Paxos ja Antipaxos

Tavalisest varasem ärkamine ja hommikusöök enne selle õiget aega. 7.40 korjab meid hotelli juurest peale reisibüroo buss, mis viib Kerkyrasse Paxosele ja Antipaxosele viivatele kruiisilaevadele.

Laeva peale koguneb õige mitu bussitäit suhteliselt uniseid suvitajaid, keda ootab ees üsna pikk loksumine (oli see 2,5 tundi äkki?) Korfu lähedal lõunas asuvate väikesaarteni nimedega Paxos ja Antipaxos.

Laevasõidu üheks suureks võluks on näha mere poolt Korfu rannikut ja Kerkyrat. Hommikuvalguses (noh, 9 on ikka suhteliselt hommik veel ju...) on linn ilus ja huvitav on näha vana kindlust mere poolt. Nagu kalju, täiesti ligipääsmatu.

Laeva reisisaatja tutvustab paikasid, millest möödume, vast kuues keeles, lugemine läheb sassi ja mõned on ka väga sarnased. Igatahes kreeka keel oli kindlasti esindatud, lisaks inglise, saksa, prantsuse, itaalia ja veel mõned. Samuti pakutakse aktiivselt bussireisi võimalust Paxosel, mida me nappi kohapeal veedetavat aega silmas pidades võtta ei plaani.

Hindadest ka: reisisaatja käest ostes maksis see kruiis 39€ (või oli see 38?), samas kohalikust reisibüroost märgatavalt odavam, 27€.

Kõigepealt möödusime Paxosest, vaatasime kuulsaid Siniseid koopaid (suured ja väga sinise veega jah), nautisime päikest laeva ülemisel tekil. Lisaks tutvustati St Nicholase ja Poseidoni koopaid koos vastavate legendidega. Antipaxose juures oli soovijatele ujumispaus – väga sügavasse vette oli võimalik lihtsalt hüpata või redelit mööda ronida. Seekord jätsin vahele, selle asemel küpsesime laevatekil, rõõmustasime mina kaasavõetud lehviku ja Ivo kohaliku külma õlle üle.

Antipaxos on lahe väikesaar – suveperioodil elavat seal veidi üle 20 inimese, talvel kuus.

Edasi liikusime Paxose poole. Gaiose sadamasse viis kitsas kanal, kust maabumise järel sai jalutada ca kilomeeter eemal asuvasse külla. Aega oli seal suhteliselt napilt, paar tundi, et ringi vaadata. Meie otsisime esmalt ühe väikese söögikoha, kus gyros pita maitses väga hea. Väike jalutuskäik viis esmalt jubeheade lõhnadega pagaripoodi, kust soetatud õunapirukas ja hiidcroissant jõudsid kõhtu alles Eestis – vahepeal lihtsalt ei olnud sellist kohta, kust oleks näljatunne tekkinud. Aga head olid nad isegi tagasi olles.

Sealtsamast sain endale ka väga head kohalikku jäätist suure vahvlituutu sees. Teadlik otsus jäätise degusteerimine reisi lõppu jätta hoolimata kuumadest ilmadest oli tingitud loomulikult minu suurest jäätiselembusest. Viimane just kõige odavam ei ole ja varasemate katsetuste puhul oleks jäätisele kulutatud summad olnud kordi suuremad.

Rannaribake oli Gaioses kitsuke nagu enamikes kohtades. Ivo keeldus algul n-ö ametlikule rannale minemast, sest rahvast oli seal omajagu. Veidi edasi jalutades leidsime lamedad kaljud, mida samuti hoolsalt päevitamiseks-ujumiseks-snorgeldamiseks kasutati. Ivo soovil sinna jäime, sest ujuma minna oli vaja. Kuna vesi on Korful ja ka Paxosel üliselge, teeb see sügavuse määramise mõnevõrra keeruliseks – põhi tundub olevat siinsamas, tegelikult on vesi kaugelt üle pea. Ivo sai end küll märjaks teha, aga kuna mina varbaga põhja ei leidnud eeldusel, et pea välja jääb, siis rohkem ta ujuma ei tulnud. Mina ikka tegin paar tiiru ära.

Lõpuks jõudsime ikka põhiranda, mis oli kiviklibune ja vees samuti kivine, kaetud libeda adruga. Vahepeal viisid vette paar valgete kivikestega „jalgrada“, mis oli ujuda soovijatest ummistatud. Kaugemale vette minnes, sai ikka täitsa krooli moodi liigutusi teha ilma, et keegi vastu pead oleks saanud samal ajal.

Paar tundi kulusid imekiiresti ja tagasimatk laevale tuletas meelde, kui soe täpselt väljas on. Tagasiteel ristus laev suuremate lainetega ja kolmandal tekil olles sai kogu seltskond rõõmsalt karastava pähelahmava veekoguse peale korduvalt kiljuda. Tugev loksutamine toob teadagi kaasa nii mõnelgi sisemise ilu väljendamise vajaduse. Teise laevaga samal päeval sama kruiisi tegevad meie grupi omad rääkisid, et neil oli esimene tekk ikka pehmelt öeldes paksult seda sisemist ilu täis olnud. Meil oli võimalik lisada oma teadmiste varasalve aga fakte, kuidas merehaigusega võidelda. Nimelt meie vastas istuvast malbest geipaarist üks osapool hakkas õigepea näost kergelt roheliseks muutuma. Vanem ja kogenum osapool käis seejärel kibekähku laeva baaris ja tõi esimesele tüübile pooliku klaasi läbipaistva vedelikuga ja coca-cola. Merehaige küsimuse peale, mis klaasis on, vastati napilt, et lihtsalt joo ja peale ühe lõnksuga allakallamist täpsustati – vodka. Alles siis korgiti lahti coca ja lubati peale juua. Tulemus: roheline värv asendus kenasti normaaltoonidega, mida kellegi näos nägema oleme harjunud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et üsna pikk ja loksuv sõit. Hea, et ära käisime, kuid samal moel tagasi ei läheks.

Õhtul tagasi Ipsoses läksime jälle tuttavasse reisibüroosse, et osta järgmiseks päevaks BBQ kruiis mööda saare kirde kallast Kassiopini. Meie grupist omal käel juba käinud kiitsid kruiisi väga. Hinnainfo: reisiesindaja kaudu 45€, kohapealsest reisibüroost 25€ koos piiramatu veiniga barbeque juurde.

Peale õhtusööki jälle Odyssey-sse, see vein on kurjast! Omaniku poeg oli saanud teise lapse, tähistamine oli hoogne. Ja kuna sealsetele inimestele meeldib suhelda ja nad teevad seda oma töö juures mõnuga, olime sealsele pererahvale juba üsna headeks tuttavateks saanud. Peale õhtusööki kostitati meid klaasikese lemoncelloga, „maja kulul, sest te meeldite mulle“, kõlas peretütre põhjendus. Kuna Ivol on hämmastav võime mahutata tööstuslikke lihakoguseid (peale just söödud rikkalikku õhtusööki), siis tellis ta ka seal endale prae. Mina piirdusin „ainult“ Odyssey üllatusega, mis kujutas endast jäätisevalikut erinevate puuviljade ja siirupitega. Ports oli küll selline, mis võttis põlve kergelt värisema. Kes Pärnu Steffanis sealseid jäätiseportse teab, võib ette kujutada, mida pakuti.

Hiljem taas tiir randa väikese ouzo ja Fantaga. Tulemuseks täis ja väsinud, aga õnnelikud inimesed, kes kiirelt magama vajusid teadmisega, et hommikul võib veidi kauem vedeleda ja lahtise aknaga kukelaulu kuulata.