli basseini juures hoolega erinevaid reegleid, omasime klaastaarat, selle sees alkoholi, sööki Kalevi kommide näol jne. Metaxa on Korful muide väga mahe, erinevalt Eestis müüdavast. Mina, kes ma brändisõber ei ole, nautisin seda täielikult.

Õhtusöögil istusime Kristiina perega ühes lauas. Pere vanaema tahtis kangesti pilti teha hotelli kokaga kui ehtsa kreeklasega, sest ka tema vanaisa oli selle rahvuse esindaja olnud. Peale seda tundus mees ilmselt ka lihtsalt atraktiivne. Kui kokaga pilt tehtud sai, selgus, et tegemist ei ole mitte kreeklase, vaid suvel Korful kokana töötava Itaalia politseinikuga. Konsiiliumi ühisel otsusel nimetati emotsioonide adekvaatsuse huvides ehtne kreeka kokk ümber ehtsaks Korfu kokaks. Veidi peale pildi tegemist saabus laua juurde ettekandja koos jahutusnõus oleva valge veiniga – komplimendina kokalt. Et üllatused veel ei lõpeks, kutsus kokk Kristiina tütre endaga kööki pitsat tegema ja seda suurde ahju lükkama, nii et meie saaksime seda sündmust ka vääriliselt jäädvustada. Pildid olid loomulikult väga vahvad.

Kuna kokk oli samuti sarnaselt kohatud kreeklastele jutukas meesterahvas, kutsus ta meie seltskonna peale oma tööpäeva lõppu ka ehtsat itaalia jäätist sööma. Sinna me kahjuks ei jõudnud, sest hommikul oli vaja jõuda ju lennukile.

Küll aga jõudsime me edasi hotelli vastas asuvale veespordikeskuse kaile, kus ilmus taas välja sõber Metaxa, kellega koos sai öise vee kohal jalgu kõigutada, Ipsose ja mägiste külade tulesid nautida ning muljeid jagada. Viimane tõsine fotosessioon on õhtu lõpule ja Korfule nii iseloomulik, et piltide vaatamine toob muige suule siiani.


Meie Ivoga otsustasime veel viimast korda põigata sisse Odyssey-sse, mida hakati juba vaikselt sulgema. Sellest hoolimata kutsuti lahkelt sisse, peale pererahva ja meie seal kedagi enam söömas ei olnud. Lahkudes oli meel juba väga kurb, seda süvendas veelgi perenaise ja tema tütre lahkumiskallistus koos põsemusidega – tulge ikka tagasi.

Ja nii me viimast korda käsikäes Korfu öös hotelli jalutasime, pisarad kurgus, kumbki midagi öelda ei saanud ega tahtnud, sest ära minna oli liiga kurb. Viimane asi enne magamajäämist oli kokkulepe, et siia saarele tuleme me veel kindlasti tagasi, sest suur tükk südant jäi sinna maha koos heade mälestustega.